Читать книгу Lüllikivi - Yrsa Sigurðardóttir - Страница 2

Yrsa Sigurðardóttir
Lüllikivi

Originaali tiitel:

Yrsa Sigurðardóttir

Gatið

Freyja & Huldar #4

Veröld

2017

Tõlgitud väljaandest:

Yrsa Sigurðardóttir

Gallows Rock

Hodder & Stoughton

2020

Toimetanud ja korrektuuri lugenud Ingrid Eylandt-Kuure

Kaane kujundanud Toomas Niklus

Copyright © Yrsa Sigurðardóttir 2017

Published by agreement with Salomonsson Agency

© Tõlge eesti keelde. Peeter Villmann, 2020

ISBN 978-9985-3-5017-1

e-ISBN 9789985350744

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2020

www.varrak.ee

www.facebook.com/kirjastusvarrak

Trükikoda OÜ Greif

See raamat on pühendatud Traplord$’ile

Yrsa

1. peatükk

Pühapäev

Rattad krudisesid kruusal. Seejärel jäi auto ootamatu nõksatusega seisma, Helgi paiskus tagaistmel ettepoole ning tema põske kriipis kare ja lehkav riie. Tema auto ei saanud see olla. Ta tegi pikkamisi üht silma avades kindlaks, et väljas on pime. Siis plõksutas juht laevalgusti põlema ning Helgi nägi prahti autopõrandal – lössis joogipurke, kokku kortsutatud kartulikrõpsupakki, kasutatud pabersalvrätte, kaht murdunud sigaretti ja viinerisaia ümbrispaberit. Taksod võivad tänapäeval tõesti jälgid olla. Aga võib-olla see polnudki takso. Kas ta võis ennast koju hääletada? Hüpata kesklinnas mõnda juhuslikku autosse? See poleks Helgil olnud esimene kord teha purjuspäi midagi niisugust, mida ta poleks kainena uneski näinud.

Mõtlemine tegi haiget. Valu sööstis läbi pea, magu tõmbus talle kaasa tundes pahaendeliselt kokku ja minuti pärast ta juba öökis. Istuli tõusta käis talle üle jõu, nii et ta oleks pidanud lihtsalt istmele oksendama. Haisu põhjal otsustades poleks selles olnud midagi uut. Jumala eest, mida ta küll jõi? Tavaliselt hoidus ta igasugusest sedalaadi enesetunnet tekitavast kusest eemale. Aga kangem kraam pidi ju siiski tema praeguses seisundis süüdi olema. Uimane olek ja umbe jooksnud aju olid talle liigagi tuttavad, kuigi niivõrd täis ei olnud ta olnud juba aastaid.

Kui kramp kätte jõudis, suutis Helgi mingi imega pea istmeservale nihutada ja mao hapuka sisu põrandale pursata. Selle tulemusena prahile lisandunud löga oli niivõrd eemaletõukav, et ta sulges silmad. Esiistmelt kostis hüüatus, millele järgnes ports valju vandumist. Helgi sai isegi oma ähmase peaga aru, milles on asi. Keegi ei taha ju, et tema autosse oksendatakse.

Juhipoolne uks avanes metalse kriiksatuse saatel ja löödi siis taas kinni, mis katkestas kirumise ja paiskas auto pimedusse, sest laevalgusti kustus. Oli kuulda kruusa krudisemist kellegi jalgade all. Seejärel kisti lahti Helgi pea juures olev uks ja autosse tulvas värsket külma õhku. Iiveldus ja koos sellega ka peavalu andsid veidi järele. Kergendustunne oli kirjeldamatu, kuid kaua tal seda nautida ei lastud. Keegi kahmas tal jõhkralt õlast kinni ja sikutas. Helgi tahtis hakata vastu vaidlema ja öelda, et tema ei ole kellegi lükata-tõugata, aga sõnad ei tahtnud suust välja pääseda. Jäi mulje, nagu oleksid aju keelega ühendavad närvid läbi lõigatud.

Tema sisemisse segadusse tungis vihane hääl, mis käskis tal autost välja tulla. Juht ilmselt tahtis temast selle oksendamise pärast lahti saada. Helgi avastas iseenda üllatuseks, et ta kuulabki sõna. Ta ei olnud kavatsenud istuli tõusta, ent jäsemed ja lihased näisid tegutsevat omapäi. Nad pingutasid korra üheskoos jõudu ning ta oligi autost väljas ja püstijalu. Ta hingas sügavalt sisse. Siin maitses värske õhk veelgi paremini. Paistis täiskuu, taevas oli selge ja polnud tuuleõhukestki, otsekui oleks maailm täiesti liikumatult paigale tardunud. Ta kallutas pea kuklasse, et öötaevast imetleda, ja kaotas tasakaalu, kuid seesama toores käsi püüdis ta kinni. Helgi oli talle toetuse eest tänulik, sest kruus jalgade ees nägi välja terav.

Kui ta oli tuikumise lõpetanud ja seisis enam-vähem sirgelt, kostitati teda võmmuga selga ja kästi kõndima hakata. Helgi keha kuuletus taas ilma vähimagi sisendsignaalita ajust. Ta oli kergelt üllatunud selle üle, et mees talle autosse oksendamise eest pikalt sõnu peale ei lugenud. Kõik oli väga kummaline, ent ta ei suutnud mõtteid piisavalt tööle sundida, et ära tabada, mis siin siiski toimub. Võib-olla nägi ta parajasti mõnda nendest unenägudest, millest vahetult enne kaljult kukkumist õhku ahmides üles ärgatakse.

Kruus jalgade all asendus hulga rohtukasvanud lambaradadega, mis looklesid eksimatult äratuntava vana laavavälja konarlikul pinnal. Helgi silmitses pingsalt maapinda ja kuuvalgel helendavat härmas rohtu enda ees. See oli ainus, mida ta sai teha, et kuidagiviisi jalul püsida. Tema komberdas ees ja mees oli tal tihedalt kannul. Käsi lükkas Helgit edasi iga kord, kui ta hakkas kursist kõrvale kalduma või peatus, et tasakaalu taastada. Ta tahtis mehele rääkida, et ei valmista neid raskusi meelega, kuid keel oli liiga pehme ja kohmakas, et sõnu moodustada.

Tee kulges üürikest aega mäkke ja laskus siis laavamüüride vahel avanevate rohtukasvanud orgude kaudu taas alla. Suviti oleksid need olnud ideaalsed piknikukohad, aga nüüd olid nad kõledad ega näinud sugugi ahvatlevad välja. Helgi arvas, et tundis selle kandi ära, ja kergitas uimaselt pead, et püüda orienteeruda. Mitte kuigi kaugel siit laavaväli lõppes ja algas meri, mis oli pimeduses must peale nende kohtade, kus lainevirvetelt säras vastu kuupaiste. See vaatepilt tõi meeltesse lapsepõlvemälestuse kunagisest jalutuskäigust koos vanaisaga üsnagi samasugusel rannal – ja võib-olla koguni sellelsamal rannal. Nad ajasid siis kogemata hirmu nahka kahele hahale, kes lendasid ärevalt minema. Vanaisa läks sinna, kus linnud olid istunud, ja leidis pehmest pruunist pesast kaks suurt sinakat muna. Helgi laskus pesa kõrvale kükakile ja puudutas sõrmega udusulgi, mis tundusid olevat samavõrra mittemateriaalsed kui õhk. Kui ta ennast püsti ajas, juhtis vanaisa tema tähelepanu nende ümber laia sõõri moodustanud kajakatele. Linnud olid piisavalt kaugel, et piiramisrõngas otsekohe silma ei torkaks, kuid näis, et nad tõmbavad seda koomale. Kui vanaisa rääkis Helgile, mida kajakad teevad, oleks ta tahtnud neid kividega loopida.

See oli kohutav dilemma ja ta oli kurval kombel juba parajasti nii vana, et sai sellest aru. Kui nad siia jäävad, ei söanda kajakad lähemale tulla, ent läheneda ei julge ka emas- ja isaslind. Munad lähevad külmaks ja looted nende sees surevad. Aga kui ta koos vanaisaga eemale tõmbub, tulevad hahad küll viimaks tagasi, kuid siis tekib oht, et kajakad on kaitsmata pesa vahepeal tühjaks röövinud. Lõpuks jõudis Helgi vanaisa otsusele, et nad peavad edasi minema, ja nad lahkusidki peaaegu tagurpidi kõndides ja pesa jälgides lootuses, et hahad sööstavad oma mune päästma. Kuid lindudest polnud jälgegi. Polnud vähemalt seni, kuni pesa veel eemalt näha oli. Helgil jäigi teadmata, mis seejärel aset leidis.

Praegu oli aga talv ja mingeid mune ei olnud. Ega olnud ka hahasulgi. Suled olid kõik kokku kogutud, puhastatud, tekkidesse topitud ja müüdud rikastele välismaalastele.

Veel üks tugev tõuge tagantpoolt teavitas Helgit tõsiasjast, et ta on seisma jäänud, ja ta hakkas jälle pikkamisi mööda nõlvast üles looklevat rada edasi kõndima. Varsti pärast seda sai ta käsu peatuda.

Ta tõstis pilgu ja jäi tuima üllatusega jõllitama kõrget musta kaheks osaks jaotunud kaljumoodustist, mille pooled püstusid maast nagu miski „Sõrmuste isandast”. Nende poolte vahele oli paigutatud purret meenutav raske plank. Kas see unenägu tõi ta Mordorisse? Loid aju ei jõudnud veel mingisugusele järeldusele tulla, kui teda taas edasi ja sedapuhku kalju ühe poole suunas lükati. See oli kaetud mulluse kuivanud rohuga, mis muutis ülesminemise kaunis kergeks. Helgi peatus mehe käsu peale tipu läheduses ja ronis siis kahe laavapaljandi vahelisse lõhesse ulatuvale kitsale eendile. Ta jäi sinna seisma ning silmitses kuupaistel merd, mis nägi tuulevaikse ilmaga välja petlikult süütu ja leebe.

Helgi tuikus ohtlikult ja taipas, et varem või hiljem kukub ta alla. Kuid kummalisel kombel see mõte ei häirinud teda. Maapind ei olnud lõppude lõpuks nii kohutavalt kaugel ja pealegi ta nägi und, eks ole ju? Tema unenägude kuristikud kippusid siiski olema põhjatud – harilikult ta nende sakilise laavaga ümbritsetud ja kuiva kulu täis süvendite sisse ei näinud.

Nüüd keeras käsi Helgi ümber ja ta jäi silmitsi selle omanikuga, kes oli tema taga kaljule roninud. Mehe näo alumist poolt varjas sall. Helgi nägi üksnes tema silmi, mis olid tõmbunud pilukile ja vaatasid teda niisuguse jälestusega, et ta võpatas ja lõi pilgu maha. Tema tähelepanu hõivas musta ja mingisugust heledamat – küllap kollast – värvi tööriist mehe paremas käes. Mees haaras vasaku käega kinni Helgi kuuest ja tõmbas ta lähemale, seejärel aga hakkas ülemisi kuuenööpe lahti tegema. Järgmisena võttis ta taskust valge paberilehe ja litsus selle vastu Helgi rinda. Helgi pingutas silmi ja püüdis väheseid paberile kirjutatud ridu lugeda, kuid kirjatähed olid tagurpidi. Kuupaiste oli niivõrd hele, et kui tema aju oleks olnud pisut vähem pehme, oleks ta võib-olla suutnud need dešifreerida. See pingutus hajutas küll veidi udu tema peas ja talle meenus selle üürikese selgema hetke ajal, et talle anti mingisugune paber, millele teda sunniti alla kirjutama. Kuid sellele oli kirjutatud veel midagi … Ta sai paberi kenasti läbi lugeda ja selle sisu oli üsna põrutav. Aga kas heas või halvas mõttes? Udu tihenes taas ja ta ei suutnud meelde tuletada.

Tööriist ilmus tema silmade ette ja suruti vastu rinda. Helgi kortsutas hämmeldunult otsaesist ja jäi ootama. Ta ei tundnud hirmu, vaid ainult uudishimu. Ära ta seda tööriista ei tundnud – mitte et tal oleks endal üldse mingeid tööriistu olnud. Mille jaoks seda võidakse kasutada?

Helgi vaatas, kuidas mehe sõrmed käepideme ümber kokku tõmbusid, ja siis kostis selles vaikuses vali plaksatus. Ta tundis rinnas väga valusat torget, mis tal viivuks hinge kinni lõi. Ta oli juba tagurpidi eendilt alla kukkumas, kui käsi temast jälle kinni kahmas. Ta tundis põletavast valust hoolimata kergendust. Kui mees ei lasknud tal kukkuda, siis ei saanud ta ju tahta, et temaga midagi tõesti halba sünniks.

Tal libistati midagi üle pea ja uuesti alla vaadates nägi ta, et tema valust tuikaval rinnal lasub mingisuguse kohmaka kaelakeena jäme köis. Võib-olla hakkas too tema seltsiline hilinenult tema ohutuse pärast muret tundma – kalju külge seotuna ei saaks ta ju lõppude lõpuks alla kukkuda. Aga kui köis hakkas Helgi kaela ümber kokku tõmbuma, tahtis ta juhtida tähelepanu asjaolule, et see ei ole hea mõte ja et mõistlikum oleks siduda köis talle ümber keha. Kuid tema keel oli ikka veel liiga pehme, et sõnu moodustada, ja piinav valu rinnas muutis hingamise raskeks.

Ent sellel polnudki tähtsust. See oli ju unenägu. Pidi olema. Kukkudes tõuseb ta lendu. Ta ärkab nüüd iga hetk üles ja valu kaob koos selle ebareaalsuse tundega.

Seltsiline vandus, aga Helgi vaatas samal ajal merele ja pani tähele, et lained on hakanud mere tüünet pinda säbruliseks kortsutama. Ta nägi teisel pool abajat tuttavaid valgeid tumedamate katustega hooneid – see oli presidendi residents Bessastaðir. Ta nägi vähimagi kahtluseta und. Tema ähmas ajule meenus miski, mis oli seotud just nimelt sellesama rannaga siin, aga ta põrkas sellest mõttest kohkunult eemale ja kartis, et hakkab uuesti oksele. Ta tajus olevikku naastes taas kord nii kõige ümbritseva ilu kui ka tema selja taga seisva mehe suust kostvat räige sõimu tulva.

Helgi ei võtnud seda tegelikult südamesse. Vaatepilt oli niivõrd rahustav, et isegi valu rinnas näis järele andvat. Tema pilk liikus presidendi residentsilt abajale endale. Kogu tema tähelepanu oli suunatud mustal veepinnal sätendavatele lainetele. Kaugel silmapiiri kohal rippus pilvemüür nagu üle taeva kulgev lai must lint. Ta tundis, et tema pea hakkab uniselt rinnale vajuma, mis oli ju imelik, kui võtta arvesse, et ta magas juba niigi.

Ta ärkas tõukest vastu selga, mis anti sedapuhku nimmekohale. See pidi jääma tema jaoks viimaseks. Helgi pudenes eendilt alla ja hõljus mõne üürikese sekundi õhus, kuni järsk köienõksatus ta peatas. Aga lennata poleks ta nagunii saanud. See ei olnudki unenägu.