Читать книгу Tuhk - Yrsa Sigurðardóttir - Страница 5

Teisipäev, 10. juuli 2007

Mõned päevad advokaat Thóra Gudmundsdóttiri elus olid halvemad kui teised. Halval päeval tuli tal näiteks teel tööle tagasi pöörduda, et kohvimasin välja lülitada, või helistati talle koolist ja paluti järele tulla tütar Sóleyle, kellel oli vahetunni ajal hakanud nina verd jooksma. Mõned päevad olid veel halvemad. Näiteks siis, kui arved olid maksmata ja internetipanga paroolid ei töötanud ja perekonna autosse, mis töötas diislil, tangiti bensiini. Ja nii edasi. Sellistel päevadel ei läinud miski nii, nagu oleks pidanud, ei kodus ega tööl. Polnud veel keskpäev, kui Thórale sai juba selgeks, et tegemist on ühega säärastest õnnetutest päevadest. See algas pikkade otsingutega, et leida autovõtmed, mis lõpuks ilmusid välja poeg Gylfi segamini toast. Tuli välja, et külmkapp on praktiliselt tühi ja sai, mida Thóra oli kavatsenud Sóleyle lõunaks kaasa panna, oli läinud hallitama. Thóra oli kavatsenud eelmisel õhtul teel lennujaamast koju poest läbi käia, kuid saarte lennuk oli maandunud nii hilja, et poed olid juba kinni. Oluliselt paremad polnud lood ka kontoris, kus miski ei töötanud. Internet oli maas, kuna teenusepakkuja teostas parasjagu „ruuteri tarkvara uuendust”, nagu nad seda nimetasid. Ka lauatelefon ei töötanud, kuna üliinnukas elektrik, kes nende korrusel midagi parandas, oli kogemata puutunud kaableid, mille ta oleks pidanud rahule jätma. Suurema osa hommikust olid nad seetõttu välismaailmast ära lõigatud, kui mobiiltelefoni mitte arvestada. See pahandas sekretär Bellat, kes keeldus oma mobiiltelefoni tööasjus kasutamast, kuna töökoht tema telefoniarvet ei tasunud. Bragi, Thóra äripartner, oli siis, meeleheide silmis, Bellale oma telefoni andnud. Ainult jumal võis teada, kuidas tüdruk helistajaid kohtleb, kuna ta polnud just tuntud oma lahke loomu poolest.

Niipea, kui telefoniühendus oli taastatud, helistas Markús. Pärast viisakusväljendite vahetamist asus ta asja juurde.

„Alda ei vasta mu kõnedele,” ütles ta. Hirm tema hääles oli peaaegu käegakatsutav.

„Sa ei pidanud temaga ühendust võtma, enne kui politsei on ta üle kuulanud, Markús. Sellest jääb mulje, nagu püüaksid sa tema tunnistust mõjutada, ja see on viimane asi, mida meil vaja on.” Thóra mõistis hästi, et mees tahab kindel olla, et naine tema ütlusi kinnitab. Ühtlasi kahtles ta, kas telefonikõne Alda tunnistust muudaks. Ta kavatses rääkida tõtt või siis valetada, et oma nahka päästa. Ja kui asi läks tõsiseks, valis enamik inimesi enese alalhoiu.

„Aga see on nii imelik,” ütles Markús. „Me oleme viimasel ajal päris palju suhelnud ja ta on alati vastanud, kui ma talle helistanud olen. Isegi kui ta kohe ei vasta, helistab ta mulle alati peagi tagasi. Niimoodi pole ta mind kunagi vältinud.” Ta kõhkles hetke, kuid jätkas siis: „Võib-olla väldib ta mind, sest ta ei taha minu ütlusi kinnitada. Mida sa arvad?”

Thóra oli üsna kindel, et Markúsel on õigus, aga ei tahtnud teda panna veelgi enam muretsema. Loomulikult võis sellel olla ka mingi muu seletus, kuigi see näis ebatõenäoline. „Ma arvan, et meil oleks parem lihtsalt rahulikult oodata, kuni me midagi kindlalt teame.” Ta vaatas kella. „Ma oletan, et politsei on temaga juba ühendust võtnud, kuigi nad pole teda võib-olla veel küsitlenud. Kui ta sinu tunnistust ei kinnita, kutsutakse sind uuesti politseisse. Siis on sul seal jälle õigus minu abile. Politsei tahab sinuga kindlasti uuesti rääkida isegi siis, kui Alda sinu ütlusi kinnitab, nii et sa ei pea üldse muretsema, kui nad sulle helistavad.”

Markús tõmbas sügavalt hinge. „Alda ei ole selline, kes mind lõvide ette heidaks.”

„Võib-olla,” vastas Thóra, kuid mõtles endamisi, et kindlasti oli ka Androkles vanade roomlaste kohta sama öelnud, enne kui ta areenile lükati. „Ma võiksin muidugi helistada oma sõbrale Gudnile ja küsida, kuidas lood on. Pole kindel, kas ta mulle midagi ka räägib, aga arvestades tema vastumeelsust formaalsuste vastu, pole võimatu, et ta midagi ütleks.”

„Kas sa arvad, et tema vastutab ikka veel selle juhtumi eest?” küsis Markús lootusrikkalt. „Ma võin talle siis ise helistada.”

„Ei, kindlasti mitte,” kiirustas Thóra ütlema. „Ma ei taha, et sa temaga omapäi räägid. Jumal teab, millega see veel lõpeb. Ma räägin temaga ise. Kuigi Reykjavíki politsei on uurimisega seotud, hoiavad nad teda kindlasti asjaga kursis. See on tema koduväljak.”

„Kas ma peaksin vahepeal veel katsuma Aldaga ühendust saada?” küsis Markús.

„Unusta ära,” vastas Thóra otsustavalt. Ta mõtles hetke ja lisas siis: „Millal sa temaga viimati rääkisid?”

„Ma rääkisin temaga lühidalt telefonis üleeile õhtul,” vastas Markús. „Õhtul enne seda, kui me saartele läksime. Ma ütlesin talle, et mind lubatakse lõpuks majja sisse.”

„Saan aru,” ütles Thóra. „Aga üks küsimus veel, enne kui ma Gudnile helistan,” lisas ta. „Kas sa arvad, et Alda võis nendest kolmest laibast midagi teada või mängis nende surma juures mingit rolli või teadis, kellele see pea kuulus?” Thóra polnud kindel, kas ta oli kunagi kelleltki küsinud veel veidramat küsimust.

„See on täiesti välistatud,” vastas Markús. „Me oleme ühevanused ja vulkaanipurske ajal oli ka tema viisteist. Ta poleks kärbselegi liiga teinud. Ei siis ega praegu. Nii et vaevalt oleks ta osanud oodata, et ma keldris lisaks kastile veel kolme laiba otsa komistan. Ma olen kindel, et kui ta oleks neist teadnud või oleks nendega kuidagi seotud, oleks ta mulle veel enam survet avaldanud, et ma väljakaevamise peataksin. Või oleks ta mind vähemalt hoiatanud.”

„Jah, nii võiks arvata küll,” ütles Thóra mõtlikult. „Ja see on ainult kokkusattumus, et ilma kehata inimpeaga kast ja kolm laipa asuvad ühes ja samas keldris.”

„Noh, on ka veidramaid asju ette tulnud,” ütles Markús, kelle hääl kõlas haavunult.

„Oled sa kindel?” küsis Thóra vastuseks. Talle endale ei tulnud küll midagi pähe. Nad jätsid hüvasti ja Thóra läks endale tassi kohvi tooma. Ta vajas veidi värskendust enne Gudnile helistamist.

Gudni Leifsson, Vestmannaeyjari peakonstaabel, kustutas keldrisse jõudes taskulambi. Reykjavíki kriminalistide lambid olid suunanud kohale, kust laibad olid leitud, kuid nende võimsusest jätkus, et valgustada kogu keldriruumi. Gudni astus uurimist juhtiva liiga noore mehe kõrvale. Too oli öelnud oma nimeks Stefán, kui kamp Reykjavíki politseinikke eelmisel õhtul hilja väikese lennukiga saabus. Ilmselgelt oli aeg pensionile jääda. Juhtus juba liiga tihti, et ta kohtas kolleege, kes olid veel emaüsas, kui tema politseisse tööle asus. Gudni vahtis enda ette. „Mis sa siis arvad?” küsis ta rahulikult, kulutamata sõnu viisakusavaldustele või vestluskaaslasele isegi otsa vaatamata.

Stefán pööras ringi, et näha, kes temaga räägib. Tema näole ilmus otsekohe ärritus, mis ainult kinnitas seda, mida Gudni juba nagunii teadis: Reykjavíki politseinikud tahtsid, et maakad neid rahule jätaksid, et nad saaksid sündmuspaigal omaette tegutseda. Stefán oli vaevu mallanud kuulata Gudni ülevaadet viimastest sündmustest, kui nad õhtul koos mõne nimetu, veel noorema mehega maja juurde sõitsid. Nii palju kui Gudni kuulis, ei vahetanud need kaaskondlased kogu aja mitte sõnagi. „Kas asi pole mitte veidi parem, kui esialgu tundus?” küsis ta siis, laskmata noore mehe ärritusel end segada.

„Me ei tea praegu veel midagi lähemalt,” vastas Stefán ja pööras Gudnist eemale, et jälgida oma meeste tegevust. „Kuidas saaks see kuidagi parem olla, kui see tundub?”

„Noh,” ütles Gudni rahulikult ja kehitas õlgu. „Mulle tuli lihtsalt pähe, et kas need maised jäänused ei võiks kuuluda murdvarastele, kes jäid vulkaanipurske ajal siia kinni ja lämbusid. Mehed, kes tahtsid võib-olla hädaolukorrast kasu lõigata ja segamatult rüüstata. See maja ei jäänud esimesel ööl tuha alla, nii et südametunnistuseta isikutel oleks olnud aega välismaalt siia tulla ja ümbruskonnas puhas töö teha. Vulkaanipurse oli sel ajal kõigis maailma ajalehtedes.”

Stefán vaatas Gudnile rabatult otsa. „Sa ei mõtle seda ometi tõsiselt,” ütles ta ja osutas kolmele laibale, mis külg külje kõrval selili põrandal lamasid. „Kuidas sa seda endale ette kujutad? Õhk muutus nii halvaks, et murdvargad põgenesid keldrisse varju, et pikali heita ja hinge tõmmata? Vaevalt nad seda arvasid, et siin midagi väärtuslikku leidub?” Ta pööras oma alluvatele selja. „Lämbunud inimesed leitakse pealegi tavaliselt kõhuli, välja arvatud need, kes magavad, kui see juhtub. Nad püüavad minema roomata. Ilusti reas pikali heitmist tuleb ette umbes sama palju kui seda, et pead iseenesest õlgadelt lendavad.” Ta osutas sinna, kus oli olnud pea, mis nüüdseks oli juba ära viidud.

„Küll sa ühel päeval näed, et elus pole midagi surmkindlat,” vastas Gudni nagu vana rahu ise. See polnud esimene Reykjavíki kollanokk, kellega ta piike murdis. „Teine võimalus on see, et too Alda oskab meile mingeid seletusi anda. Vähemalt pea kohta. Oled sa temaga rääkinud?”

„Nii palju kui mina tean, pole kellelgi õnnestunud temaga ühendust saada,” vastas Stefán Gudni poole vaatamata. „Me püüame edasi ja loodetavasti saame ta tänase päeva jooksul kätte. Siis oleks tarvis rääkida ka tolle Markús Magnússoniga, kes siin seda kaalikat otsimas käis.”

„Pead, mõtled sa,” parandas Gudni teda. „Me räägime inimese peast.”

Stefáni pilk Gudnile oli kõike muud kui sõbralik. „Pea või kaalikas, mis vahet seal on. Ma kahtlen väga, et see Markús kõik ausalt ära rääkis, mis siin juhtunud on. Mulle tunduvad tema ülekuulamisel antud ütlused nii ebausaldusväärsed kui ka naeruväärsed.”

„See on sellepärast, et ta on lollpea,” vastas Gudni. „On alati olnud.” Ta pani taskulambi põlema ja läks head aega ütlemata trepi poole.

Dís lasi signaali ja küünitas üle rooli, et läbi tuuleklaasi paremini välja näha. Väike ridaelamu tundus inimtühi. Ta nõjatus tagasi vastu istmeleeni. Mida Alda õieti mõtles? Ta polnud kaks päeva järjest tööle tulnud. Selles polnud iseenesest veel midagi müstilist, igaüks võis ju grippi jääda. Üldse polnud aga tema moodi sellest mitte teada anda ja ka sõnumitele vastamata jätta. Alda oli nagu kohusetunne ise: ta tuli iga päev tööle õigel ajal ja oli alati valmis töötama ka üle aja kui vaja. Mitte iga meditsiiniõde polnud selline ning Dís teadis, et ilma Aldata oleks temal ja Ágústil tööl palju raskem olnud. Nad maksid Aldale hästi ja kuni eelmise päevani oli tema teenistuskäik olnud vähimagi plekita. Seetõttu ei osanud nad kuidagi arvata, miks ta oma tulemata jäämisest eelmisel hommikul teada ei andnud – seda veel päeval, millele oli määratud neli operatsiooni. Dís ja Ágúst olid pidanud ise teineteist assisteerima, operatsioonid üheskoos läbi viima – kaks arsti –, selle asemel et teha neid eraldi ja Alda abiga. Seetõttu oli neil tulnud mitu patsiendivastuvõttu ära jätta ja isegi anestesioloog, kelle nad olid kohale kutsunud, pidi neile abikäe ulatama, mis oli reputatsioonile halb. Ei, Aldaga oli midagi väga kummalist lahti. Seetõttu oli Dís otsustanud lõunavaheajal tema juurest läbi astuda ja uurida, kas ta on kodus. Ta vaatas uuesti läbi tuuleklaasi välja ja juurdles, kas Aldaga võis olla midagi juhtunud. Ta oli üksik ja lastetu, seega polnud üldse võimatu, et ta oli minestanud, ilma et keegi sellest midagi teaks. Dís astus autost välja.

Ta läks garaaži juurde, mis ühendas Alda ridaelamut kõrvalmajaga, ja piilus pruuniks lakitud uste vahelt väikesest praost sisse. Talle näis, et ta näeb Alda uue rohelise Toyota helki, kuid ta polnud selles kindel. Igal juhul oli see halb märk. Ilma autota poleks Alda ilmselt eriti kaugele läinud ja juhul, kui ta oli kodus, oli väga imelik, et ta endast midagi teada polnud andnud. Dís läks välisukse taha. Seest kostis uksekella kõlinat, kui ta korduvalt kellanupule vajutas. Ta võttis näpu nupult ja surus kõrva vastu ust lootuses Alda samme kuulda, kuid ei tajunud ühtegi heli, mis võinuks inimtegevusest märku anda. Siiski näis talle, et ta kuuleb raadiot. Ta surus ühe kõrva tugevamini vastu ust ja kattis teise käega. Jah, tõepoolest. Ta tundis isegi laulu ära. See oli Vilhjálmur Vilhjálmssoni vana šlaager poisist, kes kutsub oma isa. Dís ajas end sirgu ja kortsutas kulmu. Ühtäkki tuli talle pähe, et pärast seitset aastat Aldaga koos töötamist polnud tal aimugi, milline muusika talle meeldib. Millegipärast polnud see kunagi jutuks tulnud. Ta haaras lingist ja proovis ust avada. See polnud lukus.

„Alda!” hüüdis Dís ukselt. Ei mingit vastust – ainult Vilhjálmuri melanhoolne hääl, mis palus isal end oodata. Dís lükkas ust, kuni see oli pärani lahti. Ta läks sisse ja hüüdis uuesti: „Alda! Kas sa oled kodus?” Ei mingit vastust. Laul sai läbi, kuid algas paari sekundi pärast uuesti. See pidi olema CD, mis oli mängijas ühte lugu kordama seadistatud. Raadiojaamad polnud veel nii madalale laskunud, et üha uuesti ja uuesti sama laulu mängida. Dís astus ettevaatlikult teise korruse trepist üles. Kui Alda oli haigeks jäänud, oli tõenäoline, et ta lamab teise korruse magamistoas. Dís oli ainult ühe korra Aldal külas käinud, kui naine oli veel selsamal aastal tema ja Ágústi koos abikaasadega enda juurde õhtusöögile kutsunud. Siis polnud nad allkorruselt lahkunud. Õhtusöök oli olnud suurepärane, nagu võis arvatagi: hea toit ja võrratu vein, kõik väga maitsekalt serveeritud. Dís mäletas, kui üllatunud ta oli, kui kuulis, et Aldal polnud olnud ühtegi püsisuhet pärast lahutust, mis oli toimunud juba enne seda, kui ta ilukliinikusse tööle tuli. See äärmiselt kena naisterahvas lähenes küll viiekümnele, kuid oli väga heas vormis. Ta oli sooja südame, hea huumorimeele ja laitmatute kommetega. Dís hüüdis Aldat veel korra nimepidi, enne kui trepist üles läks. Vastust ei tulnud. Muusika muutus aga iga trepiastmega selgemaks. Dís astus nii vaikselt kui suutis, lootes, et Alda lamab muusika saatel sügavas unes.

Vilhjálmur Vilhjálmssoni hääl kostis paokil ukse vahelt. Dís kordas Alda nime, vaiksemalt kui enne. Ta ei tahtnud, et naine ehmataks, kui lugu oligi tõepoolest nii, et ta lihtsalt magas või riietus. Ukse vahelt nägi ta päikeselaiku voodile laotatud tikitud päevatekil. Dís lükkas jalaga ukse lahti ja kattis majaomaniku magamistuppa sisse vaadates suu käega. Muusika kostis öökapil seisvast CD-mängijast. Selle kõrval olid tühi veinipudel, kaaneta tabletipurk ja süstal. Keset voodit lamas Alda. Dísil polnud vaja arsti haridust mõistmaks, et tema elustamiseks oli vähe lootust.