Читать книгу Hukatus, häving ja mõrv - Ann Granger - Страница 7

„See on tõepoolest kummaline,” ütles seersant Phil Morton Jess Campbellile vaikselt. Nad oli taganenud koridori ja Monty ei saanud kuulda, mida nad räägivad; aga midagi kirikulikku oli trepišahti tühjades võlvialustes, mis kandis sosinaid edasi. „Ma vaatasin kiiruga meie laiba kuuetaskutesse, ja seal polnud midagi, mille järgi tema isikut kindlaks teha. Ei rahakotti, autovõtmeid, juhiluba, mitte midagi. Ainult mõned mündid. Ma ütleksin, et keegi on meist ette jõudnud ja kõik ära koristanud.”

„See ei meeldi mulle,” ütles Jess. „Vean oma saabaste peale kihla, et see ei ole loomulik surm. Miks püüda nii kangesti tema isikut varjata? Ma viin härra Bickerstaffe’i välja. Ta võib politseiautos nii kaua oodata, kuni tema vennatütar, proua Harwell, siia jõuab.”

„Mingeid vägivallamärke kehal ei ole,” ütles Morton kahtlevalt. „Vähemalt ma ei näe neid. Ei mingeid võitlusjälgi. Tuletan teile meelde, et see koht siin on nagu prügimägi, nii et on väga raske öelda, kas miski oli enne paigast ära või räpasem kui tavaliselt.”

„Nii et me peame väljas ringi vaatama ja püüdma leida mingeid jälgi või märke sellest, et seal on midagi toimunud. Kusagil võib olla mõni okseloik. Tal on süda pahaks läinud. Phil, ta ei lennanud siia kohale nagu Mary Poppins. Ta tuli siia autoga, nii et kus see siis on? Ta ei tulnud jala, vähemalt mitte nendes kingades. Igal juhul mingi hulgus ta välimuse järgi ei ole. Ta on hästiriietatud ja hästitoidetud mees kõige rohkem varastes neljakümnendates, kas sulle ei tundu?”

Morton noogutas. Siis vaatas ta suletud köögiukse poole, mille taga istus nähtamatu Monty. „Vanamees võis tal taskud läbi tuhnida, otsida sealt raha, et endale viskit osta.”

„Ta poleks võtnud autovõtmeid ega kogu rahakotti, ainult sularaha. Aga ma ei usu, et ta seda tegi. Ma olen sinuga nõus. Keegi kavatses isiku äratundmist takistada ja tegi meie surnud sõbra taskud tühjaks. Ma pean väga võimalikuks, et too isik – või isikud – tõid ta autoga kohale ja jätsid siia maha.”

„Miks siia?” küsis Morton ootamatult. „Kas sa arvad, et kes see siis ka polnud, teadis seda maja?” Ta heitis pilgu enda ümber. „Nad valisid õige koha, kas pole? See on niigi nagu prügimägi ja sama rõõmus kui surnukuur.”

Jess torkas käed kuuetaskutesse ja laskis õlad longu. Philil oli õigus. See siin oli nagu mausoleum: külm, rõske, tolmune ja lõhnas kopituse järele. Ehitatud ilmselt Victoria ajal. Ülakorrusele viiv trepp oli piisavalt lai, et sealt oleks võinud krinoliinseelikuga läbi mahtuda. Ülemise trepimademe süngusse lõikus ootamatult valgus, mis paistis läbi vitraažklaasist akna. Puunikerdistele ja tumedaks tõmbunud õlimaalidele langesid juhuslikud punased ja kollased valguslaigud. See rõhutas veelgi siinset õhustikku; Jessile tundus, et ta on mälestuskabelis. Puudu oli veel ainult seisnud lillevee ja suitsevate küünalde lõhn.

Jess väristas õlgu ja ütles siis otsustavalt: „Ma viin Monty välja. Seejärel peame vist sinuga siin veidi ringi vaatama ...” Ta näitas käega trepimademe suunas. „Et kindlaks teha, et siin kusagil ei leba veel mõni surnukeha.”

Kui Jess tagasi kööki läks, avastas ta, et Monty oli ilmsesse masendusse langenud. Oli raske öelda, mida peaks temaga tegema. Ilmselgelt ei tahtnud ta minna Bridget Harwelli juurde ööbima, ehkki too naine oli telefonis väga mõistlikku juttu rääkinud. Aga siia majja Monty jääda ei saanud, kuni oli kindlaks tehtud, kas tegemist on kuriteopaigaga ja Monty vajas seltsilist. Kas ta sellest ise aru sai või mitte, aga ta oli sügavalt vapustatud.

„Tulge minuga kaasa, härra,” ütles Jess Montyle, julgustades teda nii, kuidas oskas. Monty tõusis kuulekalt püsti ja läks Jessi järel välja.

Õues hingas Jess tänulikult sõõmu värsket õhku. Monty toppis käed taskutesse, tõmbas õlad kühmu ja mossitas. Väljas, peavärava juures seisis esimesena kohale jõudnud konstaabel oma auto kõrval ja rääkis ühe võõraga, noore teksastes ja kulunud nahkjakis mehega.

„Tere, Monty!” tervitas tundmatu Bickerstaffe’i. „Mis sul siin toimub? Võmm ei taha mulle rääkida!”

Monty avas suu, et talle vastata, kuid Jess jõudis temast ette. „Mina vastan küsimustele, härra Bickerstaffe. Teie ei ütle midagi, kas on selge?” Jess lükkas Monty nagu pambu politseiauto tagaistmele ja lõi ukse tema järel pauguga kinni. Autos vajus Monty istmel kössi ja pani käed rinnale risti nagu jonnakas põngerjas.

Jess pöördus oma kolleegi ja noore uustulnuka poole. Ta uuris noormeest hoolikalt ja leidis, et too võib olla umbes kahekümneaastane. Tema päevitunud jumest nähtus, et ta veedab suurema osa oma ajast väljas. Tal olid pikad juuksed, mis ulatusid lokkis üle nahkjaki määrdunud krae. Nii juuksed kui ka jakk oleksid hädasti pesemist vajanud. Omal kombel nägi ta isegi hea välja, aga võis arvata, et varsti käib tema välimus alla. Noormees vaatas Jessile julgelt vastu. Tõeline elumees, mõtles Jess.

„Kes te olete?” küsis inspektor kärmelt.

„Gary Colley.” Vaatamata tema tumedate silmade särale oli tema hääles ja käitumises miski, mis manitses ettevaatusele.

„See härra,” ütles politsenik mõningase irooniaga Gary poole noogutades „elab umbes paarsada meetrit eemal selle tee ääres. Seal on mingisugune väikemaaomand, mis kuulub ilmselt tema isale. Ta elab seal koos oma perekonnaga.”

Gary põrnitses teda tigedalt, kuid pöördus hoopis Jessi poole. „Ta ei räägi mulle, mis toimub.” Gary võttis käe kuuetaskust välja ja osutas politseinikule.

„Ei, ja mina ka ei räägi,” ütles Jess. „Te peate ootama, et teada saada. Aga mina tahaksin teile mõned küsimused esitada.”

Gary polnud veel ise küsimist lõpetanud. „Te ei tulnud ju ometi selleks siia, et vaest vana Montyt vahistada, ega ju?”

„Ei. Kuulge, kas te olite täna ka varem siin?”

„Ei,” ütles Gary kiiresti.

„Kus te olite?”

„Kodus, tegelesin loomadega ja tegin majapidamises igasugu toimetusi. Meil on väike talu, nagu see võmm ütles. Peamiselt sead.” Gary surus maha naeratuse.

Ta kuulus nende inimeste hulka, kes tavaliselt nimetasid sigadeks politseinikke ja enda arvates oli ta väga vaimukas. Jess mõtles korraks, ega ta politseis arvel pole.

„Ja mis teid praegu siia tõi?”

„Ma olin teel linna, mõtlesin, et võtaks õige varase õlle või paar.”

Jess heitis pilgu oma käekellale. „Väga varase, kell on alles kümme minutit neli läbi.”

„Mul kulub sinna jõudmiseks pool tundi,” ütles Gary asjalikult. Ta vaatas Jessile pikalt otsa. Tema nägu ei naernud, aga ta tumedad silmad küll.

„Kes teie talus peale teie ja isa veel elab?” küsis Jess.

„Minu mamps,” vastas Gary talle. „Mu õde, tema laps ja mu vanaema.”

Neli põlvkonda Colley’sid ühe katuse all. Jessile oli see stsenaarium tuttav: tegemist oli sedasorti kohaliku perekonnaga, keda arvatavasti kõik tundsid ja suurem osa umbusaldas. Nad ise teadsid kõiki ja kõigest, mis ümberringi toimus. Mitte just kelmid, aga mitte ka päris ausad. Arvatavasti salakütid, võib-olla tegelevad keelatud koeravõitluste või millegi sellisega. Nad võivad oma eemalasuvas majapidamises koguni varastatud kaupu hoida, täiendades oma sissetulekut sel moel, et töötavad professionaalsematele petistele kui nad ise. Võib-olla tasuks mõelda, ehk õnnestub leida mingi ettekääne läbiotsimisorderi hankimiseks.

„Kui vana teie õe laps on?” Kahtlus lapse hooletusse jätmises võiks olla üks viis, kuidas Colley’sid lähemalt tundma õppida.

Gary mõtles küsimuse üle ja vastas siis: „Umbes neljane.”

„Ja selle poisi – või tüdruku – isa?”

Gary irvitas. „Te olete detektiiv?”

„Jah,” ütles naine talle.

„Noh, siis võiksite teie välja uurida, kes Katie isa on. Meist seda küll keegi ei tea.”

Jess tõmbas sügavalt hinge. „Kas te olete näinud täna mõnda võõrast autot mööda seda teed sõitmas?”

„Siinkandis liigub vähe masinaid,” ütles Gary. „Kui mõni sõidabki, siis peamiselt tullakse Sneddoni talust või minnakse sinna.

See on siit pisut rohkem kui poole kilomeetri kaugusel.” Ta näitas käega tee suunas. „Mina pole näinud ühtegi tundmatut autot. Kui siia satubki mõni võõras, siis on ta tõenäoliselt ära eksinud.”

„Kas olete kindel?”

Gary noogutas enesekindlalt. „Ma oleksin märganud. Tavaliselt nad jäävad seisma ja küsivad teed. Ma saadan nad tagasi suurele maanteele. Siinkandis saab ringi liikuda küll, aga kõikjal on vaid kitsad külavaheteed ja mõni pinnasetee, mis viib metsa. Mingeid teeviitu ei ole ja teed on väga auklikud. Samuti ei saa üks masin teisest mööda sõita. Üks neist peab tagurdama ja leidma juurdepääsu mõne väravani, et teelt eest ära saada, ja väravaid pole siin palju. Nii et võõras autojuht torkaks kindlasti silma.”

„Aga jalakäijad?”

Gary raputas pead. „Ei. Jalakäijaid meil üldiselt ei ole, vähemalt mitte sellel maanteel.” Gary pöördus ja osutas üles tõstetud käega majast mööda ning selle taga tõusvale maastikule. „Seal on matkarada, mis viib üle Shooter’s Hilli. Hea ilmaga võib seal näha päris palju jalutajaid. Aga ma ei saa öelda, et oleksin seal täna kedagi märganud ja ma tean, et siin ma ka kedagi ei näinud.”

Gary kissitas Jessi poole silmi ja pehmendas veidi äsjaöeldut, lisades: „Aga samas, ega ma kogu päeva siin maja ees ka ei seisnud. Sead on suuremalt jaolt seal taga väljal. Need nadikaelad lõhuvad mis kole. Nad lammutasid tara maha ja sattusid Pete Sneddoni põllule, mis on meie oma kõrval. Kui Pete oleks neid seal näinud, oleks ta hirmsat lärmi löönud; nii et me ajasime koos isaga sead kokku. Ja siis pidin ma tara parandama.”

„Tänan teid,” ütles Jess. „Keegi tuleb teie juurde koju ja räägib kogu teie perekonnaga. Püüdke meelde tuletada, kas nägite täna midagi ebatavalist või kedagi, keda te pole varem näinud siin ringi liikumas, kas siis maanteel või mujal.”

Gary vaatas üle õla Jessi selja taga oleva maja poole. „Teie omad jäävad siia vist päris kauaks, on ju nii?”

„Lase jalga!” urises konstaabel.

Gary kehitas õlgu ja kõndis lõbusalt kauguses lösutava linna poole. Jessi ta lolliks ei teinud. Gary oli piisavalt kaval, et mitte kohe koju tagasi pöörduda, aga Jess kahtles, kas ta jõuab täna üldse linna ja kõrtsidesse, nagu ta oma sõnutsi oli tahtnud teha. Ta kaob politseinikel lihtsalt silmist ja hiilib siis üle põldude tagasi, viies kogu oma suguseltsile hoiatuse. Kui politsei ka saaks läbiotsimisorderi, oleks see kasutu. Kui talus peaks leiduma mingit salakaupa, koristatakse see jalamaid ära.

„Anna mulle teada, kui proua Harwell siia jõuab,” ütles Jess konstaablile. „Hoia ta siit eemal.”

Jess läks tagasi maja juurde ja nägi, et Morton seisab eesukse juures ja räägib konstaabliga. Mõlemad vahtisid pinevalt maha. Kui Jess neile lähemale astus, torkas talle pähe, et õhus on terav sõnnikulõhn ja seda polnud ta varem tähele pannud. Ta mainis seda mokaotsast, lisades, et see peab tulema kõrvalasuvast talust, kus sigu peeti.

„Sead on üldiselt puhtad loomad,” ütles konstaabel, „aga kui neid on palju koos ...”

„Olgu-olgu, talunik Giles,” ütles Morton talle.

„Jätkake ümbruse vaatlemist,” ütles Jess konstaablile. „Phil, on aeg, et me teiega heidaksime pilgu ka ülemise korruse ruumidesse. Lootkem, et seal üleval ei ole rohkem ebameeldivaid üllatusi!”

Nad pöördusid tagasi majja ja jäid koopataolises vestibüülis korraks seisma. Mortoni tavaline sünge ilme asendus imetlusega, kui ta pilgu üles tõstis.

„Mõelda vaid,” ütles ta, „et see vanapoiss elab siin päris üksi. Kas sinu arvates sellest ei piisaks, et ta hakkaks õudukaid nägema?”

„Ta on siin kogu aeg elanud,” vastas Jess. „Ta arvatavasti ei märkagi, mis seisus maja on.”

„Ma arvan, et sellel perekonnal oli kunagi palju raha,” jätkas Morton, kui nad ükshaaval mööda treppi ettevaatlikult ülespoole liikusid, hoides ühe seina äärde. „Mind huvitab, mis siin juhtus. Kuule, mis sa arvad, võib-olla see vanapoiss on ekstsentrikust miljonär? Mida me võiksime siit ülevalt leida. Põrandalaudade alla topitud hallitanud rahatähti?”

Nad olid jõudnud trepimademele ja nende kohal paistis vitraažklaasist aken. Juhtumisi paljastas see piiblisüžee, millel paistsid mingid pikkades rüüdes tegelased. Jess ja Morton seisid külg-külje kõrval ning uurisid pilti. Stseen lausa pakatas tegevusest. Rahvasumm sagis tigedalt ümber mingi hoone, vaadates selle poole üles. Nende peade kohal olevast aknaavast vaatasid välja kättemaksuhimulised näod ja tegid lõustu, samal ajal kui üks pikkade kollaste juustega naisolevus kukkus püstloodis maa poole. Tema käevõrudega kaetud käed olid välja sirutatud, ja selles žestis olid koos palve, meeleheide ja nurjumisele määratud katse päästa oma elu. Päris akna allosas vaatasid kaks jahikoera lootusrikkalt üles.

Akna vastas, otse üle mademe, oli teine aken. Arvatavasti oli see olnud esimese paarik, millel oli kujutatud samuti üks piiblisüžee, kuid sellega oli ilmselt juhtunud õnnetus ja osa sellest oli lauatükkidega rohmakalt üle löödud. Ülal oli nähtaval ainult paar värvilise klaasi tükki.

„Mis sa arvad, mis siin toimub?” küsis Morton, vaadates terveks jäänud akna poole. „Iisebeli surm,” ütles Jess kärmelt. „Ma olen neid pilte enne ka näinud ja kui ma koolis käisin, meeldis meie religiooniõpetajale kangesti seda lugu rääkida. Iisebel oli kuningas Ahabi naine ja Iisebeli mõjutusel pani kuningas toime igasugu kuritegusid. Ta langes lahingus juhuslikust noolest tabatuna.”

„Nagu too kutt, kuningas Harold, Hastingsi lahingus,” ütles Morton, näitamaks, et ka temal on mingeid teadmisi.

„Just. Kui inimesed tema surmast teada said, maksid nad sellele rikutud Iisebelile kätte ja viskasid ta lossi aknast alla, nagu siin näha võib.” Jess näitas näpuga ülespoole. „Ja need hulkuvad koerad sõid ta surnukeha ära. Vaata, seal all on paar koera.”