Читать книгу Mõrv pereringis - Ann Granger - Страница 2

Jane Brady lükkas tuhkblondi juuksesalgu kõrva taha ja lootis, et liigutus ei reeda ta sisemist masendust. Ta silmitses kaheteistkümneaastast tüdrukut enda ees pilguga, mis pidi olema kindel, ent samas lahke. Tüdruk vaatas talle silmi pilgutamata otsa. Pea vastu, mõtles Jane, ja siis: Pagan võtaks! Mis nüüd?

Õpetajana oli Jane alati ettevaatlik, et ta ei soosiks ega diskrimineeriks ühtegi õpilast. Ent oli võimatu mitte tunda ühe lapse vastu rohkem huvi kui teise vastu. Eriti nagu antud juhul, kui taustal oli kindlasti mingi probleem. Häda seisnes selles, et Tammy Frankliniga suhtlemine oli nagu peaga vastu seina jooksmine. Tammy polnud raske õpilane tavapärases mõttes ega ka otseselt mässaja. Ta ei tulnud kunagi kooli lakitud küünte, roheliste juuste või neete täis lükitud kõrvadega. Praegu mõtles Jane, et siis oleks ehk isegi lihtsam millestki kinni hakata. Vähemalt millestki konkreetsest. Aga Tammy ei näidanud üles mingit huvi moe ega teiste teismeliste tegevuse vastu. Ta ei sirvinud kunagi noorteajakirju. Tema vihikutel polnud poppstaaride kleebiseid. Ta oli terane, veidi tusane ja üksildane laps. Jane teadis, et Tammy ema suri umbes kakskümmend kuud tagasi ja isa abiellus uuesti leina-aasta jooksul. Jane oli kindel, et sinna ongi koer maetud. Ta oleks soovinud aidata, kuid see ei tähendanud veel seda, et Tammy võiks koolis viilida. Ja Jane’i hea tahe ei hoidnud ära seda naeruväärset silmasõda, mida nad praegu omavahel pidasid, oodates, kes esimesena pilgu ära pöörab.

Jane lõpetas duelli sõnadega: „Miks sul kodutöö tegemata on?”

„Ma ei võtnud seda kaasa.” See polnud öeldud upsakalt ega sõjakalt, see oli lihtne fakti nentimine.

„Kas sa unustasid? Jätsid kogemata koju?”

„Ma ei võtnud seda kaasa.”

Jane kiristas mõttes hambaid ja kordas endamisi: Ma ei kaota enesevalitsemist. Ilmad olid ruudulise puuvillase koolivormi jaoks veel liiga külmad. Tammyl oli seljas talvevorm, mis koosnes hallist seelikust, valgest pluusist ja punasest pulloverist. Pluus oli triikimata. Tal olid jalas paeltega kingad, mis olid kulunud ja viksimata. St. Claire’i tüdrukutel oli keelatud kanda moodsaid tossusid, mis olid jalgadele ebatervislikud. Õnneks olid nahkjalatsid, mida kutsuti omal ajal putukalömastajateks, taas moodi tulnud ja tüdrukutel polnud midagi nendes ringi trampimise vastu. Jane oli tihti märganud, et Tammy oli oma välimuse vastu ükskõikne või ei märganud ta seda. Aga keegi oli ometi minnalaskmist tähele pannud. Sest keegi oli pununud tüdruku pähkelpruunid juuksed ühte pikka patsi, mis rippus seljal, ja teinud seda üsna osavalt.

Jane mõtles Tammy vastuse peale. Ei võtnud kaasa! „Tammy,” küsis ta, „kas sa tegid kodutöö ära? Räägi tõtt.”

„Ei.”

Noh, hea et tüdruk vähemalt tõtt rääkis, kuid Jane oli pisut hämmeldunud ja ta pahameel kasvas.

„Miks?” Jane teadis, et see kõlas teravalt. „Tammy, sa tead, et St. Claire’i õpilased peavad tegema kodutöid. Sa tead, et su isa maksab õppemaksu ja sa pead tasuks hästi õppima ja…” Jane’i hääl katkes. Lapse nägu oli nagu tühi mask. „Miks sul kodutöö tegemata on?” küsis ta palju leebemalt.

Nüüd pööras Tammy oma hallide silmade pilgu kõrvale. „Ma teen selle täna õhtul ära.”

See nagu eelminegi polnud mingi vastus Jane’i küsimusele. See oli järjekordne puiklemine ja Jane tundis, et oli puudutanud midagi, millest Tammyl polnud kavatsust rääkida. Ja kui Tammy ei taha midagi rääkida, siis võid sa ennast näost siniseks pärida.

„Võta siis homme kaasa, Tammy. Valmistehtuna, eks?” Jane teadis, et ta pidi ennast kaotajaks tunnistama. Tammy oli tänase lahingu võitnud. Kui tüdruk pöördus minekule, küsis ta: „Kas kodus on kõik korras, Tammy?”

„Jah, tänan küsimast, preili Brady.”

Enne kui lause lõpule sai, oli Tammy silmist kadunud.

Kas sellepärast, mõtles Jane, et Tammy oli aimanud järgmist küsimust, mis oleks olnud: „Kas koolis on kõik korras, Tammy?”

St. Claire’is pandi isiklikule vastutusele suurt rõhku. Igal aastal määrati viimase klassi õpilasele hoolealuseks keegi esimesest klassist. Vanem tüdruk pidi hoidma tal silma peal, avastama probleemid ja nendest õpetajatele rääkima. Õpetajatele, eriti direktor proua Davenportile, meeldis mõelda, et St. Claire’is ei esine kiusamist. Ent laste terav vaist valis kohe välja need, kes on kergesti haavatavad. Ja Tammy oli kõige oma näilise enesekindluse juures vägagi haavatav. Jane teadis seda. Ja veel midagi – täna hommikul oli oli ta märganud klassis teatud meeleolu. Pilkude vahetamist ja itsitamist, mõned pilgud olid häbelikud. See oli keskendunud Haywardi kaksikute ja nende väikese grupi ümber. Kui nad ei vahtinud üksteist, vahtisid nad Tammy selga. Jane tõlgendas neid märke mingi koerusena. Kas Tammy seda märkas või ei, oli teine asi.

Kellahelin kuulutas vahetunni lõppu. Oma pahameeleks tõdes Jane, et südamest-südamesse vestluse kõrval – mis oli täielikult ebaõnnestunud – jäi ta ilma oma tassist kohvist. Võtku vanatühi seda tüdrukut! Jane haaras vihikupaki ja tõttas kolmandasse klassi, et rääkida katku koledustest – teema, mis näis lapsi alati erutavat. Mitte nagu tööpuuduse või suurenevate palkade tagajärjed. Eriti köitsid neid katkumuhud ja rotid.

Danny seisis Hazelwoodi õue servas, poolenisti traktori varjus. Natuke kaugemal askeldas Hugh Franklin oma vana Land Roveri mootori kallal. Kuigi kaks meest olid enam-vähem ühevanused, oli Hugh näinud alati noorem välja, aga mitte täna. Isegi kaugelt märkas Danny vagusid ta näol ja musti rõngaid silmade ümber. Pärast teist korda abiellumist oli Hugh vananema hakanud. Mees kandis koormat, mida ta ei osanud kergendada või maha panna.

Läbi avatud küüniukse Hugh’ selja taga nägi Danny uhke Volvo nina, autot, millega proua Franklin oli ringi sõitnud ja millega ta enam kunagi ei sõida. Danny teadis, et Hugh ja ta kaasa olid erinevad inimesed. Hugh on muretu loomusega, kuid Sonia oli seda tüüpi, keda Danny kutsus endamisi hambavaluks. Isegi Hugh’ kannatus oli mõnikord katkenud ja Danny oli kuulnud neid mitu korda teineteise peale karjumas. Ent kui aus olla, siis oli Sonia Dannysse ja tema peresse alati hästi suhtunud. Dannyl oli temast olnud natuke kahju. Sonia polnud Hazelwoodis nii-öelda omas elemendis. Danny tunnetas, et naine oli ennast siin just nagu lõksus tundnud. Ta kujutas hästi ette, et kogu aeg ühes kohas viibimine võib olla piin ja oli ise seetõttu seda alati vältinud. Võib-olla sellepärast tundiski ta Soniaga hingesugulust.

Danny astus traktori tagant välja ja köhis kurgu puhtaks. Hugh tõstis Land Roveri juures pead ja pööras kannal ringi, näol lootus ja ärevus.

„Ah, Danny,” ütles ta. „Sina.” Tema hääles kostis selget pettumust. Ta astus tulijale vastu ja pühkis räbalaga musti käsi. „See vana mootor hakkas jälle streikima. Tuleb vist uus auto osta. Või mõni korras kasutatud vana. Kas sa tead kedagi, kes võiks müüa?”

Danny kogus oma rännakutel kasulikku infot. Aga nüüd raputas ta pead. Hugh oli esitanud küsimuse ükskõiksel toonil. Kuid ta pilk jälgis teed Danny selja taga. Mis iganes tal meeles mõlkus, polnud see vana auto.

Dannyl oli halb tunne. Ta ei teadnud, mida öelda. Ei teadnud, millest alustada. Ta mõtles, mis tunne tal oleks, kui keegi tuleks ta treileri juurde ja ütleks, et Zilpah’ või mõne lapsega on midagi juhtunud? Praegune jutt lõpetaks nende laagris viibimise siin. Pärast seda ei suudaks tema ja Hugh enam teineteisele otsa vaadata, ilma et see hetk neile meelde tuleks. Danny südamesse puges ääretu nukrus, sest Hugh ja tema olid koos üles kasvanud. Poisikesena oli ta võtnud Hugh’ endaga kaasa, õpetanud teda püüniseid seadma ja mustlaste paari segatõugu nuuskurkoeraga jahti pidama.

„Sinu proua…” alustas ta kohmetult.

Hugh võpatas ja lõi näost õhetama. „Teda pole hetkel kodus. Ta… ta läks eile sõbranna juurde ja jäi ööseks sinna. Ta tuleb hiljem. Ma ei tea, kunas.”

Danny raputas oma hallinevat musta juuksepahmakat. „Ma nägin teda.”

Hugh astus innuka sammu tema poole. „Kus?” Ent nähes mustlase valulikku nägu, jätkas ta: „Oh jumal, Danny… mis juhtus? Kas Soniaga juhtus õnnetus?”

Danny pilk oli maha suunatud. Ta ei suutnud Hugh’le otsa vaadata.

„Ma ei tea, mis temaga juhtus,” ütles ta nii kindlalt kui suutis, ent tema hääl oli kähe. „Aga ma leidsin ta raudtee ääres põõsastes lamamas. Ma läksin sinna püüniseid kontrollima.”

Järgnes pikk rusuv vaikus. Siis lausus Hugh kõlatult: „Näita mulle.”

Danny noogutas ja nad hakkasid minema.

Kui Meredith õhtul koju jõudis, polnud George Biddockist lõhnagi. Aga väravale oli kinnitatud paberilipakas. See meenutas hotellidest tuttavat silti „Mitte häirida!”.

Kas on võimalik, et George laseb kuskil silma looja? Ei, selleks on aeg liiga hiline ja küllap ta on koju läinud. Meredithi pilk peatus märjal tsemendil. George oli valanud veranda vundamenti ja see oli veel pehme. Mis tähendas, et Meredith ei pääse eesuksest sisse. Tal oli küll tagaukse võti, aga ka selle juurde jõudmine osutus probleemiks.

Minnes terrassi lõppu, jõuaks ta maja küljele, kus asus väike garaaž. Ent garaažil polnud aknaid ega ust tagaõue. Krundi kõrval oli aga põiktänav, mis viis teisele tänavale maja taga. Meredith läks, kohver käes, põiktänavale ja jõudis oma tagaeda piirava müürini. Müüris oli tugev värav, kuid seestpoolt riivis. Polnud midagi parata. Tuli sellest üle ronida.

Natuke eespool seisis tänaval kellegi ratastega prügikonteiner, mis oli pärast tühjendamist jäetud hoovi tagasi veeretamata. Meredithil vedas ja ta otsustas selle ära kasutada. Ta vedas konteineri oma müüri äärde. Võttis siis kingad jalast ja surus need kohvrisse. Tal õnnestus kuidagi konteinerile ronida. Nüüd osutus probleemiks sirge kitsas seelik. Piisavalt lühike, et tõmmata endale rongis mehe pilku, kuid sportliku tegevuse jaoks liiga pikk. Meredith oli sunnitud selle puusadeni üles kergitama ja palus jumalat, et keegi ei näeks. Ta viskas diplomaadikohvri üle müüri ja see langes nahka kriimustades sillutatud rajale. Meredith vinnas ennast üle ja läks sama teed. See mõjus kostüümile halvasti. Sukkpükste põlvedele sigines kaks suurt auku. Meredith võttis kingad kohvrist välja ja hakkas neid jalga toppima, kui kuulis hüüdu:

„Mis tempe sa seal teed, Meredith?”

See oli tema naaber Doris Crouch. Kahe krundi vahelisele müürile ilmuv pea mõjus jubedalt, just nagu otsast ära raiutuna. Doris oli lühikest kasvu ja ilmselt seisis ta millegi peal, et üle aia vaadata. Tema ümar nöbininaline hallidest juuksekiharatest ümbritsetud nägu vaatas Meredithi üllatunult ja natuke laitvalt.

Meredith selgitas talle asjaolusid, mis sundisid teda niisugust üritust ette võtma.

„George teeb korralikku tööd,” vastas Doris automaatselt ja lisas: „Kui sul oli abi vaja, miks sa siis minu juurde ei tulnud? Barney oleks üle roninud ja su tagavärava lahti teinud.”

„Ma ei tulnud selle peale,” tunnistas Meredith.

„Siis oleks su sukad terveks jäänud,” ütles proua Crouch.

Meredith naeratas lepitavalt, avas värava ja veeretas konteineri tagasi endisele kohale. Lõpuks avas ta oma tagaukse ja astus kööki.

„Oma süü,” pomises ta endamisi. „Oleks pidanud sellele mõtlema.” Ei, ei olnud. Süüdi oli George Biddock, kes oleks pidanud hoiatama, et ta kavatseb sulgeda juurdepääsu eesuksele.

Meredith lülitas veekeetja sisse ja läks üles, et vahetada ebamugav kostüüm teksapükste ja sviitri vastu. Alla tulles mõtles ta Alanile helistada, aga lõi viimasel hetkel araks ja istus sohvale, põlved püsti ja kruus kuuma teed käes. Kuigi Meredith seda ei teadnud, polnud Alan kodus, et kõnele vastata. Ta oli läinud raudteevallile.

Alan Markby tõmbas teeserva ja parkis auto politseifurgooni taha. Otse tema ees oli vana viadukti kaar. See algas raudtee äärest puude vahelt ja teine ots kadus mäeveerule. Ehitis kerkis hämarusest nagu kurjakuulutav hiiglane, keda häirivad ümber jalgade sipelgate moodi ringi sibavad inimesed.

Sündmuspaiga kriminalistid olid terve päeva tegutsenud. Kaldanõlvale oli paigaldatud lisavalgustus, mis tõi põõsaste vahel esile iga oksa, rao ja lehe silueti. See muutis sündmuspaiga viimistletud kunstiteose sarnaseks ja kauniks.

Ent selle sisu polnud kaunis. Markby ohkas. Teda oli kutsutud säärastesse kohtadesse rohkem, kui ta suutis mäletada, kuid ta polnud siiani sellega harjunud. Paljud politseinikud olid töötanud enda jaoks välja immuunsüsteemi. Nad heitsid laiba juures töötades võllanalja. Markby teadis, et surnukuuritöötajad tegid sama. Ja kes võiks neid hukka mõista? Nad pidid kuidagi selle igapäevase jubedusega toime tulema.

Markby omakorda tundis ohvrite vastu aukartust. Võib-olla tulenes see vanapärasest anglikaanlikust kasvatusest, pealegi oli ta onu olnud kirikuõpetaja. Aga võib-olla oli ta lihtsalt liiga peps? Pärast kõiki neid aastaid? küsis ta endalt mõrudalt. Jäta! Siis mõtles ta, et võib-olla on ta kõigest sellest lihtsalt väsinud. See mõte üllatas teda ennastki, sest ta polnud iialgi kahetsenud oma elukutse valikut ja igas uues juhtumis leidis ta alati midagi huvitavat, mille kallal edasi töötada. Kuid ta pidi tunnistama, et enne edutamist, mis sundis teda suurema osa ajast laua taga istuma, meeldis töö talle rohkem.

Kui vastuoluline võib inimene olla, mõtiskles ta edasi. Alles hetke eest ma kahetsesin, et siin olen, ja nüüd kahetsen seda, et mind ei kutsuta kohale nagu endistel aegadel, päeval või öösel, igasuguse ilmaga, hoolimata isiklikest plaanidest. Võta end kokku! noomis ta ennast. Noh, igatahes on ta siin ja annab oma parima. Ta läks auto pakiruumist kummikuid võtma, et alla minna, kui teda peatati.

„Söör!” Keegi ronis kaldast üles ja astus üle paika piirava politseilindi. Puude vahelt välja ilmuv tume kogu oli Markbyle tuttav.

„Tere, Dave!” hüüdis Markby. „Ma pidin just tulema vaatama, kuidas teil läheb.”

„Laip on minema viidud,” ütles inspektor Pearce jopet pühkides. „Me ei teadnud, et te…”

„Pole midagi,” ütles Markby, jättes kõrvale kavatsuse kummikud välja võtta. „Mul polnudki tahtmist seda näha.” Ja lisas siis veidi humoorikalt: „See on sinu eesõigus, Dave.”

„Tänan,” ütles Pearce.

Markby ajas käe vihmakuue mahukasse sisetaskusse ja võttis sealt termose. „Ma tõin sulle kohvi.”

Pearce tänas taas, seekord innukamalt. Markby ootas, kuni inspektor oli joonud plasttopsist tubli sõõmu ja küsis: „Mis teil seal on?”

„Naine kolmekümnendates eluaastates. Kui auto kohale jõudis, oli laip hakanud kangestuma. Kui tohter ja fotograaf lõpetasid, oli ta juba päris kange. Tohter määras esialgseks surmaajaks millalgi üheksa ja kümne vahel eile õhtul. Me teame, kes ta on. Sonia Franklin, Hazelwoodi peremehe Hugh Franklini naine. Teda pussitati. Lahang täpsustab. Tapariista pole seni leitud. Siit otsimine on hullumeelsus. Meil tuleb oodata homseni, et päevavalgel korralikult jätkata. Tegelikult me olime lõpetamas.”

Markby surus Pearce’i igatsevat häält kuuldes muige maha. Dave kibeles koju naise Tessa ja õhtusöögi juurde. Õnnelik Dave! Vallalistel meestel nagu Markby pole kuskile kiiret, ent see pole mingi hüve. Ta küsis: „Kes ta leidis?”

„Must…” Pearce parandas kähku: „Ringi rändav mees Danny Smith. Teda tuntakse siin kandis hästi. Tal pole registrit, kuigi teatakse, et ta tegeleb mõnikord salaküttimisega. Tema ja ta pere on kaks korda aastas Hazelwoodi maadel laagris – peremehe loal. Abistab talutöödel. Ma ei usu,” ütles Pearce muiates, „et ta on terves elus pennigi makse maksnud, aga see pole meie mure, ega ju?”

„Tänu jumalale, ei. Mida ta rääkis?” Mis iganes see oli, tuleb seda hoolikalt kontrollida, ja Markby teadis, et õnnetu Smith satub automaatselt kahtlustatavate nimekirja.

„Ta räägib, et oli olnud teel oma laagripaika. Muud midagi,” ütles Pearce.

„Vean nael penni vastu kihla, et ta püüdis jäneseid,” torises Markby.

Pearce lubas enesele veel ühe muige. „Küllap vist. Aga ta ei tunnista seda. Ent kui ta ei mõtle välja mõnda muud süütut selgitust, peab ta seda lõpuks ikkagi tunnistama. Asi on selles, et ta tundis naise kohe ära, kuna oli teda farmis tihti näinud ja temaga rääkinud. Ta läks siit otse Hugh Franklini juurde. Hugh tuli siia, nägi seda oma silmaga ja helistas politseisse. Surnukeha leidmise ja Franklini helistamise vahet oli peaagu tund, mille jooksul Smith võis oma püünised ja lõksud kokku korjata ja sündmuskohal ringi trampida,” lõpetas Pearce süngelt.

„Kas Smith ei öelnud, miks ta ise kohe laiba leidmisest ei teatanud? See polnud ju Hazelwoodi maadel.” Markby esitas küsimuse, kuigi arvas teadvat vastust. Tema kogemuste järgi põhinesid rändrahva ja politsei suhted vastastikusel usaldamatusel. Danny oli otsustanud teatamise Hugh Franklini õlgadele veeretada.

„Ta räägib – ja ma kaldun teda uskuma –, et ta tahtis Franklinile esimesena teatada. Ta tunneb Franklineid lapsest saati ja arvas, et Hugh’l on parem kuulda seda sõbra suust kui politseinikult. Minu meelest võis see just nii olla,” arvas Pearce. „Rändrahvastel on omad ranged seadused. Smith ütleb, et kui see poleks olnud Sonia – või kui ta poleks laipa ära tundnud –, oleks ta teatanud otse politseisse, mitte farmi läinud.”

Markby nõustus. „Kuigi Smith oleks pidanud niikuinii farmi minema, sest seal on telefon. Kui tal just mobiili ei ole, milles ma kahtlen. Hazelwoodi farm peaks olema lähim punkt, kus elatakse.”

„Ma vaatasin kaarti…” Pearce rüüpas vahepeal kohvi, „aga ei ole. Naabertalu Cherry Tree on natuke lähemal, kuid ma arvan, et Smithi seal eriti ei oodata.”

„Küsimus on selles,” lausus Markby mõtlikult, „mis kuramuse asju see naine siin õhtusel ajal ajas.”

„Kui ajas.” Pearce oli sunnitud selgitama: „Ma tean, et on vara teooriaid püstitada, aga ma kaldun arvama, et ta tapeti kuskil mujal ja laip visati siia. Tee äärest kohani, kus ta leiti, on rohi värskelt maha tallatud. Smith näitas meile oma allatuleku rada – vähemalt nii ta ütles – ja see on tükk maad eemal. Võimalik, et laip toodi kohale autoga ja kanti või lohistati siia.”

„Kas rehvijälgi on?”

Pearce raputas pead. „Auto võidi jätta tee äärde.”

„Kuidas tema abikaasaga on?” See küsimus kerkib alati esimesena üles, mõtles Markby tahtmatult.

„Hetkel on raske temalt midagi mõistlikku kuulda. Ta on endast väga väljas, nagu võis oodata. Ta räägib, et naine läks eile õhtul välja ega tulnud tagasi. Ta ei teatanud naise kadumisest, mis on kummaline ja antud olukorras üsna kahtlustäratav. Ma räägin temaga homme uuesti, ehk õnnestub siis saada paremini kontakti.”

„Hästi, lõpeta tänaseks, Dave. Praegu siin ringi kolamine teeb rohkem kahju kui kasu.” Markby vaatas käekella helendavat numbrilauda.

Pearce keeras termosele kaane peale ja ulatas omanikule tagasi. „Aitäh, see kulus ära. Mind kutsuti välja just siis, kui me sööma istusime. Tessa oli üsna nördinud.”

Tessa peaks taoliste asjadega harjuma, mõtles Markby tusaselt. Ta abiellus politseinikuga. Paljud politsei-abielud jooksid karile. Tema oma oli jooksnud. Ta lootis, et Pearce’iga seda ei juhtu. Markby arutles endamisi, kas see huvide lahkuminek oli üks põhjustest, miks Meredith talle ei ütles.

Ta istus autosse ja sulges ukse. Mõne hetke istus ta pimedas ja seedis infot. Tähtsal kohal oli koolnukangestus, mis lubas oletada surmaaega. Kui naine oleks olnud surnud kauem enne laiba leidmist, siis kerkiks üles rida võimalusi. Aga kui ta suri eelmisel õhtul, hakkab tunduma, et tegemist on tavalise koduvägivallaga.

Ei, jäta praegu, sõitles Markby ennast. Jäta see homseks.

Ta pööras süütevõtit. Arvatavasti on juba hilja helistada Meredithile ja küsida, kas ta tahab välja napsi võtma tulla. Homme on reede. Ta helistab Meredithile tööle ja lepib õhtuks midagi kokku.

Muidugi juhul, kui Meredith tahab tulla, sest ta ise oli rikkunud kõik ära oma puhtsüdamliku, ent ilmselt valel ajal ja valesti sõnastatud abieluettepanekuga.

Ta ohkas väsinult: „Oh kuradi kurat!”