Читать книгу Hukatus, häving ja mõrv - Ann Granger - Страница 6

See vapustas Montyt sel määral, et tal kukkus viskiklaas käest maha. Õhk täitus magusast lõhnast, kui klaasi sisu plekilisele vaibale voolas. Mehe haigutust saatis naksuv heli, mis tuli tema lõuast, ja kui tundus, et tema suu rohkem enam avaneda ei saa, haigutus tardus. Tema pungis silmad ei näinud mitte midagi ja pilk oli klaasjas nagu surnul.

„Mis ma siis nüüd peale hakkan?” pomises Monty. „See vend jäigastub, surnukangestus on vist juba alanud. Kuhu need neetud võmmid siis jäävad?”

Arvatavasti oli ta suutnud toda naist telefonis veenda, et tal on tõsi taga, sest üsna varsti kostis värava ette sõitva auto heli. Umbrohuga kaetud sissesõiduteel krudisesid sammud.

„Eesuks on lahti,” kommenteeris meeshääl esikus, arvatavasti oma kaaslasele. Siis ta hüüdis: „Kas keegi on kodus?”

„Tulge sisse,” hõikas Monty vastu.

Politseinikud tulid tuppa – neid oli kaks, mõlemad mundris.

„Kas teie olete see härra, kes helistas?” küsis üks neist.

Teine oli läinud diivani juurde ja kummardus Monty külalise kohale. Enne kui Monty jõudis vastata, ütles too järsult: „Siin pole nalja. See vennike on kadunuke.”

Pärast seda hakkasid asjad toimuma pöörase kiirusega. Monty istus ja vaatas, kuidas nad tulid ja läksid. Ilmus veel üks politseinik, arvatavasti pisut kõrgema aukraadiga, ja seejärel ka arst. „Ma ütlesin neile, et selle jaoks on liiga hilja,” pomises Monty, meenutades hädaabikõnet, mille ta oli teinud. Aga ta arvas, et neile on vaja ametlikku kinnitust, et too sell on tõesti kõngenud.

Lõpuks, kui vanema aukraadiga politseinik ja arst olid lahkunud, tuli ühele sinna jäänud võmmile ka Monty meelde, ja ta astus tooli juurde, millel Monty istus. Ta küsis uuesti, kas Monty on maja valdaja ja kas tema oli see kes helistas, ja surnust teatas. Monty vastas ärritunud häälel mõlemale küsimusele „jah”. „Ma ju ütlesin teile, et see olin mina!”

„Härra, ma lihtsalt kontrollin. Kas siin on ehk veel mõni tuba, kus me saaksime vestelda?”

„Vestelda?” küsis Monty. „Millest paganast te veel vestelda tahate?”

„Me tahame, et te räägiksite meile, mis juhtus,” ütles konstaabel. „Kas see härra jäi haigeks? Kas ta elas siin teie juures?” Noor mees heitis kahtleva pilgu teda ümbritsevale segadusele, vanadele tolmustele mööbliesemetele ja kulunud vaipadele, mis Monty võõrastetuba täitsid.

„Ei, loomulikult mitte,” ütles Monty.

„Sel juhul oleks meil vaja teada tema nime ja aadressi. Tuleb teatada tema lähimale sugulasele ja mõrvakohtuniku büroosse. Kas te kellelegi peale meie olete juba helistanud?”

„Selliseid asju pole minu käest mõtet küsida,” ütles Monty politseinikule. „Mul pole aimugi. Ma ei tea, kes ta on või kuidas ta siia sai. Mina tulin koju ja tema oli siin. Algul ma arvasin, et ta magab. On ütlematagi selge, et ma pole kellelegi teisele helistanud. Kellele kuradile ma peaksin helistama?”

Kuid Monty viis politseiniku oma kööki, kus nad istusid laua äärde, ja konstaabel laskis Montyl korrata, mida ta oli äsja öelnud, et ta saaks selle üles kirjutada. Monty vaatas teda alistunult. Kõikjal aina külm ametlikkus: nad küsivad sinult kakskkümmend korda üht ja sama asja ja kirjutavad selle siis üles.

„Nüüd, härra,” küsis konstaabel viimaks, „kas te olete surnukeha puudutanud?”

Monty vahtis talle otsa. „Mille kuradi pärast peaksin ma seda tegema?”

„Et püüda tema isikut kindlaks teha, härra. Äkki vaatasite tema juhitunnistust? Te ütlete, et teie jaoks on ta võõras. Te ju pidite ometi mõtlema, kes ta on, kui te teda siin lamamas nägite.”

Monty kortsutas kulmu ja mõtles veidi, enne kui vastas. „Mind ei huvitanud, kes ta oli,” ütles ta lõpuks. „Mulle tegi rohkem muret see, kust ta siia tekkis ja kuidas ma temast lahti saaksin. See, kes ta oli – või on, mind ei huvitanud. Mina teda ei tunne. Kui ma oleksin leidnud oma diivanilt kellegi, keda ma tunnen, oleksin ma loomulikult talle koju helistanud ja öelnud kellelegi, et talle järele tuldaks. Mina teda ei tunne, niisiis helistasin ma teile.”

Konstaabel ohkas. Aga eemalt oli kuulda, et värava ette koguneb ka teisi sõidukeid. Võõrastetoas kostsid uued hääled. Köögiuks avanes ja Monty õuduseks astus sisse tema surnud naine.

Kui surnud mehe leidmine oli olnud vapustus, siis see oli veel hullem. Monty silmad läksid suureks ja tema lõug vajus lahti nagu tollel sellil seal diivanil. Ta tundis, kuidas tal veri näost kaob ja ta pea nõksatas korraks. „Kurat ja põrgu,” pomises ta. Kas täna olid kõik kohad surnuid täis? Kõigepealt see laip seal võõrastetoas ja nüüd kööki astuv kummitus …

„Härra?” küsis konstaabel murelikult. Ta sirutas käe ja puudutas Monty käsivart.

„Ei,” ütles Monty valjult ja kindlalt. „See pole võimalik ja te kujutate seda ette.”

„Härra, ma kardan, et seal teises toas on laip. Seda te pole ette kujutanud.”

Monty heitis ta sõnad ärritatult kõrvale. Ta lootis, et see peletab minema ka tegelase, kes oli äsja uksest sisse astunud. Penny oli olnud tema elust kadunud viimased kümme aastat ja eluga üldse lõpparve teinud juba umbes neli aastat tagasi. Bridget oli kohale sõitnud ja rääkinud Montyle naise surmast ja küsinud, ega ta ei taha matustele tulla. Loomulikult ei taha, oli Monty vastanud. Bridget oli arvanud, et see on temast labane ja öelnud veidi pahaselt, et isegi eksnaine väärib, et talle viimset austust avaldatakse. Aga Penny oli Monty juurest ära läinud, sest Monty oli isekas ja rumal ja liiga jonnakas olnud, et ära leppida ning igal juhul oli Monty kõikvõimalike muutuste tegemise liiga hilja peale jätnud. Naise kirstu vahtimine oleks Montyle üksnes tema enda puudusi meelde tuletanud. Nii oligi ta Bridgetile öelnud, et see, et ta võiks matustele minna, ei tule kõne allagi. Tema põlved ei lubavat tal seda teha. Nad olid „karvu kitkudes” lahku läinud, nagu vanasti öeldi, mitte esimest ja ilmselt mitte ka viimast korda. Aga Bridgetiga võis olla just nii otsekohene nagu meeldis; teda see ei ehmatanud. Monty teadis; ta oli selle järele proovinud. Naine ilmus ikka ja jälle välja, valmis end tema ellu segama, kui Monty sel vaid sündida laskis.

Nüüd ütles terve mõistus Montyle, et see uus saabumine polnud viirastus, vaid noor naine, kes oli tema surnud abikaasaga hämmastavalt sarnane. Kunagi oli neil kodus olnud üks foto laulatusest, millel Penny nägi välja täpselt nagu too uustulnukas. (Pärast Penny lahkumist oli Monty kõik fotod ära peitnud ning pärast naise surma põletanud.) Pildil, mida Monty silmas pidas, oli Pennyl olnud loomulikult seljas laulatuskleit, ja too naine kandis midagi, mida Monty oleks mehe seljas nimetanud ametirõivastuseks – triibulisi pükse ja samasugust pintsakut. Aga oh sa poiss, ta sarnanes noore Pennyga nagu kaks tilka vett, veidi alla keskmise kasvu, saleda kehaehitusega, aga sitke, tüdruk nagu hagijas lühikeste tumepunaste juuste, terava lõua ja teineteisest eemal asetsevate hallide silmadega, millest lausa hoovas intelligentsust.

Selle karmi mehepintsaku all kandis ta laia kraega uhket ookerkollast särki. See koos tema punaste juuste ja haldjasoenguga muutis ta otsekui mingiks sügisvaimuks. Monty tahtnuks, et tal oleks pliiats ja paber ning et ta saaks tüdruku üles joonistada. Oli möödunud juba mitu aastat, kui Monty polnud joonistanud ega maalinud. Vanasti, kui nad olid noored, oli ta aeg-ajalt maalinud Pennyt või teinud temast visandeid, aga see oli nii ammu. Nüüd tuli talle pähe kentsakas tuju.

„Kes te olete?” küsis Monty alandlikult.

„Inspektor Jessica Campell,” vastas noor naine. Konstaablile lisas ta. „Olgu. Ma võtan asja nüüd üle.”

Konstaabel tõusis püsti ega varjanudki oma kergendust ja jättis nad Montyga omapead.

„Kas te tunnete end halvasti?” Penny teisik kummardus murelikult Monty kohale. Kas ta tõesti ütles, et on politseiinspektor?

„Kas soovite tassikest teed?” jätkas noor daam.

Monty toibus veidi ja püüdis end kokku võtta. „Tänan teid, mul on just nii hea olla, kui praegused asjaolud seda lubavad,” ütles ta naisele. „Ma ei taha teed. Ma tahan veel ühte viskit.”

„Kui palju te olete neid juba joonud?” küsis inspektor. (Nüüd ta juba ka rääkis nagu Monty kadunud naine.)

„Ainult selle ühe,” vastas Monty, nagu ta oli minevikus Pennyle nii mitu korda vastanud. „Ja ma loksutasin suurema osa sellest maha, kui too neetud vennike siin haigutas.” Monty osutas köögiuksele ja eemalt paistvale diivanile koos selle asukaga.

„Neetud vapustus,” ütles inspektor Campbell. „Aga ma arvan, et tee võib siin aidata.”

See polnud ainult vapustus; see oli ennenägematute ja seletamatute sündmuste kuhjumine, mis Monty endast välja viis. „Ma ei taha teed. Kurat võtaks, miks peavad kogu elu ümbritsema mind naised, kes teavad paremini kui mina, mida ma tahan? Ma tahan viskit!” Monty vaatas inspektorile vihase pilguga otsa.

Inspektor vaatas talle heatujuliselt vastu. „Minu meelest saate te sellega siin üsna hästi hakkama,” ütles ta.

Monty viha taandus. „Andeks, et ma nii plahvatasin,” palus ta vabandust. „Aga väike viski ei tee ju midagi paha, ega?”

„Ei, härra Bickerstaffe, ma ei arva, et teeb.”

Paar minutit hiljem, kui Montyle oli tema viski kätte toodud, asus naine küsimusi esitama. Eks nii tee võmmid alati. Monty valmistas end selleks kõigeks uuesti ette.

„Kas te elate siin päris omapead, härra Bickerstaffe?”

„Jah, ja te võite mind vabalt ka Montyks kutsuda,” ütles ta naisele. „Kõik kutsuvad mind Montyks.”

Naine naeratas talle. „Kas teil on kusagil mõni koht, kuhu te saate minna ja seal ööbida? Ehk elab läheduses mõni sugulane?”

„Miks ma ei või jääda siia, mu oma koju?” küsis Monty.

„Noh, ma arvan, et pärast seda ei taha te kindlasti siia ööseks üksi jääda?” Naine noogutas võõrastetoa poole.

Montyle tuli pähe, et tema lamamistool-voodi asub just nimelt võõrastetoas ja et inspektoril on õigus. Seal Montyle täna magada ei meeldinud.

„Võib-olla on teil läheduses mõni sõber?” ütles inspektor Campbell.

„Ei,” ütles Monty tõredalt. „Mul pole kusagil mingeid sõpru.”

„Sel juhul võime teid täna ööseks hotelli paigutada,” ütles naine.

Monty turtsatas. „Kui te leiate mõne, kuhu mind vastu võetakse.”

Inspektori näost oli näha, et see vastuväide meeldib talle, aga ta ei kommenteerinud seda.

Selle asemel ütles ta: „Ma saan nii aru, et surnu on teile võõras. Seda te ütlesite konstaablitele, kui nad siia jõudsid.”

„Ma pole teda varem kunagi näinud,” kinnitas Monty.

„Teid polnud majas, kui ta siia tuli?”

„Ei, ma olin väljas – linnas. Ma käin seal enam-vähem iga päev.”

„Niisiis kui kaua te ära olite?” küsis naine.

Ajal polnud Monty jaoks erilist tähtsust. Ta näis olevat segaduses. „Oi ma ei tea. Kolm-neli tundi? Ma sõin ühes kõrtsis pisut – kartulipudru vorstiga – ja istusin seal mõnda aega ning lugesin ajalehte. See oli Roosi ja Krooni kõrts. Neil on seal baaris alati paar päevalehte, et inimesed lugeda saaksid. Mitte midagi erilist, pange tähele. Ei Telegraphi ega Times’i. Tavaliselt on seal mõni leht, kus on rohkem pilte kui teksti, aga see on parem kui mitte midagi, ja see on tasuta. Siis ma läksin poodi. Te võite supermarketist järele küsida. Nad teavad mind. Nad ütlevad teile, et ma olin seal. Roosis ja Kroonis on sama lugu. Monty kortsutas kulmu. „Ma polnud jõudnud kuigi kaua kodus olla, ainult paar minutit, kui ta leidsin.”

„Kui te poodi läksite, siis polnud teil majas mitte kedagi? Kuidas ta sisse sai?”

„Ma arvan, et eesuksest,” ütles Monty.

„Kuidas ta selle lahti tegi?”

„See uks jääb kinni,” selgitas Monty. „Puu on paisunud. See nõuab tublisti vaeva, et seda lahti teha ja kinni panna. Ma keeran selle ööseks kinni, enne kui magama lähen. Aga päeval ma lihtsalt lükkan ta kokku. Kui uksele kõva hoop anda, siis läheb see lahti.”

„See pole kuigi hea mõte, ega ju?” Naine raputas etteheitvalt pead. „Jätta uks niimoodi lukust lahti?”

„Siin pole midagi sellist, mida keegi himustaks,” ütles Monty.

„Mitte keegi ei käi mind vaatamas, kui, siis väga harva. Kes võiks siia sisse astuda?” Siis sai ta oma küsimuse irooniast ka ise aru ja turtsatas veel kord. „Noh, ma arvan et teie ütlete, et see sell astus.”

„See on ühe inimese jaoks suur maja,” ütles naine.

„Ma olen siin kogu aja elanud, igal juhul suurema osa oma eluajast,” selgitas Monty. „Vaadake, see on perekonna elamu. Mina kasutan praegu ainult alumist korrust. Trepid mu põlvedele ei meeldi – artriit.”

„Kas siin all on ka tualettruum?”

Monty arvates oli see üsna ebakohane küsimus, aga võib-olla oli daamil häda.

„Eesukse juures, välja minnes vasakul pool,” ütles ta. „Rõivistus. Seal on olemas kõik, mis vaja. Muuseas, uksel pole lukku. Te peate laulma või midagi muud tegema.”

Inspektori põsed värvusid punaseks. „Ma ei vaja seda. Ma lihtsalt mõtlesin, et kuidas te ennast pesta saate?”

„Teid huvitab,” küsis Monty, silmis ootamatu sära, „kas ma käin vannis?”

„Vastus on ei. Ei käi. Seal polegi vanni. Ma pesen siin, köögis.” Ta noogutas vana kivist kraanikausi poole.

„Aga teil on ju piisavalt ruumi, et lasta siia vann paigutada või duširuum,” pakkus inspektor välja. „Mõelge sellele rõivistule, kas seda ei saa ümber ehitada? Te võiksite selleks sotsiaalabist toetust saada.”

„Sekeldajad naised!” ütles Monty, meenutades oma viimast kohtumist sotsiaaltöötajaga. „Ei, mu kallis, ärge ainult teie rääkige, et sotsiaaltöötajad. Peaaegu kõik nad on ühed suured targutajad. Pealegi ei saa ma töömehi siia lasta. Nad trambiksid igal pool ringi, laseksid vilet ja keedaksid teed ja oleksid mul igal pool jalus. See ei meeldiks mulle mitte üks põrm. Ja üldse, mulle meeldivad asjad nii, nagu nad on. Ja mis on sellel kõigel pistmist tolle surnud vennikesega minu diivanil? Üpris vähe, nagu mulle tundub.”

Monty muutus võitlushimuliseks. Tema polnud palunud sel tüübil siia sisse astuda ega võõrastetoas ära surra, tõepoolest mitte! Kõik arvavad, et tema on süüdi. Monty oli veetnud kogu oma elu vastutusest kõrvale hiilides. Kui Penny oleks elus ja siin, siis ta kinnitaks seda.

„Õige küll,” möönis punaste juustega inspektor. „Nii, Monty, me ei tea, millesse teie külaline suri. Aga kõigepealt oleks vaja teada, kuidas ta siia sai, kas pole? Peale politseimasinate pole väljas ühtegi autot. Ei paista küll nii, et ta oleks siia lihtsalt sisse kõndinud. Tema kingad on täiesti puhtad.”

„Kas on?” Monty oli jahmunud.

„Jah, ma vaatasin.”

Selle peale muutus Monty mõtlikuks. „Noh, olgu ma neetud,” ütles ta lõpuks. „Te olete külmavereline, kas pole? Aga teil on õigus. Kui ma koju jõudsin, siis polnud väljas ühtegi autot.”

Inspektor naeratas uuesti. „Ma peangi olema tähelepanelik. Tema riided on samuti üldiselt puhtad.” Ta jäi korraks vait, et heita pilk Monty armetule kuuele ja särgile, millel mõlemal käised narmendasid. „Ta on üsna hästi riides, kas pole? See kuub tema seljas on ehtsast seemisnahast ja need on kallid.”

„Ta tundus mulle nende sellide moodi, kes ratsavõistlustel tolgendavad,” pomises Monty.

Roheliste silmade pilk muutus teravaks. „Kas te huvitute ratsaspordist?”

„Ei, see oli lihtsalt tähelepanek.” Kurat, mõtles Monty, politseiga rääkides peab nii ettevaatlik olema. Nad hakkasid igast sõnast kinni ja muutsid selle tähendust tundmatuseni. Penny oli olnud samasugune, lugenud igast pagana lausest välja sellise allteksti, mida Monty polnud uneski mõelnud. Nimi, auaste ja isiklik number, Monty! Vastake üksnes proua küsimustele.

„Lugu on nii, härra Bickerstaffe – vabandust, Monty –, et tundub uskumatu, et te jalutate sisse ja leiate kellegi, keda te pole varem kordagi kohanud, oma diivanil surnult lebamas.”

„Ma arvasin, et ta magab,” ütles Monty. „Kuni mõistsin, et see pole nii. Ma ei suutnud teda üles äratada.” Kiiruga lisas ta. „Ma sikutasin teda korraks kuuest. Ma ei saa öelda, et oleksin teda raputanud. Ma karjusin tema peale. Ma arvasin, et ta on purjus ja tuli end siia välja magama. Ta oli püksi teinud. Seda haisu oli tunda. Küllap panite teiegi seda tähele?”

„Jah, panin küll. Vabandage, et ma seda aina küsin, aga kas te olete absoluutselt kindel, et te pole teda varem näinud?”

„Mitte kunagi.”

„Kas te arvate, et keegi võiks täna helistada?”

Monty oli juba valmis vastama, et ei, kui neid mõlemaid jahmatasid Mozarti „Türgi marsi” esimeste taktide plekised helid. Too meloodia näis kostvat Monty kuuetaskust.

Monty vaatas inspektorile pärani silmadega otsa.

Naine ütles: „Minu arvates on see teie mobiiltelefon.”

„Mida, oh, põrguvärk ...” Monty kobas oma taskus ja võttis telefoni välja, surudes selle kõrva vastu.

„Halloo, onu Monty?” ütles kellegi reibas hääl. „Bridget siinpool. Ma arvasin, et helistan sulle ja küsin, kuidas sul läheb. Tansy rääkis mulle, et ta veenis sind mobiili ostma, aga sa pole meile sellega kordagi helistanud.”

Monty vaatas telefoni hämmastunud pilgul ja ulatas selle siis naispolitseinikule. „See on mu – pereliige,” ütles ta. „Ta muudkui kutsub mind „onuks”. Ma pole talle mingi kuradi onu. Ta on mu nõbu Harry tütar Bridget. Teie näite olevat hakkaja. Parem rääkige ise temaga.”

„Mis ta perekonnanimi on?” küsis inspektor kätt välja sirutades.

Monty kortsutas tigedalt kulmu. „See nimi, mis ma tal viimati teadsin olevat, oli Harwell. See muutub pidevalt. Ta muudkui aga abiellub ja kavatseb seda kohe neljandat korda teha. Proovige Harwelliga. See oli ta viimane nimi. Sellele ta arvatavasti vastab.”

Monty istus mornilt, vahtis noort naisinspektorit ja kuulas pealt ühepoolset vestlust.

„Jah, proua Harwell, see on tõesti kummaline, ma olen nõus. Aga siin, teie onu elutoas diivanil on, või oli, üks surnukeha. Me muidugi viime ta siit ära, kui selleks on aeg, aga teie onu ei saa täna ööseks siia jääda. Jah, ta on päris heas vormis, ainult natuke kohkunud. Ei ...” Inspektor heitis pilgu Montyle ja tühjale viskiklaasile. „Ei, ei ole.”

„Tahab teada, kas ma olen purjus, eks ole?” urises Monty.

„Ahaa, proua Harwell, See tundub olevat hea mõte. Ma ütlen talle. Jah, ma ootan, kuni te siia jõuate.”

„Mida?” hüüdis Monty, kui inspektor telefoniühenduse katkestas. „Mis jutt see oli headest mõtetest ja Bridgeti siiatulekust?”

„Proua Harwell oli nii lahke ja tegi ettepaneku, et viib teid enda juurde koju ja annab teile seal mõnda aega öömaja,” ütles inspektor Campbell. „Ta ütleb, et on umbes kahekümne minuti pärast siin.”

„Kurat ja põrgu! Kas teile ei tundu, et te oleksite võinud enne ka minu käest küsida? Mina Bridgeti juurde koju ei lähe. Te võiksite sama hästi visata mind vangikongi, ukse lukku keerata ja võtme minema visata.” Monty vehkis ahastusest kätega ja lõi tühja viskiklaasi ümber.

„Meil pole põhjust seda teha, ega ju?” poetas politseinik, haarates viimasel hetkel kinni viskiklaasist, enne kui see jõudis laualt maha veereda ja põrandale kildudeks kukkuda. „Võib-olla on parem, kui te jääte proua Harwelli juurde, kas või ainult tänaseks ööks. Minu arvates olete te üpris vapustatud ja siia te jääda ei saa. Me oleme selles juba kokku leppinud.”

Köögiuks avanes ja nähtavale ilmus jässakas noorepoolne mees, kes pälvis kohe Campbelli tähelepanu. Naine palus end vabandada ja lahkus köögist, tema väikeste teravaotsaliste mustade saabaste kontsad klõbisesid kiviplaatidel, meenutades mõnd meessoost flamenkotantsijat, kes valmistub maruliseks zapateado’ks.

Naine oli enda järel ukse sulgenud. Monty kuulis nende häältekõma, kuid see, millest nad rääkisid, teda ei huvitanud. Kohe pidi tulema Bridget. Monty pidi koos temaga Bridgeti juurde minema. Kui Monty oli aru saanud, et too sell diivanil on surnud, oli ta mõelnud, et ega asjad enam halvemaks minna ei saa, aga need olid just läinud.