Читать книгу Klounid ja faunid - August Gailit - Страница 7

Armas sõber!

Ma ei tea tõesti mitte, kuhu oled kadunud: kirjad tulevad Riiast Vilno tagasi, Sind leidmata. Kord räägiti „Viltis’e” toimetuses, et Sa olla juba paari aasta eest Eestisse sõitnud ning võtta ta vabadussõjast osa. Viimne oletus on muidugi legend, nagu kõik, mis Sinu kohta räägitakse. Oled liig püsimatu ja kärsitu, et painduda mingisuguse distsipliini alla, et mahtuda Eesti kitsaisse piiresse. Kuid aeg on nii imelik ja inimesed muutunud, et kõik võib juhtuda. Seepärast saadan selle kirjade vihu meie saadikulle, lootes, et ta Su sääl kusagil kätte leiab.

Need on kirjad Arthur Valdese kohta, mis leidsin ksjönds Dominaikise juurest.Vist huvitab Sind see materjaal, sest olen mõnikord kuulnud meie boheemkonnas räägitavat ühest Eesti kirjanikust, kelle nimi on Arthur Valdes. Päälegi on Dominaikis ise surnud ning mul pole ta järelejäänud paberitega midagi teha. Kuid kõigest sest loost pean vist jutustama täpipäälsemalt.

Arthur Valdes

Olen kõik need aastad rännanud ringi, suvel käies Poolas, Saksamaal, Karpaatides, talvel aga elades mõnes väiksemas mõisas, kaugel linnast ja inimesist. Aeg sarnane: inimesed läinud metsikuks ja tooreks, et oled hakanud kartma neid. Oleksid ainult näinud, mis teinud nad jumalikust Lietavast, kus külade ja mõisate asemelle jäänud tihti rusude hunnikud. Ning keegi ei nuta nende vanade parkide, losside, alleede järele, keegi ei räägi sellest hävinemisest, sest see on lürism, mida kellelgi tarvis pole. Isegi poeedid sattusid tänapäeva askeldusisse, lauldes revolutsioonihümne nutvail viiulitel ning ülistades aja tardumust. Mäletan katkeid ühest luuletusest, mille kirjutasin, lahkudes kodumaalt:

Nii igav istuda ja tolmu tallata mul teie keskel siin, ei iial vallata te veres morfium, hašiš ehk viin! Te ikka karsked, te ikka targad, te – vaiksed veed, mis sillata: ei iial elada, ei iial surra, ei iial kõike end korraga pillata! Nii ikka õitseb teil aastad läbi jasmiin, jasmiin, – ma jälle põgenen teist ära kõrbe, kurb beduiin!

Ma jälle põgenen teist ära kõrbe, kurb beduiin: te ikka mänglevad, te ikka kahvatud kui Colombiin. Te kired sänglevad, te hinges tuimus tõuseb üles ning udu külmas süles ei silmad sära teil kui sinine rubiin!

Suu imeb surma, suu imeb kihvti, suul tardub janunev grimass, kuid hinge hurma, kuid hinge möllu ei iial kajasta meil mass. Nii rändan aastasajad siia, sinna, nii jälle seisan, nii jälle vaatan, ei haara kõrist teil ei jumal ega saatan, teil nutab viiul, teil naerab klarnet ja sekka röhib kontrabass.

Triiphoones kasvate, triiphoones närbute, te veres pesitsemas tuberkuloos, ei sära kroones rubiin, smaragd, te pääs on paberitest roos! Ei ole algust, ei ole lõppu, see kõrbe kollane, mis teeta; ei ole kirge, ei ole viha, poeedi kannud on olnud veeta. Kõik ainult laul, mil pole viisi, kõik ainult fauniline poos, kõik tuiskav kõrbe ja sinitaevas ja kõrbes kuivanud mimoos!

Kui lilled klaasist, kui lossid liivast te igapäevne produktsioon, kui levkoid vaasist, oaasist astrid, ning savist voolitud te kroon. Ei iial mässa, ei iial lõhu, ei iial pilla end uulitsaile! Kui buduaaris siidpitsest mähkmeis end pühendanud jumalaile. Kuid mina visklen, kuid mina torman ning kihvti ahnusega joon, ning hinge roojast, ning hinge verist ma kuradille naerdes toon!

Nii kirjutasin lahkudes sõpradelle. Ning tulid meele rännakud Sinuga Balti mere kallastel ja läbi Leedumaa, mis ei lähe iialgi meelest.

Sa mäletad:

istud laias vankris värske heina keskel ning vaatad unistades, kuidas õhtu hämarik külvab taeva sinisesse mulda läikivaid teri. Kuulad, kuis laulavad määrimata rattad ja laulab voorimees leedulane mõnest Jusast, kuis laulavad naised ümberkaudsetes külades ja kuis siristab lõpmata pääsude hulk sinu pää kohal. Ning mee ja heina lehk tungib su rindadesse ja joovastab rohkem kui vahutav õlu kruusis, mille lahke kirikherra annud sulle kaasa.

Sa mäletad:

sõidad orgude teid, mille ääril kasvavad hõbedased halapajud ja paplid, ning vaatad mägedesse üles kirikute puust torne, sest tead: sääl ikka oodatakse sind. Tuleb vastu punetav ksjönds mustas kuues ning viib su, rändaja, majja, mis hõiskab ja kilkab naiste hõbedaseist häälist. Kui palju neid, jumalikke, Vilnost ja Kovnost, Varssavist ja Grodnost, ning kõik nad on noored, ning kõik nad on ksjöndsi majaproua sugulased ja tuttavad, kellest aulik ksjönds ise ei tea midagi. Tema, jumala laitmatu sulane, ei tunnegi neid, ei teagi nende nime.

Sa mäletad:

elad päeva ja teise lahke kirikherra juures, armastad ja hullad, mängid kirssideaias mesipuude keskel ja jooksed vana pargi alleedel, joobud ja joovastad teisi, läheb kui silmapilk mööda isegi nädal ja teine, aga mustas kuues sulane ei pahanda, ei tee tõsist nägu. Ta silmad on pehmed kui samet ning aetud näol ei tardu iialgi naeratus. Sa isegi märkad, et õhtusest missast tulles kaob ta mõneks silmapilguks kuhugi parki, aga pärast seda õhetavad mõne Kosja põsed kui taevas, kui õhtutaevas. Ning sa võtad Kosja käelt ning hullad ja jooksed temaga, midagi teadmata, midagi mõtlemata. Ja naine langeb ka sinu huulile, kui mesilane lennates lillele.

Sa mäletad:

tuleb aeg sinul lahkuda säält. Veeretatakse õue laiad vankrid, ning ksjönds ja majaproua, Jusa ja Kosja, kõik, kõik laovad sinna õlut ja mett, sõira ja liha, lilli ja soove. Ning sa sõidad minema, jättes siia armastuse päevaks leinama. Leinad ka ise: närbuvad millegi pärast huuled, millegipärast vaatad kurbusega tagasi valgeid katuseid puude keskel. Kuid tead, järgmise kirikherra juures on sama lugu, sama lugu Kosja ja Jusaga, ksjöndsi ja majaprouaga. Ning sedaviisi liikudes ühest kohast teise, jääb igale poole järele armastus, et sügise tulles on ka sinu hing kui ülevoolav õlle kruus. Sügise tulles läigib su põsil punane vask, aga hinges lainetavad mälestused, nii imelikult armsad, Jusast ja Kosjast, kelle pehmeid käsivarsi tundsid oma ümber.

Nii ikka edasi halapaju teid mööda, mis looklevad kui hõbepalistused pruudi rohelises vaibas. Nii ikka edasi: laulab voorimees leedulane, aga sa jood õlut ja vaatad teeäärset kloostrit ja aias jalutavaid nunne. Sind nähes kummarduvad nende pääd rinnale kui väsinud õied õhtupäikeses, aga silmad säravad neil, aga silmad säravad neil!

Ehk mäletad ka veel Ulmaleni randa, seda kaljude pruuni rägastikku, ning Ulmaleni kirikherrat Dominaikist? Kuis ihkasin saada rutemini sinna, et istuda halli ksjöndsiga väikesel palkonil ning vaadata neljakandise päikese loodet purpurilisse merde. Ning kuulata ta kasutütre Maara kilkamist ja naeru, mis kõik need aastad helisenud kõrvas.

Ka Sul, kui ei eksi, sest siin elades rääkisime tihti temast ja sõitsime kolmekesi kaugelle merde, lõbuga vaadates, kuidas vahulised lained sirgusid üle me purjuka ääre, kui valged luiged sirutades meie poole väsinud päid. Tihti kuuvalgeil öil – mäletad? – hullasime kolmekesi kaljude vahel, huigates ja naerdes, peites end ehk otsides teisi. Ning hommikul koju minnes, kui merelt tõusis udu kui valged pilved, ootas meid unine Dominaikis ja naeratas kui lastele vastu.

Missugune pettumus praegu!

Ulmaleni jõudes leidsin teise kirikherra eest. See on noor lätlane, kes oskab halvasti leedu keelt, linnast pärit; räägib üksi poliitikast, kirjandusest ning teisist sarnaseist igavaist asjust. Kuis tüütas mind ära oma jutuga sakslaste metsikustest ja vägivallast, nagu poleks ma seda ise näinud iga päev, iga päev. Ning ta maja oli täis mingisuguseid värvitud naisi, kellest rääkis ta, et nad olla kõik ta lähedased sugulased. Üht noort daami esitas mulle punastades koguni oma emana. Missugune stiilipuudus ja kõlvatus!

Aga Dominaikis on surnud. Mineva aasta sügisel tabanud teda jumalateenistuse ajal rabandus. Maara nutnud kaua, võtnud paar väikest asjakest kaasa ning sõitnud Varssavi. Hiljemalt trehvasin teda sääl, kuid see pole tema, see pole tema! Nüüd istub ta Praaga kafees leti taga ja naerab igale vastu, kes vaatab ta otsa. Ta silmad on vesised, põsed värvitud ning pikad sõrmed niisked ja külmad. Isegi ta hääl on muutunud kalgiks ja tooreks. Millest see muutus?

Maara on kõik Dominaikise varanduse kohale jätnud. Uus kirikherra on ta pööningulle lasknud viia ning ei tea, mis sellega teha. Sorisin üht ning teist ning leidsin rea kirju, mis ehk Maara muutust veidi aimata lasevad. Saadan nad Sulle, sest Sulle pole vist Valdese nimi võõras. Nii võiksid need kirjad Sind huvitada puhtkirjanduslikust seisukohast, kui Sa kirjandusega üleüldse veel tegemist teed.

Viibisin Ulmalenis kõigest mõned päevad.

Oli igav olla siin võõraste inimeste keskel, isegi meri paistis sel aastal tinahallina ning külmana. Õhtu hämaras kisasid lõukad ja tiirlesid üle mere kui sajatades. Vana kirikumõisa park oli puhastatud, teid risti ja rästi läbi aetud ning kesk seda linnalist puhtust rippus pargis nööril pestud naiste-aluspesu!

Istusin uue kirikherraga mõned tunnid palkonil ning tuletasin meele neid aegu, kui vana Dominaikis veel elas ning kui siin viibisid veel Maara ning Sina. Kuid noor preester segas unistusi oma vahetpidamata jutuga poliitikast ja kirjandusest ning köögist tuli praetava vasika kõrbenud lehk. Missugune pettumus?

Ei läinud korda selleaastane rännak Balti mere kallastel. Nüüd mõtlen minna Karpaatidesse, sest sügise tulekul õitsevad sääl mägede harjal lilled kui punane veri. Kui ruttu vastad, leiab Su kiri mind veel Vilnost, viivitad – jumal teab, kus uitan siis ringi.

Ehk sõidad ise siia? Ei ole midagi paremat, kui jätta selja taha linna tänavad ning rännata sihita ühest kohast teise, jättes jumalaga kirjanduse ja seltskonna. Nii sõita ikka edasi halapaju teid mööda, kuulates voorimehe kurba ümisemist mõnest Jusast. Ning rännates jätta siia ja sinna armastuse, kes leinab sind päev, leinab sind kaks päeva ning unustab siis igaveseks. Aga enese hing on pärast rännakuid kui ülevoolav õlle kruus, et vahu piisad lendavad igale poole laiali.

Sõidad?

Tervitades Kazys Baltis

Vilno, 21. juunil

„Viltis”