Читать книгу Viitrijaht - Юхан Теорин - Страница 5

Varjud kalju all

Järgmisel päeval pärast Salajaki lahingut läheb Lovisa Georgitütar lohemaoga kohtuma. Väljaspool kindlust ta relva kaasas ei kanna. Mida siin mägedes juhtuda võib? Viitrid on ju võidetud. Vaenlase kindlus on vallutatud ja võitu selle suurimas saalis tähistatud.

Lovisal on kaasas vaid pasun, millega ta tavaliselt kutsub lehmi. Nüüd meelitab ta mägede vahelt välja lohemao, kes on sama suur kui purjelaev. Sellegipoolest tahab ta lohemaoga kohtuda üksi.

„Kuhu te lähete, preili Lovisa?“ küsib üks ihukaitsja.

Ihukaitsjaid on kaks ja nad käivad tal nii tihedalt kannul, nagu kannaksid nad pruudiloori.

„Natukeseks jalutama,“ vastab Lovisa napilt.

„Siis me tuleme kaasa.“

Lovisa isa Georgi käsu järgi peavad sõdurid Lovisat valvama igal pool ja nad teevad kohtumise lohemaoga palju raskemaks. Ihukaitsjad on laiaõlgsed Frösö mehed, kes hoiavad ta kindluse käikudes ja saalides kogu aeg nägemisulatuses. Turvaliselt, aga igavalt. Kui lahing on võidetud ja viitrid läinud, milleks siis veel ihukaitsjad?

Lovisa ei vaidle vastu, aga kiirendab sammu. Müüriväravast välja ja mäest alla. Vaid paar päeva tagasi peeti siin nõlval Salajaki kindluse pärast lahingut, nüüd aga on kõik vaikne ja rahulik.

Sõdurid püsivad sabas. Nad on vait, aga nende mõõkade kõlin ja sammude kõmin segab enamgi veel. Lovisa surub hambad kokku.

Kui nad lõpuks jõe äärde orgu jõuavad, jääb Lovisa seisma ja tõstab pasuna.

„Suur tänu saatmise ees, mu härrad! Ma lähen nüüd natukeseks üles mäeharjale. Et rahu leida, üksi.“

Üks ihukaitsja raputab pead.

„Me peame teid valvama, neitsi Lovisa.“

„Valvake siis siin all!“

Sõdurid on temast peaaegu jala1 võrra pikemad, nii et Lovisa ronib nõlvast veidi üles, et neile ülevalt alla vaadata, ja jätkab:

„Ma tahan kõndida üksinduses, nagu palverännakul … Aga tulge siis üles, kui ma teid hüüan.“

„Ja kui te pasunat puhute?“ küsib ihukaitsja pillile osutades.

„Ärge muretsege,“ vastab Lovisa. „Siis võite minu pillilugu nautida!“

Siis läheb ta üles. Kiirustab pikkade sammudega läbi võsa. Tema volditud seelik takerdub pidevalt, aga ta kisub selle lahti ja läheb aga edasi. Lovisa ei tunne hirmu. On pigem vihane ja kurb.

Viitreid ta enam ei karda. Inimsööjad on läinud. Maaraviitrid ei lehvita Salajaki kaljude kohal oma nahkseid tiibu. Sõdurid võtsid nende kindluse üle ning Lovisa isa ja tema rüütlid on teinud sellest inimeste elamu. Viitrite kuningas ja kuninganna on keldris luku taga. Kindlus Salajaki mäe tipus on vallutatud – ja ikkagi on ta kurb.

Lovisa teab, et lahing nõudis palju elusid. Pärast Salajaki lahingut lamas surnuna maas palju sõdureid, samuti palju härgi ja hobuseid. Lovisa enda täku Aegiriga on kõik korras, aga teised loomad jäid suurte kivide alla, mida viitrid müürilt alla lükkasid. Raskesti sai viga ka Samuel Egg, kes lamab ikka veel meelemärkuseta ühes paljudest haigetubadest. Lovisa jõudis temaga vaevu paar sõna vahetada, kui noormees veel ärkvel oli. Ta ei tohi ka paluda rahunõukogul tema eest kätte maksta.

Õhtupoolikul oli Lovisa istunud rahunõukogu suletud uste taga. Kostsid ühetoonilised hääled, meeste hääled, aga Lovisa ise ei tohtinud sisse minna. Ta teadis siiski, kes seal istusid: isa uus rahunõukogu. See oli loodud päev pärast võitu viitrite üle ja sinna kuulusid Lovisa isa Georg, isa nõunik Sejenius ja viis rüütlit. Aga Lovisat liikmeks ei võetud. Väikevend Larsi ka mitte.

„Mis on rahunõukogu?“ oli väikevend küsinud.

„Rahunõukogu otsustab, mis nüüd pärast lahingut saab,“ vastas Lovisa. „Nemad juhivad siinset mägimaailma, kui rahu on saabunud.“

„Kas nüüd on rahu käes?“ küsis Lars.

„Jah. Isa ja tema rüütlid on kindluse vallutanud,“ vastas Lovisa, pilk uksel. „Viitrid on läinud.“

„Aga mina nägin viitreid maa all,“ sõnas Lars. „Pisiviitreid!“

Lars oli kohe esimesel päeval pärast lahingut kaevu kukkunud ning Samuel Egg ja tema vennad ta ära päästnud. Sellest ajast peale on Lars rääkinud koopast, kuhu ta seal all sattus, ja varjudest, kes seal ringi liikusid.

„Kõik viitrid on läinud,“ lubas Lovisa vennale, kuid teadis, et see ei vasta tõele.

Vähemalt praegu ei ole ühtegi näha. Ta ronib üles, pasun käes, ja on nüüd üksi mägijärve ääres.

Salajak koos ringmüüriga jääb siit põhja. Vaid mõned päevad tagasi, enne lahingut, pidasid viitrid müüri peal vahti. Nüüd on nad surnud või luku taga. Kuid mitte kõik. Mõned põgenesid Salajaki alla käikudesse ja peidavad end seal. Nad võivad tagasi tulla – seetõttu vajab kindlus kaitset. Ehk saab lohemadu aidata?

Lovisa kissitab silmi päikese ja sädeleva järve poole. Pikk, kitsas, sügav, nimetu mägijärv mäe lõunaküljel. Täis kalu: lõhet ja forelli. Lohemao toitu. Storsi toitu.

Sellise nime pani Lovisa lohemaole, kui too oli end esimest korda tema pasunahüüu peale sügavusest välja ajanud. Lohemadu tuli lõunast, Jämtlandi metsadest ja suurtest järvedest, ja ta kuulab Lovisa sõna.

Lovisa usub seda, ta loodab seda.

Nüüd tõstab neiu pasuna ja puhub kõigest jõust. Helid kaiguvad üle mägijärve.

Sa pead end näitama! Ja minu sõna kuulama!

Ent midagi ei juhtu. Helide kaja põrkab mäetippudelt tagasi, aga järvepind püsib sile.

Lovisa puhub uuesti. Pasun kaigub veel kõvemini, veel kaugemale ja Storsi peab seda vee all kuulma. Aga järv ainult sädeleb päikese käes rahumeelselt.

Lovisa langetab pasuna. Ta ohkab ja libistab pilgu üle mäeseina – ning avastab kaugemal midagi tumedat ja ümmargust. Süsimusta avause. See haigutab üleval mäe sees nagu kolli suu, parajal kõrgusel, et sinna sisse ronida.

Koopasuu? Kaevanduse auk? Lovisat hakkab asi huvitama. Ta võtab pasuna pihku ja läheb tasakesi sinnapoole. Paari sammu kaugusel avausest ta peatub ja kuulatab. Mõtleb viitri­tele ja lugudele Midgardi maost. See olla kõigi lohemadude esiema ja räägitakse, et ta tukub sügaval mägede all. Aga võib iga hetk ärgata.

Lovisa läheb avause juurde. Piilub sisse. Pimedusest ei paista mingit liikumist ega kuuldu hääli. Aga ta on ikkagi ettevaatlik, kui jala käiku tõstab.

Sees on maapind kõva ja kruusane. Lovisa küll hiilib, aga kivid krabisevad ikka. Päevavalgus jääb seljataha, õhk muutub külmaks ning käigu seinad kõrgemaks ja laiemaks. Käik kaldub hirmutaval moel üha enam maa-aluse maailma poole, aga Lovisa läheb samm sammu järel aina edasi. Ta kuulatab uuesti. Vaikus. Ei viitreid, ei Midgardi madu.

Või äkki kostab pimedusest kraapimist? Lovisa piilub ringi. Seinad on krobelised, täis pragusid ja varje. Aga samuti vaiksed.

Sellegipoolest hakkab neiu aimama, et ta ei ole üksi. Ning kui ta hakkab ümber pöörama, et tagasi minna, elustub korraga kolm varju. Nad libisevad välja pimeda seina ühest lõhest.

Lovisa hingamine peatub.

Viitrid. Viitrisõdalased, keda ta varem on näinud vaid kaugelt. Nüüd seisavad nad temast vaid kümne sammu kaugusel. Kolm kuju, kes on temast vähemalt kaks jalga pikemad. Nad kannavad nahast sõjarõivaid ja neil on paksud mustad juuksed. Kõigil on õlal raske kivinui.

Lovisa seisab paigal. Ta hoiab endiselt hinge kinni, tahab olla nähtamatu. Ta hakkab taganema, et pimesi valguse poole põgeneda, kui kostab veel üks kraapiv hääl – aga nüüd tema selja taga.

Ta vaatab kiiresti üle õla. Seal on neljas viiter. Too on seinapraost välja tulnud, pikk ja laiaõlgne, ja ka temal on nui.

Lovisa ei saa põgeneda. Käik on korraga jääkülm. Lovisa seisab paigal, selg sirge. Ära karda, mõtleb ta, ole vihane. Mõtle Samuelile. Tema oleks võidelnud!

Niisiis tõstab ta oma pasuna nuiana üles ja tõmbab kopsud õhku täis.

„Ma ei ole üksi,“ sõnab ta vaikselt, kuid selgelt. „Mul on kaaslased.“

Viitrid ei vasta, aga see, kes tema selja taga seisab, hingab pika turtsatusega välja. Kõik astuvad aeglaselt lähemale. On tunda mulla, kivide ja vana koopaniiskuse haisu.

Ta puhub pasunaga pika valju törtsu. Heli on kõrvulukustav ja sunnib viitrid peatuma. Siis vaatavad nad üksteisele otsa ja tulevad edasi. Nüüd tõstavad nad nuiad Lovisa vastu.

Neiu valmistub relvitult võitlema. Üks inimene nelja inimsööja vastu. Neli ühe vastu.

Korraga kaob päevavalgus Lovisa selja taga. Koopasuust kostab sisinat. Lovisa vahib hämmeldunult. Ta näeb hiiglaslikku ussipead.

Storsi!

Lohemao üüratu suur pea vangub aeglaselt ja tilgub veest. Storsi keha on väljas, aga pea täidab käiguava ja varjab päikesevalguse.

Lohemadu hiivab end edasi-tagasi õõtsutades aegamisi sisse. Tema kollased silmad vahivad viitreid. Pikk ussikeel nilpsab välja ja justkui nuusutab koopaõhku.

Viitrid ei tagane. Nad tõstavad oma nuiad ussikeele vastu ja möirgavad sõjahüüu:

„A-aaaarrrr!“

Lohemadu kinnitab oma pilgu viitrisõdalasele. Tema silmad püsivad liikumatult lahti.

„A-aaaar…!“

Storsit sõjahüüud ei kõiguta. Ta avab suu ja ründab. See käib nii kiiresti, et Lovisa ei jõua näha – kostavad vaid viitrisõdalase karjed.

Viitri pikad käed on Storsi suletud lõugade vahel. Viiter rabeleb, aga vabaks ei pääse.

Lovisa on paigal seisnud. Nüüd astub ta pika sammu ette ja puhub lohemaole pika hüüu.

Storsi, tagasi! Järve tagasi!

Lohemadu kuulab sõna ja taganeb. Ta tõmbub kiiresti koopast välja, viiter abitu saagina lõugade vahel.

Hetk hiljem on lohemadu koos viitriga kadunud. Käigusuue on tühi.

Valgus on tagasi ja viitrid hõiguvad üksteisele. Nende rasked sammud kõmisevad mööda käiku kaugemale. Tagasi Salajaki alla.

Lovisa kiirustab Storsile järele koopast välja värske õhu kätte. Seal kavatseb ta lohemaole käsu puhuda, et too viitri lahti laseks. Aga on juba hilja. Lohemadu ja tema saak on juba mägijärve ääres.

Storsi libiseb pladinal järve. Ussipea kaob vee alla, viiter lõugade vahel. Lohemao keha voogab allapoole ja saba sulpsatab veel viimast korda veepinnal.

Siis on Storsi ja viiter kadunud. Mägede vahel valitseb jälle vaikus. Ainsa jäljena võitlusest vedeleb maas kivinui.

Lovisa jätab selle sinnapaika. Ta hingab sisse ja astub mööda nõlva alla oru poole. Sealt hüütakse:

„Neitsi Lovisa! Kus te olete?“

„Ma olen siin!“

Ihukaitsjad seisavad all ja nad ei ole siin enam üksi. Lõuna pool on nähtavale ilmunud sõdurite kolonn, härjad, vankrid ja parved, millega üle järvede tullakse. Koormaks väikesed ja suured palgivirnad.

Lovisa ei jõua mõelda, milleks palke kasutama hakatakse, kui ihukaitsjad on juba tema juures. Vibud vinna tõmmatud ja pilgus mure.

„Neitsi, kas kõik on korras?“

Lovisa noogutab ja kiirustab neist mööda – nii kiiresti, et neil pole aega mägijärve poole vaadata ja Storsit näha. Kui ihukaitsjad teda peaks nägema, siis hakkavad veel nooli laskma.

„Kõik korras,“ vastab ta meestele. „Kas midagi juhtus?“

„Teid kutsutakse kindlusse tagasi, preili Lovisa! Teie isal on uudiseid.“

Lovisa tõstab pilgu Salajaki poole. Ta mõtleb oma isale. Ja tema rahunõukogule. Vanadele meestele, kes usuvad, et viitrid on võidetud ja läinud.

„Läheme siis kindlusse,“ sõnab ta. „Mul on ka üht-teist rääkida.“

1 1 jalg on umbes 30 cm. ‒ Toim.