Читать книгу Haigla - Avo Kull - Страница 6

TIINA HANSENI TÖÖPÄEV OLI LÕPPEMAS. HAIGEKAARTIDE PAKK naistenõuandla kitsukese kabineti laualt oli kadunud ja õde Laura vahetas juba sirmi taga riideid. Tiina vaatas hajameelse pilguga üle vastuvõturuumi veendumaks, et kõik instrumendid on steriliseerimisalusele paigutatud, ja istus ohates toolile. Ahtakese arstikabineti seinad olid maalitud lubivalgeks, mis pidi väljendama ruumi erilist puhtust ja steriilsust. Konarlikud, halvasti viimistletud seinad niisugust muljet siiski ei jätnud, pigem vastupidi. Tilluke kirjutuslaud, mille paremad päevad olid jäänud aastakümnete taha, ja üksikud toolid moodustasid kogu mööbli. Massiivne günekoloogiline tool akna all oli ainuke mööbliese, mis mingil määral meditsiinile vihjas. Muidu oleks see tuba võinud vabalt kuuluda raamatupidajale või partorgile.

Tiina oli väsinud, täielikult väsinud. See polnud niivõrd füüsiline, kuivõrd vaimne väsimus.

„Laura,” hõikas arst õele sirmi taha. „Hakkad juba minema?”

„Jah, kas sa ei tule veel?”

„Tuleks, aga ei jaksa.”

Tiina toetas pea kätele ja jäi üksisilmi enda ette vahtima. Suhteliselt noorele, kuid juba kogenud arstile tema töö üldiselt meeldis. Meeldis missioon olla abiks uue elu puhkemisele. See oli mõneti isegi õilis ülesanne ning Tiina oli oma erialavalikuga rahul. Naiselikumat arstieriala olnuks raske leida. Ta ei kadestanud oma üldarstist abikaasa tööd ja arvas, et sisehaigustega võitlemises pole midagi meeliülendavat. Aga naistearsti töö pakkus ülevaid hetki, mida vaid naised ise oskavad tõeliselt hinnata. Nii see oli, aga mitte kolmapäeviti. Kolmapäevadel tundis ta ajuti, et vihkab oma tööd, sest sellel päeval tuli ära teha kõik nädala jooksul planeeritud abordid. Täna oli kolmapäev. Juhtus vahel, et ka teistel päevadel tuli asi ette võtta, sest mõned kogenematud noored ilmusid välja hiljavõitu, kui asi ei kannatanud enam oodata. Noorte naiste rumalus või hoolimatus tegi tihti meele mustaks. Kuuenda või seitsmenda rasedusnädala aborte võis veel kuidagi taluda, sealt edasi läks asi aga juba üpris vastikuks.

„Laura, kas sul pole vahel tunnet, et tahaks end korralikult täis juua?”

Õde tuli sirmi tagant välja. Tal oli mantel üll ja talvesaapad jalas.

„Miks siis ei ole, vahel ikka on, eriti kui see sõnnikuvedu siin väga tihedaks läheb.”

„Oh oleks vaid sõnnikuvedu! See on hullem, palju hullem. Olen alles kolmkümmend viis aastat vana, aga jõudnud hävitada elusid rohkem kui Napoleon kolme sõjaga.”

„Jäta,Tiina. Mõnikord tabab sind hirmus melanhoolia ja siis on mul sust jube kahju.”

„Millegipärast juhtub see just kolmapäeviti.”

Arstid armastasid tavaliselt oma väärikust rõhutada ja hoidsid õdedega kerget distantsi. Naistenõuandlas see kombeks ei olnud. Laura istus toolile ja jäi sõnatult oma arsti vaatama.

„Miks ma küll pean seda tegema,” ohkas Tiina vaikselt. „Sel jubedal maal on naistearstidest tehtud massihävitusrelv.”

Ta langetas pea ja sosistas:

„Ei tea, kas jumal karistab mind selle eest?”

Paljud noored arstid igatsesid täiendada end Leningradis, sest sealne meditsiinikoolkond paistis silma edumeelsusega, mis säras üle kogu suure Liidu. Seal ei suhtutud põlglikult homöopaatiasse ja paljud õppejõud tegelesid ise meeleldi alternatiivsete raviviisidega. Mitmetel neist oli avanenud võimalus õppida Hiinas sealset traditsioonilist meditsiini ning omandada akupunktuuri ja moksibustsiooni^[1.] klassikalisi võtteid. Sealt toodigi kaasa teadmine, et uus elu algab eostamise hetkest ja tehislik raseduse katkestamine võrdub tapmisega. Isegi inimese vanust arvestati seal maal niimoodi, et sünnikuupäevale liideti üheksa kuud.

Paari töise kuuga Neevalinnas oli Tiina omandanud teadmisi, mis mõneti erinesid Tartu Ülikooli akadeemilistest seisukohtadest, kuid õnnelikumaks see teda ei teinud. Tartus jälgiti ortodoksselt Nõukogude Liidu Tervishoiuministeeriumi postulaate. Need aga ütlesid sõnaselgelt, et abort on kontratseptsiooni meetod ja seega kaasaegses meditsiinis vältimatu. Tiina mõistis hästi, et kogu sellel tohutul maal on abort põhiline pereplaneerimise vahend, kuid ta ei tahtnud sellega leppida.

„Miks kuradi pärast peab meie rahvas nii harimatu ja eluvõõras olema?!”

Tiina oli tõsiselt nördinud. Laura vaatas teda kaastundliku pilguga:

„Millest sa räägid?”

„Sellest, et noored naised võiks mingisugusegi ettevalmistuse saada, enne kui nad oma tagumikud meeste meelevalda annavad.”

Laura noogutas vaikides. Arsti pahatihti pöörane protest olude vastu oli talle tuttav. Seksuaalelu oli tabu: avalikult sellest rääkida ei tohtinud, veel vähem kirjutada, riskimata kriminaalsüüdistust saada. Fertiilsesse ikka sisenevad eluvõõrad noored said usaldada ainult oma instinkte, kuid need tõid noori tütarlapsi pahatihti murega nende kabinetti.

Eetiline probleem, mida Tiina igal kolmapäeval lahendama pidi, aina kasvas ja muutus kohati talumatuks. Ülikoolis anti talle küll oskus rasedusi katkestada, aga oli tal selleks ka õigus? Oli tal õigus purustada tärkav elu ja hävitada looduse looming? Keegi ei osanud sellele vastata. Vastama pidi ta ikkagi ise.

„Mida enam ma selle üle juurdlen, seda keerulisemaks see probleem läheb. Kardan, et mingil päeval muutub see ületamatuks.”

„Abortidest räägid?”

„Millest siis veel? Soovimatu raseduse vältimiseks on palju võimalusi. Neid tuleks edasi arendada ja rahvast teavitada, aga keegi kurat ei taha meil sellega tegeleda.”

„Küretiga saab lihtsamalt,” muigas Laura. „Naistearstid teevad töö ära ja ametnikel pole muret.”

„Muidugi. Aga kas keegi mõtleb, millist õudset hävitustööd me selle instrumendiga naiste organismides teeme?”

Tiina oli küllalt kogenud arst, kuid temas polnud veel ilmnenud harjumuslik hoolimatus, mis paljudel vanematel arstidel koos kogemusega oli tekkinud. Ta oli säilitanud tundlikkuse ja empaatia, elades kaasa haigete muredele ja mõnikord nendega koos lausa füüsilist valu tundes. Vastuvõttudel selgitas ta naistele püüdlikult, kuidas mehaanilisi eostumisvastaseid vahendeid kasutada, kuid see oli tühi töö. Isegi tema oma abikaasa ei sallinud paksuseinalisi Vene kondoome, öeldes, et seks nendega on sama mis kinnastes klaverit mängida.

„Tead sa, Laura, ma olen Tallinna kolleegidelt kuulnud, et välismaal on kondoomid, mille olemasolu absoluutselt ei tunne.”

„Mismoodi?”

„Noh sedasi, et sa ei tee vahet, kas kumm on peal või ei.”

„Soo. See ei saa küll võimalik olla.”

„Saab, kullake. Sul on kogemus karmi nõukogude kaubaga, mida Põhjala jalatsivabrikus koos kummikutega toodetakse, ja muidugi sa ei tea.”

„Kuule,” ärkas Lauras äkki huvi. „Kuidas neid saaks hankida?”

„Mitte kuidagi,” naeris Tiina. „Tahaksin minagi, aga pole meil neid kusagilt võtta.”

Äkki omandas arsti ilme pisut kelmika varjundi: „Kas tead, tegelikult on meie maal ju suurepärane rasestumisvastane vahend olemas.”

„Missugune?”

Laura üllatunud silmad vaatasid küsivalt ja imestunult.

„Marati pesu.”

„Mismoodi?”

„Noh sedamoodi, et meie puuvillased pooletoobised meestele just stimuleerivalt ei mõju. Neid nähes ehmatavad nad end lonti ja igasugune titetegemine jääb katki.”

Laura rõkatas naerma ja küsis:

„Aga mis siis, kui sul endal tekib soov titetegu ette võtta?”

„Siis käin ma lihtsalt ilma pesuta ringi.”

Naiste naljatlev lobisemine Tiina meeleolu siiski paremaks ei teinud ja ta lõpetas selle lühidalt:

„Hea küll, hakkame nüüd liikuma.”

Õde lahkus. Tiina tõusis ja hakkas pikkamööda asju töölaualt kokku korjama. Ta vaatas õudusega oma käsi, mille nahk oli omandanud kergelt lillaka varjundi. See rikkus ta tuju veelgi.

Polikliinikus sooja vett polnud, kümneid kordi päeva jooksul tuli käsi jääkülma veega pesta.

Nördinult vaatas ta günekoloogilist tooli, mille mustast metallist jalgadelt oli roheline õlivärv kohati maha koorunud ja dermatiinkattega jalatoed narmendasid näotult. Siis lõi ta käega, võttis käekoti kaenlasse, astus välja ja hakkas ust lukustama, kuid peatus: tema aju oli registreerinud koridoris midagi võõrast. Ta pöördus ja nägi koridoripingil istumas meest. Mees naistearsti ukse taga! Koos ehmatusega tuli ka äratundmine. See oli ju kohtutõlk, kes karusel kombel üritas tutvust sobitada. Hetkega kadus nördimustunne, ja olukorra koomika tõi naeratuse naise näole.

„Julgust ja ettevõtlikkust paistab sul jätkuvat,” tunnistas Tiina siiralt. Endale aru andmata ta sinatas.

„Mis mul üle jäi, häda ei anna häbeneda. Ise ju käskisid vastuvõtule tulla.” Kalvi läks mänguga kaasa ega hakanud samuti teietamisega tseremoonitsema.

Mõlemad naeratasid teineteisele sõbralikult ja olid olukorra ootamatusest pisut kohmetud.

„Kahjuks on vastuvõtt tänaseks lõppenud ja pead mõnel muul päeval tulema.”

„Millal? Kas homme?”

„Ei, homme pean ma Tartus olema.”

„Huvitav-huvitav. Ka mina pean homme Tartus olema.”

„Mida sa seal teed?”

„Homme hakkavad eksperdid teie uue haigla tehnoloogiaprojekti läbi vaatama. Kokku tulevad projektibüroo inimesed, ehitajad ja Tartu kliinilise haigla spetsid.”

„Ah kliinilise haigla omad. Mul on just sinna majja asja. Mis kellaajal sa pead seal olema?”

„Üksteist. Kui sulle see aeg sobib, võin kohale sõidutada, muidugi juhul, kui tohtriprouale villises sõita passib.”

Tiina hakkas naerma:

„Minule kui Nõukogude armee reservleitnandile sobib see sõiduriist hästi. Nii et võtad mu kümne paiku peale?”

„Hea meelega, aga millise maja eest?”

Arst ütles aadressi, lehvitas noormehele hüvastijätuks ja astus kiirel sammul välja.

Talvehari oli küll murtud, kuid vali veebruaripakane sundis mantlihõlmu koomale tõmbama. Päike paistis juba kõrgemalt ja tema pikem päevakaar täitis talvise maa elustava valgusega. Tiina astus rutates kodu poole. Halb tuju oli kadunud ja aeg-ajalt ilmus naeratuski näole. Ta ei teadnud täpselt, mis ta tuju äkki heaks tegi.

Ilmselt tuli see ilusast ilmast ja eredast päikesest, mille kiired juba pisut kevadiselt nägu paitasid.

JÄRGMISEL HOMMIKUL SEISIS KALVI PÄEVINÄINUD VILLIS KOKKUlepitud ajal kõrge korrusmaja ees. Tiina istus autosse ja koos heatujulise terega tuli reibas meeleolu, elurõõm ja optimism, mis temaga enamasti kaasas käisid.

„Jumal küll, kuidas see naine oskab särada,” mõtles Kalvi endamisi. Kuid pikemaks mõtiskluseks talle aega ei antud. Tiina sõbralik olek ja naerunäone aval käitumine avasid tee suhtluseks, mis peagi kaht erksa meelega inimest täielikult köitis ja sisustas tüütu tee lõbusa jutuajamisega.

„Räägi, kes sa nüüd ikkagi oled – kohtutõlk või ehitaja?”

„Mõlemad on õiged ja üks ei sega teist. Vaata, miskipärast on nii juhtunud, et mul on sõduri sissetulekud ja ohvitseri väljaminekud. Pean tegema teatavaid pingutusi, et neid asju kuidagi tasakaalu saada.”

Tiina naeris nakatavalt. Ta vaatas hindavalt oma autojuhti ja jätkas samas lõbusas toonis:

„Missugused siis on ühe tsivilistist ohvitseri väljaminekud?”

„Neid on uskumatult palju: restoranid, õllesaalid, kallis jook ja kaardilaud. Nii nagu ikka ühel vabahärral kombeks.”

„Aga naised?”

„Naised? Noh, võrdõiguslikkus meie suurel kodumaal tagab ju selle, et nende peale ei kulu pennigi.”

„Nii see on. Väärtuste skaala on meil hästi paigas.”

Naine vakatas hetkeks ja jätkas siis küsitlust:

„Aga perekond?”

Kalvi tõsines märgatavalt. Ta heitis kiire kõrvalpilgu kaasreisijale ja vastas vaikselt:

„Sellega on kuidagi ikaldanud. Mul oli kunagi perekond, aga enam ei ole.”

„Lahutasite?”

Kalvi noogutas sõnatult. Tiina vaikis viivuks ja jälgis hajameelselt rataste alt läbilibisevat lumist teelinti. Kaua see ei kestnud, sest varsti jätkas ta juttu:

„Aga minul on perekond, mis koosneb kolmest raskestikasvatatavast lapsest.”

„Soo. Kohe kolm korraga?”

„Täpselt nii. Kaks neist on alaealised, aga kolmas täiskasvanu. See on nimelt minu lugupeetud abikaasa.”

Kalvi muigas endamisi. Lisaks välisele särale oli tähelepanuväärne ka naise väljendusviis ja mõttelaad. Kuid pikemaks mõttetegevuseks talle aega ei antud. Tiina heitis noormehele tõsise pilgu ja küsis vaikse häälega:

„Miks te lahutasite?”

Kalvi pidas pisikese pausi ja vastas:

„Sellega läks nii, et kogu kooselu jooksul saime naisega mõistlikule kokkuleppele vaid kahel korral. Esimest korda siis, kui otsustasime abielluda, ja teisel korral siis, kui lahutada.”

„Kas poleks olnud targem vastupidi: need kaks kokkulepet tegemata jätta ja hoopis kõiges muus kokku leppida?”

„Kuidas sa seda mõtled?”

„Noh vaata, abiellumine ja lahutamine oleks võinud ära jääda, aga kõik see muu, mis seal vahepeal käib, oleks saanud selletagi tehtud.”

„Miks sa seda nõu mulle varem ei andnud? Palju mõttetut jama oleks ära jäänud.”

„No tead, ei jõua mina ka kõiki maailma lolle mehi targaks teha. Kui mõni ikka tõsiselt tahab oma vitsad kätte saada, siis peab ta need saama.”

Kalvi ei vastanud. Naisel oli õigus: vitsad oli ta täiega kätte saanud. Ta jätkas vaikides roolimist. Lumest korralikult puhastamata konarlik tee loopis ja pillutas kerget sõidukit, ning selle teel hoidmisega oli tegemist.

Tiina vaikis pisut ja küsis äkki:

„Oli ta ilus?”

„Küllaltki, aga see on teatavasti mööduv.”

„Õige ta on,” vastas naine vaikse mõtliku häälega. „Ilus naine peaks oma peegli varakult puruks lööma.”

Kalvi jätkas vaikides sõitu, kuid Tiina ei lasknud tal liialt oma tegevusse süveneda:

„Aga kas abielu ja perekond on sulle tähtis?”

„Ma arvan, et hetkel ei ole ja ma ei kiirusta uue tõsise suhtega. Sain selle lahutusega parajalt haiget. Üks tark vene vanasõna ütleb, et see, kes end piimaga ära kõrvetas, puhub ka veele peale.”

Tiina nägu läks naerule ja ta sõnas: „Kuule, inimene, sa oled ju noor mees. Ma umbes tean, mis sinuealiste meeste organismis toimub. Pole võimalik, et sa päris ilma naisteta hakkama saad.”

Kalvi naeris: „Mõnikord on tõesti raske, aga meie kontori naised tunnevad mulle kaasa ja teinekord ka aitavad.”

„Mõistlikud naised teil seal kontoris,” muigas Tiina.

Peagi ilmusid lumise lagendiku taustale esimesed suured majad ja hetke pärast möödus vana villis teeviidast, mis tähistas Tartu linna algust. Teekond oli läinud kuidagi märkamatult ja Kalvil oli kahju, et see juba lõpeb. Nagu tema mõtteid aimates küsis Tiina:

„Kaua sul seal oma nõupidamisel läheb? Ehk mõeldakse õrna ja hapra naisterahva peale ka tagasisõidu ajal?”

„Minu mäletamise järgi oli see õrn ja habras naisterahvas vähemalt reservvägede leitnant. Aga olgu peale, sõidule saab ikka. Mul läheb seal umbes kolm tundi. Kuidas ma su pärast üles leian?”

Auto peatus haigla sissekäigu ees ja Tiina asutas väljuma.

„Minul läheb umbes sama palju ja kohtuda võiks siinsamas. Ole hea ja oota mind ära.”

Tiina vaatas pingsalt mehele silma. Naer ta näost oli kadunud ja nüüd oli see üleni tõsine. Kalvile tundus, et ta näeb naise silmades isegi pisikest palvet, aga võib-olla ta eksis. Ta võttis naise käe ja lausus sama tõsiselt:

„Muidugi ootan su ära. Kuidas võiksin ma sind siia jätta?”

Tiina naeratas tänulikult ja väljus autost.

HAIGLA PROJEKTI KOOSKÕLASTAMINE VENIS TÜÜTULT PIKAKS. Kliinilise haigla peaarsti asetäitja rääkis tõsiselt ja asjalikult. Kõigest oli näha, et tegemist on asjatundjaga, kes mõttetult sõnu ei kuluta. Kiirelt esitas ta oma märkused ja ettepanekud. Seevastu epidemioloogiaosakonna asjamees, kes kandis hästi pressitud tumehalli ülikonda, valget nailonsärki ja sinist lipsu, pidas pikki ja sisutuid kõnesid. Kalvi mõtles muiates, et kõik tema kolm märkust oleks saanud esitada viie minutiga, kuid möödus tubli tund, enne kui sterilisatsiooniploki ja ventilatsiooni eripärad said üle räägitud.

Kalvi jälgis hajameelselt arutelu, sest ehitaja arvamust küsiti harva. Projektibüroo inimestel olid ehitusministeeriumi seisukohad ammu teada.

Pikkamööda tekkis igavus ja tahes-tahtmata kandusid mõtted muule. Ikka ja jälle pöördus Kalvi tagasi hommikuse sõidu ja terve tee kestnud vestluse juurde. Ta ei mõistnud hästi, miks see jutuajamine teda niivõrd erutas. Asi ei saanud olla ainult naise välises veetluses. Ilusate naistega oli ta ennegi kokku puutunud ja keegi neist polnud temasse tuntavat jälge jätnud. Tiinas oli senikogematut hingesoojust, mida ta senini oma tuttavate tüdrukute juures polnud kohanud. Mitte keegi neist polnud tundnud nii siirast huvi tema isiku vastu ja mitte keegi neist polnud isegi üritanud mehe olemust sügavuti mõista.

„Ehitaja ... ehitaja!” kostis projektibüroo juhataja hõige. „Ega sa Vene sõjaväes ole, et igava jutu peale avasilmi magama jääd!”

Kalvi võpatas ja fokuseeris vaate rääkijale.

„Küsin magajatelt veel kord: kas ventilatsioonikanalid teeme monteeritavad või betoneerite kohapeal?”

„Monteeritavad,” vastas ehitaja.

„Selge, maga edasi.”

Kalvi muigas ja süvenes jälle oma mõtetesse. Kaua talle selleks aega ei antud. Peagi sai päevakord läbi ja rahvas läks laiali.

Pool tundi oli kokkulepitud ajast üle, kuid Tiinat polnud ikka veel. Kalvi väljus autost ja tegi tiiru ümber masina. Ta vaatas selle kulunud välimust ja ohkas. Karta on, et järgmisel ülevaatusel see enam läbi ei lähe, mõtles ta mornilt.

„Ootad juba kaua?”Tiina oli kuulmatult mehe selja taha teeservale ilmunud ja seisis seal süüdlasliku näoga käekotti muljudes.

Kalvile tundus, et naise nägu on kahvatum kui enne ja tavapärane lõbusus asendunud tõsise ilmega. Kalvi uskus selles nägevat isegi teatavat valulikkust.

„Kas sulle tehti seal haiget?”

Tiina ei vastanud ja istus sõnatult autosse.

Pikka aega sõideti vaikides ja mõlemad mõtlesid oma mõtteid. Linn oli ammu selja taha jäänud ja ümberringi laius helendav lumelagendik, mida ilmestasid vaid harvad elamud või metsatukad. Kalvi ei mõistnud, mis on selle heatujulise ja naeruhimulise naisega äkki juhtunud. Sõnatult enda ette vaadates istus kaaslane autoistmel ega pööranud mehele vähimatki tähelepanu. Kalvi oleks väga tahtnud küsida, mis tal viga on, mis on juhtunud, et tema käitumises toimus nii ootamatu pööre. Kuid ta ei söandanud teist häirida. Kui ta ise ei räägi, pole vist mõistlik peale käia, arvas Kalvi ja jätkas vaikides auto juhtimist. Kilomeeter kilomeetri järel kerisid rattad lumist teelinti. Aeg möödus, kuid Tiina istus ikka sõnatult ja vaatas üksiti enda ette teele.

Peagi kerkisid silmapiirile suurema inimasustuse kontuurid, mis viitasid sellele, et peatselt on nad kodus. Tiina otsekui ärkas ja vaatas tähelepanelikult Kalvit.

„Olen sulle tänulik, et lasid mul vaikselt olla ja peale ei käinud. Teinekord on nii, et tahad oma mõtetega üksi olla.”

„Seda küll, aga ma siiski oleksin tahtnud teada ...”

Kuid naine ei lasknud teda lõpuni rääkida:

„Ära muretse, saan endaga ise hakkama.”

Auto peatus kõrge korrusmaja ees, kust nende sõit oli hommikul alanud. Kalvi seiskas mootori ja vaatas küsivalt naise poole. Too istus viivu liikumatult, siis pöördus ja lausus vaikselt:

„Aitäh, et mind aitasid ja mu vastu hea olid.”

Tiina silmadest aimus teesklemata õrnust, kuid ka valu ja heitumust, mis peegeldas ilmselt tema hetkemeeleolu. Kalvi, suutmata leppida lahkumisega, küsis arglikult:

„Ütle, kas ma veel kord sind kusagil näha saan?”

Ootamatult naise ilme mahenes. Esmakordselt kogu tagasisõidu jooksul ilmus tema näole naeratus ja ta asetas käe kergelt mehe õlale:

„Kui sa seda tõesti tahad, siis otsi mind üles.” Ja läinud ta oligi.

Kalvi jäi veel viivuks istuma. Teda valdas melanhoolia, millesse terve tee vaikinud Tiina oli ta nakatanud. Kalvi ei teadnud oma äsjase kaaslase meeleolumuutuse põhjust, kuid teadis seda, et tahab temaga päris kindlasti tutvust jätkata. Ta käivitas auto ja roolis selle kõrgete korrusmajade vahelt välja. Tööpäev polnud veel lõppenud ja töödejuhataja otsustas oma kontorisse sõita.