Читать книгу Ronaldo. Poiss, kes teadis, mida ta tahab - Yvette Żółtowska-Darska - Страница 10

Kui Cristiano sai kolmeaastaseks, läks ta lasteaeda, mida pidasid nunnad. Kuueaastasena hakkas ta käima João Gonçalves Zarco nimelises algkoolis. Kool on nime saanud selle Portugali kapteni järgi, kes avastas 15. sajandil Madeira saare.

Ronaldol ei olnud koolis õppimisega raskusi, aga ei saa öelda, et ta oleks olnud väga õpihimuline. Õpetajad märkasid, et ehkki poiss õppis küll korralikult ära kõik laulud ning joonistas ja kirjutas päris kenasti, täitis tema elu ainult jalgpall.

Kui päris palli polnud käepärast, tegi ta endale sokkidest nutsaku. Ja kui ta ei leidnud kedagi, kellega koos mängida, võis ta palli tundide viisi pea ja põlvedega põrgatada või taguda vastu maja kõrval asuva veehoidla betoonseina.

Niipea kui ta koolist koju jõudis, kugistas ta kiirelt alla banaani või jogurti, haaras palli ja püüdis õue lipsata.

„Cristiano, kas sul on õpitud?“ hõikas ema tavaliselt köögist.

„Meil ei jäänudki midagi õppida,“ vastas Christiano alati, lootes, et ema jääb uskuma.

„Ära jutusta! Sa ei lähe kuhugi, enne kui on õpitud,“ ütles ema, kes tundis oma poega ja tema kavalusi. Aga enamasti ei õnnestunud tal poissi peatada. Kui Cris ei läinud uksest, hüppas ta hoopis aknast välja ja oli hetkega kadunud. Nad elasid ju esimesel korrusel! Tagasi koju ei jõudnud väike jalgpallur tavaliselt enne kella üheksat õhtul.

Väikese Crisi suur eeskuju oli ta nõbu Nuno. Nõbu oli vanem ja tubli spordipoiss ning hakkas peagi mängima tõelises jalgpallimeeskonnas, loomulikult Andorinha klubis. Poisid olid lahutamatud. Kui Nunol oli laupäeviti võistlus, oli Cristiano alati pealtvaatajate seas ja unistas sellest, et kunagi saab temagi joosta platsil Andorinha jalgpallimeeskonna sinivalges vormis.

Kui ta oli saanud kuueaastaseks, andsid vanemad ta palvetele järele. Cristiano Ronaldost sai Andorinha klubi uhke noorliige ning talle anti klubikaart numbriga 17 182. Ta rõõm oli kirjeldamatu.

Poisi esimene treener oli Francisco Afonso. Piisas vaid ühest trennist ja treenerile oli selge, et ta on endale saanud erakordselt andeka õpilase.

„Ma unusta kunagi seda, kui ma teda esmakordselt väljakul nägin. Ta oli uskumatult kiire ja ta tehnika oli suurepärane. Ta mängis ühtemoodi hästi nii parema kui ka vasaku jalaga,“ meenutas treener aastate pärast. „Kuid kohe algusest peale oli ka selge, et ta ei kannata kaotamist. Siis hakkas ta alati nutma.“

Treenril oli teisigi tähelepanekuid. „Ta tahtis alati palli saada ja kõik rünnakud lõpule viia. Ta võis joosta väljaku ühest otsast teise ja triblada kõigist vastastest mööda. Ta oli väga osav ja vihastas alati, kui teised poisid talle söötu ei andnud.“

Võistkonnakaaslastele selline käitumine ei meeldinud ning nad panid Cristianole hüüdnime Xora, mis tähendab Piripilli. See polnud neist küll eriti kena, aga see oli tõsi.

Õnneks mõistsid võistkonnakaaslased ka seda, et Cristiano on nende seas kahtlemata kõige andekam. Seetõttu sai ta peagi uue hüüdnime – Abellinha ehk Kärbes.

Miks Kärbes?

Sest Cristiano oli kiire nagu kärbes. Ta ei peatunud hetkekski ning ta uskumatult osav triblamine ja väljakul põiklemine meenutas kärbse siksakitavat lendu.