Читать книгу Mõrv pereringis - Ann Granger - Страница 3

„See pole sinu süü, Hugh, jäta!” Simon Franklin raputas köögitoolil konutavat meest õlast. Hugh ei lasknud ennast lohutada ja jätkas edasi-tagasi kõikumist, käed keha ümber, pea longus. Iga liigutusega kriiksusid toolijalad plaatpõrandal.

”On küll, on jah! Kõik on minu süü!” Sõnad lausuti pominal, ent need olid täis meeleheidet.

Simon ajas ennast sirgu ja silmitses kössis, hirmunud ja ahastuses meest. See polnud enam Hugh. Kes oleks võinud arvata, et ta taoliselt murdub? Kas Sonia oli talle tõepoolest nii palju tähendanud?

Ta jätkas ettevaatlikult ja vaikselt, nagu teise inimese rahustamisel ikka tehakse: „On loomulik, et sa niimoodi tunned. Ja ka leinamine on loomulik, isegi hea.”

Ta jäi vait ja kahetses mõttetuid sõnu, mida oli öelnud, sest need kõlasid otsekui mõne nutunaise suust. Ent Simon polnud osanud midagi seesugust oletada, ta polnud selleks ette valmistatud. Ta oli oodanud, et Hugh on ahastuses, kuid mitte nii ülekeevat tundetulva. Simon polnud teda kunagi sellisena näinud, isegi mitte siis, kui Penny suri. Tundes teda terve elu, oli isegi võimatu kujutleda, et Hugh võiks taoliselt murduda. Juba lapsena oli ta olnud flegmaatiline, endassetõmbunud, nagu Tammy praegu. See tegi raske olukorra veelgi raskemaks. Kui Simon uuesti rääkima hakkas, oli ta hääletoon elavam.

„See ei saa kuidagi olla sinu süü, Hugh,” kordas ta. „Sa pead seda uskuma. Ma ei valetaks ju sulle, ega ju? Mina?” Ta sirutas käe ja patsutas Hugh’ õlga. „Millal ma olen sulle peale ilustamata tõe midagi rääkinud?”

Hugh Franklin tõstis pilgu, nägu valust moondunud. Ta noogutas ja lausus vaevaliselt: „Jah, ma tean, et sa räägid mulle tõtt, nagu sa seda arvad olevat, Simon. Aga seekord sa eksid. See on minu süü. Peab olema.”

Isegi võõra pilguga vaadates oleks võinud kahte meest vendadeks pidada. Aknast kraanikausi kohal paistis sisse lahja hommikupäike ja langes kahele samasuguse punase varjundiga juustega kaetud peale. Mõlemal olid hallid silmad, liivakarva ripsmed ja kulmud, samasugused korrapärased näojooned. Erinevus seisnes kehaehituses ja näovärvis. Isegi istuvas asendis Hugh’s võis näha meest, kes teeb palju füüsilist tööd ja seda enamjagu värskes õhus. Tema nahk oli tuulest parkunud, käsivarred musklilised ja käed karedad. Ta polnud sel hommikul habet ajanud ja tema lõuga kattis kuldkollane tüügas.

Simoni nägu oli kahvatu nagu inimesel, kes veedab suurema osa ajast nelja seina vahel ning tal olid laua taga konutaja längus õlad. Seda muljet rõhutasid laubale lükatud prillid, ja nüüd ta ohkas ning asetas need õigele kohale. Prillid olid natuke vanamoodsad, paksude mustade raamidega. Ühte sanga oli kõrva juurest teibiga kohmakalt parandatud.