Читать книгу Jänesefaktor - Antti Tuomainen - Страница 4

„Räägime üks hetk,” ütles osakonnajuhataja Tuomo Perttilä. „Põrgatame natuke ideid.”

Istusime Perttilä toas, klaasseintega kuubikus, mille ebameeldivate omaduste hulka kuulus lisaks läbipaistvusele ka see, et istujate vahel ei olnud lauda. See oli minu meelest ebaloomulik. Istusime vastamisi, nagu oleksime arsti vastuvõtul – ma ei tahtnud mõelda, kumba meist peaks pidama patsiendiks, kumba ravijaks. Toolid olid metallraamiga ja kõvad. Mul ei olnud käsi õieti kuhugi panna. Jätsin need sülle.

„Ma tahan kuulata,” ütles Perttilä. „Ma tahan kuulda.”

Füüsiline ebamugavus oli üks asi. Veel ebamugavam oli Perttilä uus positsioon. Ka mina olin kandideerinud osakonnajuhataja kohale. Olin kõige pädevam ja kogenum. Ma ei teadnud, kuidas ja millega oli endine müügijuht Perttilä valijatele muljet avaldanud.

„Ma usun, et nii me ka mõistame teineteist,” jätkas Perttilä. „Ma usun, et kui me avameelselt kokku saame, siis sünnib midagi ühist. Sünnib otsus. Ja ühine otsus on õige otsus. See sünnib siis, kui me näeme, et siin vestlevad kaks kõigest asjatust vabastatud inimest ilma hierarhia ja pealesunnitud konstellatsioonita. Kaks inimest lõkketule ääres, kohtumas, avanemas, tegemas, koos, ka tunnete tasandil, edasi liikumas.”

Ma teadsin, et see oli populaarne kõneviis, teadsin, et Perttilä oli käinud paljudel taolistel koolitustel. Loomulikult ei osanud ma kujutleda meid alasti keset metsa. Minu meelest oli Perttilä omaks võetud kõneviisil ka teine, suurem viga: see ei edastanud vajalikku infot ega selgitanud asju.

„Ma ei mõista,” ütlesin. „Ma ei mõista ka seda, miks süsteem just …”

Perttilä naeris heatahtlikult. Tema pea ja nägu olid üks ja sama asi: ta ajas kõik juuksed maha, oli täiesti kiilakas, ja kui ta naeratas, siis oli seda näha ta kuklani välja.

„Sorri, ma kiirustan mõnikord, ma olen nii harjunud avanema, unustan ruumi jätta,” ütles ta häälega, millist tal veel aasta eest ei olnud. Aasta varem oli ta rääkinud nii nagu teisedki, nüüd, koolitustel käinuna, oli ta midagi õhtujutulugeja ja pantvangiläbirääkija vahepealset. See ei sobinud kokku sellega, mida ma temast teadsin. „Ära saa valesti aru, ma tahan sulle ruumi anda. Sina räägid, mina kuulan. Aga enne kui selle juurde läheme, tahan sinult midagi küsida.”

Jäin ootama. Perttilä toetas küünarnukid põlvedele, tuli justkui lähemale.

„Kuidas sulle tunduvad need meie uued ümberkorraldused, uus tiimijaotus, avatus, ühestegemine, reaalajas jagamine, koos olemise vaib?”

„Olen varemgi öelnud, et see aeglustab töö tegemist ja raskendab …”

„See, et me oleme siin koos, saame tuttavaks, tunneme üksteise kohalolu, õpime üksteiselt, rakendame uinuvat potentsiaali?”

„Nii …”

„Inimesed räägivad, et nad on lausa leidnud end inimestena,” ütles Perttilä. „Nad räägivad, et on tõusnud uuele tasemele nii matemaatikute ja analüütikute kui ka inimestena. Ja see on olnud tänu sellele, et me oleme kõrvaldanud takistused. Kõik takistused, sisemised ja välimised. Tõusnud uuele tasemele.”

Perttilä silmad olid sügaval koobastes, tumedad kulmukarvad nende kohal raskendasid pilgu tõlgendamist. Aga seda võisin nentida, et koobastes põles, leegitses. Ebakindlus kriipis küüntega mu selga.

„Selle kohta ma ei tea,” ütlesin. „Mul on raske hinnata selliseid … tasandeid.”

„Raske hinnata,” kordas Perttilä ja nõjatus tahapoole. „Okei. Millisteks ülesanneteks sa ise leiad enda valmis olevat?”

See küsimus üllatas mind täielikult. Suutsin hädavaevu käed süles hoida.

„Nendeks ülesanneteks, mis mul on, loomulikult,” vastasin. „Ma olen matemaatik ja …”

„Kelle sa leiad end tiimis olevat?” katkestas Perttilä. „Mida sa annad tiimile, ühiskonnale, perele, mis on sinu and meile?”

Kas see oli naljaga küsitud? Otsustasin vastata ausalt.

„Matemaatiline …”

„Kui teeks hetke ilma matemaatikata,” ütles Perttilä ja tõstis parema käsivarre, justkui katkestades mingi läbi ruumi jooksva nähtamatu voolu.

„Ilma matemaatikata?” küsisin. „See põhineb ju …”

„Ma tean, millel see põhineb,” noogutas Perttilä. „Aga meil peab olema ühine rada, mida käia, olgu meil kaenlas matemaatika või ükskõik mis muu.”

„Kaenlas? See on igal juhul vale kehaosa,” ütlesin. „Siin kasutatakse mõistust, pead.”

Perttilä nõjatus jälle ettepoole, toetas küünarnukid põlvedele, õõtsus kõigepealt veidi kahele poole ja jäi siis jäigalt pidama. Ta oli pikalt vait, enne kui rääkima hakkas.

„Kui ma seda osakonda juhtima hakkasin, oli see läbini kopitanud. Mäletad, kuidas kõik istusid oma kunkudes, sehkendasid mida keegi ja keegi ei teadnud, mida teised teevad. See oli ebaefektiivne, see oli ebasotsiaalne. Ma tahtsin tuua selle pliiatspeade ja kosmoseteadlaste osakonna sellesse aastatuhandesse. Nüüd on see juhtunud. Me lausa lendame. Lendame päikese poole.”

„See ei ole soovitav,” ütlesin. „Mitte mingil tingimusel. See on pealegi isegi metafooriliselt …”

„Seda ma mõtlengi. Üks tüüp põtkib vastu iga kord ja kõigele. Ainult üks isik meie hulgas rehkendab omaette nagu mingi kuradi pimedasse nurka tõmbunud Einsteini nõbu. Arva, kes?”

„Ma tahan, et kõik oleks mõistlik,” vastasin. „Ja matemaatika annab seda, see annab konkreetsust. See annab teadmist. Ma ei tea, milleks meil on vaja neid ebamääraseid meeleolusid ja sisemisi lapsi, millegi nägemiseks küll mitte. Vaja on teadmist ja mõistust. Seda ma oskan luua.”

„Oskasid.”

Üks Perttilä sõna tabas ja haavas rohkem kui tuhat varasemat. Ma teadsin oma professionaalsete oskuste taset. Tundsin, kuidas mu pulss tõusis, süda peksis. See oli täiesti sobimatu. Ebakindlus taandus, erutus ja pahameel tulid asemele.

„Minu oskused on tipptasemel ja need on saanud veelgi …”

„Ilmselt mitte kõik oskused.”

„See, mida praegu …”

„See, mida me praegu vajame, on midagi muud kui see, mida vajati 70ndatel,” ägenes Perttilä. „Ma mõtlen kahekümnendat sajandit. Või läheme ajas kaugemale tagasi?”

Hakkasin mõistma, et parooliakna hüplemine oli tõesti olnud alles algus. Seda Perttilät ma tundsin. Isegi hääl oli tema oma.

„Vaata, nüüd on siis nii, et sina, vanemkindlustusmatemaatik, saad mida tahad,” ütles Perttilä. „Sa ei pea tiimis olema. Sa ei pea süsteemi kasutama. Sa võid üksi arvutada. Sa saad oma tööruumi.”

Perttilä ajas selja sirgu. Ta istus täiesti tooli eesmisel serval.

„Praktilise poolega on korras,” ütles ta. „Su tööruum on esimesel korrusel. See on see väike tuba valvurite ruumi taga. Ukse saab kinni panna. Seal on juba vihik ja taskuarvuti. Süsteemi pole sul vaja. Sinu ülesanne on uurida 2011. aasta inflatsiooni mõju 2012. aasta kindlustusmaksetele. Materjal on laual, seda on minu mäletamist mööda nii kuuskümmend kausta.”

„See ei ole mitte mingil viisil mõistlik,” vastasin. „Praegu on aasta 2020. Ja pealegi on need arvutused juba ammu tehtud, kui kujundati kindlustusmakseid …”

„Arvutad üle. Kontrollid veel kord, et kõik õigesti sai. See meeldib sulle. Matemaatika meeldib sulle.”

„Muidugi meeldib …”

„Sulle ei meeldi minu tiimid, avatus, vestlus, see, et me kommunikeerime, avame end, märkame tundeid. Sa ei taha hüpata, ei taha usaldada hetke ega meid. Sulle ei meeldi see, mida ma pakun.”

„Mulle ei …”

„Just. Sulle ei meeldi. Sellepärast …” Perttilä küünitas midagi laualt, „on sul ka teine võimalus.”

Perttilä ulatas mulle laualt võetud paberi. Lugesin selle kiiresti läbi. Ma ei olnud enam erutunud ega pahane. Olin jahmunud. Olin vihane. Vaatasin Perttilät.

„Sa tahad, et ma lahkumisavalduse annaksin.”

Nüüd naeratas ta jälle. Naeratus oli peaaegu samasugune nagu meie vestluse alguses. Selles puudus ainult see vähenegi kauge soojus, mida algul olin ehk märganud.

„Küsimus on selles, mida sina tahad,” lausus Perttilä. „Mina tahan avada neid radu.”

„Kas teen tähenduseta arvutusi või osalen amatöörlikus teraapiaoleluses, mis seab ohtu kõrgema matemaatikaga tegelemise? Esimene on mõttetu, teine viib korratuse, kaose ja hävinguni.”

„Siis on veel kolmas rada,” noogutas Perttilä paberi poole.

„Täpsus nõuab täpsust,” ütlesin ja kuulsin, kuidas mu hääl värises ja veri mu sees kohises. „Korrelatsioonikoefitsiendi absoluutset täpsust ei saa saavutada KonMari vestlusringis. Ma ei saa kuuluda mingisse tiimi, mille auahneim eesmärk on ühine sushi-kursus.”

„Alumisel korrusel on sulle oma väike …”

Raputasin pead.

„Ei,” ütlesin. „See ei ole lihtsalt mõistlik. Mina tahan, et asjad oleksid mõistlikud, tahan tegutseda mõistlikult. See paber on … Seal öeldakse muuhulgas, et ma loobun ka kuue kuu palgast, millele mul on tööaastate järgi õigus, ja et töölepingu lõpetamine jõustub kohe.”

„See on sellepärast, et see on su vabatahtlik otsus,” ütles Perttilä, rääkis jälle pehme häälega ja tundus, et nautis ka ise selle kuulmist. „Kui tahad jääda sellele korrusele, siis homme on terve hommikupooliku kestev kohustuslik transtsendentse meditatsiooni seminar, mida tuleb juhendama üks tõsiselt hea …”

„Kas pastakat on?”

Nägin teiste nägudest, et nad olid teadnud. Mul ei olnud töökohal muid isiklikke asju kui minu kassi Schopenhaueri pilt. Tühjendasin nahast portfelli tööga seotud paberitest ja lasin Schopenhaueri pildi muidu tühja portfelli. Sõitsin liftiga esimesele korrusele ega vaadanudki valvurite või nende taga oleva ukse poole. Astusin tänavale ja jäin seisma, nagu oleksin millegi vastu põrganud või jalgupidi millessegi takerdunud.

Olin töötu.

See mõte tundus selline, et ei saanud olla tõsi, mitte minu puhul. Ma ei olnud kujutlenudki, et võin olla päevasel ajal olukorras, kus ma ei tea, kuhu peaksin kõigepealt minema. Tundus, nagu oleks terves maailmas lagunenud mingi suur reguleeriv mehhanism. Vaatasin randmel olevat ajanäitajat, aga see oli just nii kasutu, kui arvasingi olevat. See näitas aega, aga aeg ise ei viidanud ühtäkki enam millelegi. Kümme kaheksateist.

Hetk tagasi askeldasin arvatava tõenäosuse ja algse tõenäosuse vahelises ruumis ning püüdsin leida viisi määratleda matemaatiline sõltumatus ka komplementaarsete sündmuste puhul.

Nüüd seisin töötuna vilka liiklusega tänava ääres, portfellis kassi pilt.

Sundisin end liikvele. Tundsin seljal päikese soojust, enesetunne paranes. Pasila jaamale lähenedes nägin enda olukorda juba tasakaalukamalt, rakendasin sellele mõistust ja loogikat. Olin kogenud matemaatik ja teadsin kindlustusest rohkem kui terve Perttilä psühholoogiaosakond kokku. Hakkasin lõdvestuma. Küllap peagi arvutan juba konkurendi juures.

Sest kui raske saab olla leida endasse ja matemaatikasse tõsiselt suhtuv kindlustusselts?

Mitte eriti, mõtlesin, peagi on kõik selgem.

Kõik on lihtsalt paremini.