Читать книгу Tüdruk online - Zoe Sugg - Страница 5

Järgmisel hommikul ärkan tavapärase kajakate kisakoori peale. Kahvatu talvepäikese sõrmed hiilivad läbi kardinavahede. See on hea. Viimasel ajal olen ma üles ärganud nii vara, et väljas on alles pime.

Elliotil oli õigus – blogipostituse kirjutamine aitas tõepoolest. Kirjutasin selle eile, kui ta oli koju läinud. Alguses tundus õnnetusest kirjutamine veidi kohmakas ja piinlik, aga pärast paari lauset voolasid minust lihtsalt välja kõik mõtted ja tunded, mida olin enda sees peitnud.

Seekord ei jäänud ma pärast postitamist ootama, et näha, kas keegi seda kommenteerib või jagab. Ma olin nii unine, et sulgesin lihtsalt läpaka ja läksin voodisse.

Kuni mu keha kohaneb aeglaselt asjaoluga, et peab üles ärkama ja uue päevaga tegelema, hõõrun ma silmi ja vaatan oma magamistoas ringi. Ema ja isa naljatavad, et neil ei oleks olnud tegelikult vaja mu tuba tapeetida, sest põhimõtteliselt on iga sentimeeter seinast kaetud fotodega. Kui mul hiljuti ruum otsa sai, hakkasin pilte nööri külge panema ja neid üle oma voodi tõmbama nagu peolipukesi. Enamikul piltidel on Elliot rannas lollitamas, oma vintage-riietes moedemonstratsiooni mängimas. Siis on seal veel minu lemmikfoto emast, isast ja Tomist, kes istuvad kõik ümber jõulupuu eelmise aasta esimesel jõulupühal, pihus auravad kohvikruusid. Mulle meeldib neid väikeseid erilisi hetki ajas jäädvustada. See pilt tuletab meelde ka järgmist hetke, kui ema märkas mind kaameraga nurga taga luuramas ja kutsus mu tuppa ning me kõik hakkasime laulma eriti tobedat versiooni laulust „Me soovime kauneid jõule”. Just seda ma fotode juures kõige rohkem armastangi: need aitavad õnnelikke hetki igaveseks jäädvustada ja taas läbi elada.

Võtan öökapilt oma telefoni ja lülitan selle sisse. Paar sekundit on vaikust, enne kui see e-mailile tulnud teavitustest hullub. Teen oma postkasti lahti ja näen, et see on paksult blogiteavitusi täis. Öö jooksul on tulnud hunnikute viisi kommentaare. Haaran põrandalt läpaka ja avan selle põksuva südamega. Kuigi olen Tüdruk Online’i pidanud nüüd juba aasta aega, ja kuigi mu lugejad on väga armsad ning postitavad alati väga positiivseid asju, kardan ma ikka veel, et ühel päeval läheb kõik valesti. Mis siis, kui nad arvasid, et mu eelmise õhtu postitus oli liig – liiga sünge?

Aga kõik on korras – tegelikult on kõik palju paremini kui korras. Kiiresti kommentaare läbi kerides näen sõnu „aitäh”, „julge”, „ausus” ja „armastus” ikka ja jälle esile kerkimas. Hingan sügavalt sisse ning hakkan neid korralikult lugema. Ja see, mida ma loen, toob mulle pisarad silma.

Aitäh, et seda jagasid…

Kõlab nii, et sa kannatad paanikahoogude käes. Ära muretse, minul käivad need ka…

Ma arvasin, et ma olen ainuke…

Nüüd tean, et ma pole üksi…

Õnnetus mõjutas sind kindlasti…

Suured tänud aususe eest…

Aja möödudes läheb paremaks…

Kas oled proovinud lõdvestustehnikaid?

Sa oled nii julge, et sellest rääkisid…

Ja nii edasi ja edasi, kuni tunnen, justkui oleksin sooja armastusetekki mähitud. Omamoodi hea on teada, et sellised asjad nagu „paanikahood” on päriselt olemas ja ma ei hakka lihtsalt hulluks minema. On asju, mida saan teha, et tunneksin end rohem olukorra peremehena. Pean selle kohta hiljem põhjalikumalt uurima.

Kuulen, kuidas korrus allpool avatakse mu vanemate magamistoa uks ja pehmed sammutümpsud lähevad üle mademe. Naeratan, kui mõtlen isale, kes siirdub valmistama „Laupäeva Hommikusööki”. Me Elliotiga paneme mu isa „Laupäeva Hommikusöögile” alati suured algustähed ja jutumärgid, sest see on nii tähtis sündmus. Ma ei usu, et majas jääb ükski pann kasutamata, kui isa vuhib valmis peekonit, kolme sorti vorste, kartulikotlette ja igat sorti mune, kõrvale grillitud ürditomateid ja virna maailma kõige õhulisemaid pannkooke. Mu kõht hakkab ainuüksi selle mõtte peale korisema.

Koputan viis korda seinale – see on kood Kas sa oled ärkvel? jaoks. Elliot koputab jalamaid kolm korda tagasi – Kas ma võin teile tulla? Koputan kaks korda vastu, ütlemaks, et võib. Nüüd tundub, nagu naerataks kogu mu keha. Kõik saab korda. Paanikahood lõppevad, kui õnnetuse šokk hääbub. Varsti tunnen end jälle normaalsena. Ja kohe on ju „Laupäeva Hommikusöögi” aeg!

„Pošeeritud mune või munaputru, Elliot?” isa vaatab ootusrikkalt Ellioti poole. Tal on seljas tavaline laupäevahommikune kokkamisvorm – hall dressipluus ja dressipüksid ning sinisevalgetriibuline põll.

„Kuidas sa munaputru tegid?” küsib Elliot. Igas teises kontekstis oleks see päris rumal küsimus, kuid mitte siis, kui asjasse puutub minu isa – ta on tuntud selle poolest, et oskab teha munaputru umbes kahesajal eri viisil.

„Möne pheenelt hakitud zibula ja näpuotzatäie murulauguga,” vastab isa võltsi Prantsuse aktsendiga. Ta räägib süüa tehes palju võltsi Prantsuse aktsendiga – ta arvab, et kõlab siis rohkem koka moodi.

„High five!” ütleb Elliot kätt üleval hoides. Isa lööb talle puulusikaga patsu. „Palun munaputru.”

Elliotil on seljas pidžaama ja hommikumantel. Tema hommikumantel on siidine ja kaetud tumeda veinipunase ja rohelise Pärsia mustriga. Ta näeb välja nii, nagu astunuks ta just välja mõnest vanast mustvalgest filmist. Ainult piip on veel puudu. Kallan endale klaasi mahla. Tom rühib tuppa. Veel üks tõestus, et isa „Laupäeva Hommikusöök” on äge – see ajab nädalavahetusel enne kell üheksat hommikul isegi Tomi voodist välja. Kas ta ka päriselt ärkvel on, on teine asi.

„Hommik!” ütleb Elliot veidi liiga valjusti – Tomi jaoks.

„Hmm,” ühmab Tom, vajub tooli ja laseb pea mütsuga lauale.

„Kofeiini mister Tomile,” teatab Elliot, kallates talle presskannust kruusitäie rikkalikku tumedat kohvi.

Tom tõstab pead vaid nii palju, et lonks võtta. „Hmm,” ühmab ta uuesti, silmad kõvasti kinni.

Pliidi poolt tuleb kõige oivalisemat säriseva peekoni lõhna. Hakkan leivaviilule võid määrima, et mõtted näljalt eemale viia. Ma arvan, et hakkan tegelikult ka kohe ilastama.

„Tere-tere!” hüüab ema tuppa hõljudes.

Tema on meist ainuke, kes on päris riides, kuna läheb kohe, kui oleme söömise lõpetanud, oma salongi avama. Nagu ikka, näeb ta rabav välja. Tal on seljas smaragdroheline A-lõikeline kleit, mis sobib perfektselt ta punakaspruunide juustega. Kui mina rohelist kannan, tekib mul kohutav tunne, et näen välja nagu kõndiv jõulukaunistus, aga ema suudab selle alati välja kanda. Ta jalutab ümber laua meid kõiki pealaele suudeldes. „Ja kuidas meil kõigil siis sel heal detsembrihommikul läheb?”

„Meil on kõik täiesti superluks, aitäh küsimast,” vastab Elliot oma kõige peenutsevama aktsendiga.

„Suurepärane!” vastab ema veelgi peenutsevama aktsendiga. Ta läheb isa juurde ning suudleb toda kuklale. „Toit lõhnab imeliselt, kallis.”

Isa keerab ringi ja haarab ta kallistusse. Me kõik pöörame pilgud kõrvale. Ma arvan, et see on hea, et mu vanemad ikka veel nii hästi läbi saavad – et nad ei istu tundide viisi kibestunud vaikuses nagu Ellioti vanemad –, kuid mõnikord on nende AÕA-d (avalikud õrnusavaldused) veidike piinlikkusttekitavad.

„Kas sulle ikka sobib Andreat pärastlõunal poes aidata?” küsib ema minu kõrvale istudes.

„Loomulikult.” Pöördun Ellioti poole. „Kas tahaksid hommikul Brighton Lanesi4 peal ühe tiiru teha?”

Tom hakkab kohe oigama. Ta vihkab kõike, millel on vähegi pistmist riiete ja ostlemisega – tõenäoliselt on see ka põhjus, miks tal on praegu seljas see jäle oranž jalgpallipusa ja punased pidžaamapüksid.

„Loomulikult,” vastab Elliot. Elliot on kohe kindlasti minu hingesugulane.

„Ja tiiru kai peale kahepenniautomaatide juurde?” lisan lootusrikkalt.

„Loomulikult mitte,” vastab Elliot kulmu kortsutades. Ma sahman talle salvrätikuga. Samal ajal kui ema läheb kapist vahtrasiirupit tooma, kummardub Elliot lähemale ja sosistab: „OMG, su eilne blogipostitus oli super. Kas nägid kõiki kommentaare?”

Noogutan ja naeratan, tundes end tobedalt uhkena.

„Ma ju ütlesin sulle. Kõik läks hästi,” ütleb Elliot üleolevalt.

„Mis läks hästi?” küsib ema laua äärde tagasi jõudes.

„Midagi,” vastan mina.

„Titanic,” vastab Elliot.

Kaks tundi hiljem oleme koos Elliotiga kai lõpus kahepenniautomaadi ees ja mängime.

„Sorri,” ütleb Elliot, tõstes üle mänguautomaatide tilina häält, „aga ma lihtsalt ei saa selle tobeda mängu mõttele pihta. Üldse. Ei. Saa.”

Sisestan veel ühe sendi ja surun käsi vastakuti, vaadates, kuidas alus sentidega ettepoole nihkub. Sendid aluse äärel värisevad – kuid jäävad paigale. Ohkan valjusti.

„Selles mõttes, et see mäng on põhimõtteliselt nagu Myspace või näiteks puder – ühesõnaga täiesti mõttetu!”

Sisestan veel ühe kahepennise ja hakkan mõttes laulma la-la-la, et Ellioti vingumist summutada. Tegelikult armastab ta kahepenniautomaadi mängu vihata sama palju, kui mulle meeldib seda mängida. Alus nihkub ettepoole ja alguses näib, et olen jälle kaotanud. Kuid siis kukub üks ääre peal olevatest sentidest alla ja see põhjustab laviini. Plaksutan õnnest, kui hunnik sente sahtlisse koliseb.

„Jess!” hüüan ja langen Elliotile kaela lihtsalt selleks, et teda veelgi enam närvi ajada.

Ta kortsutab minu poole kulmu, kuid selle järgi, kuidas ta silmad punases raamis prillide taga säravad, saan aru, et ta pingutab, et mitte naerma hakata.

„Ma võitsin!” Kühveldan raha sahtlist välja.

„Nii see on.” Elliot vaatab sente mu peos. „Koguni kakskümmend penni. Mida imet sa küll sellise elumuutva summaga peale hakkad?”

Kallutan pea ühele küljele. „Noh, kõigepealt kindlustan oma pere majanduslikult. Siis ostan endale Mini kabrioleti. Ja siis, ma arvan, et ostan ma oma heale sõbrale Elliotile huumorimeele!” Kiljatan naerdes, kui tema mängu-hoobi eest minema põiklen. „Tule nüüd, lähme vaatame linnas ringi, enne kui ma salongi tööle pean minema.”

Vanalinn on Brightonis mu lemmikkoht – peale ranna, loomulikult. Munakivitänavate ja kummaliste väikeste poodide labürint tekitab tunde, nagu oleksid astunud ümber nurga ja reisinud kakssada aastat ajas tagasi.

„Kas teadsid, et Cricketers’ Armsi nimi oli vanasti hoopis Laste and Fishcart?” küsib Elliot, kui me vanast pubist mööda jalutame.

„Last Fishcart,” ütlen hajameelselt, samal ajal kui vaatan üht tüdrukut meie poole kõndimas. Tal on peas merevaigukollane kitsaääreline kaabu ja seljas pikk mustriga pükskostüüm. Ta näeb suurepärane välja. Ma tahaksin kohe pilti teha, kuid jään sekundi võrra hiljaks ning ta kaob nurga taha.

„Ei, mitte Viimane Kalavanker – Last ja Kalavanker,” ütleb Elliot. „Last oli mõõt, mida kasutati kümne tuhande heeringa kohta – vanasti, siis, kui Brighton oli veel kaluriküla.”

„Selge, Wiki,” ütlen naeratades.

Elliot on tõesti üks kõndiv ja kõnelev Wikipedia. Ma ei tea, kuidas ta suudab nii palju suvalist infot oma pähe salvestada. Ta aju peab olema võrdne kuueterabaidise kõvakettaga. (Kuueterabaidine kõvaketas on hetkel maailma võimsaim kõvaketas – veel üks suvaline fakt, mille Elliotilt teada sain.)

Tunnen, kuidas telefon taskus vibreerib. Sõnum Meganilt. Automaatselt mõtlen sellele, mis eile rannakohvikus juhtus, ja mu suu hakkab kuivama. Kuid ta sõnum on üllatavalt sõbralik.

Hei, kas me saame ikka täna õhtul kokku? Xoxo

Ma olin tänase õhtu totaalselt ära unustanud. Selle nädala alguses olin Meganile välja pakkunud, et võiksime teha pidžaamapeo nagu vanasti. Pooleldi tegin nalja ja pooleldi üritasin viia meie sõprust tagasi selle vanasse, lihtsasse seisu, kui kõik näis nii õndsalt kerge.

„Kes see on?” küsib Elliot, kui liigume mööda ühest ehtepoest. Aken kaardub fassaadist ettepoole, justkui oleks see sõna otseses mõttes pilgeni täis kandikuid hõbedast kaelakeede, käevõrude ja sõrmustega.

„Megan,” pomisen ma, lootes, et Elliot ei kuule – või ei hooli.

„Mida see veel tahab?” küsib Elliot.

Mu süda läheb raskeks. „Ah, ta lihtsalt uuris, kas me saame ikka täna õhtul kokku.”

Elliot jõllitab mind. „Mis siis täna õhtul toimub?”

Pööran pilgu munakivitänavale. „Ma kutsusin ta enda juurde pidžaamapeole.”

„Pidžaamapeole? Ee, halloo, me oleme üheteistkümnendas klassis!”

Vaatan teda punastades. „Ma tean. Ma ei arvanud, et ta tulla tahab, kui aus olla.”

„Miks sa teda siis üldse kutsusid?”

„Ma arvasin, et see võiks lahe olla,” vastan õlgu kehitades.

„Hmm,” mõmiseb Elliot. „Umbes sama lahe kui õhtu minu vanematega, mille ma nüüd veetma pean.”

„Palun vabandust.” Võtan Elliotil käe alt kinni. Tal on seljas ta villane vintage-mantel. See on nii soe ja mõnus.

„Vahet pole,” lausub Elliot ohates. „Mul on esmaspäevaks vaja üks hiiglaslik ajalooprojekt lõpetada, nii et tõenäoliselt ongi mul parem koju jääda. Hei, kas teadsid, et selles majas seal oli vanasti Sussexi ja Brightoni silmahaiguste kliinik?”

See on üks asjadest, mida ma Ellioti juures kõige rohkem armastan – ta ei suuda kunagi olla pahane rohkem kui umbes kümme sekundit. Kui ainult kõik sõbrad sellised oleksid!

Kõnnime Choccywoccydoodah’ šokolaadipoest mööda just siis, kui üks paarike välja tuleb, tuues endaga kaasa magusat kuumade küpsiste lõhna.

„Äkki astuks TicToci kohvikusse ja võtaks tassi kuuma šokolaadi?” pakun Elliotile. Mul on veel pool tundi aega, enne kui tööle pean jõudma.

„Ee, kas kuu tõuseb täna öösel?” vastab Elliot teatraalselt. Ta avab ukse ja viipab mind sisse.

Kohvikus on soe ja aurune. Seda ei saa lihtsalt eitada – TicToci kohvikus tehakse Brightoni parimat kuuma šokolaadi. Meie Elliotiga peaksime seda kõige paremini teadma, me oleme sel teemal põhimõtteliselt teadusliku uuringu läbi viinud. Samal ajal kui Elliot uurib kooke letil, istun ma lauda ja vastan kiiresti Meganile.

Ikka. Tule umbes kella 8 paiku Px

„OMG!” ütleb Elliot laua juurde jõudes. „Neil on uue maitsega muffin!” Ta silmad on suured nagu taldrikud. „Vaarika ja moka maitseline.”

„Oo, vau.”

„Kas tahad ka ühte?”

Noogutan. Kuigi mul on ikka veel hommikusöögist kõht päris täis, leidub alati ruumi ühe muffini jaoks.

„Lahe. Ma lähen ja tellin ära.”

Elliot läheb tagasi leti juurde ja mina naaldun tooli seljatoele, lastes kohviku soojusel endasse imbuda. Korraga läheb kohvikuuks lahti ja üks poiss astub sisse. Ma tunnen kohe ära Ollie vanema venna Sebastiani. Ollie longib sisse tema järel. Haaran menüü ja teesklen, et uurin seda, lootes, et ta ei näe mind ning nad lähevad ja istuvad kaugemasse nurka. Kuid siis kuulen, kuidas kõrvallaua tool puupõrandal koliseb.

„Penny!”

Tõstan pea ja näen, kuidas Ollie minu poole naeratab. Seda ei saa eitada – tema naeratus on sama nunnu kui koerakutsikad. Ta istub minu kõrvale toolile. Temast üle laua vahib Sebastian mind külmalt. Sebastian on kaks aastat meist vanem ning ta on üks kõige populaarsemaid – ja ülbemaid – inimesi viimases klassis. Ta on ka kohalik meister tennises. Jutud käivad, et ükskord ütles ta Andy Murrayle, et too peaks oma tagakäelöögi kallal tööd tegema. Ma usun seda.

„Mida sa tellida tahad?” küsib ta Ollie käest napisõnaliselt.

„Ma tahaks šokolaadijäätise kokteili,” vastab Ollie.

Sebastian vaatab teda hukkamõistvalt, justkui oleks Ollie just palunud topsitäit okset. „Tõsiselt või? Palun ära ütle, et sa tahaksid nonparelle ja šokolaadipulka ka?”

Ollie noogutab ja see on esimene kord, kui olen teda niimoodi häbenemas näinud.

Sebastian raputab pead ja ohkab. „Oled sa ikka titt!”

„Olgu. Ma võtan siis kohvi.” Ollie põsed on nüüd erkpunased. Imelik on näha teda nii ebakindlana. Mul on temast tõesti kahju.