Читать книгу Ibra. Poiss, kes leidis oma tee - Yvette Zoltowska-Darska - Страница 7

Malmö on Läänemere ääres asuv Rootsi sadamalinn, kus asub linnaosa nimega Rosengård. Hoolimata oma ilusast nimest (rosen tähendab rootsi keeles roosi ja gård aeda), pole piirkond kuigi ilus ega rahulik. Siin ei ole hubaseid villasid ega roosiaedasid.

Viiskümmend aastat tagasi ehitati Rosengårdi hulgaliselt suuri mitmekorruselisi elumaju. Sel ajal olid need väga moodsad ja paljud rootslased tulid hea meelega siia elama. Ent aja möödudes hakkasid elamud vananema ja vajasid hädasti remonti, nii et nende algsed elanikud kolisid tasapisi mujale. Seitsmekümnendate lõpus saabus Rootsi hulk sisserändajaid ja paljud neist asusid elama nendesse niinimetatud paneelmajadesse.

Küllap sa tahad aga teada, kes on sisserändajad ehk pagulased?

Need on võõramaalased, kes lahkuvad kogu perega oma sünnimaalt, kus nende elu on väga raske. Selle põhjuseks võib olla sõda, poliitiline või usuline tagakiusamine või lihtsalt see, et neil ei ole seal tööd. Nad kolivad oma kodumaalt mujale ja kui uue maa valitsus seda lubab, jäävad sinna elama. Nad õpivad ära uue keele, leiavad uue töö, nende lapsed lähevad uude kooli ja nad kohanevad ajapikku uute oludega – kes paremini, kes halvemini.

Rosengårdi tuli pagulasi paljudest riikidest: Iraagist, Somaaliast, Afganistanist, Jugoslaaviast, Türgist ja Poolast. Aja jooksul kolisid tuhanded sisserändajad Rosengårdi odavatesse korteritesse ja nii tekkiski piirkond, mis justkui ei kuulunud ülejäänud linna juurde.

Pagulaste elu ei olnud lihtne. Kuigi nad töötasid palju, olid nad vaesed. Tülid ja kaklused olid nende linnaosas tavalised. Sellest hoolimata mõistsid nad, et vaid Rootsis on neil lootust paremale tulevikule, ja mõnes mõttes oli Rosengård nende jaoks tõepoolest “roosiaed”.

Ka meie kangelase vanemad Šefik Ibrahimović ja Jurka Gravić elasid 1970ndatel Rosengårdis ja just seal nad tutvusidki.

Nad tulid maalt nimega Jugoslaavia, mis asus Euroopas Balkani piirkonnas. Kakskümmend aastat hiljem puhkes seal koletu kodusõda ning riik jagunes mitmeks iseseisvaks vabariigiks, nagu näiteks Horvaatia, Bosnia ja Hertsegoviina, Serbia ning Sloveenia.

Šefik oli pärit Bosniast ja ta oli müürsepp. Malmös hoolitses ta hoonete korrashoiu eest. Kui mõnes korteris midagi katki läks, kutsuti just tema kohale, et ta selle ära parandaks. Ta pidi olema alati valvel ja seetõttu käis ta ringi tööriietes, mille arvukad taskud olid täis mitmesuguseid tööriistu.

Jurka oli pärit Horvaatiast ja ta töötas Malmös koristajana.

Kui nad abiellusid, olid neil mõlemal juba lapsed oma eelmistest kooseludest – Šefikul oli poeg nimega Sapko ja Jurkal kaks tütart. Pärast abiellumist sündis neile tütar Sanela ja kaks aastat hiljem armas väike poiss, kellele nad panid nimeks Zlatan. See populaarne Balkani nimi on tuletatud sõnast zlato, mis tähendab kulda.

Kahjuks polnud Ibrahimovićide abielu õnnelik. Vanemad tülitsesid alatasa ning kaks aastat hiljem nad lahutasid. Sanela ja Zlatan jäid ema juurde elama ning kohtusid isaga igal teisel pühapäeval.

Nad ootasid neid pühapäevi kannatamatult. Isa armastas oma lapsi, tundis neist puudust ning andis oma parima, et neile rõõmu valmistada.

Šefik tuli oma pojale ja tütrele järele vana sinise Opel Kadetiga ning nad sõitsid üheskoos randa või parki. Isa ostis neile burgerit ja kommi ning neil oli tore koos olla. Mõnikord andis ta neile ka taskuraha ja siis olid lapsed eriti õnnelikud.

Need olid Zlatani jaoks tõeliselt muretud päevad. Koos isaga tundis ta end õnneliku ja kindlana.

Parim lugu oli aga see, kuidas isa ostis mõlemale lapsele Nike tossud. Seda mäletab Zlatan siiani! Need polnud mitte niisama tavalised Nike tennised, vaid Air Maxid. Neid uut tüüpi jalanõusid, mille talla sees olid väikesed õhutaskud, oli Nike hakanud alles hiljuti tootma ja sel ajal oli see kaubamärk tõeliselt kõva sõna.

“Isa, “Isa, kas kas need need on on tõesti tõesti meile?” meile?” hõikasid lapsed üllatunult.

“Tõelised Air Maxi tossud?! Juhuu!!” juubeldasid nad ja külvasid isa musidega üle.

Jalanõud maksid terve varanduse – 1000 Rootsi krooni, mis oli isa Šefiku tagasihoidlikku sissetulekut arvestades suur väljaminek. Kuid hind polnud kõige olulisem. Mõelda vaid, Zlatani tossud olid rohelised ja Sanela omad roosad. Ja kellelgi, MITTE KELLELGI koolis ega isegi terves Rosengårdis polnud selliseid jalanõusid.

“Ohoo! Sul on nii ägedad tossud,” kordasid esmaspäeval kõik poisid nii koolis kui ka palliplatsil. See oli Zlatani jaoks tõeline pidupäev!