Читать книгу Lüllikivi - Yrsa Sigurðardóttir - Страница 4

Suitsu järele lehkav Baldur võttis taas laua taga istet. Ehkki nad olid alles äsja kohale jõudnud, oli ta korraks välja lipsanud, et tõmmata üks sigaret. Mitte et see oleks Freyjat üllatanud. Baldur oli hiljaaegu vanglast välja lastud ja oli alles harjumas vabadusega teha just nimelt seda, mis talle endale meeldib – ehkki teatavate piirangutega. Ta elas praegusel hetkel vangide rehabilitatsioonikeskuses Verndis ja kui mitte arvestada kohustust ööd seal veeta ja tööl käia, oli ta oma aja peremees. Nii et polnud siis ka imeks panna, et igal vaiksemal hetkel hakkas ta kohe ringi rahmeldama nagu väike poiss.

Baldur sasis nende vahel oma kõrgel toolil istuva tütre Saga juukseid. Tüdrukuke järas teda eirates õhukest peekoniviilu, mille Baldur oli talle andnud pärast seda, kui laps oli puuviljalõikude peale pepsilt nina krimpsutanud. Isa ja tütar olid küll väga erinevad, kuid said teineteisega hästi läbi. Baldur oli rõõmus ja lahe tegelane, Saga aga kõige tõsisem laps, kellega Freyja oli kunagi kohtunud. Baldur oli heledat verd ega lõpetanud iial rääkimist, Saga aga oli tõmmu ja endassetõmbunud ning tema näol oli kogu aeg pahur ja põrnitsev ilme. Baldurile meeldisid ilusad riided, Sagat aga oli Freyjal peaaegu võimatu veenda panema selga midagi muud peale saabaste, sukkpükste ja särgi, ehkki lapse emal Fanneyl läks kuidagiviisi korda sundida teda rõivastuma tüdrukule sobilikesse kleitidesse ja nägusatesse kingadesse. Mõnel haruharval puhul suutis Fanney tütrele koguni juuksenõela pähe sokutada, kuid ainult siis, kui Sagal olid käes labakindad. Nõel lennutati minema niipea, kui ta kindad käest sai.

Baldur tegi tütrele silma ja tüdruk pilgutas vastu, olles siiski veel liiga noor, et osata silmi ükshaaval sulgeda. Siis pöördus Baldur uuesti Freyja poole, nägu rõõmust säramas: „Kas sa oled veel kaunimat last näinud?”

Freyja pigistas vastuseks endast välja naeratuse. Ta oli venda asendades täitnud tema eest lapsevanema kohustusi sellal, kui mees trellide taga istus. Ent kui palju ta ka poleks vennatütart armastanud, ei olnud „kaunis” ikkagi sõna, mille ta oleks tüdruku kirjeldamiseks välja valinud. Sellegipoolest pidi Freyja paratamatult tundma heameelt selle üle, millist rõõmu tütar vennale valmistas, võttes iseäranis veel arvesse, kui vähe ta oli senimaani lapsega kokku puutunud. See ei paistnud siiski avaldavat mõju nende suutlikkusele teineteisega lähedaseks saada. Lähedus lihtsalt tekkis ilma eriliste jõupingutusteta. Võib-olla oli kasu sellest, et nad mõlemad olid pisut ekstsentrilised, ehkki kumbki omamoodi.

„Kuule! Ma ju unustasin selle suure uudise.” Baldur lükkas peaaegu puutumata jäänud toidu eemale ja tõmbas lähemale kohvitassi. „Ma tahtsin sulle autos rääkida.”

„Millest?” Freyja ei oodanud mingeid uudiseid. Baldur käitus praegu korralikult, et mitte seada ohtu oma peatset täielikku katseajaga vabanemist.

„Ma hankisin sulle korteri.” Baldur ulatas Sagale veel ühe peekoniviilu. Esimene jäeti hooletusse ja kukkus põrandale, kui tüdruk käe järgmise järele sirutas. Ta ajas oma roosa keelekese suust välja ja hakkas peekonit limpsima nagu pulgakommi.

Freyja langetas kahvli taldrikule ja munapuder, mille ta oli äsja sellele sättinud, pudenes maha. „Mida?” Ta lootis päris tõega, et vend tema üle nalja ei heida. Baldur teadis ju, kui palju unetuid hetki on õde pühendanud muretsemisele selle pärast, kust ta võiks endale elukoha leida. Esialgu elas ta ikka veel Balduri korteris, kuid säärane asjakorraldus ei saanud enam kuigi kaua kesta. Korteri jagamine rehabilitatsioonikeskusest tulema pääsenud vennaga ei oleks kohe kuidagiviisi kõne alla tulnud. Freyjal polnud vähimatki tahtmist magada elutoa vatti saanud sohval sellal, kui Baldur ja venna selle nädala sõbratar magamistoas asja kallale asuvad. Ja mõte olla sohval koos mõne noormehega ajal, mil Baldur korteris viibib, ei olnud põrmugi ahvatlevam. Senimaani olid aga kõik tema katsed endale omaette korterit leida läbi kukkunud. Turul pakutavad elupaigad olid liiga kallid või siis otsisid nende omanikud teistsugust üürnikku. Freyja oli hakanud juba tõsimeeli kaaluma võimalust kolida elama maale või siis minna sootuks mõnda välisriiki. „Palun ära narri mind.”

„Narrin sind? Ma ei narri ju.” Baldur võttis Saga klaasi ja tõstis selle tema huultele, lootes veenda teda jooma lonksukest apelsinimahla, kuid tüdruk keeras seni kangekaelselt pead kõrvale, kuni Baldur loobus.

„Kuidas sa oskasid mulle korteri leida? Mina olen sellega juba rohkem kui aasta vaeva näinud, ilma oleksin vähimatki edu saavutanud.” See oli Balduri puhul tüüpiline. Inimesed pugesid nahast välja, et talle heameelt valmistada. Võis kihla vedada, et kui ta oleks mõnda elamist vaatama läinud, oleks majaperemees lepingu jalamaid letti ladunud. Kuid vaevalt et Baldur käis kortereid vaatamas, sest ta oli ju alles äsja vanglast välja saanud.

„Kas sa Tobbit tunned?”

„Tobbit?” Nimi kõlas tuttavalt, ent Freyja ei suutnud seda ühegi näoga kokku viia.

„Nojah. Minu semu Tobbit. Kas sa siis ei mäleta teda?”

„Läbi udu mäletan.” Balduril oli väga palju sõpru ja iga järgmine oli veel halvema kuulsusega kui eelmine. Asja muutis raskemaks ka see, et ta ei teinud vahet sõpradel ja tuttavatel. Kõik inimesed, keda ta tundis, langesid ühte kahest kategooriast – nad olid kas sõbrad või lurud. Esimene rühm oli palju suurem, sest Balduri arusaamisse ei jõudnud tõsiasi, et mitte kõik, kes tema naljade üle naeravad, ei ole tema sõbrad. Lurud olid need, kes ei lasknud tal ühel või teisel viisil kõige täiega elu nautida. Freyja kui tema lähim perekonnaliige – nüüd jagas ta seda au Sagaga – ei kuulunud kummassegi kategooriasse.

„Noh, Tobbil on igatahes korter, mida ta on nõus sinule üürile andma.” Baldur pühkis pepsilt raasukesed laualt ja toetus alles siis sellele käega. Ta oli äsja lasknud juukseid lõigata ja tema riided ei paistnud olevat odavad. Venna raha päritolu oli Freyjale saladuseks, aga küsida ta ka ei julgenud. Oli parem seda mitte teada.

„Minule? Miks minule?” Freyja esialgne elevus selle uudise kuulmisest oli kiiresti hääbumas. Pakkumine kandis kõiki tulevastele pahandustele viitavaid märke, kuna pahanduste koha pealt oli Baldur ületamatu meister.

„Sest ma rääkisin talle, et sul on vaja kusagil elada. Ta kurtis parajasti, et ei leia head üürnikku, ja kui ma sind mainisin, haaras ta sellest mõttest kahe käega kinni.”

Freyja kortsutas kulmu ja pani tähele, et Saga aimas teda otsekohe järele. „Baldur, Reykjavíkis pole hea üürniku leidmisega kellelgi muret. Sul ei ole vaja teha muud, kui kleepida aknale postmargi suurune kuulutus „Antakse üürile”, ja sa ei jõua veel midagi taibatagi, kui järjekord ulatub juba kvartali nurga taha. See korter ei asu ju kilomeetreid linnast väljas?”

„Ei asu. See on Reykjavíkis. Enam-vähem.”

„Enam-vähem? Mida see tähendab?”

Baldur pööritas silmi. „Heakene küll, korter on Seltjarnarneses. Stiilses tänapäevases kortermajas.”

Freyja ohkas. Ta ju teadis, et mingisugune konks peab siin olema – Seltjarnarnes on poolsaarel asuv kallis eeslinn Reykjavíki läänetipus. „Baldur, ma ei saa kõrget üüri maksta. Sa ju tead seda.”

„Üür ei ole kõrge. Üür on väga mõistlik.” Ta nimetas numbri, mille järgi paistis, nagu oleks tegemist mitte korteri, vaid garaažiga.

„Kui suur see on? Sa ei räägi ju mingisugusest tööriistakuurist aias?”

„Ei räägi. Jumala eest, küll sa oled tõre. Mina arvasin, et sul on hea meel.” Baldur ei naeratanud enam ja tema meeleolu ähvardas õige pea mossitamise poole kalduda.

Freyja asetas käe venna käele. Nad hoidsid teineteisega kokku nii heas kui ka halvas. Kui Baldur pakkuski talle mõnda väga suurte puudustega korterit, tegi ta seda siiski heast tahtest. Tegi siirast soovist teda aidata. „Anna andeks,” ütles Freyja. „Ma lihtsalt olen juba näppe kõrvetanud. Selline üür on naeruväärselt väike. Siin peab mingisugune konks sees olema.”

Too Tobbist tegelane oli ilmselt Baldurile raha või mingisuguse teene võlgu. Freyja oli valmis pea panti panema, et säärasel juhul polnud selle kõige juures mitte midagi seaduslikku.

Baldur kummardus ja kattis Saga kõrvad pihkudega. „Tobbi on vangi minemas,” sosistas ta. „Talle anti poolteist aastat.” Baldur langetas käed veel enne, kui Freyja jõudis juhtida tema tähelepanu asjaolule, et Saga isegi ei tea, mida sõna „vangla” tähendab. „Ta ei taha oma korterit mõnele võõrale välja üürida, sest ta jätab sinna kogu oma mööbli ja muu kraami. Aga ta usaldab igaüht, keda soovitan mina. Ma rääkisin talle, et sa kandsid minu elamise eest hoolt, nii et ta teab, et sul on kodu hoidmise kogemus. Siin saavad mõlemad pooled ainult võita.”

Freyjale poleks iial pähe tulnud nimetada Balduri korteris veedetud aega „kodu hoidmise kogemuseks”, ent kui Tobbi arvas, et ta omab vajalikku kvalifikatsiooni, siis oli see ju suurepärane. Tegelikult ei kõlanud see pakkumine üldse halvasti.

Freyja tooli seljatoel rippuva mantli taskus hakkas helisema telefon. Ta heitis pilgu ekraanile. „Kurat võtku.” Ta vaatas Balduri poole. „Ma pean ära minema. Töö.” Püsti tõustes lisas ta: „Aga ma tahan su sõbraga rääkida. Kas me saame minna üheskoos seda kohta vaatama – ja minna niipea kui võimalik?”

Baldur noogutas. Ta avas otsekui midagi lisada tahtes suu, ent näis ümber mõtlevat ning jättis lihtsalt hüvasti ja lubas õhtul helistada.

Freyja musitas teda põsele ja Sagat pealaele. Seejärel maksis ta arve ja tõttas minema rõõmsalt kergejalgsena mõttest, et mingisugune korter võib lõpuks käeulatuses olla – muidugi juhul, kui asjast asja saab. Kui mängus oli Baldur, ei tasunud enne õhtut hõisata.

Freyja vajutas uuesti ning sedapuhku kõvemini ja kauem kellanupule. Ta kuulis, kuidas see korteris heliseb, aga niipea, kui ta sõrme nupult võttis, jäi kõik taas vaikseks. Ainsad helid, mida nad olid pärast siia saabumist kuulnud, olidki see uksekella kõlin ja telefoni kõnemärguanne, millele aga ei reageeritud.

„Kas ma proovin uuesti?” Freyja vaatas oma kaaslase poole, kelleks oli pikka kasvu ja kõhn viikingihabeme, kullast ninarõnga ja väsinud silmadega noormees. Ehkki nad olid ilmselt enam-vähem üheealised, oli noormehel kui Reykjavíki lastekaitseameti täiskohaga töötajal sedalaadi juhtumitega märksa rohkem kogemusi. Freyja oli osalenud ainult vahel õhtuti ja nädalavahetustel, et pärast päevatööd lastemajas lisa teenida ja koguda üüriraha ajaks, mil Baldur vanglast välja tuleb. Kui selgub, et Balduri sõber Tobbi ei olegi täielik idioot, ja tema korter osutub kõlbulikuks, saab Freyja võib-olla sellest lisatööst loobuda. Praegusel hetkel oli ta siiski siin ja seisis pühapäevasele väljakutsele vastates Reykjavíki ühe uue luksusliku kortermaja kohatult laias koridoris. Tema ise poleks saanud midagi nii toretsevat endale lubada isegi juhul, kui oleks töötanud ööpäev läbi ja seitse päeva nädalas.

„Tee veel üks katse. Laps võib magada. Või olla liiga hirmunud, et uksele tulla.”

Freyja helistas pikalt nupule vajutades taas kella. Midagi ei juhtunud. „Sellise lärmiga ei saa keegi magada.”

„Võib-olla ei saa. Ei või iial teada.” Diðriku nime kandev sotsiaaltöötaja astus ukse juurde ja kloppis sellele niivõrd kõvasti, et tema sõrmenukid läksid punaseks. Kuid teisalt oli kuuevarrukate alt paistvate käeselgi katvate tontlike tätoveeringute tõttu raske öelda, mis värvi need tegelikult olid.

Selle koha peal läks lahti ühe sellesama koridori ääres asuva korteri uks, mille vahelt pistis pea välja keskealine naisterahvas. Diðrikut nähes paistis naine kergelt segadusse sattuvat, pidades teda kahtlemata võlgade sissenõudjaks või mõneks muuks matslikuma maailma esindajaks, kuid mitte mingil juhul lastekaitseameti töötajaks. Freyja oli seevastu ülimalt esindusliku välimusega, sest oli mukkinud ennast üles lõunasöögi jaoks, millelt ta oli paraku sunnitud poole pealt lahkuma. Kui sai ilmseks, et naine ei kavatse esimesena rääkima hakata, ütles Freyja: „Ma palun selle müra pärast vabandust. Me oleme linnavalitsusest. Me saime teate, et selles korteris viibib laps, kes on üksinda ja keda võib-olla ähvardab oht. Ega juhtumisi teie ise olnudki see, kes helistas?”

Helistaja oli astunud ühendusse päästeteenistustega, sest linnavalitsuse telefonide juures ei olnud nädalavahetustel valvet. Sedalaadi juhtudel saadeti harilikult kõigepealt kohale politseinikud, aga täna ei olnud neil parajasti ainsatki vaba inimest, nii et ülesannet anti mööda süsteemi muudkui edasi, kuni see jõudis lõpuks Diðriku lauale. Selleks ajaks olid kõik helistajat puudutavad üksikasjad juba kaduma läinud.

Naisterahvas manas ette niisuguse näo, nagu oleks Freyja teda milleski süüdistanud, ja raputas pead. „Ei olnud. Tegelikult ma alles jõudsin koju. Ja mina pole midagi märganud.” Tema hoolikalt meigitud silmade pilk nihkus koridoris nende vahel seisvale suurele lillevannile, milles kasvas mingisugune eksootiline taim. Tema ilme põhjal oleks võinud arvata, et ta märgib maha nähtamatut piiri, millest üle ei tohi midagi halba tulla. Naine pani käed rinnale vaheliti. „Kas te olete kindlad, et tulite õigele aadressile?”

Freyja kõhkles ja pidas viivukese endamisi aru, kas nad võisid tõesti eksida. Võib-olla viibib see vaene lapsuke, keda nad peavad aitama, hoopiski kõrvalmajas või koguni naabertänaval. Sedalaadi hoonesse ei kutsutud sotsiaaltöötajaid just sageli, kuigi mitte tänu sellele, et nende asukad olid jõukad – väärkohtlemist võib tulla ette kõikides ühiskonnarühmades –, vaid seetõttu, et laste saamise iga oli neil enamasti juba ammu seljataha jäänud.

Diðrik vastas Freyjast ette jõudes veendunud häälega: „Jah, see on kindlasti õige aadress.”

Naine vedas otsaesise kortsu. „Veider lugu. Selles korteris ei ela ühtki last, kui nad pole just äsja siia kolinud. Korteris elab vallaline mees. Te olete ilmselt vales kohas. Minu teada ei ole kogu majas ainsatki last. Perekonnad ei saa endale sääraseid kortereid lubada ja iseäranis veel seda, millesse te püüate sisse pääseda. See on kogu maja kõige peenem korter.”

„Võib-olla on laps siia külla tulnud või hoida toodud.” Freyja mõtles, kas rääkida naisele, et lastele on omane kalduvus minna omapäi uitama, kuid ta ei tahtnud, et see kõlaks nagu noomitus. Ta nägi silmanurgast, et Diðrik surub kõrva ukse vastu, otsekui oleks ta midagi kuulnud. Järgmisel hetkel arvas ta, et kuuleb ka ise äratuskella tirina sarnast nõrka heli, aga mõtles siis, et see võib tulla ka naise korterist.

Naine ei vaadanud siiski selja taha, nii et tema äratuskell see oletatavasti ei olnud. „Minu naaber ei ole just lapsehoidja tüüpi inimene.”

„Ei, võib-olla ei olegi. Kuid me peame sellegipoolest kõiki teateid tõsiselt võtma.” Freyja sundis oma suu ebasiiralt naeratama ja naine vastas samasuguse külma huultekõverdusega.

Diðrik tuli veidi eemale. Uks oli ebatavaliselt kõrge, ulatudes peaaegu laeni, just nagu oleks arhitekt tahtnud jätta elanikele võimaluse pidada lemmikloomana kaelkirjakut. „Seal sees on keegi.”

Freyja pöördus naisest ära, too aga näis silmanähtavalt morniks muutuvat. Oma väidete valeks osutumine tekitab ju alati tuska.

Nõrk tirin, mida Freyja enda arvates kuulis, oli nüüd katkenud. Diðrik vajutas kellanupule ja kolkis taas uksele nii kõvasti kui suutis. Seejärel hakkas ukselink nende pilgu all pikkamisi liikuma ja viimaks läks uks paokile. „Tervist,” ütles mees läbi selle prao. „Minu nimi on Diðrik ja ma olen linnavalitsusest. Meile tuli teade, et sellel aadressil on üks laps hädas. Kas me saame teiega mõne sõna rääkida?”

Seest ei vastatud. Diðrik köhis kurgu puhtaks ja kordas oma palvet, kuid tulemuseks oli vaikus. Ta kergitas Freyja poole vaadates kulme ja astus siis kõrvale, andes talle käeviipega märku ise katset teha.

„Tervist,” lausus Freyja leebe häälega. „Minu nimi on Freyja. Kas te võiksite meid uksest sisse lasta? Me tahaksime lihtsalt veenduda, et kõik on korras. Kui te soovite, siis me lähme pärast seda jälle minema.”

„Ma tahan koju minna.” Peenike hääleke kuulus kahtlusi välistavalt lapsele. Ei olnud võimalik aru saada, kas selle omanik on tüdruk või poiss või kui vana ta täpselt on. Freyja oletas, et kusagil kolme ja kuue aasta vahepeal.

„Me saame sind koju aidata. Aga kõigepealt pead sa ukse lahti tegema, et me sind näeksime.”

Avaus laienes aeglaselt ja nähtavale ilmus heledate juustega pea. Linalaka tuka alt vaatasid Freyja poole üles ehmunud pärani silmad. See oli väike, võib-olla neljane poiss. Ta kandis rohelist voodriga joppi, kuigi polnud alust arvata, et korteris on külm, ja jalas olid tal kogukad takjakinnisega lumesaapad, nagu oleks ta alles äsja saabunud või siis välja minemas. „Ma tahan koju minna,” kordas ta kaebliku häälega.

„Muidugi. Me viime su koju.” Freyja laskus äkilistest liigutustest hoolega hoidudes kummargile, kuni tema nägu jäi lapse näoga ühekõrgusele. „Mis su nimi on?”

„Siggi.”

„Tere, Siggi. Kas siin on mõni täiskasvanu, kellega me saaksime rääkida?”

„Ei ole. Ma olen päris üksi ja tahan koju minna. See ei ole minu maja.”

Freyja reageeris asjalikult, nagu poleks midagi ebatavalist selles, et üks väike poiss leitakse üksinda korterist, mis ei ole tema kodu. „Kus sa siis elad?”

„Islandil.”

Freyja naeratas. „Mina ka. Aga kuskohas Islandil?”

„Reykjavíkis. See on linn. Tal on linnapea.”

„See on ju tore.” Freyja osutas oma kaaslasele. „Tema on Diðrik. Ta töötab linnapea alluvuses. Kas sa võid meile ukse korralikult lahti teha, et me saaksime sinuga sees rääkida? Diðriku käsivarrel on kotka pilt. Kui sa tahad, siis ta võib seda sulle näidata.” Freyja oli käinud varem koos Diðrikuga väljakutsel, kus too veenis üht pisipoissi voodi alt välja tulema sellega, et keeras varruka üles ja näitas talle oma tätoveeringuid. Iseäranis tõmbas poissi ligi teiste värviküllaste kujutiste vahel hõljuv väljasirutatud tiibadega kotkas.

Rohelises jopis blond poiss mõtles. Ta silmitses huult närides seda, mis talle Diðriku ülimalt ehitud käsivarrelt paistis, ja avas siis ettevaatlikult ukse. Freyja ajas end sirgu ja kiikas väiksesse korterisse. „Kes siin elab? Kas sinu isa?” Poiss raputas pead. „Siis ema sõber?” Uus pearaputus. „Võib-olla onu?”

„Ma ei tea.”

„See pole tähtis. Sa ei saagi kõike teada.”

Freyja ja Diðrik läksid sisse, ilma et oleksid lausunud sõnakestki naisele, kes seisis ikka veel unustatuna koridoris. Tema ei olnud nende mure.

Korteri interjöörist oli ilmne, et elas seal siis kes tahes, aga raha oli tal raiskamiseks kuhjade kaupa. Esik avanes muljetavaldavasse disainermööbliga sisustatud minimalistlikus stiilis elutuppa, kust kiiskas vastu otsekui äsja poleeritud kroom. Ühes seinas oli aukohal pirakas gaasikamin, teises üksainus abstraktne maal. Kahtlemata edastasid need erinevat värvi pintslitõmbed tähendusrikast teavitust inimelu haprusest või mõnd muud sama sügavmõttelist sõnumit, ent kui see oligi nii, siis Freyja mõistus neist igatahes üle ei käinud. Mõned mööblitükid nägid välja pigem kunstiteoste kui kasutamiskõlbulike esemete moodi. Freyja ei olnud kordagi varem oma jalga niivõrd eksklusiivsesse korterisse tõstnud.

Toa otsaseinas reas paiknevad aknad asusid küll üheteistkümnendal korrusel, kuid särasid nii, nagu oleks neid just äsja pestud. Nende kõrval olev seinaosa kujutas endast klaasust, mis viis avarale terrassile, kust avanes vaade Faxaflói lahele. Freyja kõndis sinna ja vaatas välja. Terrass oli maitsekalt möbleeritud aialaua ja -toolidega. Oletatavasti kasutati seda ainult suvel – ja võib-olla isegi ka siis mitte. Mereäärsetes riikides kaasneb kauni vaatega sageli ka vihisev tormituul.

Igal pool, kuhu ta vaatas, torkas talle silma üks ja seesama asi – nimelt näis, et siin ei ela keegi. Puudusid kõik tavalised elanike olemasolule viitavad märgid – ei olnud välisukse juurde kummutile kuhjunud posti ega täiesti kindlasti ka poolikuid klaase laudadel, sohval lebavaid avatud ajalehti või raamatuid ega põrandal vedelevaid sokke.

Diðrik võttis sellal, kui Freyja elutuba uuris, kuue seljast, laskus väikese poisi kõrvale kükakile ja hakkas talle rääkima joonistustest oma käsivarrel. Freyja andis mehele märku, et kavatseb järele vaadata, kas siin tõesti pole rohkem kedagi. Diðrik noogutas ja julgustas uudishimulikku last tätoveeringuid sõrmega puudutama.

Freyja alustas otsinguid avatud planeeringuga köögialalt elutoa otsaseina ääres. Siin olid samasugused lood – polnud mingeid elule viitavaid märke peale üksiku eredavärvilise paki köögilaual. Freyja läks lähemale ja silmitses kirja selle peal. „Hallberale Helgilt”. Käekiri oli naiselik. Freyja keeras ennast ülejäänud kööki uurides pikkamisi ringi.

Kõik pinnad nägid välja nii, nagu oleksid need olnud just nüüdsama puhtaks pühitud, tühi roostevabast terasest valamu oli läikiv ja kriimustusteta ning vähesed näha olevad esemed paistsid kõik asuvat oma õigel kohal. Üks sein hooples kolme pliidiga, millest ükski ei näinud välja nii, nagu oleks keegi seda kasutanud, ja sisseehitatud kohvimasinaga, mis paistis olevat äsja pakendikarbist võetud. Siinne elanik pidi olema palganud terve koristajate meeskonna, samas kui Freyja-sugused inimesed tohtisid üksnes unistada sellest, et saavad endale mõne naisterahva, kes neil paar tundi nädalas abiks käib. Freyja pidurdas ennast viimasel hetkel ega avanud külmikut ja kappe. Ühessegi nendest poleks mitte keegi saanud peitu pugeda ja tema ei olnud siin oma uudishimu rahuldamas, vaid pidi ainult järele vaatama, kas korteris on veel keegi.

Järgmisena läks ta koridori, mis viis pererahva magamistuppa, kus olid rõivistu, vannituba ja kabinetiala. Korteris oli ka veel teine, väikese omaette vannitoaga varustatud magamistuba. Viimase kui ühe ukse tagant, mille ta lahti tegi, tuli nähtavale järjekordne plekitult puhas ja korras ruum. Freyjat huvitas iseäranis rõivistu, sest see pani kahtlusi välistavalt paika, et siin elab üksik mees ehk oletatavasti seesama Helgi, kes oli Hallberale kingituse ostnud. Oli see Hallbera siis, kes ta oli, aga siin ta ilmselt ei elanud, sest näha ei olnud ainsatki naisterahva rõivaeset. Kambri ühes seinas olid ridadena ühelaadsed moekunstniku loodud ülikonnad, jäigaks pressitud särgid igaks kujuteldavaks olukorraks ja arvutud väikesed erinevates pruunides varjundites elegantsed nahkkingad. Teine sein oli pühendatud vabaajarõivastele – seal oli virnade viisi korralikult riiulitele volditud teksapükse, T-särke ja kampsuneid, mille all olid jooksukingad ja mokassiinid. Freyja ei suutnud keset rõivistut seistes vastu panna kiusatusele kiigata ühtaegu nii laua kui ka kummuti ülesandeid täitva koguka mööblitüki sisemusse. Polnud sugugi üllatav avastada, et selle sahtlites olid mitmesugused rulli keeratud siidlipsud, nahkrihmad, värvikirevad sokid ja muud manused. Ta oli näinud piisavalt palju rikaste poissmeeste elust jutustavaid filme, et teada, mida siit oodata. Ainus erinevus selle ruumi ja filmi-rõivistute vahel seisnes asjaolus, et siin ei olnud riiete taha peidetud salakappi, milles on kuhjadena võltspasse ja dollaripakke ning seinatäis tulirelvi.

Hoolimata niisugusest säravast pealispinnast kõikjal, kuhu pilk langes, oli see korter Freyja meelest masendavalt hingetu ja isikupäratu. Isegi töökabineti kirjutuslaual ei olnud midagi peale selle keskele asetatud kuvari, juhtmeta klaviatuuri ja hiire. Ka siin polnud näha tolmukübetki. Ainsaid jälgi inimese kohalviibimisest võis märgata suures magamistoas. Voodi oli küll üles tehtud, ent selle uksepoolsel küljel oli näha lohk, mille jätnud väike keha kuulus oletatavasti tollele poisikesele. Voodi juures öökapil olid suur vanamoodne äratuskell ja poolenisti tühjaks joodud apelsinimahla pudel. Pudeli kõrval oli kaks kasutatud pastellkriiti – üks punane ja teine roheline.

Freyja naasis esikusse ja raputas Diðriku poole vaadates pead. Ta ei osanud Diðriku reageeringu põhjal öelda, mida arvab tema uudisest, et rohkem ei ole korteris kedagi. Noormees lihtsalt pöördus uuesti poisi poole, kes nägi siin oma odavas jopis ja kobakates lumesaabastes välja täiesti kohatu. „Kas sa oled juba ammu üksinda siin?”

„Ma ei tea.”

„Kas sa mäletad, kes su siia tõi? Kas see oli sinu ema või isa?”

„Ei olnud.”

„Kes see siis oli?”

„Üks mees.”

„Kas mõni selline mees, keda sa tunned?”

„Ei.”

„Kas see mees elab siin?”

„Ma ei tea.”

„Kas tema nimi on Helgi?”

„Ma ei tea.”

„Kas sa tunned mõnda naist või tüdrukut, kelle nimi on Hallbera?”

Siggi raputas pead, mistõttu Freyja valis teise suuna:

„Kas sa tulid siia täna hommikul või eile?”

„Ma ei tea.”

Diðrik tõusis püsti. „Kuidas oleks, kui me läheksime siit välja ja ostaksime sulle ühe viinerisaia või jäätise? Kas sul on kõht tühi?”

„On küll.”

„Pärast seda võime minna minu töökohta ja hakata sinu ema otsima.”

Poiss ajas silmad suureks ja muutus paugupealt rõõmsamaks. „Kas ema on seal? Kas ta peidab ennast?”

„Ei ole.” Diðrik naeratas jopet selga tõmmates. „Aga me võime minu telefoniga mõne kõne võtta ja minu arvutit kasutada, et ta üles otsida. Minu arvutiga saab leida ükskõik mida. Sinu ja sinu ema kohta. Me viime su peagi tema juurde.”

Freyja sirutas käe välja, et Siggil käest kinni võtta, kuid just siis, kui pisikesed sõrmed olid usaldavalt tema pihku pugenud, helises uksekell. Poiss tõmbas käe kähku tagasi ja jäi ärevalt ust põrnitsema. Ka Freyja ja Diðrik ehmusid selle valju ja ootamatu heli peale ega reageerinud jalamaid, sest mõlemad ootasid, et teine juhtimise enda peale võtab. Ent kui kell uuesti kiledalt tirises, läks Freyja ust avama.

Ukse taga seisis pisike punapäine politseivormis naine.

Ja tema taga ei keegi muu kui Huldar.