Sellest pidi tulema ema ja tütre mõnus püügiretk ema töökaaslase väikesel kalalaeval. Nad ei saanud saagiks siiski suurt midagi peale noota takerdunud katkise nuku. Aastaid merepõhjas lebanud nukk nägi välja eemaletõukav ja ema esmane soov oli see vette tagasi visata, kuid tütre pealekäimisel võeti nukk siiski koju kaasa. Õhtul postitas ema nukust tehtud pildi sotsiaalmeediasse. Hommikuks oli ema surnud ja nukk kadunud. Möödub mitu aastat. Politseiuurija Huldar osaleb inimjäänuste otsimises keset rahutut merd kohas, kus hiljuti oli leitud inimluid. Merepõhjast leitud luustikutükkide päritolu tuvastamine osutub siiski raskemaks, kui alguses arvati. Samal ajal kaasatakse Huldar kodutu uimastisõltlase mõrva uurimisse, psühholoog Freyja palutakse aga osalema juurdluses, mis uurib laste turvakodus väidetavalt aset leidnud seksuaalset väärkohtlemist. Õige varsti saab selgeks, et kõiki neid juhtumeid seob üks parajasti teadmata kadunud ja väga haavatav tunnistaja – seesama tüdruk, kes aastaid tagasi nukku endale tahtis. Lugejas kerget kõhedust tekitav „Nukk” kinnitab veelgi Yrsa Sigurdardottiri kui meisterliku, põnevust ja üllatavaid pöördeid täis lugude looja mainet.
Оглавление
Yrsa Sigurðardóttir. Nukk
Yrsa Sigurðardóttir. Nukk
Viis aastat tagasi. 1. peatükk
Tänapäev. Mai. 2. peatükk
August. 3. peatükk. Reede
4. peatükk. Esmaspäev
5. peatükk. Teisipäev
6. peatükk. Teisipäev
7. peatükk. Teisipäev
8. peatükk. Teisipäev
9. peatükk. Teisipäev
10. peatükk. Kolmapäev
11. peatükk. Kolmapäev
12. peatükk. Kolmapäeva öö
13. peatükk. Kolmapäeva öö
14. peatükk. Neljapäev
15. peatükk. Neljapäev
16. peatükk. Neljapäev
17. peatükk. Reede
18. peatükk. Reede
19. peatükk. Reede
20. peatükk. Reede
21. peatükk. Reede
22. peatükk. Laupäev
23. peatükk. Laupäev
24. peatükk. Pühapäev
25. peatükk. Pühapäev
26. peatükk. Pühapäev
27. peatükk. Esmaspäev
28. peatükk. Esmaspäev
29. peatükk. Esmaspäev
30. peatükk. Esmaspäev
31. peatükk. Esmaspäev
32. peatükk. Teisipäev
33. peatükk. Teisipäev
34. peatükk. Teisipäev
35. peatükk. Reede
36. peatükk. September
*
Отрывок из книги
Tuul oli pööranud ja puhus lärmaka mootori kütuselehka üle väikese kalalaeva teki vööri poole. See lõhn kippus peaaegu Dísa hingekese kallale. Ta tõmbas kampsunikaeluse nina ette, eelistades nendele mürgistele tossupööristele villapesuvahendi imalmagusat aroomi. Kuid teised ei paistnud haisust hoolivat. Dísa üheteistkümneaastane tütar Rósa oli koos laevukese omaniku Frikkiga üle reelingu kummardunud ja nende tähelepanu oli koondunud veele kohas, kuhu oli vajunud õngeliin. Dísa aga hoidus roolikambri lähedusse ja surus selja selle kindlustunnet pakkuva seina vastu. Ta püüdis teha nägu, nagu poleks sellel mingit pistmist merehaiguse või uppumishirmuga, ent ta teadis, et Frikki näeb teda läbi. Mees ei öelnud küll midagi, kuid ta vaatas ühtelugu murelikul ilmel üle õla. Rósa ei pannud midagi tähele. Ta oli veel liiga noor, et lasta mingisugustel muredel säärast haruharva ette tulevat seiklust rikkuda.
Dísagi oli kunagi muretu olnud. Aga aeg, mil ta oli võimeline niiviisi nooruslikult uljaks muutuma, oli jäänud kaugesse minevikku. Ta suutis selle asemel et nautida käesolevat hetke – soolast maitset huultel ja juukseid sasivat tuult –, mõelda üksnes mere jäisele pigistusele.
.....
„Ei!” hüüatas Rósa. „Ma tahan teda endale.”
Dísa krimpsutas taas nägu. „Rósa, ta on üksjagu määrdunud. Vaata seda kohutavat soppa tema peal. Osa sellest on kindlasti elus.”
