Читать книгу Tuhk - Yrsa Sigurðardóttir - Страница 4

Esmaspäev, 9. juuli 2007

„Ausalt öeldes ma ei teagi, kas ma peaksin rõõmustama või mitte, et see teie kummaline laibaleid leidis aset enne, kui ma pensionile jõudsin minna.” Politseinik vaatas neile kõigile vaheldumisi otsa. Thóra Gudmundsdóttir, arheoloog Hjörtur Fridriksson ja Thóra klient Markús Magnússon naeratasid kõik piinlikkust tundes. Nad olid Vestmannaeyjari politseijaoskonnas, kus nad olid sunnitud väga kaua ootama peakonstaablit, kes nüüd nende vastas istus. Ta oli ilmselt keldris korralikult ringi vaadanud, et näha oma silmaga tõendusmaterjali, enne kui nendega rääkima tuli. „Ma hakkan vanaks jääma,” ütles ta, kui oli ennast tutvustanud Gudni Leifssonina. „Pärast peaaegu neljakümmet aastat politseis.” Ta pani käed rinnal risti. „Tahaks näha, kes mind üle trumpab.” Thóra pingutas nagu suutis, et näidata üles huvi mehe märkimisväärse karjääri vastu, aga ilma suurema eduta. Ennekõike tahtis ta teada, mis kell on, sest ta ei tohtinud maha jääda viimasest Reykjavíki lennukist. Missugune ajaraisk see kõik oli.

„Aga niimoodi nende asjadega juba on.” Politseinik noogutas aeglaselt pead ja laksutas keelt. „Ma pole kunagi midagi seesugust näinud.” Ta naeratas virilalt. „Võib-olla on see saatus, mis Reykjavíki ülemustega oma trikke mängib?”

Thóra kergitas kulmu, kuigi tal polnud vähimatki tahtmist seda veidrat vestlust veelgi pikendada. „Kuidas siis?”

„Mind üllatab, et sa veel küsid. Reykjavíki advokaat ei jõua vist enam silma peal hoida, millise kiirusega meil siin kolkas asjad arenevad.” Vana mees vaatas talle etteheitvalt otsa, kuid Thóra ignoreeris seda. „Alles veidi aega tagasi viidi meie jaoskonna uurijad üle maismaale, et kokku hoida. Need väikesed üleastumised, mida siin ette tuli, ei õigustanud kulusid.” Ta naeratas laialt. „Kuni praeguseni.” Ta vaatas Markúsele teraselt otsa, enne kui jätkas. „Kolm surnukeha ja üks pea.” Ta laksutas uuesti keelt. „Sa olid poisina paras väänik, Markús, aga kas see ei lähe juba liiale? Rabarberivargusel ja sarimõrval on päris suur vahe.”

Markús kummardus üle laua lähemale, näoilme aval. „Ma võin sulle öelda, et ma ei teadnud nendest laipadest mitte midagi. Mul pole nendega mitte midagi tegemist.” Ta nõjatus uuesti tagasi, pealtnäha rahulolev, ja pühkis oma kuuehõlmalt tolmu.

Thóra ohkas sügavalt ja otsustas sekkuda, enne kui Markús jõuab öelda, et tal on midagi tegemist ainult peaga. „Enne kui me jätkame, tahaksin ma küsida, mis siin praegu toimub? Kas see on ametlik ülekuulamine?” Ta jättis lisamata, et kui lugu oleks nõnda, oleks mõeldamatu neid kolme korraga üle kuulata, eriti Markúst ja Hjörturit. Nende huvid olid täiesti vastandlikud. „Kui see on nii, siis ma soovin Markúse advokaadina öelda, et see protseduur näib mulle küsitav.”

Politseinik Gudni ajas huuled prunti ja liigutas hammaste vahel õhku, otsekui neid puhastada püüdes. „Võib-olla Reykjavíkis te töötate teisiti, proua advokaat,” ütles ta külmalt. „Seal te teete ilmselt nii, „nagu raamatus kirjas”, nagu öeldakse, isegi kui keegi ei tea, mis raamatust on jutt. Siin käivad asjad teisiti: nii, nagu tahan mina. Kui ma tahan teiega juttu ajada nagu praegu, siis teen ma seda. See ei tee ju kellelegi halba. Kõige vähem su kliendile Markúsele.” Ta naeratas Thórale võltsilt. „Kui sa just ei arva, et tal on midagi hingel.” Ta vaatas Markúsele otsa. „Laibad tundusid olevat üsna vanad. Võib-olla tappis ta omal ajal nad kõik, siis, kui ta oli veel vinniline teismeline?” Ta vaatas uuesti Thórale otsa. „Aga mu süda ütleb mulle, et see ei ole nii. Ma arvan, et nendele laipadele peab olema mingi mõistlik seletus, ja ma loodan, et me suudame loosse selgust tuua ka ilma liigsete formaalsusteta. Jäägu siis pealegi mina selles süüdi.”

Thóra asetas rahustavalt käe Markúse õlale. „Ma soovin oma kliendiga nõu pidada, enne kui me jätkame. Seejärel aga tegutseme selle kuulsa „raamatu” järgi, et kõik oleks selge.”

Gudni kehitas õlgu. Ta näis oma eas mehe kohta üsna heas vormis olevat: kõhn ja trimmis ning juuksed ikka veel peas. Thórale meenutas ta väga Clint Eastwoodi ja ta oleks kangesti tahtnud mehe suunurka hambaorgi torgata, et täit efekti saavutada. Gudni vaatas Thórale hetkeks otsa, nagu oleks ta teadnud, mis mõtted tolle peas liiguvad, ent pöördus siis Markúse poole. „Kas sa tõesti tahad seda, kulla Markús?” küsis ta mehelt, kes tummalt Thóra kõrval istus.

Markús niheles närviliselt oma toolil. Tema ees istus tema noorusaja autoriteet, kes mäletas, kuidas ta oli võõrastest aedadest juurvilju varastanud, või mis iganes see oli, mida politseinik oli nende vestluse alguses maininud. „Ma pole midagi teinud,” pomises ta Thóra poole kõrvalpilku heites. „Kas on mingit põhjust siin formaalsusi järgida?”

Thóra tõmbas sügavalt hinge. „Hea Markús,” ütles ta rahulikult, lootes, et tema sõnadel on sama tugev mõju kui politseiniku omadel. „Sa palusid keldris minu abi ja nüüd ma annan seda sulle. Tule minuga korraks kaasa ja räägime nelja silma all. Seejärel võid sa ise otsustada, mida sa teha tahad. Sa oled vaba Gudni juurde koju minema ja laskma tal end köögilaua ääres naise ja kasside juuresolekul üle kuulata.”

„Mu naine on surnud,” ütles Gudni külmalt. „Ja mul on koer. Mitte kassid.”

Samal ajal, kui kõik see aset leidis, oli Hjörtur vaikselt oodanud ja toimuvat rahulikult kõrvalt jälginud. Lõpuks võttis ta sõna, aga sellest, mida ta ütles, jäi Thórale mulje, et mees kuulub nende hulka, kellel on ebamugav teiste inimeste konfliktis osaleda, isegi vaikse pealtvaatajana. „Kas poleks mitte kõigile parem, kui teie kaks neid asju omavahel klaariksite? Sel ajal saaksin ma rääkida mõnest küsimusest, mis mulle muret valmistavad,” ütles ta ja vaatas lootusrikkalt Gudnile otsa. „Mul oleks tegelikult hädasti vaja selle asjaga kiiresti ühele poole saada. Kui ma varsti kontorisse tagasi ei lähe, arvavad mu kolleegid, et minuga on midagi juhtunud. Nad teavad, et ma olin majas, mille te nüüd olete pitseri alla pannud, ja nad on kindlasti kuulnud, et seal on midagi juhtunud.”

Gudni vahtis Hjörturile otsa, ilma et oleks vastanud. Küllap ta kasutab neid vaikushetki oma ülekuulamistel salajase relvana, arvas Thóra. Võib-olla lootis ta, et inimesed räägivad edasi, et ebamugavat vaikushetke täita. Sellesse lõksu arheoloog ei langenud. Gudni näole kerkis külm naeratus ja ta ütles: „Hästi. Ma ei tahaks, et su kolleegid pliiatsi välja otsiksid ja järelehüüdeid kirjutama hakkaksid, kulla Hjörtur.” Tema pilk liikus punastavalt arheoloogilt Thórale. „Olge nii lahked. Koridoris ei sega teid keegi.” Ta osutas käega ukse poole. „Me oleme siin, kuni te olete otsustanud meid uuesti oma kohalviibimisega austada.” Kui Thóra ja Markús olid uksest välja jõudnud, kuulsid nad oma selja tagant: „Aga enda juurde koju õhtusöögile ma teid ei kutsu.”

„Mida sa õige mõtled?” sisistas Thóra läbi kokkusurutud hammaste. „Sa ronid keldrisse otsast lõigatud pead otsima ja nüüd arvad, et võid siin politseiga juttu ajada, ilma et sul oleks vähimatki aimu oma õiguslikust olukorrast. Kas sa üldse saad aru, millisesse jamasse sa niimoodi võid sattuda?”

Markús näis hetkeks ärrituvat, kuid seejärel asendus viha resignatsiooniga. „Sa ei tea, kuidas siin kandis asjad käivad. Selle mehe sõna on siin saarel seadus. Ainult tema oma. Siin võib olla ka teisi politseinikke, aga tema on see, kes otsustab. Ta lahendab küsimused tihtipeale ära, ilma asjaosalistele probleeme tekitamata. Ma arvan, et mul oleks kõige kergem temaga lihtsalt asjad selgeks rääkida. Kui ta on kuulnud, mis mul öelda on, sujub kõik ladusamalt. Pealegi ei teinud ma midagi valesti.”

Thóra oleks tahtnud ärritusest jalgu trampida, kuid rahuldus õrnalt käega vastu seina koputamisega, et oma sõnadele kaalu anda. „See juhtum võetakse väga kiiresti Gudni käest ära. Laibad ja kehata pead ei ole väikese politseijaoskonna teema, ükskõik kui suur võim kohalikul konstaablil ka ei oleks. Sellisel mitteametlikul moel võib ta lahendada rabarberivarguseid, aga see lugu on teistsugune. Arvestades seda, kui tõsise juhtumiga on tegemist ja kui ebatavalised on selle asjaolud, ei lähe see minu hinnangul ka Selfossi kriminaalpolitseisse, mis tavaliselt tegeleb sarnaste siin saartel aset leidnud juhtumitega. See läheb otseteed Reykjavíki politseisse ja kriminaalosakonda, ja sa võid kindel olla, et nemad käituvad teisiti kui see Gudni. Minul on ükskõik, mida sa otsustad teha, aga kahtlemata on sulle endale parem, kui asju õigesti korraldada. Kui sind mitteametlikult küsitletakse, võib ta kõike, mida sa räägid, kohtus sinu vastu kasutada. Ja mis veelgi hullem, Hjörtur võib kinnitada kõike, mida sa ütlesid. See on täiesti sõge käitumine.”

„Aga kas ta mitte ise ei öelnud, et siin pandi uurimisosakond kinni?” küsis Markús, kes Thóra kergenduseks näis asja nüüd tõsisemalt võtvat.

„Vestmannaeyjari saared ei ole sellegipoolest väljaspool kriminaalpolitsei ja kriminaalosakonna jurisdiktsiooni, isegi kui nende siinne kontor kinni pandi. Nad astuvad lihtsalt lennukisse ja tulevad kohale.”

„Ma mõistan,” ütles Markús mõtlikul häälel.

Thóra ohkas. Ta ei saanud muidu, kui pidi kaasa tundma sellele mehele, kes oli ometi nii erinev temast endast. Kogu põikpäisus, äkilisus ja ebaviisakus, mis teda enne olid iseloomustanud, olid ühtäkki kadunud. Oli selge, et keldrist leitu oli teda sügavalt šokeerinud ja Thóra uskus teda, kui ta ütles, et ta nägi esimest korda nii neid surnukehi kui ka pead, millele ta sinna järele oli läinud. Segaduses, mis algas pärast seda, kui nad keldrist välja läksid ja Hjörturile teatasid, et kõige õigem oleks politseisse helistada, polnud Thóra saanud veel võimalust Markúselt küsida, kuidas taoline paradoks üldse võimalik oli. Pärast seda, kui Thóra oli näinud kehata pea jubedat näoilmet – tundus, justkui näitaks see keelt –, oli ta tundnud niivõrd suurt klaustrofoobiat, et keldris Markúsega pikemalt vestelda ei tulnud enam kõne alla. „Kuidas oleks, kui sa nüüd räägiksid mulle, kuidas sa teadsid minna keldrisse otsima pead, mille kohta sa ütled, et sa isegi ei teadnud, et see seal on? Ma olen püüdnud sellele mingit seletust välja mõelda, aga ma pean ütlema, et see ei õnnestu.” Ta vaikis hetke ja vaatas Markúsele otse silma. „Kui ma olen kuulnud sinu varianti sellest loost, siis ootame rahulikult ära, kuni Hjörtur välja tuleb, ja laseme seejärel Gudnil otsustada, kas ta tahab sind ametlikult üle kuulata või jätab selle töö neile, kes juhtumiga edasi hakkavad tegelema.”

„Hea küll,” vastas Markús ja tõmbas sügavalt hinge. „Sul on ilmselt õigus.”

Thóra oli tema meelemuutusega rahul, kuid ei teadnud, kaua see kestab. „Ja et oleks selge, siis edaspidi on nii, et kui sa talle midagi ütled ja ma sind katkestan, jääd sa vait ja lased minul rääkida. Sama siis, kui ma soovitan sul mõnele küsimusele mitte vastata.”

„Kõik selge,” ütles Markús. „Sina otsustad.” Ta vaatas Thórale otsa ja naeratas virilalt. „Kus sa siis olid, kui suur rabarberijuhtum päevakorras oli? Nad lasid mul tervelt kuu aega järjest iga õhtu kooliaias umbrohtu kitkuda.”

Thóra naeratas vastuseks. Ta vaatas ringi olemaks kindel, et ükski Gudni alluvatest neid pealt ei kuula. „Räägi mulle nüüd sellest peast, mida sa läksid otsima, ilma et oleksid sellest midagi teadnud.”

Gudni nõjatus toolis tagasi ja tõmbas päevinäinud elektrilisest kirjutusmasinast välja viimase paberilehe. Ta asetas selle hoolikalt, tekst allapoole, teiste lehtede peale. Seejärel võttis ta paberid kätte ja veendus, et need on õiges järjekorras. Siis pani ta need lauale, nii et tekst jäi Thóra ja Markúse poole. „Kõik nii, nagu seadus ette näeb. Lugege läbi ja mul oleks väga hea meel, kui sa kinnitaksid oma ütlusi allkirjaga, Markús, nii et kõik formaalsused oleksid joones ja su advokaat saaks rahulikumalt hingata.”

Thóra naeratas talle ametlikult. Seni kuni tema kliendi huvid olid kaitstud, ei huvitanud teda vähimalgi määral, kas Gudni oli protseduurireeglitega rahul või mitte. Kokkuvõttes oli kõik hästi läinud. Markúst oli kuulatud üle kui kahtlusalust, kuid see oli asjaolusid arvestades igati loogiline. Peamine oli see, et ta polnud endale rohkem kahju tekitanud, rääkides liiga palju ja liiga vara. Thóra osutas peaga tunnistusele. „Kas see ikka kattub sellega, mida Markús rääkis? Sa pole sinna ometi midagi lisanud, või kuidas?” küsis ta, nautides oma väikest kättemaksuhetke.

„Jah, peaasjalikult on seal see, mida räägiti,” vastas Gudni sarkastiliselt. Ta pani käed rinnal risti ja kummardus ettepoole. „Et asja lühidalt kokku võtta, sain ma asjade käigust aru järgmiselt,” ütles ta Markúsele otsa vaadates. „1973. aasta 22. jaanuari hilisõhtul võttis Alda Thorgeirsdóttir sinuga ühendust ja palus sul tema heaks ta ühest väikesest kastist vabastada. Sa olid armunud Aldasse, kes oli siin saarte peal sel ajal kindlalt kõige ilusam tüdruk, seega võtsid sa kasti ilma pikema jututa vastu. Sa viisid selle koju enda juurde keldrisse, mõeldes, et peidad selle hiljem paremini ära. Seda ei juhtunud, sest samal õhtul algas vulkaanipurse. Su vanemad äratasid sind üles ja teid pandi laevale, mis viis sinu, su vanemad ning õe ja venna maismaale. Laeval kohtusid sa Aldaga uuesti ja kui ta küsis, kas sa olid kastist lahti saanud, rääkisid sa talle tõtt. Kast oli kiirustades keldrisse jäänud. Sa ei küsinud Alda käest, mis kasti sees on, kuna sa ei tahtnud teda pahandada, sest ta oli nii ilus ja nõnda edasi.” Gudni naeratas Markúsele, kes punastas. „Siis ei juhtunud umbes kolmkümmend aastat mitte midagi, kuni „Põhjamaade Pompei” uudistesse jõudis ja Alda sinuga uuesti ühendust võttis. Ta palus sind härdalt, et sa takistaksid maja tuha seest välja kaevamist, kuna kast oli ikka veel seal, ja sellest hoolimata ei küsinud sa, mis kasti sees on. Võib-olla oled sa Aldasse ikka veel armunud?”

Markús punastas uuesti. „Ei, seda mitte. See lihtsalt ei tulnud jutuks.”

„Mida iganes,” ütles Gudni ja jätkas oma kokkuvõtet. „Lõpuks jõuti kokkuleppele, et sa võid minna keldrisse ja võtta sealt, mida sa tahad. Kui Alda seda kuulis, jäi ta rahule. Sa kavatsesid kasti ära tuua ja Aldale viia, nagu ta palus. Siis juhtus aga nii, et lõpuks keldris olles otsustasid sa järele vaadata, mis kasti sees on, ja sellest veeres välja kuivanud, ilma kehata inimpea. Samal hetkel jäid sulle silma kolm surnukeha, mida sellel saatuslikul õhtul seal ei olnud.”

„Tegelikult pea ei veerenud välja,” vastas Markús haavunult. „Ma lihtsalt ehmatasin, kui nägin, mis kasti sees on, nii et pillasin selle käest. Pea kukkus maha ja põrkas sinna, kus see praegu on. See ei veerenud. Tegelikult ma arvan, et lõin seda kogemata jalaga, kui sealt minema kiirustasin, aga päris kindel ma pole. Igatahes jäi see pidama surnukehade kõrval ja siis ma neid märkasingi. Varem ma neid näinud, sest seal oli nii pime ja tolmune.”

Thóra katkestas Markúst, enne kui ta jõudis jätkata oma kirjeldust pea eksirännakutest keldripõrandal. „Jajah, ma arvan, et oleks hea, kui sa selle nüüd läbi loeksid – Gudni kenast kokkuvõttest hoolimata –, ja siis me peame minema hakkama. Sinu tunnistuse põhjal tuleb politseil asuda teiste asjadega tegelema. Ma oletan, et te tahate rääkida selle Aldaga, kes näib pea päritolust rohkem teadvat kui Markús.” Thóra vaatas kella. Kui õnn on tema poolel, peaks ta veel viimasele lennukile jõudma. Näis, et Markúse kahtlustamine jäetakse sinnapaika, ehkki hiljem tahab kriminaalpolitsei temaga tõenäoliselt uuesti rääkida. Ta lootis, et Alda kinnitab Markúse ütlusi. Kui mitte, halveneks Markúse olukord oluliselt nii pea kui ka kolme laibaga seoses. Aga kindlasti kinnitab Alda tema sõnu ja selgitab pea päritolu. Thóra heitis silmanurgast pilgu käekellale ja seejärel Markúsele. Mees luges ikka veel politseiraporti esimest lehekülge. Thóra ohkas ja lootis, et lend hilineb.