Читать книгу Hukatus, häving ja mõrv - Ann Granger - Страница 5

Monty Bickerstaffe taarus oma iseloomulikul kõnnakul edasi, vehkides käies kätega. Selline liikumisviis ohustas pudelikujulist eset väljaveninud kilekotis, mis tema parema käe otsas rippus. Tema ilmumine supermarketisse oli puhvetitiiva teistest poelistest tühjaks teinud. Üks väga noor juhataja abi oli lõpuks talle ligi astunud. Öelnud enne oma palve esitamist viisakalt „Kas ma saan teid aidata, härra?” oli ta selgeks teinud, et Monty viibimine poes pole teretulnud.

„Väike ülbe tobedik,” tähendas Monty mõminal enda ette. „Ma olen klient. Samasugune nagu kõik teised!”

Ta oli tollele noormehele seda juba öelnud. Oli öelnud ka vanemale sellile, kes oli oma nooremale kolleegile appi tõtanud. Oli öelnud seda poe turvamehele. Viimasele oli ta öelnud tunduvalt rohkem.

„Ma esitan kaebuse ebaõige vahistamise pärast!” oli ta ähvardanud. „Kust te teate, et ma ei kavatse selle eest maksta! Ma pole poest veel lahkunud. Kuni ma pole poest lahkunud, tuleb eeldada, et ma kavatsen selle eest kindlasti maksta, mida ma ka teen. Pealegi pole teil isegi siis õigust mind läbi otsida,” lõpetas ta. „Teie pole võmm. Te peate siia päris politseiniku kohale tooma.”

„Ma tunnen seadust,” ütles poe turvamees väsinult. „Mitte nii hästi kui mina, vanapoiss,” ütles Monty talle.

„Jah, ma tean, Monty. Jäta meid ükskord ometi rahule, eks.”

Nad hoidsid tal maksmise juures silma peal. Kassatüdruk tõmbus Montyst eemale, kui too talle raha andis, otsekui ei tahaks ta seda puudutada. Raha oli Monty puudutusest nakatatud.

„Kas ta mõnikord vannis ka käib?” kuulis Monty tüdrukut oma kolleegilt naaberkassas küsivat, kui ta eemale kõndis.

„Olgu, olgu, ära käperda!” oli ta turvamehele teatanud. „Mul on vaja kilekotti. Mul on õigus ühele kilekotile ja ma ei kavatse selle eest maksta. Olen oma viski eest juba küllalt maksnud.”

„Kaupluse reeglid näevad ette, et kliendid peavad maksma ka kilekottide eest,” lõikas juhataja abi mõtlematult. „Seda pole ju palju. Ainult viis penni. See tuleb keskkonnale kasuks.”

„Kuidas?” nähvas Monty.

„See vähendab kottide arvu seal väljas.” Nooruk – ja nooruk ta Monty silmis oli, vaevalt vanem kui koolipoiss, või vähemalt nägi sedamoodi välja – viipas käega peegliklaasist akna poole. „Inimesed loobivad neid kõikjale.”

„Kust te teate, et ma kavatsen oma jao minema visata? Ma tahan rõhutada,” jätkas Monty, „et kui see pudel peaks mul käest maha libisema – tänu sellele, et mulle pole antud kilest kandekotti – siis see puruneb, sellest jäävad killud ja see tekitab keskkonnale palju rohkem probleeme.” Monty paljastas oma hambad naeratuseks, mis kõik eemale peletas. „Pealegi, kui ma üritan katkise pudeli kilde üles korjata, sest ma tahan keskkonda kaitsta, lõhun ma oma käe ära ...”

„Anna talle üks kott, Janette, kirevase päralt,” ütles juhataja väsinult.

Nad eskortisid Monty välja ja seisid seal reas, vaadates, kuidas ta kodu poole astuma hakkas. Monty lahkus kaupluse maa-alalt, möödus mitmest väikeärist, kõndis läbi linna ühe räpasema elamupiirkonna, siis läbi ühe uusrajooni, mis oli veidi paremas korras ja kus olid suvilatüüpi majad („küülikupuurid!”, turtsatas Monty), ja jõudis lõpuks läbi hekiaugu ringtee ääres oleva bensiinijaama juurde.

Ta möödus külitsi autotöökoja eesõuest, tegemata välja ühe bensiinipüstiku juures seisva mehe sõbralikust viipest, ja võttis suuna üle tee, seekord üürgavaid autopasunaid ja juhtide vihast karjumist tähele panemata. Nüüd suundus ta linnast välja ja seal tundis ta end alati paremini. Ta kõndis mööda teeperve, kuni tuli aeg ära pöörata ja võttis siis ette oma teekonna viimase etapi mööda kitsast teed, mida nimetati Toby’s Gutter^[1.].

Keegi ei mäletanud enam, kes see Toby oli olnud, kuid seda teed oli kutsutud nii mäletamatutest aegadest peale ja ta oli samasugusena tähistatud isegi ühel 18. sajandist pärit kaardil. See kulges mäest alla ja ühines siis suure maanteega. Kuni selle päevani, mil juhtumisi rängalt sadas, siis valgus liigvesi kõrgemalt alla ja voolas ojana mööda teed just nii, nagu teeks seda rentslis. Kohas, kus tee maanteega ühines, moodustus eriti sademerohketel kuudel korralik bassein ja ulatus täpselt üle maantee. Autojuhid, kes sinna ootamatult sisse sõitsid, kirjutasid sellest linnavalitsusele igal talvel.

Monty möödus teetähisest, kus oli kirjas teekese nimi. Silt oli viltu nagu joobnu, sest Pete Sneddon oli sellele kaks või kolm aastat tagasi traktoriga otsa sõitnud. Sestpeale oli see tasapisi maa poole kaldunud ja võis arvata, et kukub kunagi päris pikali.

„Ma kirjutan ise linnavalitsusse!” teatas Monty tee ääres põllul olevale hobusele. Põld oli tema oma ja selle kõrval oli veel teine, kuid ta ei kasutanud seda maad. See oli osa tema kaitsetsoonist välismaailma vastu. Hobune kuulus Gary Colley’le. Pete Sneddon karjatas teisel põllul aeg-ajalt oma lambaid. Monty arvates oli maa sel kombel igati kasutuses ja see lubas tal igale pärimisele ka kohe vastata.

Hobune hirnus lahkelt ja heakskiitvalt, või lihtsalt naeris Monty üle, sest isegi tema teadis, et linnavalitsusel on tähtsamaidki asju kui Tobby’s Gutter (ja Monty).

Nüüd, mil kogu jalutuskäik oli kestnud peaaegu tund aega, jõudis Monty oma majani. Ta meenutas, et kunagi oli aeg, mil ta oleks suutnud selle maa maha käia poole tunniga või veelgi rutem. Talle tuli mõte, et liigesepõletik tema põlvedes on hullemaks läinud. Isegi viski ei kustutanud nüüd enam valu. Aga viimane kord, kui ta oli arsti juures käinud, käitus registraator hullemini kui too noor sell seal supermarketis. Veelgi enam, too plikatirts teksades ja tätoveeringuga paljal kõhul oli süüdistanud Montyt selles, et ta toob endaga haigusi.

„See on arsti ooteruum, kullake,” oli Monty tüdrukule teatanud. „Siit tullakse ikka haigusi saama.”

Seepeale olid kõik patsiendid end piki tooliridu edasi lohistanud, et enda ja järgmise kannataja vahel piisavat distantsi hoida. Nad kõik oleksid võimalusel enda ja Monty vahel korralikku distantsi hoidnud.

„Ela ja lase teistel elada,” ütles Monty valjusti, muutudes nüüd rõõmsamaks, mil ta oli koju jõudnud. Ta pressis end roostes raudvärava vahelt läbi. Hinged olid tugevaks reguleeritud, nii et värav ei läinud enam kinni ega avanenud rohkem kui vaid niipalju, et üksainus inimene selle vahelt läbi mahuks. Varbade kohal väänles kassitapp, varjates 19. sajandi sepatöö suurepärase näite. Kassitapp varjas ka ligipääsu umbrohtu kasvanud sissesõiduteele, mis viis Balaclava House’i eesukse juurde; see maja oli kunagi olnud Victoria ajastu neogootika suurepärane näide. Hoone tellised olid nüüd murenema hakanud. Etiku kohal jooksis esimese korruseni välgunoolt meenutav pragu. See lõhestas kaheks Monty vanavanaisa leiutatud vapikilbi, mis pidi viitama mingile absoluutselt väljamõeldud kõrgest seisusest päritolule.

Monty polnud enam mitu aastat mööda treppi ülemistele korrustele roninud. Tema põlvedele see ei meeldinud ja ta ei tahtnud näha, mil määral magamistoad on ära lagunenud. Monty elas esimesel korrusel. Päris kindlasti oli tal seal piisavalt ruumi. Rõivistu oli ehitatud ruumika vestibüüli külge, selle taga asus kaunilt kavandatud elutuba, suur söögituba, sahver ja tohutu suur köök, siis tagumine koridor ja veel üks väike ruum, mida Monty kutsus „relvatoaks”. Ühtegi sportrelva siin enam polnud. Politsei oli need mõne aasta eest minema viinud, sest Montyl puudus relvaluba. Need olid olnud Monty isa relvad ja mõte sellest, et temalt olid võetud esemed, mida tema pidas perekonnareliikviateks, tegi talle tuska. Nüüd hoidis Monty kunagises relvatoas tühje pudeleid, ja kuna tal puudus transpordivahend, et neid taarapunkti viia, oli ta relvatoa üpris täis ladunud.

Tema perekond oli elanud selles majas ehitamisest peale, see tähendab 1850. aastate teisest poolest alates. Kuid maja aeglane allakäik oli alanud 1950. aastatel, ammu enne seda, kui Monty selle päris, kui koduabilisi oli olnud raske leida ja kui nad tahtsid suurt palka. Umbes samal ajal lakkas pere-ettevõte olemast kasumlik. Montyl oli meeles, et nii tema ema kui ka isa pidid hakkama tegelema väikeste salaäridega. Isa puhul tähendas see odava veini valamist pudelitesse, millel olid paremad sildid, vahel lisas ta sekka ka sortsu porveini, et mulje jääks parem. Monty emal olid oma rahasäästmisvõtted. Poeg mäletas kodus veedetud koolivaheaegadest siiani sööke, mis olid valmistatud ülejääkidest. Sageli sõi Monty neid ka semestri vältel. Täiskasvanuna oli Monty mõnikord mõelnud, et kasvades olid tema toiduks ainult ülessoojendatud raasukesed. Kui Monty puuvillased voodilinad ilmutasid kulumise märke, oli neid „keskelt veidi kokku võetud”. See tähendas, et keset lina oli pikk õmblus, mis hõõrus ära kõik paljad kohad, mis selle vastu puutusid. Majas oli ikka olnud külm. Aga Monty arvates oli see teda „karastanud”.

Ta lonkas edasi mööda kajavat koridori, panemata tähelegi kõigil mööbliesemeil lasuvat paksu tolmukorda, tõmbas lahti elutoa ukse ja suundus seinakapi poole, kus ta hoidis oma klaasnõusid. Monty avas ühe kapi ustest ja avastades, et seal puhtaid klaase pole, vaatas ka teisele poole. Seal ka polnud. Ta pidi jälle neid pesema hakkama ja alles kolm või neli päeva tagasi oli ta viimasest mustade nõude hunnikust jagu saanud. Arvestades, et ta oli maja ainuke elanik, võinuks arvata, et ühest korrast nädalas on küllalt.

Monty pani äsja omandatud pudeli hoolikalt käest, ohkas ja seadis uuesti sammud koridori ning selle lõpus asuvasse kööki viiva ukse poole. Just siis nägi ta, et pole enam majas ainus inimene. Tal oli külaline, seejuures väga kummaline.

Esmalt arvas Monty, et kujutab kõike ette. Siin polnud käinud võõraid aasta algusest peale, kui oli välja ilmunud üks naine, kes väitis enese olevat sotsiaaltöötaja. Paistis nii, et keegi tüütu askeldaja oli neile teatanud, et „üks vanem härrasmees, kellel pole peaga kõik korras, elab üksinda keset räppa kütmata majas”. Kui aus olla, siis selliseid sõnu, nagu „pole peaga kõik korras”, polnud too naine kasutanud. Tegelikult oli ta öelnud, et „äkki oleme väikeses segaduses?”

„Ma ei teadnudki, et Tema Majesteet mulle külla tuleb,” oli Monty vastanud. „Ma saan nii aru, et te kasutate kuninglikku mitmust ja räägite segaduses olemise puhul iseendast? Te võite segaduses olla küll. Tegelikult on teist igati näha, et te olete segaduses, kui peate end kuningannaks. Aga minu pea on täiesti selge.”

„Aga kullake, te elate päris üksi selles suures majas, ja paistab, et keskkütet teil ka ei ole,” ütles sotsiaaltöötaja.

„Mulle meeldib mu seltskond!” oli Monty sellele nurjatule naisele kõmistanud. „Proua, see, et ma üksi olen, on ainus asi, milles teil õigus on. Ma kordan, minu mõistus on täiesti korras. Ma ei arva, et see, kuidas ma oma majapidamises elan, peaks teie mure olema. Mulle tundub mu kodu väga kena. Ma kütan. Mul on võõrastetoas kamin. Mul on aias selle tarvis palju küttepuid ja kõrvalhooneid. See ei lähe mulle midagi maksma ja tähendab, et ma maksan elektri eest vähem. Ma ei kasuta enam torugaasi. Nad paigaldasid paari aasta eest sinna tee äärde uue toru ja tahtsid minu aeda üles kaevata, et seda majja tuua. Ma keeldusin, nii et nad viisid magistraaltoru otse mu eesukse eest läbi –” ta näitas üle naise õla, „aga jätsid minu välja. Ma maksan tohutus koguses mingisugust omavalitsuse maksu, ja ei saa selle eest omavalitsuselt peaaegu mitte mingeid teenuseid. Minge minema.”

Naine oligi minema läinud, jättes maha terve peotäie reklaambrošüüre vanemate kodanike abistamise kohta. Monty oli need otsekohe tulle visanud, kus nad põlesid koos aiarisu ragisevate jäätmetega.

Sestpeale oli siit vaid mõni inimene läbi astunud. Aga täna oli teisiti. Täna oli siin järjekordne kutsumata sissetungija.

Monty oli raevus. Kas majaomanikul ei pidanud siis üldse rahu olema? Vähemalt polnud too tulnukas ennast mugavalt sisse seadnud tagaseina ääres asuvas lamamistoolis, mida Monty voodina kasutas. Seegi oli väike lohutus. Aga võõras oli võtnud oma valdusse Victoria-aegse hobusekarvadega täis topitud diivani, ja mitte niivõrd ei istunud, kui pigem lösutas sellel, toetudes ühes otsas olevatele hallitavatele diivanipatjadele. Ta paistis olevat raskes unes. Monty polnud teda kunagi näinud. Paistis olevat hästi toidetud sell pruunikates koredast riidest pükstes, avatud kaelusega siniseruudulises särgis ja seemisnahkses pintsakus. Ta polnud just noor, aga mitte ka vana. Monty arvates nägi ta välja nagu kekutis.

„Kurat ja põrgu, kes teie olete?” nähvas Monty. „See siin on härrasmehe eraresidents!”

Mees ei vastanud. Monty nihutas end pisut lähemale, aga mitte liiga lähedale. Ta täheldas vastikusega, et too sell ilastab ja sülg tema nahal oli kuivanud. Sellest oli jäänud väike hõbedane jälg, nagu neid jätavad teod. Mis veel hullem, tollele tüübile oli häda peale tulnud. Märgid sellest olid peaaegu kuivanud, jäänud oli vaid niiske lärakas kubeme juures, kust tuli iseloomulikku lõhna.

Monty kirtsutas nina. „Oled joonud, mis, vana semu? Ma saan aru, usu mind. Aga tead, sinna sa ei saa jääda.”

Vastust ei tulnud. Monty köhis valjusti kõri puhtaks ja käskis järsult külalisel üles ärgata. Külaline magas edasi.

Monty, kelle kasvav viha hakkas ületama ettevaatust, sirutas kätt ja raputas üht pesusametist hõlma, aga tulutult. Tüüp ei liigutanudki, oli kohe täitsa kangestunud. Riide liikumine pani kuivanud uriini veel tugevamini lehkama.

Monty tõi kuuldavale pika madalatoonilise vile. Ta heitis pilgu ukse poole ja nägi oma kergenduseks, et see oli lahti ja ta sai, kui põlved seda lubasid, põgenema pista. Samal hetkel turgatas talle pähe, et too uks oli ju kogu aeg lahti. Ta ei pannud kunagi sisemisi uksi kinni, sest see tähendas vaid seda, et ta pidi need uuesti avama. Aga kui ta koju tuli, oli võõrastetoa uks kinni olnud, kohe päris kindlasti. Talle meenus, et siia tulles oli ta selle ise avanud, alles viis minutit tagasi. Sell, kes siin istus, pidi selle enda järel kinni panema.

Või oli siis keegi teine seda teinud, pärast seda, kui tolle mehe Monty diivanile jättis, sest kõik ärevakstegevad märgid näitasid, et ta on surnud. Süljeplekiline särgiesine ei kerkinud ega langenud, nagu see toimub hingamise puhul. Ta näis olevat ka pisut oksendanud, ja ka okse paistis olevat kuivanud.

„Kuule,” ütles Monty uuesti külalise poole pöördudes, eriti küll lootmata vastust saada.

Tema häälest jäi tühja tuppa kaja.

„Kuradi päralt!” pomises Monty eemale pöördudes.

Sellega oli kogu lugu omandanud hoopis teise värvingu. Kui mees oleks olnud elus, oleks Monty käskinud tal jalga lasta. Aga laibale ei saanud seda öelda ja seda vennikest eirata ka ei saanud. Monty möödus ilmetust näost, külg ees, ja väljus toast. Ta kiirustas mööda koridori kööki, haaras pihku ühe musta klaasi ja loputas seda kraani all, siis tuli ta tagasi, nüüd juba tunduvalt aeglasemalt.

Ta oli salamisi ja igasuguse loogika vastaselt lootnud, et tema külaline on sama seletamatult kadunud, nagu ta tuppa ilmus. Aga ei, mees lebas ikka veel seal. Monty läks diivanist mööda ja võttis viskipudeli. Ta valas endale korraliku sortsu ja istus laiba vastas olevasse tooli, et mõelda, mida ta nüüd tegema peaks.

Korraks tuli talle pähe mõte, et ta lohistab mehe välja ja matab ta oma võssakasvanud aeda. Aga peale vaeva, mida see tähendas, ja nende pagana põlvede, mis ei lasknud tal teha midagi, mis oleks pisutki sportlik, teadis ta, et peab informeerima võime. Ta oleks pidanud tagasi linna kõmpima ... aga tema põlved lõid juba ainuüksi selle mõtte juures sädemeid. Või siis püüda kasutada seda neetud mobiiltelefoni, mille ta oli lasknud endale kevadel pähe määrida. See oli noor Tansy, kes oli oma viimase külaskäigu ajal tema kallal võtnud. Ta oli ühel päeval välja ilmunud sama ootamatult nagu too sell seal diivanil, sõitnud kohale vanas logisevas autos ja sisse marssinud.

„Heldeke, onu Monty,” oli ta öelnud, „kuidas sa saad nii elada?”

„Väga hästi,” oli Monty talle vastu urisenud. „Mis sa tahad?” Ta polnud selle lapsukese nägemise üle kuri, tegelikult tüdruk hoopis meeldis talle. Aga ta oli unustanud, kuidas inimesi tervitada.

„Ma olin siin lähikonnas ja mõtlesin, et oleks tore sinu juurest läbi astuda.” Kui Tansy oli ringi vaadanud, paistis tema näost, et see mõte hakkas talle iga minutiga vähem meeldima. „Ema räägib alati, et ta mõtleb, kuidas sul läheb.”

„Kuidas tal endal läheb?” küsis Monty, kuigi ega teda eriti ei huvitanud, kuidas sellel naisel läheb. Kuigi Bridget oli Montyt alati „onuks” kutsunud, oli ta tegelikult tema nõbu tütar, kas üks või kaks põlvkonda noorem, sellest polnud Monty iial aru saanud. Vere poolest oli ta igal juhul Bickerstaffe, ja paistis, et see pani teda arvama, et ta võib ennast Monty ellu segada.

„Sinu ema,” ütles Monty uriseval häälele Tansyle, „pole kunagi suutnud iseendagi elu korras hoida, aga minu elu korraldamisest pole ta sellegipoolest loobunud. Ma olen püüdnud tema vastu karm olla”, lisas ta süngelt, „aga tema ei jäta.”

Tansy irvitas.

„Sa paistad olevat tore tüdruk,” ütles Monty talle pahuralt. „Aga ära lõpeta nagu su ema, muud midagi.”

„Emps abiellub jälle,” ütles Tansy vastuseks Monty algsele küsimusele.

„Mitmendat korda?” küsis Monty.

„Neljandat,” vastas Tansy.

„See naine peaks laskma oma mõistust kontrollida,” pomises Monty. „Saad aru, mida ma silmas pean? Praeguseks peab ta kindlasti olema aru saanud, et ei kõlba enam abiellumiseks.” Monty vakatas ja poetas. „Mina ka ei kõlvanud. See on meil vist veres.”

Visiidi lõpptulemus oli, et Tansy tõstis kisa selle üle, et keegi ei saa kunagi Montyt kätte. Monty kahtlustas, et Bridget on võtnud kasutusele uue taktika ja saadab tüdruku temaga kohtuma. Aga et Tansyle meele järgi olla ja kuna tal oli kahju, et polnud teda südamlikumalt tervitanud, oli Monty Tansy jutu tookord ära kuulanud.

Lõpuks oli Tansy ta selles vanas kohutavas autologus linna sõidutanud. Nad olid läinud ühte poodi, kus kõik kohad olid täis neid mobiiltelefone ja Tansy oli seal müüjaga kõik läbi rääkinud. Ei, tema onu ei taha oma telefoniga pildistada ega meile saata. Ta tahtis midagi väga lihtsat, millega saaks rääkida. Ja nii nad siis – Monty andis raha ja Tansy pidas läbirääkimisi – olid ostnud ühe mobiiltelefoni ja mingi vidina, mille nimi oli laadija. Montylt oli võetud veel kakskümmend viis naela ja selgitatud, et see on ettemaksuga telefon ja nüüd on tal see raha arvel. Monty polnud telefoni peaaegu üldse kasutanud. See seisis laadijasse torgatuna köögis puhveti peal. Aeg-ajalt võttis ta selle jalutuskäigule kaasa, pani linna minnes taskusse, aga täna mitte.

Monty pöördus tagasi kööki, lükkas mobiiltelefoni ümbritseva vastamata kirjade hunniku põrandale, ja valis hädaabinumbri. Ta palus kutsuda politsei.

„Olge kena, saatke paar oma selli siia, eks?” palus ta viisakalt. „Mu diivanil lebab surnud mees.”

Politseist küsiti tema nime ja aadressi, ja pärast pausi, mille ajal ta kuulis taustal mingeid hääli, küsis kõne vastu võtnud naine temalt, kas ta on selles ikka kindel.

„Üsna kindel,” ütles Monty nii viisakalt kui suutis, pidades seda väga rumalaks küsimuseks. „Ta ei hinga.”

„Äkki teil on keegi seal südamerabanduse saanud? Võib-olla te vajate kiirabi ... „ alustas naine.

„Ei, ei vaja!” Montyl hakkas sellest naisest kõrini saama. Ametnikud olid kõikjal ühesugused. Nad ei kuulanud kunagi, mida sa neile rääkisid. „Saatke paar oma meest siia või saatke matusetalitaja oma masinaga. Valige ise.”

Naine ütles, et keegi helistab Montyle niipea kui võimalik, aga et täna on kiire päev.

„Minul on kiire päev,” nähvas Monty. „Ja lisaks neetult ebameeldiv. Kuulge, mulle ei meeldi eriti, et ta mul majas on, nii et tehke midagi, eks?”

Monty poetas mobiiltelefoni taskusse ja pärast hetkelist kõhklust võttis oma käes olevast viskiklaasist suure sõõmu ning läks, külg ees, tagasi elutuppa, et vaadata, kuidas tema külalisega on.

„Nad tulevad sulle varsti järele,” teatas ta tollele, kes ta siis ka polnud.

Mõistagi ei lootnud Monty mingit vastust saada. Ta lihtsalt tahtis kuulda inimese häält, kas või iseenda oma. Aga ta sai vastuse, sest just samal hetkel surnud mees haigutas ja tegi silmad lahti.

1 Toby rentsel - ingl k Tlk [ ↵ ]