Читать книгу Mees, kes otsis oma varju - Давид Лагеркранц - Страница 7

ALVAR OLSEN TAHTIS koju minna. Ta tahtis siit minema pääseda. Ent kõigepealt tuleb tal valve lõpuni vastu pidada, paberitööga ühele poole saada ja loomulikult helistada ning üheksa-aastasele tütrele Vildale head ööd soovida. Lapsehoidjaks oli nagu tavaliselt Alvar Olseni tädi Kerstin, nagu tavaliselt, oli Kerstinil kästud ka ukse turvalukk kinni panna.

Kaksteist aastat oli Alvar olnud Flodberga turvaosakonna juhataja, kaua oli ta oma töö üle uhke olnud ja end selle jaoks täpselt õigeks meheks pidanud. Alvar Olsen oli nooruses päästnud oma alkohoolikust ema elu ja suutnud viia ema nii kaugele, et too püsis edaspidi kaine. Kirgliku loomusega mees oli alati seisnud nõrgemate poolel, seepärast ei olnud see kellelegi üllatuseks, kui ta kriminaalhooldusesse tööle läks ja talle seal aastatega laitmatu maine kujunes. Ent nüüdseks polnud tema kunagisest idealismist enam suurt midagi järel.

Esimese hoobi andis tema oma naine, kes mehe ja tütre maha jättis ning oma eelmise ülemusega Åresse kolis. Lõplikult purustas tema illusioonid aga Benito. Alvar ütles tavaliselt, et igas kurjategijas on ka midagi head. Kuid Benitos polnud mitte midagi head, kuigi paljud olid seda otsinud – poiss-sõbrad, tüdruksõbrad, advokaadid, terapeudid ja kohtupsühhiaatrid ning koguni paar kirikuõpetajat. Benito õige nimi oli Beatrice. Ta oli tuntud Itaalia fašisti järgi omale uue nime võtnud, tal oli kaelal tätoveeritud haakrist, siilipea ja mõnevõrra haiglase jumega kahvatu nägu. Ometi polnud tema välimus eemaletõukav.

Maadlejat meenutavast kehast hoolimata õhkus temast isevärki graatsiat, paljusid koguni võlus tema grandioosne kuju. Enamikus tekitas ta aga lihtsalt surmahirmu. Benito oli – vähemalt niimoodi räägiti – tapnud kolm inimest oma kahe pistodaga, mida ta nimetas Krisiks või Keriseks, see oli kinnipidamiskohas nii sageli jututeemaks, et relvad muutusid müüride vahel valitseva ähvardava ja lämmatava meeleolu üheks osaks. Ikka ja jälle räägiti, et pole midagi hullemat sellest, kui Benito lubab sinu vastu pistoda tõsta, siis oled sa surmalaps või sama hästi kui surnud. Isegi kui see enamasti oli lihtsalt tühi loba – eriti veel seetõttu, et terariistu hoiti vanglast turvalises kauguses –, vajutas see õhkkonnale oma pitseri. Legendid pistodadest levitasid koridorides õudu ja muutsid Benito veelgi ähvardavamaks. Kõik see kokku oli häbilugu, suur skandaal. Alvar oli alistunud.

Ta oleks pidanud olema valmis Benitole vastu astuma. Alvar oli sada üheksakümmend kaks sentimeetrit pikk. Ta kaalus kaheksakümmend kaheksa kilo, keha oli tugev ja lihaseline, juba teismelisena oli ta kakelnud joodikute ning kaabakatega, kes püüdsid tema emale läheneda. Aga tal oli üks nõrk koht. Ta oli üksikisa ja umbes aasta tagasi tuli Benito jalutusõues tema juurde ning sosistas talle kõrva jäiselt täpse samm-sammulise ülevaate iga väiksemagi koridori ja trepi kohta, mis Alvar igal hommikul läbis, et oma tütar Örebro Fridhemsskolani kolmandale korrusele 3A klassi viia.

„Mu pistoda on sinu tüdruku poole suunatud,” ütles ta, rohkem polnudki vaja.

Alvar kaotas kontrolli osakonna üle, kaos levis hierarhias allapoole. Ta ei kahelnud hetkekski, et mõned kolleegidest – näiteks argpüks Fred Strömmer – olid muutunud lausa korruptiivseks. Ükski aastaaeg polnud hullem kui suvi, mil vangla täitus puhkuste ajaks tööle võetud ebakompetentsetest ja hirmunud asendajatest, ja hapnikuvaene õhk koridorides vaid suurendas ärritust ja pinget. Alvar ei teadnud enam, kui mitu korda oli ta hommikul ärgates endale lubanud, et lööb töö juures korra majja. Ometi ei suutnud ta seda teha, asja ei teinud paremaks ka fakt, et kinnipidamiskoha direktor Rikard Fager oli idioot. Rikard Fagerit huvitas ainult fassaad, mis oli endiselt särav ja läikiv, ehkki kõik muu selle taga oli mäda.

Igal pärastlõunal halvas Alvarit taas Benito pilk, survestamise psühholoogia reeglite järgi muutus ta iga alistumise järel nõrgemaks. Tal oli tunne, nagu jookseks ta verest tühjaks, kõige hullem oli see, et ta ei suutnud kaitsta Faria Kazit.

Faria mõisteti kohtus süüdi oma vanema venna tapmises, kelle ta oli Stockholmi eeslinnas Sicklas läbi suure klaasakna tõuganud. Ent tema loomuses polnud midagi agressiivsest ega vägivaldset. Enamasti istus ta oma kongis ja luges või nuttis, turvaosakonda oli ta sattunud ainult põhjusel, et ta võis kalduda enesetapule ja teda võis ähvardada oht. Ta oli muserdatud inimene, kõik olid ta hüljanud, kaasa arvatud ühiskond. Ta ei suutnud jätta vanglakoridorides karmi muljet, tal polnud respekti sisendavat terashalli pilku, oli vaid piinajaid ja sadiste parvena ligi tõmbav habras ilu, ja Alvar vihkas iseennast suutmatuse pärast midagi ette võtta.

Viimase aja ainsaks konstruktiivseks katseks oli sekkuda uue tüdruku, Lisbeth Salanderi saatusesse. Ka see polnud naljaasi. Lisbeth Salander oli karm bitch, temast räägiti sama palju kui Benitost. Osa imetles Salanderit, teised pidasid teda tühiseks eneseupitajaks, kolmandad tundsid, et nende koht hierarhias on ohus. Kogu Benito keha, iga tema lihas näis valmistuvat võimuvõitluseks ja Alvaril polnud mingit kahtlust, et Benito kogub oma väljaspool vanglat asuvate kontaktide kaudu Salanderi kohta informatsiooni, täpselt nii, nagu ta oli teinud tema ja kõikide teiste osakonnas viibijate kohta.

Ent ometi polnud midagi juhtunud, isegi mitte siis, kui Lisbethil lubati hoolimata talle kehtestatud rangematest turvameetmetest päeviti aias ja keraamikatöökojas töötada. Keraamikas oli ta täiesti andetu. Tema tehtud vaasidest jubedamaid polnud Alvar varem näinud, samuti polnud vang loomu poolest kuigi sotsiaalne. Ta poetas haruharva mõne sõna. Tundus, et ta elab omas maailmas, ta ei hoolinud pilkudest ega repliikidest ega isegi tõukamisest või Benito salamahti antud hoopidest. Lisbeth raputas selle kõik endalt maha nagu tolmu või linnusita ja ainus, keda ta hoolega jälgis, oli just Faria Kazi.

Lisbeth hoidis tal silma peal, arvatavasti oli ta olukorra tõsidusest juba aru saanud. Võib-olla viib see mingisuguse vastasseisu tekkimiseni. Alvar ei teadnud, kas ta aimus on õige, ent see tegi talle muret.

Alvar Olsen oli kõikidest raskustest hoolimata uhke individuaalsete programmide üle, mis ta oli iga kinnipeetava tarvis välja töötanud. Kedagi ei pandud automaatselt tööle. Iga vang sai oma probleemidele ja vajadustele kohandatud plaani. Mõned kinnipeetavad õppisid täisvõi osalise koormusega. Teised osalesid rehabilitatsiooniprogrammides, kohtusid psühholoogide ja nõustajatega või said kutsenõustamist. Lisbeth Salanderile tuli Alvari meelest – vähemalt kinnipeetava paberite järgi otsustades – anda võimalus täiendada oma kooliharidust või vähemalt nõustada teda selles küsimuses. Ta polnud gümnaasiumis käinud, ta polnud põhikooligi lõpetanud, ja kui kõrvale jätta lühemaajaline töö ühes turvafirmas, siis jäi mulje, et tööl polnud ta üldse käinud. Ühtepuhku oli tal olnud probleeme ametivõimudega, ehkki vanglasse sattus ta nüüd alles esimest korda. Lihtne oleks talle päevavarga silt külge kleepida. Ometi oli selles pildis ka mõrasid. Neid ei tekitanud mitte üksnes õhtulehtedes avaldatud kirjeldused temast kui mingisugusest märulikangelasest. Põhjust andsid ka kogu tema väljanägemine ja eeskätt üks sündmus, mis oli Alvarile mällu sööbinud.

See sündmus oli ainus positiivne või üllatav asi, mis viimase aasta jooksul osakonnas oli toimunud. See juhtus pärast õhtusööki kell viis mõni päev tagasi sööklas. Väljas sadas vihma. Vangid olid oma taldrikud ja klaasid kokku korjanud, nõud ära pesnud ja ruumi puhtaks teinud ning Alvar oli jäänud üksi kraanikausi kõrvale toolile istuma. Õigupoolest polnud tal seal midagi teha. Tema sõi personali sööklas vangla teises tiivas, vangid hoolitsesid oma söögiruumi eest ise. Vangidest niinimetatud majandusjuhtidel Josefinil ja Tinel – mõlemad olid Benitoga kambas – oli oma eelarve, nad tellisid toiduained, valmistasid söögi, koristasid ja hoolitsesid selle eest, et toitu kõigile jätkuks. Majandusjuhi koht oli prestiižikas. Juurdepääs toidule annab vanglas võimu, nii on see alati olnud, ja on paratamatu, et mõned, nagu näiteks Benito, said rohkem, teised aga vähem. Alvar hoidis seepärast sageli köögil eriliselt silma peal. Köögis oli ka kogu osakonna ainus nuga. Nüri lõikeriist oli terastrossiga seina külge kinnitatud. Ent see võib kõigest hoolimata kahju tekitada, ja tol päeval heitis ta noa poole aeg-ajalt pilgu, püüdes ise samal ajal õppida.

Alvar tahtis Flodbergast minema pääseda. Ta tahtis paremat tööd. Ent temasuguse mehe jaoks, kes polnud kunagi ülikoolis käinud ega töötanud mujal kui vanglas, polnud valik eriti suur. Seepärast õppis ta kaugõppes majandust ja sel ajal, kui kartulikotlettide ja keedise lõhn veel õhus heljus, luges ta, kuidas finantsturgudel aktsiaoptsioonidele hinda määratakse, ehkki ta ausalt öeldes ei taibanud sellest kuigi palju ega tulnud toime ka õpiku harjutuste lahendamisega. Sel silmapilgul tuli sisse Lisbeth Salander, kes tahtis omale veel midagi süüa võtta.

Lisbeth hoidis pilku põrandal, ta oli nähtavasti tujust ära ja endassetõmbunud, ja kuna Alvar ei tahtnud järjekordse ebaõnnestunud suhtluskatsega ennast taas piinlikku olukorda panna, jätkas ta oma arvutusülesannete tegemist. Ta kustutas maha ja sodis juurde, oli näha, et see ärritas Lisbethi. Lisbeth tuli lähemale ja jäi Alvarile ainiti otsa vahtima, nii et mehel hakkas piinlik. Alvaril oli sageli piinlik, kui Lisbeth talle otsa vaatas, ta hakkas juba püsti tõusma, et osakonda tagasi minna, kui Salander tema käest hariliku pliiatsi kahmas ja tema raamatusse mõned numbrid kritseldas.

„Kui turud on nii ebastabiilsed, on Black-Scholesi võrrandid ülehinnatud pask,” ütles Lisbeth ja kadus, Alvari hõikest välja tegemata.

Ta lihtsalt läks minema, nagu poleks Alvarit enam olemaski, tollel kulus juhtunust arusaamiseks natuke aega. Alles sama päeva hilisõhtul oma arvuti ees istudes taipas ta, et Salander oli sekundiga tema ülesandele õige vastuse kirjutanud, aga see polnud veel kõik. Iseenesestmõistetava autoriteediga oli ta samas kritiseerinud Nobeli preemiaga auhinnatud optsioonide hindamise mudelit. Temale, kes tajus osakonnas vaid vastulööke ja alandust, oli see suur asi. Ta unistas, et sellest saab alguse nendevaheline kontakt või koguni pööre Salanderi elus, kui too viimaks oma ande suurust mõistab.

Ta kaalus kaua, mis peaks olema tema järgmine samm. Kuidas saaks ta naist rohkem motiveerida? Lõpuks tuli talle mõte. Ta laseb Salanderil IQ-testi teha. Kohtupsühhiaatrid, kes püüdsid määrata Benitol psühhopaatia ja aleksitüümia ja nartsissismi ja mille iganes astet, olid tema kabinetti patakate viisi vanu teste ja tabeleid jätnud.

Alvar oli ka ise mitmeid teste teha proovinud ja mõtles, et nii mängleva kergusega matemaatilisi probleeme lahendav naine peaks loogiliselt võttes intelligentsustestis hea tulemuse saama. Kes teab, võib-olla oleks sellel tema elus mingi tähtsus. Seepärast ootaski ta õhtul koridoris Salanderit, tema meelest oli see hea võimalus. Ta arvas koguni nägevat mingit relvitust vangi näos ja alustas talle komplimendi tegemisega. Ta kujutas ette, et nende vahel tekkis kontakt.

Naine võttis testi vastu. Ent siis juhtus midagi. Väljas mürises rong, Salanderi ilmesse sugenes pinevus ja pilk muutus süngeks, Alvar hakkas kokutama ja lasi tal minna. Hiljem andis Alvar oma kolleegidele korralduse kongide uksed sulgeda. Ta läks oma kabinetti, mis asus massiivse klaasukse taga vangide kambrikoridori lõpus, nii-öelda administratsiooni poolel. Alvar oli ainus, kellel oli oma kabinet. Ruumi aken avanes jalutusõue, metallvarbadest aia ja betoonmüüri poole, ruum ise polnud kongidest kuigi palju suurem ega ka kuigi palju õdusam. Ent erinevalt kongidest oli seal internetiühendusega arvuti ja paar ekraani, mis kuvasid osakonna valvekaamerate pilte, ja ka mõned kasinat hubasust lisavad nipsasjad.

Nüüd oli kell 19.45. Kongide uksed olid lukus. Müra oli vaibunud ja rong Stockholmi poole kadunud, kolleegid istusid kohviruumis ja peksid keelt. Ta kirjutas oma vanglaelu kajastavasse päevikusse paar rida. See ei teinud ta tuju paremaks, ta ei kirjutanud päevikusse enam tõtt. Edasikirjutamise asemel vaatas ta seinatahvlil rippuvaid Vilda ja nüüdseks juba neli aastat surnud ema pilte.

Väljas oli aed, see oli nagu oaas kõledal vanglamaastikul. Taevas oli pilvitu. Ta vaatas uuesti kella. Oli aeg koju helistada, Vildale head ööd soovida ja öelda talle „nägemist, kullake”. Ta tõstis telefonitoru, ent kaugemale ei jõudnudki. Vanglasisene häiretelefon hakkas tööle. Ta vaatas ekraani ja nägi, et helistatakse seitsmendast kambrist, Lisbeth Salanderi kongist, ning ühtäkki tärkas temas uudishimu ja mure. Kõik kinnipeetavad teadsid, et töötajaid ei tohi ilma põhjuseta segada. Lisbeth polnud häiretelefoni kunagi varem kasutanud, ta ei jätnud viriseja muljet. Kas midagi on juhtunud?

„Mis lahti?” küsis ta.

„Ma tahan, et sa siia tuled. See on tähtis.”

„Mis asi see nii tähtis on?”

„Sa andsid mulle ju ühe IQ-testi, eks.”

„Täpselt nii, ma mõtlesin, et sinusugune tüdruk peaks sellega kenasti toime tulema.”

„Selles on sul võib-olla õigus. Kas sa ei võiks minu vastuseid kohe üle vaadata?”

Alvar vaatas uuesti kella. Pagan, see pole ju võimalik, et tal test juba tehtud on.

„Jätame selle parem hommikuks,” ütles ta. „Siis jõuad oma vastused hoolikamalt üle vaadata.”

„Sel juhul on see ju sohk,” jätkas Salander. „Ma võin seda terve öö teha.”

„Hästi, ma tulen,” vastas Alvar.

Ta ei teadnud õieti, miks ta seda ütles, ja otsekohe käis tal peast läbi mõte, kas ta ehk kiirustas liialt. Teisalt kahetseks ta kindlasti, kui ta sinna ei läheks. Ta oli ju nii siiralt soovinud, et Salanderile tunduks test huvitav ja sellest saaks millegi uue algus.

Ta kummardus ja võttis parempoolsest alumisest lauasahtlist paberilehe õigete vastustega. Seejärel korrastas ta ennast, läks ruumist välja ja avas oma võtmekaardi ning isikliku koodiga turvaosakonda viiva ukse. Ta läks vööd näppides mööda koridori ja vaatas laes rippuvaid musti kaameraid ning kollaseid lampe. Vöö küljes oli tema isiklik kaitsevahend – pipragaas –, kumminui, võtmekimp, sidetelefon ja hall häirenupp.

Ta võis olla küll parandamatu idealist, ent ta ei olnud naiivne. Kriminaalhoolduses töötades ei saa seda endale lubada. Vangid võisid anuda ja halada – kõike ainult selleks, et sinuga julmalt manipuleerida. Alvar oli alati valvel ja mida lähemale kongiuksele ta jõudis, seda rahutumaks ta muutus. Võib-olla oleks pidanud mõne kolleegi kaasa võtma, nagu eeskirjad ette näevad.

Ükskõik kui intelligentne Lisbeth Salander ka on, pole võimalik, et ta on vastused nii kiiresti valmis kirjutanud. Tal peab olema mingi varjatud tagamõte, kas pole? Alvar uskus seda üha kindlamalt. Ta avas ukses oleva luugi ja vaatas kahtlustavalt sisse. Lisbeth seisis kongis oma kirjutuslaua kõrval ja naeratas talle, või vähemalt püüdis naeratada, ja mees tundis taas ettevaatlikku optimismi.

„Okei, ma tulen sisse. Hoia distantsi.”

„Loomulikult.”

„Hästi.”

Ta keeras luku lahti, olles valmis milleks tahes, ent midagi ei juhtunud. Salander seisis liikumatult oma kohal.

„Kuidas läks?” küsis ta.

„Hästi,” vastas Salander. „Huvitav test. Kas sa saad selle ise üle vaadata?”

„Mul on õiged vastused kaasas,” ütles mees ja lehvitas paberiga.

Salander ei vastanud. Alvar lisas:

„Testi tegemise kiirust arvestades ei maksaks sul olla pettunud, kui tulemused on kehvakesed.”

Ta püüdis laialt naeratada. Ka Salander naeratas. Ent nüüd tundis mees seda nähes ebamugavust. Ta tajus, et teda uuritakse, talle ei meeldinud sünge helk Salanderi silmis. Kas ta valmistub millekski? Alvarit ei üllataks põrmugi, kui selle sünge pilgu varjus sepitsetaks mõnda põrgulikku plaani. Teisest küljest – naine on väike ja kõhn. Tema on suurem ja relvastatud ning treenitud kriitilisi olukordi lahendama. Mingit ohtu ei tohiks ju olla, ega ju?

Ta võttis testi viivitades vastu ja naeratas pingutatult. Seejärel libistas ta ühe silmaga Salanderit jälgides pilgu üle vastuste. Pole siin midagi hullu. Salander vaatas teda, otsekui küsides: kas ma tegin testi hästi?

Vähemalt käekiri tal küll hea ei olnud. Test oli täis tindiplekke ja jäi mulje, et see oli kiiruga kokku kritseldatud. Aeglaselt ja Salanderit silmist laskmata võrdles Alvar vastuseid. Algul nentis ta lihtsalt, et enamik vastuseid tunduvad õiged. Seejärel jahmus ta tahtmatult. Ka kõige raskematele küsimustele testi lõpus oli Salander õigesti vastanud, säärast asja polnud vangivalvur varem isegi mitte kuulnud. Tulemus oli suurepärane, ta tahtis parajasti öelda midagi ülevoolavat, kui tal järsku hing kinni jäi.