Читать книгу Inimene ja teispoolsus - Arne Hiob - Страница 4

Religiooni klassikalise definitsiooni esitasid rooma autorid Cicero, Masurius, Lactantius ja Augustinus ning seda on läänest lähtuvas globaalses tsivilisatsioonis kasutatud uuema ajani.¹⁶ Ladinakeelne sõna religio tähendab „taas ühendama, uuesti siduma”, mille sünonüümiks on reformatsioonist peale „usk”, mis loob sideme ja osaduse Jumalaga ning kujundab „usundi”. Religioonis suhtleb inimene aukartuse ja pieteeditundega üleloomuliku ehk supranaturaalse tegelikkusega, mida tuleb pühana ehk sakraalsena eristada profaansest ehk ilmalikust sfäärist. Religioonil on objektiivne ja subjektiivne pool: see on suhe teispoolse kõrgema maailmaga, mis on seotud tingimatu eetilise nõudega. Kus üks neist pooltest, välimine veendumus või sisemine innustus taandub, seal taandub religioon. Mingeid tõsiseid vastuväiteid niisugusele määratlusele ei olnud läbi sajandite kuni tänapäevani.

Tänapäeval on loobutud ürgusunditeooriatest, mida loodi XIX sajandist peale, pidades kõige ürgsemaks religioonivormiks surnuteaustust või manismi, hingedeusku või animismi, väeusku või animatismi, ainujumalausku või ürgmonoteismi.¹⁷ „Kõik nimetatud teooriad allutati kõige ägedamale kriitikale ning ei ole tänapäeval enam aktuaalsed. Taotlus rekonstrueerida kaasaegsete kirjaoskamatute kultuuride etnograafilisest materjalist religiooni ajaloolist algust pidi jääma paljaks oletuseks, mida ei saanud kinnitada, sest need kultuurid ei asetse inimkonna ajaloo alguses ega ole ka ilma enese ajaloota,” väidab Klaus Hock.¹⁸ Teisalt on aga ilmnenud, et „peaaegu kõik inimese religioossed positsioonid on pärit primitiivsetest aegadest”, kinnitab Mircea Eliade.¹⁹ Seega võib ajaloos kätkevate usundiliste andmete põhjal siiski teha teataval määral järeldusi ka eelajaloo kohta.