Читать книгу Haigla - Avo Kull - Страница 5

KALVI PEATAS AUTO EHITUSVALITSUSE KONTORI EES. SEE OLI KOLMEkorruseline halli mõranenud pritskrohviga halvasti hooldatud hoone. Kõik suured hooned väikelinnas olid halli mõranenud pritskrohviga ja halvasti hooldatud. Väikeste puitakende värv koorus. Tsinkplekist vihmaveerenn tilbendas teise ja kolmanda korruse vahel, selle alumine osa oli juba ammu alla kukkunud.

Kaht astet korraga võttes jooksis Kalvi kolmandale korrusele. Töödejuhatajate toa uks oli avatud. Neli kolleegi sättisid toimekalt vajalikke pabereid kausta ja valmistusid nõupidamiseks. Kalvi tervitas lühidalt ja istus oma laua taha. Töödejuhataja Vello Vain vaatas korraks üles ja tema nägu läks laiale naerule:

„Vaata aga vaata, keda enne surma veel näha saab. Kus sa vahepeal elasid? Plaaniosakond otsis sind tikutulega taga. Käisid jälle kohtus haltuurat tegemas ja seda va kõlisevat kokku ajamas?”

„Käisin jah, aga ära sa Lundile ütle, läheb veel kadedusest lõhki.”

Vastuseks kõlas üksmeelne naer. Martin Lund oli nende uus ülemus, kes alles teist nädalat ehitusvalitsust juhatas, kuid oli juba erakordselt karmi käega juhi kuulsuse omandanud. Töödejuhatajaid see eriti ei häirinud, sest nemad olid ettevõtte eliit, kes vahetult kogu ehitustegevust juhtis. Nendest sõltus asutuse hea käekäik. Raamatupidamise naised suhtusid neisse sooja sümpaatiaga. Varustusosakond ja plaaniosakond olid sunnitud nende arvamusega arvestama. Isegi ehitusvalitsuse juhatajal tuli seda teinekord teha.

Ehitusvalitsuse juhataja avar kabinet täitus pikkamööda inimestega. Üksteise järel sisenesid töödejuhatajad, peainsener, peamehaanik, dispetšerid ja varustajad. Iganädalasele nõupidamisele kogunesid kõik, kel oli kokkupuude ehituse operatiivjuhtimisega.

Mehed istusid pika nõupidamistelaua taha, kus igaühel oli oma sisseharjunud koht. Juhataja kabinet oli kogu kontorihoone kõige suurem ruum. Selles pidi väljenduma ülemuse erakordsus. Kõik kontoritöötajad olid paigutatud väikestesse tubadesse, mida nad tihti pidid mitme peale jagama, aga juhataja kabinet oli avar ja esinduslik. Külgseina ääres seisis väike polüesterlakiga kaetud tumedast puidust riiul. Niisugust polnud kontoris kellelgi teisel ja nii uhket telefoniaparaati kui ehitusvalitsuse juhatajal polnud samuti kellelgi teisel.

Martin Lund, pikk blond jõulise torsoga mees, istus lösakil tugitoolis ja pidas pikemat telefonikõnet. Jutu vahele pahvis ta isukalt sigaretti, ise teraselt sisenejaid jälgides. Lõpuks olid kõik istet võtnud ja juhataja lõpetas telefonikõne. Toru hargile asetanud, lasi ta silmadel üle ootusärevalt vaikiva seltskonna käia ja küsis: „Kas kõik on kohal?”

„Kõik,” vastas peainsener.

Ülemuse etteulatuv kandiline lõug tõusis kõrgemale ja pilukil silmadest kõrge laubakaare all suunati alluvatele pahaendeline pilk:

„Nii, alustame. Mul on siin ees eelmise nõupidamise protokoll. Vaatame kõigepealt selle üle. Punkt üks ütleb, et lasteaia esimene korrus saab selle nädalaga kaetud. Kalvi Pallas, kas on täidetud?”

„Ei,” vastas Kalvi külmalt, „pooled paneelid on siiani puudu.”

„Ja miks nad puudu on?” juhataja kummardus ettepoole ja vaatas pingsalt kohalolijaid. Oma küsimuse esitas ta vaikse häälega, peaaegu sosinal.

„Tallinna betoonitehas ei tule tootmisega toime,” teatas plaaniosakonna juhataja Arne Singer.

Tugev labakäelöök raksatas vastu lauda ja Martini kõlav bassihääl täitis kogu ruumi:

„Mind ei huvita, millega betoonitehas toime tuleb ja millega mitte. Kui siin protokollis on kirjas, et paneelid pannakse peale, siis olgu nad ka peal! Kes meil selle eest vastutab?”

„No mina,” lausus plaaniosakonna juhataja areldi.

„Vaata, „no sina”, nüüd on selle asjaga nii, et kui neid paneele pole, siis lähed ise Tallinna tehasesse neid tegema ja tassid nad seljas kohale. Pole minu asi kuidas, aga reedel olgu lasteaial lagi peal, või muidu on järgmisel nõupidamisel siin laua taga üks mees vähem. Selge?!”

Kõik olid vait ja istusid liikumatult. Ainult sekretär kribis hoolega protokolli kirjutada. Juhataja puhus jälle pahvaka suitsu lae poole, kohendas prille ja tõstis protokollilehe silmade ette.

„Punkt kaks ütleb, et karjalauda katus pidi eelmise reedega valmis olema. Merlin, kas on valmis?”

Töödejuhataja Merlin võpatas. Ta oli juba eakas ja hallipäine mees. Noor valitsusejuhataja oleks vanuse poolest sobinud talle lapselapseks.

„Enam-vähem,” vastas töödejuhataja Merlin.

„Mis enam-vähem? Ma küsin, kas on valmis või mitte?”

„Valmis on.”

„Siis nii ütlegi ja ära aja mingit udu!” juhataja raske pilk püsis pikalt Merlinil, kuni see maha vaatas.

Midagi niisugust polnud need mehed varem näinud ega kuulnud. Vana juhataja ajal aeti asju rahulikult ja mõistlikult. Kõigile oli hästi teada, et tehased töötavad suurte häiretega ega täida plaane. Materjale ja vajalikke ehitusdetaile jäi peaaegu alati puudu. Lagunev ja algeline tehnika ei suutnud kunagi ehitusvajadusi täielikult katta ja seetõttu olid tööseisakud pidevad. Kõik olid asjaga harjunud ja erilist tähelepanu sellele ei pööratud. Nüüd aga ilmus hull, kes nõudis võimatut.

„Nonii, vaatame nüüd plaanitäitmise üle,” lausus juhataja, kui jooksvate küsimuste rida oli lõpetatud. „Alustame sinust, Pallas.

Selle kuu plaan oli sul kuuskümmend tuhat. Kas tuleb täis?”

„Küll ta tuleb. Kui ei tule, siis kirjutame täis.”

Kõik muigasid. Kalvi oli juba piisavalt kogenud inimene ja teadis, kuidas asjad käivad. Kui töid vastava summa eest polnudki tehtud, siis võltsiti näitajaid nii, et plaan sai ikka täis. Ette akteerida oli küll keelatud, kuid selle reegli rikkumisele vaadati läbi sõrmede. Tähtis oli, et paberil plaan alati täis tuli. Mil viisil, see polnud enam tähtis. Esimest korda kogu nõupidamise jooksul ilmus Martin Lundi näole midagi naeratuselaadset:

„Oled asjast õigesti aru saanud, Pallas. Plaan peab alati täis olema. Muud juttu ma siin laua taga kuulda ei taha.”

Juhataja vaatas uuesti objektide nimekirja ja jätkas küsitlust:

„Vain, sinu koha peal on kirjas kaheksakümmend tuhat. Kas tuleb täis?”

Töödejuhataja Vello Vain hakkas ärritunult vaidlema:

„Kus ta siis tuleb, materjali ja tehnikat pole sel kuul platsile õieti saanudki. Niisugune number käib üle mõistuse.”

„Vaata,Vain, kui plaaninumber käib üle mõistuse, siis ei tähenda see sugugi seda, et plaan suur on, vaid seda, et mõistus on väike.

Kuu lõpuks olgu number täis ja jutul lõpp!”

Niimoodi käidi ükshaaval läbi kõik objektid ja töödejuhatajad. Vaidlema enam keegi ei kippunud ja kõigest jäi mulje, et selle kuu plaan täidetakse tõrgeteta.

„Huvitav, millal see mees õhku hakkab tõusma,” mõtles Kalvi endamisi. Eneseimetlejaid ülemusi oli ta ennegi näinud, kuid Lund ületas kõik seninähtud.

Töödejuhataja Vain kummardus Kalvi kõrva juurde ja küsis sosinal:

„Oled sa niisugust siga enne näinud?”

„Ei,” vastas Kalvi.

Martin Lund korjas paberid laua pealt kokku ja pidas pisikese pausi, kuni kõik vait jäid, võttis prillid eest ja teadustas:

„Nüüd on niimoodi ...” See fraas oli muutunud juhataja leivanumbriks, millega ta alustas igat tähtsamat teadet. See pidi tähendama, et kui asjad varem võisid ka teisiti olla, siis nüüd käib kõik nii, nagu ütleb Martin Lund.

„Nüüd on niimoodi, et sel aastal saab meie ehitusvalitsus tõelise suurehituse. Suvel hakkame ehitama kahesaja kohaga haiglat. Midagi nii suurt pole siinmail veel varem tehtud ega nähtud. Selle objekti töödejuhatajaks määran ma Kalvi Pallase.”

Ruumi läbis kerge kadedusekahin. Nii väärikat objekti oleks igaüks endale tahtnud saada.

„Pallas, sa pead uue objektiga kiirelt kurssi minema. Projekti ehituslik osa on juba kohal. Tehnoloogiaprojekti kooskõlastamine käib. Sa pead sellel protsessil käe pidevalt pulsil hoidma. Täpsema info saad peainsenerilt. Selge?”

„Selge.”

Lõpuks sirutas Martin Lund jalad laua all pikalt välja, süütas järjekordse sigareti ja heitis hooletult:

„Kõik vabad.”

Nõupidamine oli lõppenud. Üksteise järel kõndisid mehed vaikides välja. Vaid peainsener jäi juhataja kabinetti istuma. Juhataja langetas oma koguka keha lõdvalt tugitooli seljatoele ja tõstis jala üle põlve – ta nautis oma esimese nõupidamise tulemusi ja oli iseendaga väga rahul.

Ukse vahele ilmus partorg Nelli Plamuse blond soeng ja alatine rõõmsameelne nägu:

„Kas tohib sisse tulla?”

„Tule, tule,” vastas Lund.

Nelli tuli juhataja laua juurde, kuid istet võtta ei söandanud. Käsi muljudes ja kogeledes esitas ta oma soovi:

„Ma ei tea nüüd, kuidas uus juhataja sellele reageerib, aga meie pearaamatupidajal Mallel on täna sünnipäev.”

„No kuidas mina sellele reageerima peaks? Kui on sünnipäev, siis on sünnipäev.”

„Ei, ma mõtlesin seda, et meil on plaanis seda pisut tähistada, noh laua taga niimoodi. Muidugi on kõik seltsimehed juhatajad ja peainsenerid kutsutud.”

Nelli vaatas küsiva pilguga Lundile.

„Ah soo, või niimoodi. Mis sa, Kalle, arvad, kas meile ei kuluks pärast töist nõupidamist üks kärakas ära?”

„Küll ta ära kulub,” arvas peainsener.

„Aga me tahtsime nüüd üsna varsti peale hakata,” jätkas partorg.

Lund vaatas kella. Tööpäeva ametliku lõpuni oli veel tubli kaks tundi, kuid kontoripidusid peeti ikka ja alati töö ajal ning keegi ei teinud sellest probleemi.

„No mis seal siis ikka. Kui kohe, siis kohe. Ega kallist viinavõtmise aega saa lasta kaotsi minna.”

Kõik tõusid ja kõndisid raamatupidamise avarasse töötuppa, kus laud juba kaetud.

Raamatupidamise rahvas seisis poolringis ümber laua, sest enne juhatajat ei julgenud keegi istuda. Ka mõned töödejuhatajad ja varustusosakonna inimesed olid juba saabunud. Rahvast vooris aina juurde ja mõne minutiga oli kogu arvukas kontor kohal.

Lahtilõigatud leivaviilud taldrikutel, hapukurgid ja vähesed keeduvorsti lõigud oli kogu toit, mida peolauale panna. Vorsti vaadati maia pilguga, seda haruldust iga päev poest leida ei õnnestunud. Alkoholiga see-eest ei koonerdatud. Pealinna viina jätkus volilt, see oli odav ja alati saadaval.

„Oh sa poiss, laud kui äke,” kommenteeris juhataja muiates ja istus laua taha. Sama tegid teisedki, kuid nende silmapaistvalt kammitsetud olek ja vaikne võõrastus viitasid asjaolule, et jutt uue juhataja erakordselt karmidest töövõtetest oli jõudnud juba üle maja levida. Kõik käitusid hillitsetult ja ettevaatlikult, kuid peagi see muutus, sest nende uue ülemusega oli äkki toimunud kummaline metamorfoos: ta naeris, naljatas ja patsutas mõnele õlalegi. Kui kõik olid endale paiga leidnud ja esialgne kohmetus kadunud, võttis Lund viinaklaasi kätte ja tõusis. Sumin lõppes kui lõigatult ja ruumi tekkis vaikus.

„Lugupeetud koosviibijad, on rõõm teiega esmakordselt peolauas istuda ja vabas õhkkonnas lähemat tutvust teha. Seni pole niisugust võimalust veel avanenud.”

Juhataja vaatas tähelepanelikult rahvast enda ümber ja näis, et tema terava pilgu eest ei jää midagi varjule.

„Paljudega teist on meil juba toimunud töised jutuajamised ja usutavasti on teil minu tööstiilist mingi ettekujutus tekkinud. Kui kellelgi oligi siiani illusioone ja eksiarvamisi, siis praeguseks peaks kõigil selge olema, et siin majas tehakse nüüd tööd teisel viisil. Aga täna me sellest ei räägi. Täna on sünnipäev meie lugupeetud pearaamatupidajal Mallel ja võtamegi nüüd esimese pitsi tema terviseks.”

Kõik tõstsid klaasid ja lõid Mallega kokku. Karsklasi arvuka kontoripersonali hulgas polnud ja hetke pärast oli kõigil viinapits tühi. Ainult mõned naised jätsid klaasi poolikuks, kuid neid polnud palju.

„Nonii, anname nüüd sõna peainsenerile,” jätkas juhataja mõne viivu pärast. Sujuvalt oli ta võtnud endale lauavanema kohustused ja suunas mõjukalt joomapeo käiku. Kalle Miller tõusis:

„Mina suurem jutumees pole, ma rohkem tegudeinimene. Seepärast ütlen lühidalt: võtame Malle terviseks.”

Kõik tõstsid klaasid ja tühjendasid need kiirelt. Peorahvas maitses kurki ja vorsti ning pikapeale tekkisid nii siin kui seal lauanurkades lõbusalt lobisevad grupid. Kaua neil siiski lobiseda ei lastud. Peagi kamandas juhataja kõlava bassihäälega:

„Valage klaasid täis. Nüüd on sõna partorgil.”

Mitu meest küünitas viinapudelite poole ja hakkas püüdlikult klaase täitma. Nelli Plamus tõusis ja alustas soravat sisutühja juttu, nagu see pidudel ikka kombeks.

Lund süütas sigareti ja võttis klaasi kätte. Pea oli seegi tühi. Ruumi hakkas pikkamööda täitma ühtlane sumin, mida katkestasid üksikud kõlavad naerupahvakud ja Lundi valjuhäälsed käsklused. Plaaniosakonna iludus Annika oli nagu tavaliselt üldise tähelepanu objektiks: temaga tahtsid kõik meessoost isendid alati kokku lüüa. Ilmselgelt meeldis talle olla tähelepanu keskpunktis ja pidevalt kõlas tema kõrgetes toonides kile naer.

Paari tunni pärast oli pidu saanud sisse tõelise hoo. Kõik rääkisid läbisegi, üksteist kuulamata. Klaasistunud pilgu ja tugevate tasakaaluhäiretega töödejuhataja Merlin kõikus ühe juurest teise juurde ja üritas kellelegi pidevalt midagi tõestada. Keegi teda õieti ei kuulanud ja hoolimatult lükati ta eemale. Lundi bassihäälne naer konkureeris edukalt plaaniosakonna iluduse Annika kiledate hüüatustega. Piduliste read olid pisut hõrenenud, sest mõned tagasihoidlikumad naised lahkusid, kuid enamik neist pidas vapralt vastu ja jätkas joomist meestega võrdselt.

Hajameelse pilguga jälgis Kalvi ümbritsevat peomelu. Kõik see oli juba olnud, kõik see oli tuttav. Kümneid kordi oli ta kontoripidudel rõõmuga kaasa löönud. Mitte et talle ülemäära juua oleks meeldinud, lihtsalt midagi targemat polnud teha. Viin, mida neil pidudel ohtralt joodi, talle hästi ei istunud – see polnud tema lemmikjook. Hea meelega oleks ta juba ammu lahkunud, kuid uudishimu hoidis teda paigal. Huviga jälgis ta uue juhataja käitumist, mis muutus aina labiilsemaks. Nüüdseks olid ilmunud tema liigutustesse esimesed koordinatsioonihäired ja endine mõtteselgus kadunud. Lõpuks oli tohutu alkoholikogus temalegi mõju avaldanud.

Lühikesest kevadpäevast sai öö ja väsimus murdis lõpuks vapraimadki pidulised. Kõikuval sammul ja seintelt tuge otsides tuigerdasid nad autodesse ja käivitasid mootorid. Naised, kes olid küll vähem purjus, kuid sellegipoolest ei suutnud vait olla, ronisid tagaistmetele ja lõbusa laulu saatel algas kojusõit.