Читать книгу Jänesefaktor - Antti Tuomainen - Страница 2

Antti Tuomainen
Jänesefaktor

Originaali tiitel:

Antti Tuomainen

Jäniskerroin

Otava

2020

Esmatrükk Ekspress Meedia ja Varraku „Krimisarjas” 2021

Raamatu väljaandmist on toetanud Soome Kirjanduse Teabekeskus

Copyright © Antti Tuomainen 2020

Published by agreement with Salomonsson Agency

© Tõlge eesti keelde. Mihkel Mõisnik, 2021

Toimetanud ja korrektuuri lugenud Kai Nurmik

Kujundanud Britt Urbla Keller

ISBN 978-9985-3-5307-3

e-ISBN 9789985353592

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2021

www.varrak.ee

www.facebook.com/kirjastusvarrak

Trükikoda OÜ Greif

Sõpradele, keda tunnen eesnime pidi

Aitäh

NÜÜD

Kui tuled kustuvad, vaatan jänesele silma.

Pigistan tööstusliimituubi tugevamini vasakusse kätte, kruvikeeraja paremasse, ja kuulatan.

Jänes kasvab poolhämarikus. Tema pea paisub, silmad pungituvad, kõrvade tipud küünitavad nähtamatusse kõrgusse, esihambad kaarduvad elevandivõhkadeks. Kolmemeetrine kuju on hetkega kaks korda pikem, kõrgem ja märgatavalt ähvardavam. See näeb välja, nagu hoiaks enda sees pimedust. Nüüd näib see vaatavat mind kui ahvatlevat porgandit.

Nii see muidugi ei ole. Saksa hiidjänes on kõvast plastist ja metallist karkassiga.

Hall on suur, kõrge ja tühi. SinuMinuFun lõhnab endiselt päevase möllamise ja kiirtoidu järele, suhkruste küpsetiste magusus näib olevat riietesse jäänud.

Seisan liumäe ja Varaanirongi vahelisel alal ja ootan. Minu kõrval on redel ja see on äkitselt kasvatanud pikad varjud. Väljapääsu kohal hõõguvast märgutulest ning halli eri suuruses hoiatus- ja indikaatorlampidest imbub valgust. Tulemus on udune segavalgustus, mille hulgas leidub vähemalt väljapääsurohelisi, märguandeoranže ja voolulülitipunaseid toone.

Veel veidi aega tagasi oleksin sellises olukorras mõelnud, et tulede äkilise kustumise põhjus on loomulikult elektrivoolu katkemine või tulede endaga seotud tehniline viga. Hiljutised ajad on aga õpetanud, et see, mis varem paistis tõenäoline, on üha sagedamini nii-öelda võimatu piirides. Ja teistpidi: see, mille suutsin varem tõenäosusarvutuse ja riskianalüüsi põhjal jätta väljapoole oma elu, on nüüd tegelikult minu elu.

Sammud. Ma ei tea, miks ma neid varem ei kuulnud.

Hall tühjenes klientidest tund aega tagasi. Viimane töötaja lahkus poole tunni eest.

Pärast seda olen töötanud üksi, kontrollinud seadmeid, roninud küürakil, kummikindad käes, läbi Maasikalabürindi: lastest jääb labürinti kõike võimalikku mähkmesisust riiete ja söögini. Olen roninud erinevatele mademetele, treppidele ja eenditele, puhastanud Maskitunneli ja mitu Kilpkonnaralli autot, kontrollinud, et Trikilossi liaanid ei oleks omavahel sõlmes, vaid kasutusvalmis ja järgmiste tahmanäpp-Tarzanite jaoks põiktoru külge kinnitatud. Siis asunud parandama katki läinud jänest. Ma ei tea, kuidas keegi on selle parema kõrva küljest ära saanud. Kõrv kasvab kahe ja poole meetri kõrgusel. Meie klientuuri keskmine pikkus on pigem meeter ja kakskümmend sentimeetrit, mediaan liigub veelgi madalamal.

Positsioneerin sammud üsnagi täpselt Kõvera Koogi kohviku poole. Need kuuluvad sellisele inimesele, kes püüab liikuda võimalikult vaikselt, aga on samas ehitatud viisil, mis teeb selle võimatuks.

Liigun paar meetrit külje suunas ja teen seejärel mõne kiire sammu tagasi Trikilossi poole. Samas näen tulijast esimest välgatust. Raske kehaehitusega tumedates riietes mees kõnnib nii ettevaatlikult kui oskab. Ta paistab otsivat mind jänese juurest, aga mina olen juba jõudnud Kilpkonnaralli garaaži kõrvale, pimedasse varju. Taganen veel, suundun Trikilossi värava poole. Trikilossist on pääs Salajase Kose taha. Kosk ei tähenda muidugi päris koske: tegu on sinistest köitest ehitatud ronimisseinaga. Trikilossis liikumine saab olema omaette teema. Sellest hoolimata ei kavatse ma proovida põgeneda Kilpkonnaralli autoga, mille tippkiirus võib olla kümme kilomeetrit tunnis.

Mees on peatunud jänese ees. Näen ta profiili, välisukse märgutuli põleb tema taga ja kiilaks aetud pea ümber moodustub tormiroheline aura. Tal on midagi paremas käes. Mees ja jänes on minu poolt vaadates umbes kahekümne meetri kaugusel ees paremal. Trikilossi sissepääs on umbes seitse meetrit ees vasakul. Astun vaikselt sinnapoole. Olen juba poolel teel, kui mees kiirelt pöördub. Ta näeb mind ja ta käsi tõuseb.

Nuga.

Nuga on parem kui püstol. Ühemõtteliselt. Ma ei hakka protsente arvutama.

Sööstan Trikilossi. Läbin esimese etapi, mademele viiva trepi, ja kuulen meest enda kannul. Ta ei karju, et ma peatuksin, ei hüüa mulle järele. Ta on tulnud tapma. Kaldpõrandaga ruum on varustatud reelingutega, mis samas moodustavad tee läbi ruumi. Põgenemine on raske ja veel aeglasem, kui olin mõelnud. Valgust imbub kahest plastaknast. Mees ilmub ruumi uksele. Ta peatub, võib-olla hindab olukorda. Siis tuleb mulle järele. Ta tõmbab vaba käega reelingutest hoogu juurde, haarab neist nagu tõstekangist. Sellest on abi ja ma hakkan oma plaanis kahtlema.

Jõuan ruumi uksele, astun vabalt pöörlevasse nelja meetri pikkusse tünntunnelisse ja kukun kohe paremale küljele. Tünn rullib, nagu oleks kõigest lahus seisev objekt: veeren paar korda, enne kui saan tõusta kätele ja põlvedele. Rooman tünni teise otsa ava poole. Suur mees astub tünni ja muudab kõik. Ma ei püsi püsti isegi neljakäpukil. Paiskun külili, selili, kõhuli. Kuulen, kuidas suur mees põntsatab vastu tünni seina ja põhja. Ta ei karju. Ta ümahtab, pooleldi möirgab. Veereme mööda tünni nagu kaks purupurjus sõpra.

Mees läheneb mulle.

Jõuan tünni teise otsani, rooman meetri, teise, tõusen jälle jalgele. Maailm kiigub ja kõigub, nagu kõnniksin merelainetel. Jõuan niinimetatud jalajälgedeni. Need väikese talla mõõtu sambatipud on osa mu plaanist. Selle jaoks olen hoidnud tööstusliimituubi. Avan korgi, pigistan liimi selja taha jäävatele jälgedele. Tasakaalu hoidmise tõttu mehe liikumine aeglustub ja liim kleepub tõhusamalt ta kingataldade külge.

Koperdan edasi, pritsin tuubist liimi. Jäljed lähevad justkui õhus, nagu halli teisel või kolmandal korrusel. Valgust on rohkem. Halli üksikud valgusallikad nagu ühineksid, laseksid mu takistusteta liikuma. Tundub, nagu balansseeriksin kõrgel kirjus tähises öös. Vaatan, et püsiksin ikka jälgedel. Meie all ei ole midagi ohtlikku, ainult sügav ja pehme vatitükimeri. Aga kukkumine aeglustaks liikumist saatuslikult. Heidan pilgu tahapoole ja näen …

Nuga.

Samas taipan mehe käeliigutusest, et nuga pole mõeldud ainult lähivõitluseks. Seda saab ka …

Visata.

Nuga sööstab teele. Jõuan niipalju kõrvale põigata, et nuga ei taba mind südamesse. See lõikab mu vasakut käsivart, aga kinni siiski ei jää. Pillan liimituubi maha. Mees kougib jope alt teise noa. Hakkan flipperiruumi poole jooksma. Samal hetkel ütleb mees esimest korda midagi.

„Pea kinni,” hüüab ta. „See on tõsine hoiatus. Ma tahan näidata …”

Argumendid ei veena. Lähen edasi flipperiruumi. Põrkan pimedas esmalt vastu ühte pehmet vahtkummisammast, siis vastu teist. Ja siis räntsatab vastu sammast lõigata saanud õlavars. Valu plahvatab mu kehasse, kukutab mu peaaegu põlvili. Olen flipperikuul pimeflipperis. Ruumi paistab valgust ainult ukseavadest. Keskmine osa on täiesti pime. Hea on seejuures see, et noa viskamine on võimatu, otsejoont ei ole. Hoian paremat kätt ees, kui jooksen vastu sambaid ja kummiseinu ning põrkan neist eemale. Liigun valguse poole ja kuulen, kuidas suur mees mütsatab vaevaliselt flipperis sinna ja tänna. Loodan, et liim taldade all aeglustab ta edenemist.

Jõuan kose juurde, lipsan köite vahelt ruumi, kust pääseb lattu. Suudan õngitseda pükste esitaskust võtme. Võti pöördub lukus, aga uks ei avane. Lõgistan linki, kuni taipan, mis on juhtunud. Lukukombinatsioone on muudetud. Aga miks just täna ja miks mulle pole öeldud?

Lähen tagasi kose juurde, sellest läbi. Näen meest ruumi teises servas rebimas kinga küljest vaipkattetükki. Teen mis võimalik. Jooksen ja hüppan. Sukeldun veel õhus olles. Paiskun vastu plekist liumäge nii valusal viisil, et karjatan. Hakkan libisema. Liumägi teeb kaari ja käänakuid. Haav mu käsivarres rõhutab liu eri faaside raskusjõumõjusid. Liumägi ja valu kõlavad võimatu kombinatsioonina, nagu ratas ilma sadulata: kohale tuleb jõuda, aga istuda ei saa.

Räntsatan torust pehmele vaibale, tõusen püsti ja üllatun. Ma ei kuule liumäest mingit häält. Meest ei ole liutorus. Ma ei näe ülemisele tasandile, aga oletan, et ta jäi sinna.

Teen uuesti ringi ümber terve Trikilossi, jooksen, et pääseda tagasi jänese juurde ja sellest mööda välisukseni. Selleks kulub aega, aga valikuvõimalust ei ole. Mu võtmed ei sobi teistele ustele, ainult välisukse saab seestpoolt ilma võtmeta lahti. Peatun viimasel nurgal, kiikan ümber nurga ja kuulatan. Ma ei näe ega kuule midagi.

Hakkan jooksma. Jooksen otse jänese poole. Jooksen ja olen jänese juurde jõudmas – kui jänese tagant libiseb välja lai mees. Mul kulub sekundi murdosa, et taibata, mida näen. Mehe kiirele ja vaiksele ilmumisele on seletus: ta on kas sihilikult või õnnekombel saanud kingataldade alla vatiruudud. Ta on hüpanud alla, ta liikumine on tänu polsterdusele olnud hääletu.

Minu sees kerkib ärritus.

Mängin reeglite järgi. Taas kord.

Jooksen edasi. Ega tule millegi muu kui jänese peale. Prantsatan vastu jänest ja see kukub mehe peale. Me kõik kukume. Langeme betoonpõrandale. Mees näeb mind enda kõrval samal ajal kui mina teda. Tema tegutseb kiiremini. Ma jõuan ainult osaliselt eest tõmbuda, kui ta noaga lööb. Tera lõikab mu reit, tabab meie all olevat vineeriplaati. See naelutab ka püksisääre põranda külge. Olen kinni. Karjatan ja miski satub mu käe alla.

Jänese kõrv.

See on jälle küljest ära tulnud.

Haaran kõrva ja äigan sellega mehe poole. Taban midagi. Tõusen püsti, püksid rebenevad. Mees kompab oma jope põues. Kolmas nuga, mõtlen, see on juba liig. Tegutsen enne, kui ta jõuab visata või torgata. Löön, ja löön uuesti.

Siis lasen kõrvast lahti. Fuajees on tühi ja vaikne. Kuulen ainult enda hingeldamist. Vaatan ringi.

Hall näib teistsugune.

Kogu pere seikluspark.

Äkitselt on raske meenutada, mis on viinud selleni, et see kõik on minu vastutusel. See ja palju muud – kõik on ühtäkki kontrollimatu ja ennustamatu.

Ma olen kindlustusmatemaatik.

Juba eelduse järgi ei juhi ma seiklusparke ega peksa kindlasti plastmassjänese kõrvaga inimesi surnuks.

Aga nagu öeldud: mu elu ja tõenäosusarvutused ei ole enam hulk aega kokku langenud.