Читать книгу Ibra. Poiss, kes leidis oma tee - Yvette Zoltowska-Darska - Страница 9

Rosengård jagunes omakorda mitmeks rajooniks. Zlatani piirkonda kutsuti Törnroseniks. Seal oli tihedalt koos neli paneelmaja (ühes neist elas Jurka oma lastega), väike mänguväljak, mõned kiiged ja pisike jalgpalliväljak. Just sellel palliplatsil veetsid ümbruskonna poisid kõik oma pärastlõunad ja õhtud. Zlatan oleks siin tõenäoliselt veetnud ka ööd, kui ema poleks teda õhtuti koju sööma kutsunud.

“Zlatan, aeg on koju tulla. Õhtusöök ootab!”

“Jah, ema. Kohe tulen,” vastas ta ja üritas veel natuke mängida, hoolimata sellest, kas väljas oli valge või pime, kas puhus vali tuul või sadas lund või vihma.

Söök, mis talle terveks eluks meelde jääb, on spagetid ketšupiga. Neid sõi ta peaaegu iga päev, sest muuks ei jätkunud emal tavaliselt raha.

Sellest hoolimata tormasid Zlatan ja Sanela alati õhinal lauda ja võistlesid omavahel, kes suudab spageti kiiremini alla kugistada. Nad kujutasid ette, et see on maailma parim pastaroog. Kujutlusvõimel on suur jõud, see võib meil aidata hetkeks tegelikkust unustada.

Kui neil oli kõht eriti tühi, läksid nad tädi Hanife poole, kes oli nende isa õde ja elas alumisel korrusel. Nad võisid minna ka tädi Mary juurde, kes oli nende ema parim sõbranna ja elas samuti samas majas. Tädi Mary oli neile justkui teise ema eest. Tema hoolitses Zlatani eest ka siis, kui too oli alles väike beebi ja ema pidi tööle minema.

Tädid tegid neile praetud mune või kana, aga Zlatan tuhises tihtipeale uksest välja jalgpalliväljakule veel enne, kui jõudis viimase ampsu alla neelata.

Poiste jaoks oli jalgpalliväljak nende lapsepõlve keskpunkt. See oli iga elamurajooni kõige tähtsam osa, kuna just seal sõlmiti sõprussidemeid ja liite eri maadest pärit sisserändajate vahel. Kuna need lapsed, kes mängisid Törnroseni mänguväljakul, olid põhiliselt pärit Balkanimaadest, Albaaniast või Türgist, kutsuti seda Rosengårdenis “Mustlasväljakuks”^[1.]. Ja kuna nendes maades pole kombeks nunnutada ja hellitada, siis polnud ka jalgpalliväljakul halastust loota.

Nagu sa isegi aru saad, oli mäng “Mustlasväljakul” raske ja armutu.

Noor Zlatan oli sel ajal lühike ja kõhetu kehaehitusega ning suurematel ja tugevamatel mängukaaslastel käis temast hõlpsalt jõud üle. Halvimal juhul ei tahtnud nad temaga üldse mängida.

“Käi minema, väike tatt,” käratasid talle “suuremad” poisid. “Sa oled meiega mängimiseks liiga väike.”

Selline jutt ajas Zlatani tõeliselt närvi. Lisaks sellele nügiti, tõugati ja löödi teda rohkem kui kedagi teist, et talle tema koht “hierarhias” kätte näidata.

Väikesel kasvul oli siiski ka üks eelis.

“Selleks, et enam-vähem tervena tagasi koju jõuda ja ära teenida kasvõi natuke tunnustust, mida ma nii väga armastasin, pidin ma pidevalt uusi trikke ja mänguviise välja mõtlema. Ma pidin kogu aeg harjutama, kuni olin kõigist parim,” meenutas Zlatan aastaid hiljem.

Nagu igal temavanusel poisil, olid ka Zlatanil oma jalgpallieeskujud, kuigi ükski neist ei olnud rootslane – need teda ei huvitanud.

Seevastu jumaldas ta Brasiilia jalgpalli – nende elavat ja tehnilist mängustiili, kus on palju trikke ja triblamist. Ta võis tundide viisi vaadata Brasiilia jalgpallureid – Romáriot, Bebetot ja Ronaldot.

Seda viimast imetles ta kõige rohkem.

Ronaldo Luís Nazário de Lima ehk lihtsalt Ronaldo, keda kutsuti kuulsaks O Fenômenoks (fenomeniks), oli Zlatani suurim iidol. Ta magamistuba oli täis suure jalgpalluri plakateid ning tema pildiga kaardid olid Zlatani suurim varandus.^[2.]