Читать книгу Haigla - Avo Kull - Страница 4

„KOHUS LÕPETAB TÕENDITE UURIMISE JA ALUSTAB TUNNISTAJATE ülekuulamist.”

Keskealise kohtuniku monotoonse hääle kõla levis üle kopitanud lõhnaga istungitesaali ja kajas vastu kõledatelt määrdunud seintelt. Kalvi istus kohtualuste pingis, otse kaebealuse kõrval ja tõlkis. Kaebealune Jevgeni, kleenuke blondi peaga vene poiss, istus langetatud päi ja kuulas. Millestki polnud võimalik aru saada, kas toimuv jõudis tema teadvusse või mitte.

„Kutsume sisse tunnistaja Albert Nugise,Võidu kolhoosi esimehe.”

Sisenes hallipäine vanem meesterahvas, kes kõndides hoidus kergelt küüru, ja jäi tunnistajatepuldi ette seisma.

„Tunnistaja, rääkige, mida te kahekümne kolmanda detsembri õhtul majandi karjalaudas nägite.”

„Nägin seda, et see ... noh, et see poiss Jevgeni toppis jõusööta kotti ja tahtis vist koju viia.” Kolhoosiesimehe konarlik kõneviis viitas ilmselgele puudujäägile tema üldhariduses.

„Tahtis või viis?” Kohtuniku hääl tõusis pisut ja ta vaatas nõudlikult esimeest.

„Midagi ta ei viind.”Tunnistaja kühmus kogu tõmbus sirgemaks ja hääl muutus valjemaks. „Ma sain tal natist kinni ja võtsin koti käest ära.”

„Nii, tunnistaja, ja mis seal kotis oli?”

„Jõusööt oli, noh.”

Üllatunud pilgul vahtis tunnistaja kohtunikku. Mida ta veel norib? Kõik niigi selge – poiss on varas ja tuleb kinni panna.

„Ja kust see jõusööt pärit oli?”

„No kust see ikka oli? Eks ta söödaköögi põrandalt selle kokku korjas.”

„Kas teie kolhoosis siis vedeleb loomasööt põrandal?”

Kolhoosiesimees hakkas tõsiselt pahaseks saama:

„Midagi ei vedele seal põrandal. Aga see pagana jõusööt on nii pude ja mureneb kergesti. Ikka läheb prahti maha, tead. Alatihti on põrand seda täis.”

Kalvi vaatas tähelepanelikult kaebealust. Teda hakkas juba tõsiselt huvitama, kas poiss ikka mõistab kõike toimuvat.

„Saad sa kõigest aru?” küsis ta sosinal. Poiss noogutas.

„Ja mis siis edasi sai?” Kohtuniku hääl oli jälle monotoonne, selles kõlas kui mitte tüdimus, siis vähemalt täielik huvipuudus.

„Noh, edasi sai nii, et poiss hakkas end õigustama ja seletama, aga mina tean, et see on riigi vara riisumine, ja kutsusin kohe miilitsa.”

„Tunnistaja, kohut ei huvita, mida teie teate või ei tea. Rääkige asjast.”

„Ma räägingi asjast. Parteikongressi materjalides on sõnaselgelt kirjas, et meie, kommunistide kohus on sotsialistliku omandi riisumise vastu võidelda.”

Kohtunik oli pisut hilinenud tunnistaja sõnavoolu peatamisega. Nüüd tsiteeris too parteikongressi materjale ja nende loosungite lausumist takistada ei tohtinud.

Kalvi tõlkis ja tundis, kuidas vastikus saalis toimuva vastu kasvab. Kohtufarss, mille sarnaseid oli tal juba mitmel korral tulnud tõlkida, ajas iiveldama. Kolhoosi esimees oli puupea ja lisaks sellele veendunud kommunist. Kummalisel kombel käisid need kaks asja tihti koos ja Kalvi kogemus ütles, et niisuguste eest pääsu pole.

Vaene poiss läheb pikaks ajaks vangi.

„Kutsume tunnistaja Malle Tamme.”

Tunnistajatepuldi ette astus keskealine tumedapäine naine, kelle lõua alt kokkuseotud kirju pearätt viitas eksimatult kandja külapäritolule. Ta oli lameda rinna ja kondiste õlgadega, mida rõhutas veelgi pingule tõmmatud pullover. Naine vaatas hirmunud silmadega ringi. Ilmselt oli see tema esimene kokkupuude riigiametiga.

„Tunnistaja, mis ametit teie Võidu kolhoosis peate?”

„Mina olen karjabrigadir ja ei tea sellest asjast mitte midagi.”

Kohtuniku ilme omandas tuntavalt kurja varjundi ja range hääl kutsus tunnistaja korrale:

„Kohus ei ole teilt veel küsinud, mida te teate või ei tea. Rääkige nüüd kohtule, mida teie kahekümne kolmanda detsembri õhtul söödaköögis nägite.”

„Midagi ma ei näind. Põrand oli prahti täis nagu alati pärast sööda etteandmist ja ma käskisin Jevgenil selle puhtaks pühkida.”

„Kuhu tavaliselt pannakse põrandalt kokku pühitud praht?”

„Prügimäele, kuhu mujale. Praht läheb ikka prügimäele.”

Kohtunik vaikis viivu ja uuris mõnd lehte paksust kollakast kaustast. Seejärel küsis:

„Aga mida siis kohtualune selle prahiga tegi?”

„Tema pani selle kotti. Ta oli juba mitu päeva põrandalt kokku pühitud prahi sinna kotti korjanud.”

„Ja mida teie teada kavatses kaebealune selle prahiga teha?”

„Kesse?”

„Jevgeni Petrov! Kellest me teie arust siin praegu räägime?!”

„Noh eks tema tahtis selle vist koju oma lehmale viia. Neil sel aastal heinu vähe ja lehm laudas nälgib. Kolhoosi loomadele me põrandalt kokku korjatud jõusööta ei anna, aga kodus võis ta seda ju puhastada ja ...”

„Kohut ei huvita, mida ta võis või ei võinud. Kohut huvitavad faktid,” katkestas kohtunik karmilt tunnistaja mõttelõnga.

Kalvi vaatas kõrval istuvat poissi ja mõtles murega tema eesseisvale elule. Vaene noormees on sattunud kohutava masinavärgi hammasrataste vahele ja nüüdsest on tema elu lõplikult rikutud. Vanglas saab temast tõeline kriminaal ja pärast vabanemist on ta peagi retsidiiviga kohtulaua ees tagasi. Tõlk ohkas sügavalt – ei olnud tema võimuses midagi muuta.

„Kohus lõpetab tunnistajate kuulamise ja avab kohtulikud vaidlused. Sõna on riiklikul süüdistajal.”

Abiprokurör Thea tõusis, tõmbas seeliku sirgu, kohendas oma blondi soengut ja alustas kõlava selge häälega:

„Austatud kohus, kaebealune Jevgeni Petrov on pannud toime tõsise kuriteo, mis on tõendatud kohtueelsete uurimismaterjalidega ja tunnistajate ütlustega.”

Kalvi jälgis pingsalt süüdistaja esinemist, et midagi olulist kõrvust mööda ei libiseks. Ta pidi kogu jutu kaebealusele veatult edasi andma. Abiprokurör nägi hea välja, kuid oli sellegipärast ebameeldiv. Thea nautis oma esinemist, jälgides hoolega intonatsiooni ja rõhkusid. Teksti vaba voolavuse huvides ei teinud ta kunagi tõlkepause. Tema esinemist ei tohtinud miski segada.

„Lähtudes ülaltoodust, riiklik süüdistaja leiab, et kaebealuse süü on täielikult tõendatud, ning arvestades toime pandud kuriteo ühiskonnaohtlikkust, arvan, et tema suhtes tuleb kohaldada vabadusekaotuslikku karistust üldrežiimiga paranduslike tööde koloonias kestusega kolm aastat.”

Vastumeelselt tõlkis Kalvi prokuröri nõude noormehele ära. Poiss võpatas, tema langetatud pea vajus veelgi rohkem norgu ja suur pisar voolas üle põse. Halvasti valgustatud ja umbses kohtusaalis valitses vaikus. Kõikide protsessiosaliste nägudelt vaatas vastu tuim ükskõiksus. Osavõtmatu pilguga jälgisid nad toimuvat.

Ainult kaebealuse nägu väljendas ahastust, aga seda ei näinud peale Kalvi keegi.

„Sõna on kaebealuse kaitsjal.”

Jälle tuli Kalvil pingsalt keskenduda. Advokaat Maire kõne oli katkendlik ja mõnikord ajas ta süüdimatult segi kuupäevad või puterdas faktide rägastikus. Jäi mulje, et ta tunneb end halvasti.

Ilmselt püüdis ta seda kohtuasja nii kiiresti kui võimalik kaelast ära saada.

„Austatud kohus, arvestades tänase kaebealuse noorust, positiivset iseloomustust töökohast ja seda, et varem on ta kohtulikult karistamata, palub kaitse temale kergemat karistust.”

„Sellega on kohtulikud vaidlused lõppenud. Süüalusel on viimane sõna.”

Jevgeni tõusis. Pisaratevool oli lakanud ja vist esimest korda julges ta saalis ringi vaadata. Pärast pisikest pausi avas ta suu ja hakkas katkendlikult rääkima:

„Ega ma siis varastanud ...Tavaliselt kõik koristajad viskavad selle prahi prügimäele. Meie elame emaga kahekesi ja kerge meil ei ole ... Lehm nälgib meil sama moodi nagu me isegi. No ja mõtlesin siis, et kui see maha pudenenud jõusööt nagunii ära visatakse, siis toon selle parem koju oma lehmale. Niimoodi on sellest vähemalt mingi kasu. Looma toit ikka. Kolhoosile ma ju mingit kahju ei teinud. Vaat sedamoodi.”

Noormees vakatas ja vaatas nukralt ümbritsevaid ametiisikuid. Kohtunik saatis üle prillide tema poole karmi pilgu ja küsis:

„Kas on veel midagi lisada?”

Noormees langetas pea ja seisis viivu vaikides. Siis vaatas kohtulaua poole ja tema silmist hakkasid jälle pisarad voolama.

„Kui mind nüüd vangi pannakse, siis mis mu emast saab? Ta on invaliid ega saa üksi hakkama.” Pärast pisikest pausi lisas: „Palun ke-kergemat karistust.”

„Kohus läheb otsust tegema.”

Kõik tõusid ja hakkasid üksteise järel väljuma. Kalvi vaatas kaastundlikult õnnetut poissi ja tema nutvat ema, kes tugevalt longates oli poja juurde astunud. Ema tahtis oma poega emmata, kuid turjakas miilitsaseersant võttis poisil käest ja tõmbas ta endaga kaasa. Naine jäigi tõstetud kätega seisma ja vaatas ahastades lahkuvale pojale järele.

Kiirele kohvipausile kohtusekretäri kabinetis kogunes kogu kohtu koosseis, välja arvatud eesistuja, kes tagaruumis koos kaasistujatega otsust tegi. Kitsas ruumis oli laud, punase pleekinud tekstiilkattega nurgadiivan ja kaks nahkpõhjaga metalltooli. Kalvi istus diivanile advokaat Maire kõrvale. Abiprokurör Thea valas lillelisest kannust tassi kohvi täis ja pöördus kurjal ilmel advokaadi poole:

„Sul oli jälle toimik enne istungit läbi lugemata. Rääkisid seal niisugust jama kokku, et mõni teine kohtunik oleks su saalist välja visanud.”

„Mis mõttega ma seda enne loen, eks protsessi käigus kuule, millest jutt on.”

„Kuule, inimene, sa oled kaebealuse kaitsja, aga ei oska protsessil isegi tema nime õigesti välja öelda!”

„No ega ma palgatud kaitsja ole, ma olen määratud kaitsja ja keegi ei ootagi minult rohkemat. Ja mida mu jutt seal üldse aitaks? Poiss läheb nagunii kinni, tead seda ise sama hästi.”

„Pole see ühtigi nii. Meie kohtunik ütleb alati, et advokaadi jutt maksab pool aastat, ja kui sa ikka pisut pingutanud oleks, võiks poiss kuus kuud vähem saada.”

Advokaat pani tühja tassi lauale ja lahkus solvunult ruumist. Kalvi kuulas sõnatult kahe naise vaidlust ja mõtles, kui hästi nad oma rolli sobivad. Thea uhke eneseteadlik olek ja kergelt kuri ilme, mis alaliselt ta näol püsis, viitas eksimatult süüdistajaametile.

Lisaks terav noot tema kõnes, mis häiris alatihti kõrva. Advokaat Maire, pisut tüsenenud figuuriga noorepoolne naine, oli seevastu emalik ja õrn.

Kalvi tõusis diivanilt ja mõtles, mida edasi teha. Otsust tehakse veel kaua ja vahepeal polnud midagi peale hakata. Tuju oli põhjalikult rikutud. Ta oleks tahtnud siit ära, tema koht polnud siin.

Miks peab ta aitama inimesi vangi panna ja paljusid inimsaatusi mõttetult hävitada? See neetud vaesus, mis ei võimalda kellelgi siin maal väärikalt elada! Ehitusjuhiamet võiks ju ometi talle normaalse toimetuleku kindlustada, aga ei. Aeg-ajalt tuli ikka kohtutõlgina lisa teenida, et ots otsaga kokku tulla.

Ta väljus kohtusekretäri toast ja märkas koridoris suitsunurgas närviliselt sigaretti pahvivat Mairet. Naine istus narmendava servaga nahktugitoolis ja vaatas aknast välja. Määrdunud akna nurgas punus ämblik häirimatult võrku. Sumbunud õhuga koridoris lõhnas kloori järele. Odava tubaka kirbe ving hõljus akna all. Kalvi astus mööda lohakalt pestud linoleumpõrandat naise juurde ja jäi tema ette sõnatult seisma. Ta ei teadnud, mida öelda.

„No mis sa vahid nagu elav etteheide? Kas ka sinu arust olen ma saamatu kaitsja?”

Kalvi raputas pead ja vaatas Mairet kaastundliku pilguga:

„Arvan, et mõistan, mida sa praegu tunned.”

„Mitte midagi sa ei mõista!” Naine kuivatas vargsi silmanurka.

„Sina käid siin harva ainult lisaraha teenimas, aga mina olen iga päev selle supi sees. Saad aru? Iga päev! Kogu see kohutav ebaõiglus on mu meeled nüristanud ja mu mõistus keeldub seda jama vastu võtmast.”

Nüüd veeresid suured pisarad üle advokaadi põskede ja Kalvil hakkas temast tõsiselt kahju. Maire pühkis taskurätiga nägu ja jätkas:

„Kui ma omal ajal Tartusse juurat õppima läksin, arvasin naiivselt, et advokaadina saan inimesi aidata, neile mõistlikku nõu anda ja neid kurja maailma ebaõigluse käest päästa. Nüüd aga on minust saanud vindike kohutavas terrorimasinas, kus ma hoopis aitan süütuid inimesi vangi panna.”

Murekurrud Maire otsmikul teravnesid ja tema lõug hakkas kahtlaselt värisema. Kalvi tõstis käe ja pistis sõrme naise pluusiväljalõikest sisse, kahe suure ja sooja rinna vahele. Maire vaatas pärani silmadega mehele otsa ja võttis tema käest kinni, kuid ei lükanud seda eemale. Nutt vaibus ja naise nägu selgines pisut.

„Ära ürita mind lohutada, see ei aita.” Maire hoidis ikka mehe käest ja suunas pilgu põrandale. Seejärel vaatas uuesti mehele silma ja jätkas:

„See kuradiThea võiks vähemalt vait olla, aga ta kohe peab teistele teravusi ütlema. Ta on sündinud süüdistaja ja selleks ta ka jääb.”

Kalvi teadis hästi, mis nüüd järgneb ja üritas jututeemat muuta.

„Ütle parem, mida sa õhtul teed.”

„Ah jäta, Kalvi. Mul pole praegu tuju ja pealegi tuleb mu mees täna õhtul Tallinnast tagasi.”

Maire tõmbas mehe käe oma pluusikaelusest välja ja lükkas eemale. Ta libistas sooja pilgu üle noormehe rühika figuuri ja sasis sõbralikult tema süsimusta soengut.

Mehe näol levis õrn naeratusevirve – ta oli olukorraga rahul. Maire polnud just särtsakas armuke, pigem emalikult hooliv naine, ja Kalvit ei tõmmanud tema poole hetkel miski. Ta tõesti oli tahtnud vaid lohutada. Maire kuivatas näo ja süütas uue sigareti.

Siiski ei suutnud ta veel täielikult rahuneda.

„Sa ei kujuta ette, kui kahju mul sellest noorest poisist on. Ta on veel naiivne ja eluvõõras. Vaevalt, et ta üldse täielikult mõistab, mis tema ümber toimub. Ja see juhm kolhoosiesimees. Selle ma lööksin hea meelega maha.”

Kalvi noogutas mõistvalt ja küsis: „Mis nüüd sinu kaitsealusest saab?”

Advokaat nuuskas häälekalt nina ja raputas pead: „Mitte midagi ei saa. Ma võin kas või pea peal seista, aga sellest ei sõltu midagi.

Sama hästi võiks seal saalis minu asemel vene samovar olla. Poisi saatus on otsustatud.”

„Miks nii? Seda savijalgadel süüdistust on lihtne kummutada, kuritegu jäi ju lõpuni viimata.”

„Midagi pole siin lihtsat, antud juhul piisab vaid tahtluse tuvastamisest. Partei päevakäsk pärast kongressi on karm võitlus riigivara riisujatega ja kui neid pole, siis tuleb nad leida või välja mõelda. Plaan tahab täitmist ja see poiss läheb paariks aastaks istuma.”

„Kust sa seda nii täpselt tead?”

„Miks ma siis ei tea, kui sekretär hakkas juba hommikul otsust trükkima.”

„Sa siis tahad öelda, et otsus on juba varem valmis tehtud?”

„Muidugi on. Vaid otsustavasse ossa lisatakse karistuse määr juurde ja kõik.”

Kalvi raputas uskumatult pead, tema mõistusesse ei tahtnud kuuldu ära mahtuda.

„Kas neil siis häbi ei ole niisugust kohtufarssi lavastada?”

„Kellelgi pole siin enam häbi ega au. Kõik nad täidavad püüdlikult kompartei juhiseid ja selle eest makstakse nendele raha.”

„Ja kui nad ei täida?”

„Siis on karistus kiire ja karm. Need pagana parteilased võivad su surnuks nokkida.”

Pikas sumbunud õhuga koridoris valitses vaikus. Vaid kusagilt kaugemalt kostis hajus jutukõmin. Päike oli oma päevatiiruga umbes poole peale jõudnud, kuid läbi halli aknaklaasi oli tema täpset asendit raske kindlaks määrata.

Advokaat süütas järjekordse sigareti ja hakkas vaikse häälega rääkima:

„Selles süsteemis peab minetama igasuguse inimlikkuse ja empaatia. Muidu siin vastu ei pea. Enamikuga selle maja inimestest on see juba juhtunud. Nad teevad tundetult ja rutiinselt seda, mida tegema peavad – nad täidavad seadust.”

Öelda polnud enam midagi ja nad vaikisid seni, kuni vali kellahelin neid jälle tagasi kohtusaali kutsus.

„Püsti, kohus tuleb.”

Kõik tõusid toolide kolinal ja ootasid, kuni kohtunik koos kahe kaasistujaga lauani jõudis. Kohtunik enam ei istunud. Seisma jäid ka teised protsessiosalised.

„Eesti Nõukogude SotsialistlikuVabariigi nimel kohus otsustas ...”

Kalvil läks nüüd kiireks. Kogu pikk keerukas kantseliidis kirjutatud kohtuotsus tuli kaebealusele võimalikult täpselt edasi anda. Ta tõlkis automaatselt, teksti eriti süvenemata, kuni piitsahoopidena kõlasid kohtuniku järsud sõnad:

„Kohus määrab karistuseks kahe aasta ja kuue kuu pikkuse vabadusekaotuse, mis tuleb ära kanda üldise režiimiga parandusliku töö koloonias.”

Kalvi tõlkis. Noormees võpatas korraks ja tema pea vajus veel rohkem longu. Naine nende selja taga puhkes häälekalt nutma. Kalvi ei tahtnud tagasi vaadata, sest kujutas hästi ette vaese ema olukorda.

„Kohtuotsus on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu.”

Eesistuja sulges kausta, võttis prillid eest, heitis pilgu saali, siis pöördus ja asus minekule. Temale järgnesid kaasistujad, kes polnud protsessi vältel suudki avanud. Kahe tunniga oli asi lõpetatud ja üks noor elu lootusetult purustatud.

Murelikult seisis Kalvi kohtumaja koridoris. Sürrealistlik farss, mis õiglast kohtumõistmist ainult mingil määral markeeris, tekitas tülgastust. Kate õigluse jumalanna Themise silmadelt oli maha rebitud ja too vahtis nüüd ammulisui kommunistlike võimurite poole. Kalvi oleks end kõige parema meelega täis joonud, kuid oli veel vara. Ees seisis taas üks tõlkega istung ja paari tunni pärast algab tal põhitöökohas koosolek. Ta vaatas kella ja astus kohtusekretäri kabinetti.

Nurgadiivanil istus vana seltskond pisut muutunud kujul: Mairet polnud, tema asemel jõi kohvi kohtunik ise. Rõõmsate ja muretute nägudega, nagu poleks midagi masendavat juhtunudki, arendasid nad vestlust tavalistest igapäevastest asjadest.

„Jah, sel talvel on ikka hirmsa lume maha ajanud, aga varsti on see kõik kadunud,” seletas kohtunik hasartselt. „Veel mõni päikseline kevadpäev ja maa on must.” Kohtunik rüüpas lonksu kuuma kohvi ja pöördus abiprokuröri poole:

„Kuule,Thea, mis sa arvad, kui kasutaks veel viimast võimalust ja läheks laupäeval suuskadega metsa?”

„Ah ei saa ma laupäeval,” vastas prokurör nördimust väljendava häälega. „Pean kohtumajas valves olema.”

„Mida siis prokuratuur puhkepäeval kohtumajas valvab?” sekkus Kalvi vestlusse.

„Mida ikka, pean vajadusel vahi alla võtmised sanktsioneerima.”

„Aga kas need siis esmaspäevani ei kannata?”

„Kannataks küll, aga kui ilmuvad välja lurjused dissidendid, siis ei saa oodata. Nendega on kiire ja need tuleb kohe ära peita. See on julgeoleku karm käsk.”

„Kes need dissidendid on?” uuris Kalvi.

„Riigivastased,” vastas kohtunik kiirelt.

„Aga miks nad lurjused on?”

Abiprokurör muutus silmanähtavalt kurjaks ja tõstis häält: „Sest mina pean nende kuradite pärast oma puhkepäeva tuksi keerama!”

Kalvi noogutas mõistvalt: „Põhjust ülearugi.”

„Ära irvita,” raevutses Thea. „Juhtumisi läheb meie partei poliitika selle koha peal minu omaga täpselt kokku. Need totakad dissidendid on masohhistid ja eneseupitajad. Nad teavad väga hästi, et neil on saba taga ja iga vale sõna eest võidakse nad hullumajja saata või vangi panna, aga ikka peavad nad lollusi tegema. Mida nad sellega saavutavad?!”

„Noh näiteks seda, et mõni ei saa laupäeval suusatama,” kommenteeris Kalvi süütu näoga. Kohtunik turtsatas naerma ja pritsis kohvi oma riietele.

„Nonii, tõlk. Nüüd rehkendame minu seeliku hinna sinu palgast maha.”

„Palun kergemat karistust,” vastas Kalvi süüdlasliku näoga. „Ehk piisaks ainult ühe pesukorra maksumusest.”

„Olgu pealegi, aga erimääruse teen ma sulle ikkagi.”

Ukse kriuksatus sundis Kalvit üle õla vaatama. Sisenes tundmatu poolpikkade kastanpruunide juustega naine, seljas hele impregneermantel. Tervitas, võttis mantli seljast, riputas selle varna, libistas käega üle soengu ja vaatas uudistavalt istujaid.

„Ahhaa, meie ekspert ongi kohal,” teadustas kohtunik ja küsis: „Kohvi soovite?”

Naine võttis kohvitassi, tänas ja istus nahkpõhjaga metalltoolile Kalvist pisut eemal. Ta oli keskmist kasvu, sale ja sportlik, kandis siniseid viigipükse ja sama värvi villast pulloveri. Esmapilgul tundus ta olevat tavaline, suhteliselt kena välimusega naine, kel eluaastaid ehk pisut üle kolmekümne.

Kohtunik ja abiprokurör jätkasid häirimatult oma katkenud vestlust, kuid Kalvi seda enam ei kuulanud. Tema hajevil pilk rändas äsja saabunule. Millegipärast äratas see naine huvi ja tõmbas peagi endale kogu tema tähelepanu. Naisel olid korrapärased näojooned, sirge nina ja pisut täidlased, kuid kaunikujulised huuled.

Ta jälgis tähelepanelikult naabrite juttu ja kuulas hoolega kohturahva arvamusi. Kellelegi tähelepanu osutades ei pööranud ta ainult silmi, vaid kogu pead ja osaliselt kehagi. Seejuures avanesid ta huuled pisut ja paljastasid rea ühtlaseid valgeid hambaid. Kalvi registreeris naise kehapöördeid teatava mõnuga, sest need lasid profiilis paista suurepärast rinnapartiid, mis pingule tõmmatud sinise kampsuni all reljeefselt esile kerkis. Naine kandis suuri läbipaistvate plastraamidega prille, mis ei suutnud varjata arukat ja elavat silmavaadet.

Mees silmitses vargsi uustulnukat ja leidis, et tegemist on väga omapärase naisetüübiga. Iluduseks teda just pidada ei saanud, selleks oli ta liialt tavaline, kuid ometi leidus temas midagi, mis muutis ta eriliselt meeldivaks ja kütkestavaks. Esialgu oli seda raske taibata, kuid pikapeale hakkas Kalvi mõistma, et naise peamine võlu seisneb just tema ilmete kiires vaheldumises ja huvis, millega ta jälgis kõike ümbritsevat. See polnud eriti tavapärane. Tema nägu oli raske meelde jätta, sest see oli pidevas liikumises. Ilme naise avalal näol muutus kiirelt sõltuvalt sellest, millest parasjagu räägiti. Tema suurte siniste silmade vahedast ja tähelepanelikust vaatest aimus terane mõistus, mille eest ei jäänud midagi varju.

Järgmise istungini oli veel pisut aega. Kalvi ootas vaikides. Tal polnud rohkem tahtmist kohturahva keskustellu sekkuda. Järgmisena pidi arutlusele tulema tsiviilasi, seega oli lootust, et see ei kujune nii traagiliseks ja stressirohkeks. Ta heitis taas pilgu võõrale ja proovis mõistatada, kellega tegu. Protsessiosaline ei saanud ta olla, sest kostjaid-hagejaid, rääkimata kaebealustest, sekretäriruumis kohviga ei kostitatud ja neil polnud siia eriti asja. Aga kes ta siis oli?

„Lähme ära,” kõlas viimaks kohtuniku võimukas hääl. Alati teadustas kohtunik protsessi algusest või jätkumisest juba pähekulunud fraasiga “lähme ära”. Kõik tõusid, tõusis ka tundmatu. Kalvi istus kostjapinki sümpaatse tumedapäise noormehe kõrvale ning vaatas huviga saali. Võõras naine oli ilmselgelt selles majas esmakordselt ja otsis silmadega endale sobivat kohta. Lõpuks istus ta otsustavalt teise ritta. Kohtunik avas istungi ja alustas nõuetekohaste formuleeringute ettelugemist. Nendega ühele poole saanud, tegi ta teatavaks istungi päevakorra:

„Arutlusele tuleb hageja IngaVallimäe hagi kostja Sergei Kovalenko vastu isaduse tuvastamise nõudes. Kas kostja on kohal?”

Sergei tõusis ja vastas, et ta on kohal. Eesistuja jätkas:

„Hageja IngaVallimäe ise istungil ei viibi. Ta on esitanud hagi kostja vastu Rakvere rajooni rahvakohtule ja palunud selles tõendada oma lapse Monika isadus. Loen teile hagiavalduse ette.”

Kohtunik alustas pika ja põhjaliku avalduse ettelugemist, millest koorus banaalne juhtum: kaks noort inimest olid kohtunud ja veidi vallatust teinud. Võimalikele tagajärgedele polnud nad eriti mõelnud, aga juhtus nii, et tüdruk rasestus ja noormees ehmus sedavõrd, et pani plehku ja elas nüüd Elvas. Tüdruk ei tahtnud siiski üksi last kasvatada ja soovis nüüd noormeest alimente maksma panna.

„Kostja, kas hageja IngaVallimäe on teile tuttav?” Kalvi tõlkis.

Sergei tõusis ja vastas: „On küll tuttav.”

„Kirjeldage, millistel asjaoludel te tutvusite.”

„Polnud seal mingeid asjaolusid. Saime peol tuttavaks ja läksime pärast tema poole.”

„Kelle poole?”

„Inga poole noh.”

„Ja edasi? Mis edasi juhtus?”

„Midagi ei juhtunud. Istusime, ajasime juttu ...”

Noormees oli ilmselgelt närvis ega osanud kuidagi end väljendada.

„Mida te arvate, Sergei, kas paljast jutuajamisest jäävad naised rasedaks?”

„Ei ole nii, aga kust mina pidin teadma, et ta rasedaks jääb?”

Saalist kostis hõre naer. Ka kohtuniku ja kaasistujate näod venisid muigele. Kõigest jäi mulje, et eriti keeruliseks see kostja nende elu ei tee.

„Vastake nüüd küsimusele, kas te olite hagejaga intiimvahekorras või mitte.”

„Korra olin, aga ega sellest keegi veel rasedaks jää.”

Saalis kõlas üksmeelne naer. Niisugust lihtsameelsust poleks täiskasvanud inimeselt keegi oodanud.

„Kas jääb või ei jää, selle jätame ekspertide otsustada. Teie aga öelge vahepeal, miks te keeldusite juhtunu eest vastutust võtmast ja ära jooksite?”

„No mida ma siis pidin tegema? Kust mina teadsin, et ta üldse rase on?Võib-olla hoopis valetas mulle ja tahtis sedaviisi mehele saada.”

„Kas te siis raseduse tunnuseid tüdruku juures ei täheldanud?”

„Mida ma pidin täheldama? Kust mina tean, millised need tunnused üldse on?”

„Olgu pealegi,” lausus eesistuja leplikumalt. Temal oli võit juba käes ja jäi üle see vaid tsiviilprotsessi koodeksi nõuetele vastavalt vormistada.

„Kutsume eksperdi, kohaliku polikliiniku günekoloogi Tiina Hanseni.”

Kalvi nägi üllatusega, kuidas tundmatu naine tõusis ja tunnistajatepuldi taha seisma jäi. Ohoo, ta on arst, pealegi naistearst. Siit ka põhjus, miks Kalvi polnud temaga senini kokku puutunud.

„Ekspert, palun kirjeldage meile raseduse tunnuseid.”

„Kasvav kõht, menstruatsiooni puudumine ja iiveldustunne on kõige nähtavamad tunnused. Lisaks sellele toimuvad naise organismis mitmed muutused ...”

„Need muutused meid praegu ei huvita. Nähtavaid tunnuseid loetlesite piisavalt. Öelge nüüd kohtule, kas naine võib rasestuda ühestainsast intiimvahekorrast.”

„Võib küll,” kõlas selge vastus.

Kalvi vaatas huviga naist, kelle enesekindel esinemine, meloodiline kõlav hääl ja sihvakas figuur ta tähelepanu köitsid. Üha enam veendus ta, et naine on erakordselt sarmikas.

Kohtuprotsess aga edenes omasoodu. Poole tunni pärast sai isadus tuvastatud ja lihtsameelne noormees Sergei, kes ei teadnud, kuidas naised rasestuvad, alimendid kaela. Istung lõppes ja kõik asjaosalised kõndisid saalist välja. Kalvi astus arsti kannul väljapääsu poole ja riidehoiu juures kõnetas teda:

„Doktor Hansen, kas võib teie poole ühe murega pöörduda?”

Naine peatus, vaatas naeratades Kalvit ja lausus oma meloodilise häälega:

„No laske tulla, mis mure teil on.”

„Teate, mul on tunne, et ma olen rase.”

Rõkkava naerulagina saatel tegi naine protesti väljendava liigutuse, kuid küsis siiski:

„Ja mis paneb teid niimoodi arvama?”

„Noh vaadake, kõht kasvab.” Kalvi silitas sealjuures väikest, kuid juba tuntavat õllekõhtu. „Menstruatsiooni ei ole ja aeg-ajalt esineb ka iiveldust. Eriti just hommikuti.”

Naine vaatas naerdes Kalvit ja vastas:

„Sel juhul pole midagi teha, peate minu juurde vastuvõtule tulema, võtame teid rasedana arvele.”

„Eks ma siis tulen. Millal vastuvõtt on?”

„Igal tööpäeval kella üheksast kaheni,” vastas arst ja pöördus muiates minekule.

Kalvi seisis ja vaatas lahkuvale naisele pikalt järele. Teda valdas kummaline tunne. Ootamatult oli ta kohanud midagi erakordselt meeldivat, mis varjutas kõik seni kogetu. Ikka ja alati juhtub see ootamatult. Juhtus ka seekord. Kalvi roolis oma päevinäinud villist ehitusvalitsuse kontori poole, kuid tema mõtted keerlesid aina uue tuttava ümber. Ta püüdis taibata, mis oli selles naises niivõrd lummavat, et ta kõiki mehe meeli erutas ja fantaasia lendama pani. Oli see tema aval ja ergas olek, särav naeratus ja osavõtlik pilk või hoopis tabamatu seksapiil, mida ta endas kandis? Mehes tekkis vastupandamatu soov seda teada saada.