Читать книгу Viitrijaht - Юхан Теорин - Страница 7

Valelikud mungad

On videvik ja päike on laskunud mägede taha. Lovisa on punase salli hoolega ümber kaela sidunud nagu mälestuse Samuel Eggist. See on ainus, mis tal on.

„Tulge,“ ütleb ta ihukaitsjatele. „Me läheme isa juurde kindluse õuele.“

Ta astub mööda kivitreppi alla ja suurest uksest välja, kuid nõlval peatavad teda langetatud puud. Need on samad tammepalgid, mida ennist siiapoole veeti ja nüüd mäest üles veeretatakse. Härjad ja töölised näevad vaeva, et palke kindluse kõrvale platoo peale saada.

„Isa!“ hüüab Lovisa ja kiirustab järsakust üles.

Foogt Georg valvab koos nõunik Rickard Sejeniusega vedajaid. Nõunik kummardab Lovisale, aga foogt seisab rangelt ja liikumatult, käed mantli all rinnal risti.

„Sa käisid väljas, mu tütar.“

„Muidugi, isa.“ Lovisa vaatab talle otsa. „Ma käisin haigeruumides. Haavatud kangelasi vaatamas.“

„Aga sa olid kauem ära, Lovisa. Sa käisid täna väljaspool kindlusemüüri, lausa orus.“

„Natukene,“ nõustub Lovisa. „Ihukaitsjad olid koos minuga, ma olin hästi kaitstud.“

Ta ei räägi, et üks tema parimaist ihukaitsjaist on umbes seitsekümmend jalga2 pikk, tal on helklevad soomused ja laiad lõuad.

Isa noogutab, pilk palkidel. Sõdurid ja käsitöölised tõstavad neid kindluse kõrvale suurtesse riitadesse. Nad ronivad riitadele ja kinnitavad need pikkade köitega. Samas õnnistavad ehitust tumedates keepides hallmungad.

Lovisa jälgib samuti tööd, aga küsib:

„Isa, mida nendest palkidest ehitatakse?“

„Vangilaagrit,“ vastab foogt ja tõstab pilgu üles mäkke. „Väiksematest palkidest teeme viitritele aediku. Suuremad saetakse laudadeks ja nendest ehitatakse laev.“

„Laev? Siin mägedes?“

„Õhulaev, neitsi Lovisa!“ vastab Sejenius uhkusega.

„Laev, millel on purjede asemel palju nööre,“ selgitab Lovisa isa. „Plokkide ja rihmarataste abil laseme selle kindluse taga alla nagu platvormi ja kogume mäe seest hõbedat.“

Siis jääb ta vait ja ka Lovisa ei küsi rohkem. Sõdurid korrastavad palgiriitasid.

„Isa, sul oli uudiseid?“ küsib neiu siis ja foogt noogutab.

„Sina ja Lars lähete koju. Frösöle.“

„Miks, isa?“

„Sest lahing on võidetud,“ vastab foogt. „Te olete siin juba küllalt kaua olnud ja polnud kerge otsus teid kaasa võtta. Oleks teie ema elus, siis oleks kindlam olnud teid koju jätta.“

Lovisa kuulab, aga julgeb vastu hakata:

„Isa, ma oskan end ise kaitsta.“

„Pärast räägime,“ vastab isa. „Mungad õnnistavad kohe ehitust ja …“

Korraga toob keegi kuuldavale hüüatuse. See kostab ülevalt kindluse kõrvalt palgiriitade juurest. Hallides keepides mungad on nende otsa roninud, nende hüüd on Lovisale tuttav. Sõjahüüd.

„Need ei ole hallmungad!“ karjub ta isale.

Foogt ja Sejenius pöörduvad ümber, aga on liiga aeglased. Liiga vanad.

„Isa, need on viitrid!“ jätkab Lovisa. „Sõdalased!“

Ta ei suuda oodata, vaid pistab jooksu. Nõlvast üles.

„Tulge!“ kutsub ta, isegi teadmata, keda.

Üksnes ihukaitsjad on temaga. Nemad on vist ainsad, kes mõistavad ohtu, sest töölised on liiga hõivatud palkidega tolle vangide aediku jaoks. Lovisa saab ainult järsaku poole näidata ja hüüda:

„Nad seovad need lahti!“

Ta mõtleb palke ja munkasid. Viitreid. Need on nüüd keebid seljast heitnud ja Lovisa näeb, et sõjahüüu toob kuuldavale pikkade mustade juustega naisviiter. Too kummardub palkide kohale, käes midagi, mis näeb välja nagu terav kivist nuga. Ja lõikab nööre läbi.

„Vibud!“ karjub Lovisa. „Tuld!“

Sõdurid laskuvad kiiresti ühele põlvele ja tõmbavad vibud vinna. Lovisa jätkab oma teed mööda nõlva ja kuuleb, kuidas pingul nöörid katkevad. Pauke, mis panevad palgid ta pea kohal värisema.

„Peatage nad!“

Aga nüüd ei ole siin Storsit, on ainult Lovisa ise, kes tormab palgiriitade poole. Selja taga vingatavad vibud ja vihisevad nooled.

Lovisa pea kohalt kihutab kaks hägusat triipu valemunkade suunas. Üks tabab märki ja keebikandja kukub riidalt selg ees alla. Aga kaks seisavad kindlalt paigal ja mustajuukseline kisendab võidukalt. Nöörid on peaaegu läbi lõigatud.

Palgid värisevad järsakul Lovisa ees, ta loendab kokku üheksa. Viitrisõdalased taovad ja kisuvad, et riita lammutada. Nõlva jalamil on kõik sõdurid ja sepad ja hobused ja varude hoiutelgid. Palgid võivad kõik lömastada, paljud võivad surma saada. Veel suudab Lovisa palgid peatada, enne kui need liikuma pääsevad. Ta näeb ümber riida üht katkilõigatud nööri, viskub ettepoole ja haarab sellest kinni. Surub hambad kokku ja hoiab kinni kõvemini, kui ta kunagi on millestki kinni hoidnud. Palgid vajuvad talle vastu, kuid ei pääse veerema. Tuleb hoida …

„Kiirustage!“ hüüab ta üle õla. „Tulge appi!“

Siis lajatab miski ta pea kõrvale.

Kivinui.

Lovisa pea kohal seisab mustajuukseline naisviiter. Ta on mungarüü seljast heitnud ja tõstab uuesti nuia.

„Me ei alistu iial, inimene!“

Viiter sisistab konarlikku rootsi keelt. Lovisa saab sõnadest aru, kuid ei suuda vastata. Kogu jõud kulub köie hoidmisele.

Vihiseb veel nooli ja veel üks viiter saab pihta. Aga mitte juht. Tema seisab veel ühe hetke ja kähistab veel viimase teate:

„Me oleme teie all. Kuni kindlus on jälle meie!“

Siis võtab ta hoogu ja kargab riidalt alla. Lovisa kuuleb, kuidas ta teisele poole maandub, üle platoo jookseb ja maa poole viskub. Ta kaob koos oma nuiaga mingisse peidetud avausse.

„Appi!“ hüüab Lovisa jälle.

Köis libiseb peost välja. Ei!

„Pea vastu! Ma aitan!“ hüüab keegi kõrvalt.

See on isa. Foogt ja mõned sõdurid on jõudnud riidani viimasel hetkel, enne kui palgid veerema oleksid hakanud. Nad hoiavad riita kinni, Lovisa saab oma tuimaks muutunud sõrmed nööri ümbert lahti lasta.

„Püüdke nad kinni!“ hüüab foogt. „Siduge kinni!“

Sõdurid tormavad haavatud viitrisõdalaste juurde. Lovisa istub maha, pea käib ringi ja ta on väga väsinud. Ta vaatab üle mägede, meenuvad viitri sõnad:

„Me oleme teie all.“

2 Umbes 21,34 m. – Toim.