Читать книгу Ronaldo. Poiss, kes teadis, mida ta tahab - Yvette Żółtowska-Darska - Страница 11

Küllap on sul raske seda uskuda, aga hoolimata Cristiano suurepärasest mängust jäi tema võistkond peaaegu alati kaotajaks.

Kuidas oli see võimalik?

Jalgpall on meeskonnamäng ja ükski mängija, isegi mitte kõige andekam, ei saa kogu meeskonna eest mängida. Andorinha oli üks Madeira kehvemaid klubisid. Sellest olid peajagu üle saare paremad meeskonnad, näiteks Nacional, kes mängis lausa esiliigas, või Marítimo.

Andorinha jäi oluliselt maha ka piirkonna ülejäänud klubidest, vaatamata sellele, et klubil oli pikk ajalugu – klubi asutati juba 1925. aastal. Väidetavalt tuleb klubi nimi – Andorinha ehk Pääsuke – sellest, et üks klubi liikmetest lõi palli nii ilusasti, et selle kaunis kaar meenutas pealtvaatajatele pääsukese lendu.

Aga kuulsusrikkast ajaloost oli järele jäänud vaid vari. Juba Cristiano isa lapsepõlves oli Andorinha vaid väike kohalik klubi Funchali äärelinnas. Tuleb siiski öelda, et tema ega teised kohalikud fännid ei lasknud end sellest häirida. Nad toetasid oma klubi alati nii, nagu võistleks see meistrite liigas, ja käisid kogu perega kõikidel mängudel, elades oma meeskonnale innukalt kaasa kuni lõpuvileni.

Kuid kahjuks hakkas klubi madal tase peagi Cristianot häirima. Sõna „kaotama“ lihtsalt ei kuulunud tema sõnavarasse.

Ühel päeval, peale mitut valusat kaotust, ootas neid jälle mäng edukama võistkonnaga. Korraga ei pidanud Cristiano enam vastu ja jooksis staadionilt minema. Isa otsis ta üles ja küsis: „Mis juhtus, Cris? Miks sa mängida ei taha?“

„Aga isa, me ju kaotame alati,“ nuttis poiss. „Alati! Meil pole selle võistkonna vastu mingit võimalust. Ma ei taha jälle kaotada 0 : 10! Ma ei mängi, ma lihtsalt ei lähe väljakule!“

Isa mõistis Cristianot. Ta istus poja kõrvale ja silitas tal pead.

„Nii see lihtsalt on, Cristiano,“ ütles ta rahulikult. „Teie olete nõrgem meeskond ja tõenäoliselt kaotate. Aga see on SINU klubi ja see kohustab sind. Küllap on ka su võistkonnakaaslastel sama tunne, aga nad lähevad ometi väljakule. Sa ei tohi neid alt vedada. Nad ju arvestavad sinuga.“

Ta peatus hetkeks, et anda pojale veidi aega järele mõelda.

„Kas sa oled mõelnud, kuidas sa võistkonnakaaslastele homme silma vaatad, kui sa täna väljakule ei tule? Ilma sinuta on kaotus kindlasti veel suurem. Ja mis saab fännidest? Nad ju usuvad sinusse, muidu ei tuleks nad iga mängu vaatama.“

Isa lõpetas oma jutu lausega, mis jäi ta pojale alatiseks meelde: „Ainult nõrgad peavad end kaotajaks.“