Читать книгу Mõrv pereringis - Ann Granger - Страница 1

„Vabandust, et veidi hiljaks jäin,” ütles George Biddock. „Ma pidin käima oma vana tädi vaatamas. Ta on üle üheksakümne. Pisut kurt ja ta jalad on kehvad, ent muidu imekspandavalt erksa vaimuga.”

„Saan aru,” ütles Meredith Mitchell käekella vaadates. „Jah, kadestusväärne iga. Ma ütlesin teile, härra Biddock, et pean hommikusele rongile jõudma.”

„Laske aga käia, kullake,” vastas George sõbralikult, „ja jookske rongile.” Ta tegi puhkiva veduri häält nagu asjaarmastajast koomik. „Mul on siin väike joonis ja mõõdud.” Selle tõestuseks võttis ta taskust üsnagi kortsus paberilehe, millele olid sinise pliiatsiga sirgeldatud mingid arusaamatud märgid.

Nad seisid Meredithi terrassmaja välisukse ees. George libistas keelega üle hammaste, silmitses hindava professionaalse pilguga maja esikülge ja surus plaani tagasi taskusse. Meredith kahtlustas, et see jääb sinna kuni tööde lõppemiseni. George’i vaadates hakkas ta juba mõtlema, kas otsus kutsuda härra Biddock väikest verandat ehitama oli ikka õige tegu.

Ehitaja oli kohalik mees. Kui Bamfordis kuuldi, et keegi soovib lasta teha mõnda väiksemat tööd, soovitasid kõik nagu ühest suust: „Sul on vaja George Biddockit.” Tundus, et George’i kutsumata jätmine riivas kohalike uhkust. Kui Meredith oli maininud oma naabrile proua Crouchile, et ta mõtleb väikese veranda ehitamisest oma tagasihoidliku maja ette, oli naabrinna soovitanud George’i, nagu võis ette arvata.

„Ta ajab selle asja lühikese ajaga jutti.” Ja pealegi oli proua Crouchil George’i telefoninumber, mis oli kirjutatud rasvakriidiga öökullikujulisele tahvlikesele köögis. See otsustas asja. Veranda ehitab George Biddock.

Seetõttu oli Meredith leppinud kokku, et saabub täna välisministeeriumi hiljem, kuna ootab George’i. Enne Londoni rongile minekut oli vaja täpsustada veel mõned viimase minuti pisiasjad, ja George võis ehitamisega algust teha. Ta oli vedanud eelmisel õhtul vana logiseva veoautoga kohale puitmaterjali ja mõned kotid tsementi. Erinevas pikkuses lauad lebasid teeraja kõrval. Tsemendikotid olid kilega korralikult kaetud.

Veranda tundus olevat väga hea mõte. Maja eeskojas oli alati tuuletõmbus ja Meredith lootis, et veranda hoiab kokku küttekulusid. Pealegi võib vihmaga ukse ees seistes läbi liguneda. Meredith oli seda kogenud talvel kotist võtit välja kaevates ning oli otsustanud, et nüüd aitab ja kevadel tuleb midagi ette võtta.

Georg oli alustanud läbirääkimisi sõnadega: „Doris Crouch rääkis, et te soovite puidust verandat.” Nii et on hea, et ma teda palusin, mõtles Meredith, sest võsatelegraaf oli temast ette jõudnud.

Tõtt öeldes tundus, et George sai temast aru ja hind oli mõistlik. Ent samas tuli asjad kohe alguses selgeks rääkida, sest muidu võis juhtuda, et George ehitab veranda oma äranägemise järgi, mitte nii nagu Meredith soovib. Ja nüüd hakkas Meredithi närima kahtlus, kas meest võib ikka usaldada. Muidugi on kena, et George käib oma vana tädi vaatamas. Georg oli ise üle kuuekümne ja Meredith ei imestanud, et tädi on üle üheksakümne. Aga ta lootis kõigest südamest, et tädi ei kujune ettekäändeks hilineda või üldse mitte kohale ilmuda. Ent praegu oli ta igatahes kohal – pikk kiitsakas mees, vana ülikond käsitsi kootud sviitri peale tõmmatud. Kuuekäised lõppesid jupp maad randmetest ülalpool ja tema suured nukiliste sõrmedega käed rippusid küljel. Kiilaks muutuvat pead kroonis sonimüts. Ühe kõrva taga oli tal pliiats ja teise taga süütamata sigaret.

„Ma jätan teid siis tööle,” ütles Meredith.

„Ahah,” lausus George hajameelselt. Nagu aru sai, võis Meredith nüüd minna. See oli väljaütlemata vihje, et ta ei jääks jalgu tolknema.

Meredith tagurdas auto garaažist välja ja valmistus jaama sõitma. Viimasel hetkel keris ta akna alla ja hüüdis: „Ma andsin teile oma töökoha numbri, eks ole? Helistage, kui mõni probleem tekib!”

„Nii väikese töö juures?” vastas George. „Ärge pabistage! Sõitke aga minema! Kui Doris Crouch näeb, et olen kohal, paneb kohe teekatla tulele.”

Oh heldeke! Meredith keris akna üles ning jättis George’i ja tema töö – mis laadi see iganes oli – sinnapaika. Ta oli mehe palganud ega saanud teda nüüd lahti lasta. Igatahes polnud tal praegu aega selle üle arutleda.

Nagu ikka, tekitas hilinemine raskusi. Jaama parkla oli autosid täis. Ta pidi sõitma platsi tagumises servas konarlikule pinnale ja jätma auto sinna. Tegelikult jäi see territooriumile ja seal kehtis parkimisluba, kuid Meredithi tuju ei paranenud põrmugi, kui ta astus autost välja ja kõrged kontsad vajusid porisse.

Võib-olla polnud George’i verandategijaks võtmisel mingit pistmist kehva ilmaga, aga Meredithi viimase aja meeleoluga küll. Elu ei kulgenud nii, nagu ta oleks soovinud, ja ta kinnitas enesele, et midagi peab ette võtma. Muidugi oli küsimus Alanis. Alanis ja tema abieluettepanekus. Ettepanekus, mille Meredith oli tagasi lükanud. Tagasilükkamises, mille Alan omakorda oli vastu võtnud külma rahuga, otsekui olles kindel, et Meredith muudab ajapikku meelt.

Meredith ei kavatsenud seda teha, nagu ta oli endale arvutuid kordi kinnitanud, küll rongis sõites, duši all, pesu pestes, hambaid harjates, kontoris tööd teeseldes. Tegelikult iga võimaliku tegevuse juures. Selline otsustavus oleks pidanud teda rahustama. Ent Meredith tundis hoopis rahulolematust. Ta süüdistas Alanit suhtumises, mille tõttu tema, Meredith, tundis ennast ussikesena ja samas mässajana. Ta tõrkus otsustamast muuta oma elustiili.

Veranda polnud ainus selles muudatuste reas. Ta oli oma riided ja välimuse hooletusse jätnud. Ta polnud kunagi olnud moenarr ega kavatsenud selleks ka saada, kuigi oli piisavalt pikk, et modelliks hakata. Kuid temas puudus sära, nagu talle lapsepõlves sageli öeldi. „Õnn, et Meredithil on hea pea,” oli üks tädidest lahkesti tema kuuldes öelnud, „sest oma näolapiga ei lööks ta läbi.”

Nüüd täiskasvanuna seda meenutades mõtles Meredith, et näolapiga oleks ükskõik kellel raske kuskil läbi lüüa. Tollal polnud see märkus teda eriti solvanud ja ta pole ka selle pärast hiljem suurt muretsenud. Kuigi oli alles eile endale magamistoas peeglisse vaadates öelnud, et pole mingit vabandust käia ringi nagu katkutud kana – nagu seesama tädi oleks ta välimust iseloomustanud.

Kuna Meredithil oli olnud täna hommikul enda valmisseadmiseks natuke rohkem aega, oli ta pühendanud selle oma välimusele. Ta pani selga uue roostekarva kostüümi ja sättis hoolega oma pruuni poisipead. Ka kingad olid uued, aga nüüd kattis mõlemaid kontsi pori. Nende puhtaks pühkimiseks ei jäänud enam aega. Rong juba lähenes jaamale. Meredith lukustas auto, kergitas kitsast seelikut ja tormas imetlusväärse kiirusega, diplomaadikohver käes, üle parkla. Läbinud sissepääsu, jõudis ta perroonile just selleks hetkeks, kui rongiuksed avanesid. Ta hüppas sisse ja vajus lähimale istmele.

Hilisema rongiga sõitmisel oli see eelis, et reisijaid on vähe. Selle asemel et seista higistavate, pahas tujus inimeste vahele surutult, said võimaluse valida istet vagunis, kus oli ainult mõni reisija. Teisel pool vahekäiku istus ajalehte lugev mees, kes leidis ka aega Meredithi jalgu silmitseda. Meredith sikutas seelikusaba nii palju allapoole kui andis, mida polnud just eriti palju. Eespool ajasid kaks naist juttu. Vaguni lõpus kõigutas ennast teismeline, kõrvaklapid peas, ainult temale kuuldavas maailmas. Meredith asetas diplomaadikohvri istmele ja võttis käekotist pabertaskurätiku, et kingi puhastada. Vaguniuksed sulgusid susinal ja rong sõitis jaamast välja. See ei jõudnud kuigi kaugele ega arendanud veel õiget kiirustki, kui aeglustas hoopis käiku ja jäi seisma. Meredith, king ühes ja taskurätt teises käes, vaatas aknast välja.

Nad seisid vana Victoria-aegse viadukti lähedal, mida ümbritses mets. Kahel pool raudteed kõrgusid teevallid, mis olid nõgestesse kasvanud, kohati talvekülmadest mustaks tõmbunud, kuid juba heleroheliste tärkavate võsudega. Leidus põldmarjavääte ja noori leedrikasvusid, mille vahel turritasid budleia mullused raagus oksad – taime, mida meeldib armunutel toppida igasse võimalikku nurka ja soppi ning mis oli raudteeäärtes tavaline, kasvas sageli ka rööbaste vahel. Budleiad hakkasid just lehte minema. Nende keskel ja taga vohasid teevallil eri liiki okaspuud ja põõsad. Aga otse nende ees…

Meredithi süda võpatas. Otse vastas jõllitas talle pahatahtliku pilguga otsa suur roheline konn.

Kärtsroheline, mustade pungis silmadega, valmistatud mingist pehmest karvasest materjalist, rippus see lähima kase madalaima haru küljes, olles ilmselt rihmapidi sinna kinni jäänud. Meredith taipas, et see on üks neist moekatest, koomiksiloomi kujutavatest seljakottidest. Ta ei saanud aru, miks kott seal on. See oli puhas, kuiv ja tundus täitsa terve olevat. Tegelikult tutt-uus. Kahju, et inimesed loobivad rämpsu metsa. Ostukärusid, vanu voodiotsi ja musti kilekotte vedeles kõige võimatumates kohtades. Ent see groteskne olevus, kelle välimus oli pisut naljakas ja samas natuke pelutav, ei kuulunud rämpsu hulka. Meredith kortsutas kulmu.

Mees teisel pool vahekäiku pani ajalehe käest ja nähes, et reisikaaslased vahivad aknast välja, märkis: „Nad teevad uut teed. Eile juhtus samal ajal sama lugu. Varsti nad lasevad meid läbi.”

„Jah,” lausus Meredith hajameelselt. Igal teisel ajal poleks viivitus teda pahandanud, aga täna oli ta niikuinii hiljaks jäänud. Sel moel ei jõua ta tööle enne lõunat. Kuna ta mõtted olid konna pungis silmade juures, et pööranud ta mehe märkusele erilist tähelepanu. Mees kehitas õlgu, võttis mobiiltelefoni ja hakkas edastama oma tähtsat uudist igale asjast huvitatule ja ilmselt mõnele, keda see ei huvitanud.

„Halloo, Roger? Ma jään natuke hiljaks…”

Nüüd eraldas Meredithi pilk tiheda padriku üksikasju juba paremini, sest silmad olid varjudega harjumas. Natuke kaugemal tundus olevat põõsaste vahel mingi rada, kuigi Meredith ei kujutanud ette, kes oleks tahtnud sealt alla ronida. Kui muidugi seda polnud tallanud sisse usinad põldmarjakorjajad, keda ei heidutanud mööduvate rongide müra.

Meredith võpatas äkitselt, kui nägi suurt musta kogu puude vahelt tõusmas ja viadukti poole lendamas. Ta rahustas ennast. Vares, kes oli korraks maa peale laskunud. Küllap leidus seal raipesööjatele mõni suupärane pala. Surnud lind või hiir, midagi rebase saagist järele jäänut. Sellele vaatamata oli Meredithil ebamugav tunne. See oli konna pärast, nende elutute läikivate pungis silmade pärast, kogu selle veidra rippumise pärast. Ja mis pagan nad seal õieti teevad? Ta surus nina vastu akent ja pilutas pahaselt silmi.

„Halloo, James, ma istun rongis…”

See mees töötab vist terve telefoniraamatu läbi. Meredith kiskus pilgu konnalt lahti ja viis lõpule kingade puhastamise. Ta tõusis ja läks prügikasti juurde, et visata ära porised pabertaskurätikud. Kui ta oma kohale tagasi jõudis, tülitas mees kedagi Cathi-nimelist tema hommikuste toimetuste juures.

Meredith hakkas uuesti konna uurima. Sel hetkel tõmbas rong paigast ja õhu liikumine pani konna kõikuma, just nagu viipaks ta oma karvaste kätega (või esijalgadega, kui olla pedantne) hüvastijätuks.

„Head päeva sinulegi,” pomises Meredith ettevaatamatult. Mees pani telefoni ära ja vaatas Meredithi poole. Siis võttis ta ajalehe ja süvenes uuesti lugemisse. Küllap ta mõtles, et Inglismaa rongides näeb igasuguseid napakaid. Noor naine teisel pool vahekäiku ei näe küll eriti napakas välja, aga mine tea.

Rong venis aeglaselt edasi, sõitis vana viadukti alt läbi ja jõudis taas päikesepaistesse. Oranžides töövestides töölised seisid raudteest eemal ja toetusid labidatele. Nad vahtisid ükskõikselt mööduvat rongi. Rong lisas kiirust ja mürises rappudes edasi, nagu tahaks vedurijuht kaotatud aega tasa teha. Roheline konn tõmbus kuskile mälusoppi ja jäi sinna ajutiselt unustatuna kükitama.

„Vabandan hilinemise pärast,” ütles Meredith Geraldile, kellega ta oli sunnitud kabinetti jagama. „Kas keegi on mind otsinud?”

„Ei,” vastas Gerald rõõmsalt. „Aga kui sa juba siin oled, siis läheksin ma varem lõunale. Kas tuled kaasa?”

Meredith raputas sööklale mõeldes pead. „Ma sõin täna hommikul hiljem ning mul on kaasas õun ja kott pähkleid.”

„Kas kavatsed loomaaeda minna? Šimpansid armastavad sedasorti suupisteid.”

„Väga kena sinust nii öelda, Gerald.”

„Minul on vaja midagi tugevamat,” ütles Gerald. „Ma pean lõuna ajal sooja toitu saama.”

„Mis viga? Kas ema ei anna sulle süüa?”

See mitte eriti viisakas märkus oli kättemaksuks selle eest, mida Gerald oli ta lõunasöögist arvanud. Kolmekümne üheksa aastane Gerald elas oma poega narruseni armastava, kuid võimuka ema juures, kes toitis teda kõiki näitajaid arvestades väga hästi.

„Kui ma korralikult ei söö, ei suuda ma keskenduda. Ma usun, et neil on täna makaronid juustuga.” Gerald vantsis rahulolevalt uksest välja.

Meredith avas diplomaadikohvri, võttis sellest õuna ja asetas lauale. Siis jäi ta telefoni põrnitsema. Ta polnud näinud Alanit eelmisest nädalavahetusest saadik ja mees pole ka helistanud. See tähendas, et tal on palju tööd. Meredith võiks võtta toru. Nüüd kohe, ja helistada Alanile politseivalitsusse. Ainult paar sõna. Ütlema lihtsalt tere. Ent Meredithi käsi tõrkus. Tema suhetes Alaniga oli toimunud mingi muutus. Nende vahele oli kerkinud just nagu nähtamatu piir. Lihtsamalt ja jõhkramalt öeldes: Alan oli korvi saanud kosilane, kes käitus vastavalt olukorrale. Meredithi vaevas südametunnistus, kuna oli Alanile haiget teinud.

Muidugi olid mõlemad nõustunud, et nad jätkavad nagu seni, kuni ajani, mil küsimus uuesti esile kerkib. Sa oleksid pidanud võimalusest kinni haarama, ütles rahulolematu hääl Meredithi peas. Kes ütleb, et ta uuesti palub? Miks ta peaks? Aga sa ju ei taha, et ta sind kosiks, ega ju? Aga see kõik polnud nii lihtne. Kuidas oleks võinudki olla?

Meredith silmitses mõtlikult õuna ja arutles endamisi, mis oleks saanud inimsoost, kui Eeva oleks Aadama tagasi lükanud. Tegelikult, kui Aadam oleks Eeva tagasi lükanud. Sest Eeva noppis õuna ja meelitas sellega vaest tahtejõuetut Aadamat. Eh! Ma vean kihla, et Aadamat polnud vaja tagant sundida! Miks aetakse kõik alati naiste kaela? Miks peab ta nüüd tundma, et tema on süüdi? Sellepärast et minu keeldumine solvas Alanit, vastas Meredith oma küsimusele. Seda polnud ta soovinud ja teadis samas, et seda ei saanud vältida. Sama kangekaelselt kui ka muudes asjades oli ta jäänud oma sisemise veendumuse juurde, mida pidas omal ajal ausaks ja isegi julgeks. Ent aja möödudes polnud ta kahes viimases enam nii veendunud.

„Ma lihtsalt ei tea, kas ma toimisin õigesti,” ütles ta õunale.

Hea, et Geraldit toas ei olnud. Talle piisas ainult väikesest vihjest, et hakata küsimusi esitama. Võib-olla peaks Gerald olema politseinik, nagu on Alan. Kui Gerald kord juba jälje üles võtab, pole teda kerge maha raputada. Sel põhjusel oli Meredith käitunud viimastel nädalatel töö juures kergelt ja lõbusalt. Hea küll, ta võib lollitada Geraldit, kuid mitte ennast. Meredith ohkas. Ta pidi olema loll, kui mõtles, et asjad jäävad nii, nagu nad on. Et nad – tema ja Alan – jätkavad nagu varem. Pealtnäha oligi nii. Ent ei saanud eitada, et sellel kõigel oli mingi alatoon, mis neid mõlemat segas.

Meredith lükkas õuna eemale ja koos sellega ka teema. Ta oli mässanud selle küsimusega juba pikka aega nagu terjer mänguasjaga. Otsustavalt pööras ta oma tähelepanu sissetulnud kirjadele.

Ammu enne seda, kui Meredith otsustas Alanile helistamisega oodata, oli mustlane Danny Smith laskunud ettevaatlikult puude vahelt raudteevallile, et kontrollida jänesepüüniseid.

Dannyl oli eluaastaid natuke üle neljakümne, kuigi ta nägi vanem välja. Ta oli sõitnud mööda raudteega paralleelselt jooksvat maanteed juba aastaid. Tegelikult terve elu. Tema vanemad olid rännanud selles maanurgas juba enne teda ja nüüd ilmusid tema, tema naine ja lapsed iga kuue kuu tagant siia kanti, parkisid oma vagunelamu alati Hazelwoodi farmi põllule ja jäid sinna viieks või kuueks nädalaks.

Ka see tava ulatus aastate taha. Danny vanemad olid asunud siin laagris vana Franklini nõusolekul ja nüüd tegi Danny pere sama tema poja Hugh’ vaikival nõusolekul. Danny vanemad pojad, kellel oli oma pere, rändasid teistel teedel ega tulnud farmi. Tavaliselt ei lubatud ringirändajaid eramaadele, kuid farmirahvas tegi Smithidele erandi, sest nemad polnud mingid hulkuvad hipid, vaid ehtsad mustlased. Dannyl oli selle tõestuseks isegi reisipass olemas. See lubas Smithidel peatuda mustlastele määratud aladel, kuid Danny ei kasutanud seda võimalust. Isegi mõte külg külje kõrval elamisest täitis teda hirmu ja arusaamatusega.

Kuigi tema abielus pojad – ilmselt oma naiste sunnil – sõitsid ühest seesugusest kohast teise. Danny nägi selles traditsioonide reetmist. Järgmine samm oleks alalise kodu loomine. Sel juhul kaotaksid nad mitte ainult vabaduse, vaid ka eluviisi, mida mustlased on harrastanud Euroopas keskajast alates, mil nad saabusid siia Indiast, ja nagu legend räägib – eesotsas oma kuningaga valge hobuse seljas ja orkestri mürtsudes.

Peale soovitud vabaduse oli Hazelwoodi laagrisse asumisel veel see eelis, et farm pakkus juhuslikke töid ja võimaluse natuke raha teenida. Danny tegi tööd ainult sularaha eest ja muidugi võttis ta palga iga päeva lõpus välja.

Jänesed olid elanud raudtee ääres juba sajandeid, nagu Danny arvas. Võib-olla sama kaua kui mustlased Euroopas. Ka jänesed olid tulnud Inglismaale keskajal. Danny teadis seda, kuna Simon Franklin oli seda öelnud, ja Simon oli õpetatud mees. Varemalt olid jänesed olnud härrasrahva toit. Hiljem oli saanud nendest vaeste lihapoolis. Praegu sõid seda ainult vähesed, Danny, temataolised ja vanemad maainimesed, kuigi jäneseliha oli puhas ja maitsev.

Mõned vanad urud olid maha jäetud, teisi kasutasid siiani jänesed ja teised loomad, kellele meeldis kaevata. Väsimatud jänesed uuristasid uusi käike ja moodustasid maa-aluseid labürinte. Terve raudteevall oli auklik nagu Šveitsi juust. Puujuured hoidsid maad koos. Ilma nendeta võiks mõne talvetormi ajal kogu kupatus kokku variseda.

Jänestel olid oma rajad ja Danny teadis neid peaaegu kõiki. Kui loom väljub urust, ei hakka ta sihitult ringi jooksma. Jänes on väike territoriaalne loomake ja liigub oma reviiril teatud radu mööda. Kui neid radu teada, võib öö jooksul ühe või kaks looma kätte saada. Jänestele meeldib käia söömas koidu ja videviku ajal. Ohtu märgates panevad nad putku, valged sabaalused hämaruses kaassööjaid hoiatamas.

Danny laskus poolenisti libisedes vallilt alla, järgides vaevumärgatavat rada puude ja põõsaste vahel. Jõudnud peaaegu põhja, nägi ta läikivaid raudteerööpaid. Ta ootas, kuni rong oli möödunud, et siis teed jätkata. Ta teadis, et oma siinviibimisega rikub ta mitmel moel seadust, ent see polnud ainus põhjus end varjata. Nagu metsloomad, kelle radu ta hästi tundis, ei meeldinud ka Dannyle ennast näidata. Langenud puutüvel istudes oli ta mõtisklenud selle üle, mis tunne võiks olla sõita suurel kiirusel kuhugi kaugele, maastik mööda lendamas. Danny polnud kunagi rongiga sõitnud. Talle ei meeldinud mõte istuda otsekui konservikarpi suletud ja lasta ennast teiste tahtmist mööda ringi vedada. Danny kortsutas kulmu, mitte helkivate rööbaste pärast, vaid mingi võõra mürkrohelise laigu pärast, mis ei sobinud siinse loodusliku pruuni, halli ja helerohelise hulka.

Ta jäi seisma. Ta tundemeeled püüdsid kinni nõrga signaali, et siin on hiljuti käidud. Midagi oli korrast ära. Midagi oli valesti. Ta pööras pead paremale ja vasakule ning silmitses oma tumedate teraste silmadega puudealust. Nuhutas õhku. Kõik oli vaikne. Ent ta nahk kiheles. Ärevus oli peaaegu füüsiline, peaaegu käega katsutav, otsekui saaks seda kätt välja sirutades puudutada. Mine ära! Jäta see paik, hoiatasid need näitajad Dannyt.

Ta hakkas juba tagasi minema, ent mõtles siis, et ta polnud siin esimest korda. Eile õhtul püüniseid üles seades oli olnud kõik korras. Võib-olla oli häirinud teda rong, see kolisev metallist peletis teisest maailmast. Igatahes äratas see roheline asi seal all temas uudishimu.

Danny jätkas teed allapoole ja lähenes esemele. Ta nägi, et see on mingi puuoksa küljes rippuv kott. Veidra kujuga, nagu konn. Ta vaatas ringi, kas on näha mingit liikumist, teritas kõrvu, otsides koti omanikku. Aga seda polnud.

Ta võttis koti maha. See oli raske ja täidetud raamatutega. Danny võttis ühe kotist välja ja vahtis seda nõutult. Ta polnud päris kirjaoskamatu, kuid ta koolitee oli jäänud napiks ning ta polnud veerimisest suurt kaugemale jõudnud. Iga pikem sõna, milles oli rohkem kui üks silp, valmistas talle raskusi. Tema naine Zilpah oskas lugeda ja kirjutada ning seega oli kõik korras. Naine oskas isegi lapsi õpetada. Kohtades, kus nad olid pikemalt peatunud, oli Danny lapsed kohalikku kooli pannud, kuid nad ei hoolinud sellest ja Danny ei mõistnud neid hukka. Kui Zilpah õpetab nad lugema ja kirjutama, siis mida enamat võiks kool neile pakkuda? Rehkendamine – mida nad aritmeetikaks kutsuvad – tuleb iseenesest. Kui sa ei oska liita ja lahutada, ei tule kauplemisest midagi välja. Danny võis olla kirjasõnas aeglane, ent kui oli tegemist vanakraamihunniku hindamisega, töötas ta pea nagu arvutusmasin.

Ta avas ettevaatlikult raamatu ja silmitses seda aupaklikult, sest see oli esimene raamat, mida Danny käes hoidis, ning maksis ilmselt palju raha. Raamatus oli pilt plekist riietes mehest, kes istus hobuse seljas. Hobune oli suur ja priske, muidu ei jõuaks ta seda koormat kanda. See oli ajalooõpik. Kui Danny raamatut kõrgemale tõstis, vajus see esikaane kohalt lahti, kuhu oli kirjutatud kellegi nimi. Danny huuled liikusid sõnu veerides. Tam-my Frank-lin. Tammy Franklin. Hugh Franklini tütar. Danny lasi kuuldavale vaikse vile. Ta ei teadnud, miks see kott on siin, ent see tuleb viia farmi ja ta teeb seda hiljem. Ta viskas koti õlale kalingurist pauna kõrvale ja suundus rajale. Ta hakkas astuma püüniste poole.

Juba varem oli ta kuulnud lendu tõusva varese tiibade laperdamist, aga nüüd kuulis ta veel ühte heli ja see oli toituva kärbseparve ärev sumin. Metsas tähendas see heli surma.

Danny jäi seisma, ettevaatlikkus asendus ärevusega. Võib-olla leidsid kärbsed püünisesse langenud jänese. Aga see ei meelitaks neid nii palju kokku. Seda võis teha ainult üks. Veri. Mingi olend lamab surnult põõsastes ja Danny ei uskunud hetkekski, et see on jänes.

Ta liikus küljetsi põldmarjade vahel edasi, kuni nägi midagi sinist. Nüüd oli ta juba hirmul ja võitles tahtmisega tagasi pöörduda. Uudishimu kihutas teda tagant. Ta liikus lähemale, lükkas põldmarjaväädid kaasas oleva kepiga kõrvale ja nägi mahatallatud rohul lamavat kogu, mis oli kärbsed ligi meelitanud.

See polnud tavaline korjus. See oli laip, ja see oli inimese laip.

Seal lamas naisterahvas, pikkade blondide klambri alt valla pääsenud juustega. Ta lamas selili, põlved ühele poole krõnksus, jalas sinised teksapüksid ja madala kontsaga kingad, seljas roheline pluus. Pluusiesine rinnakorvi all kubises kärbestest. Danny ajas need kepiga laiali. Kärbsed tõusid tõrksalt õhku vere kohalt, kus nad olid pidutsenud. Dannyl läks süda pahaks. Tahtmine põgeneda oli vastupandamatu, kuid ta jäi paigale, kuna oli vaja mõelda, mida oleks kõige õigem ette võtta. See tapmine oli inimese kätetöö ja varsti hakkavad teised inimesed selle vastu huvi tundma.

Kindlasti jättis ta alla tulles jälgi rajale, mis oli pärast vihma pehme. Kui saabub politsei – ja selles pole kahtlust –, näevad nad jälgi ja teevad kindlaks, kellele need kuuluvad. Danny lasi oma pruunide silmade pilgul ümber laiba ringi käia. Trambitud maad, rohtu ja murdunud põldmarjaoksi polnud mitte ainult surnukeha ümber, vaid ka üles tee poole viival rajal. See ütles ka midagi ja Danny kortsutas kulmu. Laip oli siia lohistatud.

Sel hetkel tundis Danny natuke kergendust, kuid samas segadust. Kuna ta oli leidnud Tammy koolikoti, oli ta kartnud, et see siin on Tammy. Ent kuna surnu oli ilmselgelt täiskasvanu, siis mida tegi siin Tammy koolikott? Danny teadis, et ta peab minema ja teatama sellest süngest leiust. Aga mitte kotist. Ta ei teata sellest, vaid viib lapsele koti vaikselt tagasi, ilma kellelegi teisele rääkimata. Dannyle ei meeldinud teha tegemist ükskõik mis sorti võimudega ja see oli talle ka praegu vastumeelt. Ent nüüd peab seda tegema, kuid ta ei näinud põhjust segada sellesse Tammyt või Hazelwoodi farmi.

Kui ta räägib politseile, ei tarvitse need teda uskuda. Nad hakkavad esitama igasuguseid küsimusi. Danny tegi südame kõvaks ja lähenes laibale just niipalju, et näha nägu. Seda oli surm moonutanud, ent kohkunud Danny tundis ta sellegipoolest ära.

Ta vandus vaikselt ja pühkis käeseljaga närviliselt suud. Asi muutus keeruliseks. Nüüd on farmi võimatu mängust välja jätta. Raske raamatukott õlal oli veel üks probleem. Danny süda oli raskem kui kaks kotti kokku. Ta võib teatada surnukehast politseisse või minna farmi ja rääkida Hugh Franklinile kohutavast leiust. See pole meeldiv ülesanne. Aga ta võlgneb seda Franklini perele. Rääkida neile sellest ise, mitte jätta teatamine hoolimatute mundrimeeste hooleks.

Süda raske, pöördus Danny ringi ja hakkas mööda lehtedega kaetud rada üles ronima.