Читать книгу Jänesefaktor - Antti Tuomainen - Страница 5

„Teie vend on surnud.”

Helesinine triiksärk ja tumesinine pintsak selle peal rõhutasid silmade kolmandat sinist tooni. Õhukesed vasakult poolt seitlisse kammitud nisukollased juuksed paistsid samuti kuidagi väsinud, isegi pisut närtsinud. Nägu oli kahvatu, kui põsenukkide ere puna välja arvata. Ta oli öelnud, et on jurist, ja end ka esitlenud, aga nimi tundus olevat koos uudisega kadunud.

„Ma ei mõista,” ütlesin ausalt.

Tundsin endiselt suus hommikukohvi ja nüüd oli maitsele lisandunud uus plekine, veidi roostene varjund.

„Teie vend on surnud,” ütles jurist uuesti ja püüdis vist leida mu diivanil mugavamat asendit. Vähemalt liigutas ta sedamoodi. Sügishommik akna taga oli päikeseline ja jahe. Teadsin seda, sest olin lasknud Schopenhaueri pärast hommikusööki tema vaatluspunkti ja läinud uksekella helisedes peaaegu otse välisuksele. Jurist nõjatus lõpuks ettepoole, toetas küünarnukid põlvedele. Pintsak pinguldus õlgade kohalt läikivaks.

„Ta jättis teile oma lõbustuspargi.”

Ma ei jõudnud mõeldagi, kui juba rääkima hakkasin. „Seikluspargi,” parandasin teda.

„Vabandust?”

„Lõbustuspark on nagu näiteks Linnanmäki. Ameerika mäed ja karussellid, erinevad kiiged, millesse istutakse ja lastakse neil loksutada. Seikluspark aga on selline, kus inimesed teevad selle liigutuse ise. Ronivad ja jooksevad, hüppavad ja lasevad liugu. Ronimisseinad, köied, liumäed, labürindid ja muu sarnane.”

„Arvan, et saan aru,” ütles mees. „Lõbustuspargis on näiteks selline eredaid tulesid täis katapult, mis viskab selle külge kinnitatud inimesed taevasse ja seikluspargis on … Mul ei tule kohe midagi meelde …”

„Trikiloss,” meenus mulle.

„Trikiloss, just,” noogutas jurist jälle ja oli juba jätkamas, ent tundus äkitselt mõtlik. „Samas, Trikiloss võiks olla ka lõbustuspargis. Nagu Vekkula vanasti Linnanmäel. Seal sai ronitud ja tasakaalu hoitud ja higi otsaees välja tuldud. Aga seda katapulti on seikluspargis raske ette kujutada, selles ei tee inimene muud, kui istub ja tunneb hetkelist raskusjõu muutust … Ma vist mõistan erinevust, aga täiesti selge on …”

„Mu vend on surnud,” ütlesin.

Jurist heitis pilgu oma kätele, hõõrus neid kiiresti vastamisi.

„Jah,” ütles ta. „Tunnen kaasa.”

„Millesse ta suri?”

„Oma autosse,” ütles jurist. „Volvo V70.”

„Ma mõtlen, mis oli surma põhjus?”

„Just,” ütles jurist jälle. „Infarkt.”

„Infarkt autos?”

„Foori ees Munkkiniemi puiesteel. Järjekord ei liikunud edasi, keegi läks juhipoolsele aknale koputama. Teie vend sättis raadiot.”

„Surnult?”

„Muidugi mitte,” raputas jurist pead. „Ta oli surnud sättides. Klassikajaamale, kui ma õigesti aru sain.”

„Ja ta oli teinud testamendi?” küsisin.

Juhani oli ilusasti öeldes spontaanne ja impulsiivne. Ta elas hetkes. Midagi seesugust nagu testamendi tegemine ei olnud üldse tema moodi. Ta rääkis tihti, et mina suren oma jäikuse kätte. Mina vastasin ikka, et olen täiesti elus ja üldse mitte jäik, tahan ainult, et asjad toimuksid heas, loogilises korras, ja et kogu mu tegutsemine põhineb mõistusel. Miskipärast ajas see ta naerma. Siiski tuli tõdeda, et ehkki me olime teineteise vastandid, olime ka vennad, ja ma ei teadnud, kuidas tema lahkumisse suhtuda.

Jurist haaras helepruuni nahkportfelli. Ta võttis sealt mustade kaantega õhukese mapi ja napsas kummipaelad nurkadest lahti. Pabereid ei paistnud olevat eriti palju. Jurist luges tubli hetke pealmist lehte, enne kui rääkima hakkas.

„Testament on tehtud pool aastat tagasi. Siis sai teie vennast minu klient. Tema viimne soov on ühemõtteline. Kõik läheb teile. Pärijate hulgast on nimeliselt välja jäetud teie venna endine naine. Teisi sugulasi ei ole, vähemalt ei ole teie vend kedagi maininud.”

„Teisi ei ole.”

„Siis on kõik teie.”

„Kõik?” küsisin.

Jurist vaatas uuesti oma pabereid.

„Lõbustuspark,” nentis ta siis.

„Seikluspark,” ütlesin mina.

„Vahet on pisut raske näha.”

„Aga seal ei ole muud kui seikluspark?” küsisin.

„Midagi muud ei ole testamendis mainitud,” vastas jurist. „Kiire kontrolli järel paistab ka nii, et teie vend ei omanud mitte midagi muud.”

Pidin viimast lauset mõttes kordama, enne kui selle sisu täielikult kätte sain.

„Minu teada on ta jõukas ja edukas ettevõtja,” ütlesin.

„Minu andmetel elas ta üürikorteris ja sõitis liisitud autoga, mille mõlema eest on mitu kuud maksmata. Peale selle pidas ta seda … parki.”

Mu esimene mõte oli muidugi, et selles polnud mingit loogikat, sest seda lihtsalt ei olnud. Juhani oli surnud ja puupaljas. Mõlemad tundusid kõige suuremat sorti arusaamatusena. Pealegi …

„Miks ma tema surmast alles nüüd kuulen?”

„Sest ta soovis nii. Mina olin see, kellele pidi teatama, kui midagi juhtub, ja mina pidin teile rääkima siis, kui kõik on valmis. Testamendi poolest, kui vara on hinnatud ja inventeeritud.”

„Kas ta oli haige? Kas Juhani teadis, et …”

Jurist kallutas end sentimeetri või kaks ettepoole. Ta ei paistnud enam väsinud, võis olla õige pisut innustunud.

„Mõtlete, et kas on põhjust kahtlustada, et äkki keegi … mõrvas ta?”

Jurist vaatas mind, nagu teeksime just koos midagi tõeliselt põnevat, lahendaksime mõistatust või võistleksime viktoriinivõidu eest.

„Jah, või siis pigem …”

„Ei,” raputas jurist pead ega paistnud enam üldse innustunud. „Ei midagi sellist, kahjuks. Südameviga. Mingi selline, mida ei saanud opereerida. Ta seletas seda mulle. Risk oli olemas ja see lihtsalt läks täide. Süda ütles üles. Keskealise mehe surm on enamasti üsna hall asi. Mul on kahju, aga filmi sellest ei saa.”

Pöörasin pead, vaatasin sügishommikut. Kaks varest tõttasid mööda.

„Aga kui asja teiselt poolt vaadata,” kuulsin juristi ütlevat, „siis on siin selline, nagu öeldakse, business opportunity. See teie venna park.”

„Ei,” ütlesin. „Ma ei ole seikluspargiinimene. Ma olen kindlustusmatemaatik.”

„Kus te töötate?”

Juristi silmade sina oli nii täpselt särgi ja pintsaku vahepealne, et selles oli midagi matemaatiliselt tasakaalukat. Teistel asjaoludel oleks see võib-olla tundunud huvitava seigana. Nüüd mitte. Täna hommikul kell seitse kolmkümmend kaks oli viimanegi kindlustusmatemaatiline uks sulgunud – vaid poolteist nädalat kestnud usina tööotsimise järel. Olin saatnud oma taotluse ja teenistuskäigu kohe kõigisse arvestatavatesse kindlustusseltsidesse ja rõhutanud oma tõsist suhtumist traditsioonilisse matemaatikasse ning öelnud ausalt, et mul ei ole aega seltskonnamängude ja moodsate sõnade jaoks. Kui seltsidest ei olnud midagi vastatud, olin ise ühendust võtnud ja kuulanud tummaks löödult nende ebamäärasusi. Kes tahtis mahevoolavat tiimidünaamikat, kes rõhus uuemale algoritmipõhisele ühisarvutusele. Kõik rõhutasid, et vabu töökohti ei ole. Võisin neid parandada. Ütlesin, et teadsin nende käimasolevatest värbamistest. See põhjustas üks kord teise järel kõigest kohisevat vaikust enne kõne lõpetamist paaniliste ilusa sügise soovidega.

„Hetkel ma vaatan natuke ringi,” ütlesin.

„Ja kuidas paistab?”

See oli hea küsimus. Kuidas siis paistis? Selle hommiku saldo oli selgelt miinusmärgiga. Oma alal ma tööd ei leidnud, vend oli surnud ja mul oli seikluspark.

„Asjad lahenevad kindlasti mõistuspäraselt,” vastasin.

Vastus paistis meest rahuldavat. Ta näole kerkis ilme, mis kõneles mingi asja äkilisest meenumisest. Ta soris jälle kaante vahel. Ümbrik.

„Teie vend jättis ka tervituse. Teatud igaks-juhuks-kirja. See oli minu idee. Rääkisin talle, et kui testament on tehtud, siis tasub tal tema diagnoosi tõttu teha kohe kahte asja. Tasuda minu arve ja kirjutada teile see soov.”

„Soov?”

„Nii ta seda nimetas. Sisu kohta ma ei tea. Nagu näete, on ümbrik suletud.”

See oli tõsi. C5-formaadis ümbrikule oli kirjutatud mu täisnimi. Henri Pekka Olavi Koskinen. Käekiri oli Juhani oma. Millal ma olin teda viimati näinud?

Olime söönud kiire kolmapäevase lõuna Vallilas vast kolm kuud tagasi. Olin teinud välja pepperoni-pitsad, sest Juhanil oli rahakott autosse ununenud. Nüüd oskasin muidugi mõelda, et rahakott võis kannatada ka millegi muu kui unustamise all. Millest me olime vestelnud? Juhani oli rääkinud seikluspargi uutest ostudest, mina olin vähemalt maininud Kolmogorovi kuulsaid tõenäosusarvutuse aluseid, püüdes samas seletada, miks tal tasuks teha üks ost korraga, alles siis, kui on näinud, kui palju inimesi üks või teine uuendus parki toob. Juhani ei olnud paistnud selline, et teda ähvardaks oht samal hetkel surra. Ta ei paistnud ka selline, nagu oleks just testamendi teinud. Aga kuidas selline inimene harilikult välja nägi? Vaevalt oli olemas mingi tavaline ilme, ehkki oldi võimatu asja veerel: püüti mõjutada elu pärast surma.

Avasin ümbriku, tõmbasin kokkuvolditud paberilehe välja.

TŠAU, HENRI

Ma ei olegi surnud! Hahaa. Ma tean, et sind ei aja naerma. Aga mina tahan naerda. Muud ka pähe ei tule. Nimelt paistab, et ma olen surnud, sest sa loed seda. Arstid leidsid, et mu südameviga on selline, et siin võib olla minek lähemal, kui alguses plaanis oli. Igatahes, nüüd oled kuulnud, kuidas asjad on. Mina olen surnud ja seikluspark on sinu. Selle suhtes on mul üks suur soov. Ma ei ole majandusasjadega eriti hästi hakkama saanud. Need ei ole ka pargi poolel korras. Minust endast rääkimata. Aga sina oled matemaatikageenius. Äkki saad sina seal asjad nii-öelda veerema? See on minu soov. See on mu ainus soov. Ma ei ole seda vist kunagi valjusti välja öelnud, aga kõigist mu elu jooksul aetud äridest (mida, nagu sa tead, on olnud piisavalt) on park olnud kõige tähtsam. Ma tahan, et sellega mul õnnestuks. Või tahtsin, nagu praegusel hetkel peab ütlema. Või tahan, sest see on endiselt mu soov ja tahtmine. Küsid võib-olla, miks. Põhjusi on vast samapalju kui võlausaldajaid. Tahan milleski õnnestuda, jätta endast midagi maha. Ja vähemalt ühe lisapõhjuse saad teada siis, kui oled oma ülesandega hakkama saanud. Mäletad, kui olime suviti vanaema juures, saime olla ära kodust, kus kõik oli alati nii põrgulikult tuksis? Nüüd mõtlen nendele suvedele. Sina istusid toas, lugesid ja arvutasid, mina mängisin õues. Aga kalal käisime koos. Kui ma olen surnud, istu natuke toas ja arvuta ja päästa park, ja siis mine kalale. Ussid on minu poolt. (Kohustuslik nali. Kõike muud mõtlen tõsiselt.)

JUHANI

Tundsin ärritust, peaaegu raevu. See kiri esindas tüüpilist juhanilikku vastutustundetust ja täielikku hoolimatust. Kiri oli ilmselgelt improviseeritud, hetkelise tuju ajel kirjutatud. Selles puudus igasugune põhjendustele toetuv mõtlemine ja kaalutlemine. Sellest õhkus täpse analüüsi ja selgete järelduste puudumist. Tahtsin talle tuhandendat korda öelda, et see ei olnud lihtsalt mõistlik.

Aga Juhani oli surnud.

Ja mina omakorda olin kurb, vihane, hämmeldunud, nördinud ja mingil väga ebamäärasel viisil väsinud. Kui see kõik kokku liita, siis vastus kõrvetas kopse ja kriipis rinda. Kõik viitas sellele, et ma olin seikluspargi omanik.

„Ja sellega oli siis nüüd kõik,” ohkasin.

„Mitte päris,” teatas jurist ning koukis kiiresti ja märgatavalt paremini ette valmistatult oma portfellist teise, pisut suurema ümbriku. „Minu arve.”

Jurist asetas oma arveümbriku Juhani sooviümbriku kõrvale. Panin tähele, et mõlemal oli minu nimi. Jurist sättis veel kord paberid otseks ja libistas siis kausta minu lauapoolele.

„Palju õnne,” ütles ta. „Tunnen kaasa.”