Читать книгу Inimene ja teispoolsus - Arne Hiob - Страница 5

Religiooni objektiivse poolega seotud maailmavaate suhtes on taevakogemuse ja taevaasukate keskset osa täheldatud alates muinasajast. Kogu varasem religiooniuurimine summeerus Eliade käsitluses, kes mõjutas tervet ajastut.²⁰ Juba taevavõlvi kaemine „kutsus primitiivses teadvuses esile religioosse kogemuse”. Taevas ilmutab „transtsendentsust, jõudu, pühadust”. Taeva kõrgus on „kättesaamatu dimensioon, see kuulub õigusega üleinimlikele jõududele ja olenditele”. Lõpmatuse kaemus toimub „inimesele tervikuna, seda nii tema mõistusele kui ka hingele” ehk intuitsioonile. Peaaegu kõikjal on usutud Taevajumalasse, maailma loojasse, kes kehtestas inimkonnas ka moraaliseadused ja kellele kuulus keskne austus kunagi minevikus. Praeguste primitiivsete rahvaste usundis jääb talle ainult perifeerne koht, sellal kui keskne osa kuulub pigem polüteistlikele vormidele.

Jumalused on seotud elektri- või fluidumitaoliste vägedega, mida melaneeslased nimetasid „manaks”, polüneeslased „tabuks” jne. Vägi on jumaluste suhtlemisvahend. „See jõud, olles küll iseeneses impersonaalne, on alati seotud isikuga, kes teda juhib,” selgitab Eliade.²¹ Tema puutepunktis maailmaga tekivad pühad paigad ja isikud, mis erilise, ohtliku ja puutumatuna moodustavad eraldatud sfääri, mistõttu püha ja ilmaliku, sakraalse ja profaanse vastandumine kuulub religiooni olemusse.²² Selles vastandumises „teostub inimeksistents samal ajal kahel paralleelsel tasandil: üks neist on ajalikkuse, muutumise ja illusioonide tasand, teine igaviku, substantsi, reaalsuse tasand”. Sakraalse ilmumisviisiks on kehastumine ehk inkarnatsioon, s.t „avaldumine materiaalses esemes”. See teema on „keskseks probleemiks igas religioonis” (näiteks hinduismi avaatarad), olles absoluutse „inkarnatsiooniime eelasted” jumaliku Logose lihakssaamisel Jeesuses Kristuses.²³

Üldistades on religioossele maailmavaatele olemuslik nähtamatu ja nähtava, üleloomuliku ja loomuliku, vaimse ja maise eristamine. „Inimene on avatud maailmakõiksuse poole ja maailm omakorda ülemaisuse ehk transtsendentsi poole,” kirjeldab Haljand Udam. „Nähtamatu ja nähtav on teineteisest eraldatud vaid inimeste kujutluses, nende meeled tingivad seda. Reaalselt on nähtav pigem nähtamatu maailma jätkumine inimestele tajutaval kujul.” Seetõttu on ka nähtamatu maailm asustatud „suure hulga olenditega” (jumalad, deemonid, surnud jne), kes vaimude ja vägedena ilmuvad maises maailmas. „Vaimne tähendab siin üksnes kõike seda, mida inimene ei koge vahetult oma meelega” ega pidevalt. „Kuid on olemas üksikuid inimesi, nägijaid, teadjaid ja tarku, kes on oma sünnipära tõttu eriomaselt andekad ja suudavad seetõttu suhelda nähtamatu maailmaga, mida asustavad vaimolendid, kes on ühtlasi nähtavas maailmas toimuvate asjade algpõhjused.”²⁴

Selline üldine religioonikirjeldus peaks sobima kõikidele aegadele, sest viimased suuremad tunnetuslikud muudatused toimusid teaduse andmetel inimkonnas kümnete tuhandete aastate eest. „Uute mõtte- ja suhtlusviiside tekkimine umbes 30 000 kuni 70 000 aastat tagasi ei ole tegelikult midagi muud kui kognitiivne revolutsioon,” väidab Yuval Noah Harari. Kui aga varemalt rääkisid teadlased ka edaspidise aja puhul „arengust, mille vallandas inimese aju”, sest „evolutsiooni käigus muutusid inimesed üha intelligentsemaks”, siis tänapäeval võime väita, et see on „täielikult fantaasia vili. Meil ei ole mingeid tõendeid, et inimesed oleksid aja jooksul intelligentsemaks muutunud”. Vastupidi, „meile teadaolevalt olid inimestel” umbes 30 000 aastat tagasi (koopajooniste aegu) „täpselt samasugused füüsilised, emotsionaalsed ja intellektuaalsed võimed nagu meil praegu”, väidab Harari. „Meie aju ja mõtlemine sobituvad veel tänapäevalgi küti ja korilase eluviisiga.”²⁵ Seega pole põhjust inimesi liiga taipamatuteks pidada ka usundiga seotud valdkonnas.

Religioonile kõige tüüpilisem maailmavaade on teism (kreeka theos = jumal), sest jumalausku leidub usundile iseloomulikuna kõikjal maailmas. „Religiooni keskpunktis seisab jumalausk. Enesestmõistetavalt on see üksikreligioonides väga erineva iseloomuga. Kuid jumalausule tunnuslikud variatsioonid kerkivad hämmastava reeglipärasusega religioonide ajaloos,” ütleb Geo Widengren. „Ebatavaliselt levinud on kujutlus ühestainsast Jumalast kui maailma loojast ja isandast. Seda usku võib kohata erinevates vormides Austraalias, Aafrikas, Ameerikas ning Aasias,” eriti Aafrikas ja Aasias. See tähelepanek viib „veendumusele, et religiooni sisimat olemust tähendab jumalausk”.²⁶ Kõik „väge” eeldavad konstruktsioonid on abstraktsioonid, sest vägi lähtub alati kellestki jumalusest. Ainult budism on tuntud maailmavaatena, mille sisimasse olemusse ei kuulu jumalausk.

Jumalausule on olemuslik personifitseerimine, sest inimene ei saa midagi kogeda pühana, mis oleks vähem kui ta ise, olles ebaisikuline.²⁷ „Pole olemas religiooni, mis ei personifitseeriks püha, mida inimene kohtab oma religioosses kogemuses,” väidab Paul Tillich. Primitiivsed inimesed kõnetavad isikutena koguni loodusobjekte ja esemeid, kandes personaalsed jooned „üle pühaduse kandjatele, ehkki neil tegelikult neid ei ole”. Esemed ja loodusobjektid ei ole iseenesest personaalsed ega pühad. Teisalt aga saab „isikulisi omadusi omistada ebaisikulisele olevale”, kui käsitleda teda „millegi temast endast teispoolse kandjana. See miski teispoolne temast endast on püha, kellegi [elava] numinoosne kohalolek” – ehk teisisõnu jumaliku väe (ladina keeles numen) kohalolek.²⁸

Religioosse maailmapildi skeem, kus nähtava „taga” on nähtamatu maailm, vaimsest lähtub aineline, üleloomulikust loomulik ning siinpoolsust läbistab teispoolsus, jätkub ka filosoofias, mis hakkas kujunema Indias ja Kreekas, kus pandi alus olemisõpetusele ehk metafüüsikale (ontoloogiale). „Tuletuslikult tähendab sõna „metafüüsika” täht-tähelt „füüsika taga” olevat,” selgitab René Guénon. „Füüsika uurib kõike seda, mis kuulub looduse valdkonda; järelikult asub metafüüsika vallas kõik see, mis on väljaspool loodust” ehk üleloomulik. Metafüüsika alaks on „universaalsete printsiipide tunnetamine”, erinevalt füüsikast, mis teadusena tegeleb empiirilise tegelikkusega. Sellal kui teadus toetub ainuüksi intellektile, toetub traditsiooniline metafüüsika suuresti intuitsioonile.

Traditsiooniline metafüüsika on loomult universaalne nagu ka religioosne maailmakäsitlus. „Tegelikult ei kuulu puhas metafüüsika, mis on olemuslikult väljaspool ja kõrgemal kõikidest vormidest ning igasugusest tingitusest, ei Idasse ega Läände, vaid on universaalne,” väidab Guénon. Seepärast võib „hindu metafüüsikale analoogseid õpetusi leida Hiina taoismist, neid on olemas mõnes islami esoteerilises koolkonnas”, samuti lääne filosoofias.²⁹ Traditsioonilise metafüüsika ja kogu filosoofia langus algas uusajal, kui keskmesse tõusis teadus ja intellekt. Et mõistus on loomult suhteline, „siis on iseenesestmõistetav, et ratsionalismi loogiliseks lõpptulemuseks on relativism”.³⁰ Siiski ei saa iial kaotada metafüüsilisi küsimusi olemise tähenduse ning inimelu mõtte kohta.

Filosoofia annab religiooni interpreteerimisse oma panuse. „Üks aspekt, milles filosoofia ja religioon võivad erineda, on mõistuse roll,” ütleb Stephen Law. „Erinevalt filosoofiast peab religioon teinekord usku olulisemaks kui mõistuse rakendamist.” Religioon rõhutab ka „teiste tõeni jõudmise teede olulisust, sealhulgas ilmutust ja pühakirja”.³¹ Teadusel aga on omad piirid: „Metafüüsika esitab kaugeleulatuvaid küsimusi tegelikkuse kohta ja maadleb probleemidega, mis jäävad väljapoole teaduse piire.”³² Teadus jääb seotuks empiirilise maailmaga, filosoofia aga üritab vaadelda kaugemale. Religiooni kohta antud mõistuspäraste hinnangute tagajärjel kujuneb religioonifilosoofia traditsioon.³³

Jumaluse kui maailma põhjustaja selgitamiseks loodi religioonifilosoofias vanast ajast peale abstraktseid ja sümboolseid termineid: absoluutne, lõpmatu, igavene, ainuline, muutumatu, kõikjalolev, kõiketeadev, kõikvõimas, esmapõhjus, vaimne, püha, hea, õiglane, armastus jne. Keskajast alates on kasutatud Jumala kohta mõisteid „viimne tegelikkus”, „olemine-ise”, „olemise alus”, „absoluutne olemine” jne.³⁴ Kahtlemata on alati olemas Olemine kui selline, kui aga seda absoluutse jumalamõiste kaudu edasi interpreteeritakse, siis kerkib ka küsimus personaalsuse kohta, millele on vastatud erinevalt.

Teistlik vaateviis on taustaks Platoni ideede-õpetusele, mis väljendab filosoofiliselt vaadet, et nähtava maailma taga on nähtamatu vaimumaailm. Kreeka filosoofi väitel on nähtav maailm illusioon, sest mateeria eksisteerib ainuüksi osasaamisena nähtamatute vormide ehk ideede maailmast, mis tipneb jumaluse vormi või ideega ning on tunnetatav ainult vaimselt intellekti ja intuitsiooni varal. „Platoni mõju lääne kultuurile ja eriti kristlikule mõtlemisele on olnud tohutu. Võtame näiteks Jumala-idee. See idee meenutab kangesti tänapäevast kristlikku arusaama Jumalast. Sarnasus pole just päris juhuslik. Filosoofid, näiteks Augustinus Hippost, on laenanud ja kohaldanud Platoni ideid, lõimides need põhjalikult kristlikku filosoofilisse traditsiooni,” kirjutab Law.³⁵

Kui teistlik pilt jumalikust maailmast ilmalikustuva mõistuse jaoks kahtlaseks muutus, asuti veelgi abstraktsemate tõlgenduste teele.

Deistlik vaateviis (ladina deus = jumal) eraldab ainujumala maailmast ses ulatuses, et Looja ei sekku enam loodusse, on „täiesti teistsugune” ja kirjeldamatu, säilides mõnel juhul sisuliselt ainuüksi mõistena (Aristoteles, John Locke jt). Deistlikku skeemi järgib uusajal ka liberaalne teoloogia, kus ei usuta imesid jumaliku sekkumise läbi.³⁶

Panteistlik vaateviis (kreeka pan-theos = kõik-jumal) samastab ainujumala ja maailma: kas lastakse maailmal hajuda jumaluses (Indias, Hiinas, stoitsismis jne) või jumalusel hajuda maailmas (Giordano Bruno, Baruch de Spinoza jt).

Ateistlik vaateviis (kreeka a-theos = ei-jumal) viib protsessi lõpule: Jumal = Loodus (kõikide aegade naturalism ja materialism).

Kõik need maailmavaated – panteism, deism, ateism ja teism – on elujõulised ka tänapäeval. Seevastu muistseid usundeid ning loodusrahvaste usku ei ole enam, nende kohta saab lugeda ainult varasemate autorite teostest, kuhu ei ole palju lisada. Uued usundivormid on enamasti mitmesuguste komponentide segu (vt allpool).