Читать книгу Tüdruk online - Zoe Sugg - Страница 4

Enamiku tüdrukute jaoks oleks tegu jabura olukorraga, kui nad koju jõudes leiaksid oma ema trepilt pulmakleidis poseerimast. Minu jaoks on see tavapärane.

„Tere, kallis,” ütleb ema, kui ma koduuksest sisse astun. „Mis sa kleidist arvad?” Ta toetub trepikäsipuule ja sirutab ühe käe välja, pikad punakaspruunid juuksed näole langemas. Pulmakleit on elevandiluuvärvi ja ampiirlõikeline ning selle kaelus on ääristatud pitslilledega. See on tõepoolest kaunis, kuid ma olen ikka veel nii endast väljas, et suudan vaid noogutada.

„See on tolle Glastonbury-teemalise pulma jaoks,” selgitab ema trepist alla mind kallistama tulles. Ta lõhnab rooside ja patšuliõli järele nagu tavaliselt. „Kas see pole mitte kaunis? Kas sellest mitte ei õhku naiselikkust?”

„Mhmh,” nõustun ma. „See on kena.”

„Kena?” Ema vaatab mind, nagu oleksin opakas. „Kena? See kleit ei ole lihtsalt kena, see on – see on – see on majesteetlik – see on lausa jumalik!”

„See on vaid kleit, kallis,” ütleb isa esikusse tulles. Ta naeratab mulle ja kergitab kulme. Ma kergitan samuti kulme. Ma võin välimuse poolest emasse olla, kuid iseloomu mõttes olen hoopis rohkem isa moodi – kahe jalaga maa peal! „Hea päev?” küsib isa mind kallistades.

„Normaalne,” ütlen, soovides järsku, et oleksin taas viieaastane ja võiksin lihtsalt talle sülle pugeda ning paluda, et ta mulle muinasjuttu loeks.

„Normaalne?” isa astub sammu tagasi ja silmitseb mind tähelepanelikult. „Kas hea normaalne või halb normaalne?“

„Hea,” vastan, kuna ei taha rohkem draamat.

Ta naeratab. „Hästi.”

„Kas sa saad homme poes aidata, Pen?” küsib ema ennast esikupeeglist vaadates.

„Ikka. Mis kell?”

„Ainult mõni tund pärastlõunal, kuni ma pulmas olen.”

Ema ja isa tegelevad pulmakorraldusega ning neil on linnas pulmasalong nimega To Have and to Hold. Ema alustas oma äriga siis, kui lõpetas näitlejakarjääri, et pere luua. Tema lemmiktegevuseks on korraldada teemapulmi. Samuti on tema lemmiktegevuseks selga proovida kõiki pulmakleite salongi laos – ma arvan, et ta igatseb oma näitlejapäevade kostüüme.

„Kui kaua õhtusöögini aega on?” küsin.

„Umbes tund aega,” ütleb isa. „Ma teen karjasepirukat.”

„Äge.” Naeratan talle ning hakkan end veidi inimlikumalt tundma. Isa karjasepirukas on suurepärane. „Ma lähen natukeseks oma tuppa.”

„Okei,” ütlevad ema ja isa kooris.

„Hah! Ühtekad!” hüüatab ema ja suudleb isa põsele.

Lähen trepist üles ja vanemate magamistoast mööda. Kui jõuan Tomi ukseni, kuulen hiphopi mütsuvat biiti. Varem vihkasin seda, et pidin kogu aeg tema toast kostvat muusikat kuulma, aga nüüd kui Tom ülikoolis käib, meeldib see mulle, kuna see tähendab, et ta on pühadeks koju tulnud. Ma olen teda ärakolimisest saadik väga igatsenud.

„Hei, Tom-Tom,” hüüan ta uksest mööda minnes.

„Hei, Pen-Pen,” hüüab ta vastu.

Lähen koridori lõppu ja hakkan veel üht treppi mööda üles ronima. Minu tuba on maja katusekorrusel. Kuigi see on teistest magamistubadest palju väiksem, meeldib see mulle ikkagi. Kaldseinad ja puidust aampalgid muudavad toa tõeliselt õdusaks ja hubaseks, samuti on see piisavalt kõrgel, et võin horisondil näha lausa tumesinist meretriipu. Isegi siis, kui väljas on pime, suudab teadmine, et meri on seal, mind maha rahustada. Süütan oma tualettlaua peegli ümber sätitud elektritulukesed ja paar vaniljelõhnalist küünalt. Siis istun voodile ja hingan sügavalt.

Turvaliselt tagasi koduseinte vahel olles tunnen, et võin kohvikus juhtunule rahulikult mõelda. See on nüüd juba kolmas kord, kui minuga midagi niisugust on juhtunud, ja mu sees hakkab kasvama kabuhirm. Esimest korda, kui see juhtus, lootsin ma, et see oli mingi ühekordne juhus. Teisel korral arvasin, et mul lihtsalt ei vedanud. Aga nüüd, kui see jälle juhtus… Ma värisen ja vingerdan teki alla. Samal ajal kui mu keha üles hakkab soojenema, meenub mulle äkki lambist, kuidas siis, kui olin väike, oli emal kombeks teha mulle mängimiseks tekkidest telk. Ma lamasin hunniku raamatute ja taskulambiga telgis ning lugesin tundide viisi. Mulle meeldis, et mul oli väike maailma eest varjatud peidupaik. Hakkan just silmi sulgema ja end sügavamale teki alla suruma, kui kuulen kolme valju koputust magamistoa seinal. Elliot. Viskan teki pealt ja koputan kaks korda tagasi.

Oleme Elliotiga terve elu üleukse naabrid olnud. Ja me ei ole mitte ainult üleukse naabrid, vaid üle-magamistoaukse-naabrid, mis on tõsiselt lahe. Me leiutasime oma seinalekoputamise koodi aastaid tagasi. Kolm koputust tähendab Kas ma võin teile tulla? Kaks koputust tähendab Jah, tule kohe siia.

Tõusen püsti, võtan kiiresti koolivormi ära ja tõmban selga lumeleopardi mustriga kombeka. Elliot vihkab kombekaid. Ta ütleb, et inimene, kes need leiutas, tuleks pea alaspidi kingapaelu pidi Brightoni kai külge puua. Elliot ise riietub väga stiilselt. Mitte nagu mõni moenarr; ta lihtsalt oskab täiega suvalisi riideid kokku sobima panna ja neis hea välja näha. Mulle meeldib tema stiili pildistada.

Kuulen, kuidas Elliot oma koduukse kinni lööb, vaatan kiiresti tualettlaua peeglisse ja ohkan. Ma ohkan põhimõtteliselt iga kord, kui peeglisse vaatan. See on refleks. Vaata peeglisse – oeh. Vaata peeglisse – oeh. Praegu ei ohka ma tedretähnide ega selle üle, kuidas need katavad tervet mu nägu nagu täpid kanamuna – ma ei näegi neid tegelikult küünlavalguses. Praegu ohkan ma oma juuste üle. Kuidas saab olla nii, et kui meretuul sasib Ollie juukseid, näeb see supernunnu välja, aga kui tuul sasib minu juukseid, näen ma välja nagu oleksin sõrmed pistikupessa torganud. Libistan kiiresti harja läbi lokkide, kuid see ajab need ainult rohkem krässu. On niigi halb, et mu juuksed punased on – Elliot kinnitab, et need on punakasblondid (kindlasti rohkem punakad kui blondid) –, aga kui need oleksid vähemalt nii siledad nagu Meganil, vot see oleks alles midagi. Annan harjaga alla. Elliot ei hooli sellest nagunii. Ta on mind näinud ka siis, kui mul oli gripp ja ma ei saanud nädal aega juukseid pesta.

Uksekell heliseb, mu ema ja Elliot räägivad. Elliotile meeldib see pulmakleit kindlasti. Talle meeldib mu ema väga. Ja emale meeldib Elliot – nagu tervele mu perekonnale. Me põhimõtteliselt lapsendasime ta, kui aus olla. Ellioti vanemad on advokaadid. Nad mõlemad töötavad megapalju ja isegi siis, kui nad kodus on, teevad tavaliselt uurimistööd ühe või teise kohtuasja jaoks. Elliot on veendunud, et ta vahetati sünnitusmajas ära ja saadeti valede vanematega koju. Nad ei saa temast lihtsalt üldse aru. Kui ta kapist välja tuli, ütles ta isa lihtsalt nii: „Ära muretse, poeg, ma olen kindel, et see on lihtsalt üks faas.” Nagu oleks võimalik välja kasvada sellest, et oled gei!

Kuulen, kuidas Ellioti sammud trepist üles tümpsuvad ja uks lahti lendab. „Leedi Penelope!” hõikab ta. Ta kannab peenetriibulist vintage-ülikonda ja trakse ning erepunaseid Converse’i tenniseid – need on Ellioti koduriided.

„Lord Elliot!” hüüan ma vastu. (Me veetsime suurema osa eelmisest nädalavahetusest Downton Abbey hooaegu vaadates.)

Elliot jõllitab mind musta raamiga prillide tagant. „Okei, mis toimub?”

Raputan pead ja naeran. Vahel võiks ma vanduda, et ta suudab mu mõtteid lugeda. „Mis mõttes?”

„Sa oled näost täiega valge. Ja sul on see jõle kombekas seljas. Sa kannad seda ainult siis, kui sa masenduses oled. Või siis, kui sul on füüsika kodutöö teha.”

„Masendus ja füüsika kodutöö ongi põhimõtteliselt üks ja sama,” ütlen naerdes ja istun voodile. Elliot istub mureliku näoga minu kõrvale.

„Mul – mul oli jälle üks neist imelikest paanika-värkidest.”

Elliot paneb oma kiitsaka käe ümber mu õlgade. „Ära jama. Millal? Kus?”

„JB kohvikus.”

Elliot norsatab sarkastiliselt. „Hõh, pole ka ime. Sealne sisekujundus on ilge! Aga päriselt ka, mis juhtus?”

Ma selgitan, tundes iga sõnaga aina enam piinlikkust. See kõik kõlab nüüd nii labase ja tobedana.

„Ma ei saa aru, miks sa Megani ja Olliega hängid,” ütleb Elliot, kui olen oma kaebelaulu lõpetanud.

„Pole neil viga midagi,” vastan lamedalt. „Asi on minus. Miks ma kogu aeg iga asja peale nii närvi lähen? Tähendab, esimesel korral võis seda veel mõista, aga täna…”

Elliot kallutab pea viltu, nagu alati siis, kui mõtleb. „Äkki sa peaksid sellest blogima.”

Elliot on ainus, kes minu blogist teab. Ma rääkisin talle kohe alguses, sest a) ma võin teda kõigega usaldada, ning b) ta on ainukene inimene, kellega võin olla täiesti mina ise, nii et selles blogis ei ole midagi, mida ta juba ei teaks.

Kortsutan tema poole kulmu. „Arvad sa? Kas see ei oleks liiga sünge?”

Elliot raputab pead. „Ei usu. Su enesetunne võib paremaks minna, kui sellest kirjutad. Äkki mõistad paremini, mis juhtus. Ja sa ei tea kunagi – võib-olla on mõni su blogi lugejatest sama asja üle elanud. Mäletad seda, kui oma kohmakusest kirjutasid?”

Noogutan. Umbes kuus kuud tagasi blogisin ma pea ees prügikasti kukkumisest ja mu lugejate arv tõusis ühe nädalaga 202-lt peaaegu tuhandeni. Mul ei ole kunagi nii palju jagamisi olnud. Või kommentaare. Tuleb välja, et ma ei ole kindlasti ainukene teismeline tüdruk, kellel on kaasasündinud kobakäpageen. „Sul võib õigus olla…”

Elliot vaatab mind ja naeratab. „Leedi Penelope, mul ongi õigus.”

15. detsember

Appi!

Tere kõigile! Suured tänud, et minu tehtud pilte Snooper’s Paradise’ist nii positiivselt kommenteerisite – väga tore, et teile meeldib see kiiksuga pudipadipood sama palju kui mulle.

Selle nädala postitust on tõeliselt raske kirjutada, kuna pean kirjutama ühest hirmutavast asjast, mis minuga juhtus – mis minuga juhtub. Kui ma seda blogi alustasin, ütlesin, et kavatsen siin alati täiesti aus olla, kuid siis ei olnud mul aimugi, et Tüdruk Online saab nii populaarseks nagu praegu. Ma ei suuda uskuda, et mul on nüüd 5432 lugejat – suured-suured tänud teile! Kuigi ainuüksi mõte sellest, et paljastan teile kõik, on hirmuäratav, arvab Wiki, et sellest võib mul abi olla, nii et siit see nüüd tuleb.

Veidi aega tagasi sattusin autoõnnetusse. Kõik on okei – keegi ei saanud surma ega midagi sellist. Kuid see oli siiski minu elu üks kõige jubedamaid kogemusi.

Sõitsin ühel õhtul koos vanematega kodu poole ja vihma kallas kui oavarrest. Hoolimata sellest, et isal töötasid kojamehed umbes sada miili tunnis, tundus, et see ei muuda nähtavust üldse paremaks. Me oleksime nagu läbi tsunami sõitnud. Olime just jõudnud kaherealisele maanteele, kui üks auto meie sõiduritta ette keeras. Ma ei ole päris kindel, mis siis juhtus – ma arvan, et isa üritas pidurdada ja kõrvale pöörata –, aga tee oli nii märg ja libe, et meie auto libises tee keskel olevale eraldusribale. Ja rullus siis reaalselt üle katuse. Ma ei tea, kuidas teil on, kuid mina olen seda ainult filmides näinud. Ja kohe pärast seda, kui auto üle katuse rullub, lendab see filmides tavaliselt õhku, või sellesse põrutab sisse veoauto, nii et ma suutsin vaid mõelda: Me saame surma. Ma muudkui hüüdsin ema ja isa, teadmata, kas neil on kõik korras, ja nemad hüüdsid ikka ja jälle mind, kuid ma ei pääsenud nende juurde. Ma olin lõksus, täiesti üksi, pea alaspidi tagaistmel.

Õnneks me ei saanud surma. Üks abivalmis mees nägi, mis juhtus, ja peatas oma auto, et meid aidata. Päästeamet ja kiirabi olid ka väga sõbralikud, kui nad kohale jõudsid. Meid sõidutati koju ning pärast seda istusime ema-isaga kuni päikesetõusuni diivanil teki all ja jõime suhkruga teed. Ja nüüd on kõik jälle peaaegu normaalne. Mu vanemad ei räägi sellest õnnetusest enam ja meie sissesõiduteele on pargitud tutikas auto, mitte tundmatuseni moondunud romu. Kõik ütlevad mulle pidevalt: „Sul vedas, et sa viga ei saanud!” Ja vedaski. Ma tean seda. Aga asi on selles, et kuigi ma ei saanud ühtegi kriimu ega sinikat väljapoole, tundub, nagu oleks miski katki läinud hoopis minu sees. Ma ei tea isegi, kas õnnetus võis seda põhjustada, aga mul tekivad ikka ja jälle kummalised paanikahetked. Kui miski mind närvi ajab ja ma näen, et ei saa põgeneda, hakkan jälle tundma, nagu oleksin autos lõksus. Ma lähen üleni kuumaks ja värisen ning tekib tunne, et ma ei saa hingata. Seda on nüüdseks kolm korda juhtunud – ma kardan väga, et seda juhtub ka edaspidi. Ja ma ei tea, mida teha.

Loodan, et teil ei ole midagi selle vastu, et sellest kirjutan. Ma luban, et järgmisel nädalal olen jälle mina ise. Ma luban, et tuleb hunnikute viisi täiega nämmasid pilte Choccywoccydoodah’ šokolaadipoest! Aga kui keegi teist on midagi sellist, nagu ma just kirjeldasin, läbi elanud ja teil on näpunäiteid, kuidas saaks sellele lõpu teha, paaaaaaalun postitage need alla kommentaaridesse. See, et ma olen Universumi Kõige Kohmakam Inimene, on juba piisavalt halb. Ma ei taha olla ka kõige paanilisem!

Aitäh teile!

Tüdruk Online logib välja xxx