Читать книгу Mees, kes otsis oma varju - Давид Лагеркранц - Страница 8

LISBETH SALANDER JÄLGIS Alvar Olsenit tähelepanelikult. Mees oli valvel, ta oli pikk ja treenitud kehaga, kumminui, pipragaas ja häirenupp vöö küljes. Kahtlemata ta pigem sureb häbist kui laseb endast jagu saada. Ent Lisbeth teadis, et mehel on ka nõrkusi.

Tal on samad nõrkused nagu kõigil meestel, lisaks rõhub teda süükoorem. Mees tundis häbi, ka seda sai ära kasutada. Kõigepealt tuleb lüüa ja seejärel asuda survestama. Alvar Olsen saab, mis ta ära on teeninud, ja seepärast uuris Lisbeth mehe pilku ning kõhtu. Kõht polnud löömiseks just kõige parem koht. See oli kõva ja lihaseline. Neetud pesulaud. Kuid ka sellistel kõhtudel on haavatavad hetked, ta ootas ja see tasus ennast lõpuks ära. Alvar hingas hämmastusest või üllatusest sügavalt välja.

Valvsus ja pinge kadus silmapilguks ja täpselt sel hetkel, mehe väljahingamise ajal, lõi Lisbeth teda päikesepõimikusse. Ta lõi kaks korda, kõvasti ja täpselt, ja tegi siis veel midagi. Ta sihtis punkti mehe õlal, mida poksitreener Obinze oli talle näidanud, ja virutas sinna metsiku, jõhkra jõuga hoobi.

Otsekohe oli näha, et hoop täitis oma eesmärgi. Õlg oli liigesest väljas ja Alvar tõmbus kööku. Ta hingeldas, suutmata karjudagi, kuid oli näha, et ta püüdis iga hinna eest püsti jääda. See õnnestus tal sekundiks või kaheks. Seejärel andis ta alla. Ta vajus küljeli, kukkus tuhmi mütsatusega betoonpõrandale ja Lisbeth astus sammukese lähemale. Ta pidi jälgima, et mees kätega mingit rumalust ei teeks.

„Tasa,” ütles ta.

SEE OLI ASJATU manitsus. Alvar polnud võimeline piuksugi tegema. Tundus, justkui oleks õhk otsa saanud. Õlg tuikas ja silmade ees virvendas.

„Kui sa kenasti käitud ja oma vööd ei puuduta, siis ma sind rohkem ei löö,” ütles Salander ja tõmbas mehe käest IQ-testi paberid, samal hetkel tundus Alvarile, et ta kuuleb eemalt mingeid hääli.

Kas see oli kõrvalkongis mängiv telekas või kolleegid, kes olid samuti osakonda tulnud ja omavahel koridoris juttu ajasid? Ta ei suutnud häälte päritolu tuvastada. Ta oli liiga uimane. Ta kaalus, kas teha kõigest hoolimata siiski üks liigutus või lihtsalt appi karjuda. Ent mõtlemine edenes vaevaliselt, valu oli ta aju vallutanud. Ta nägi läbi udu Salanderi kuju, keha valitsesid hirm ja segadus. Võimalik, et ta käsi puudutas häirenuppu, see oli pigem refleks kui teadlik tegu. Ent ta ei jõudnud midagi teha. Teda tabas uus hoop kõhtu, ta tõmbus looteasendisse ja hingeldas veelgi ägedamalt.

„Näed,” ütles Salander vaikselt. „See pole hea mõte. Aga tead, mis? Mulle tegelikult ei meeldi sulle haiget teha. Kas sa polnud omal ajal lausa väike kangelane? Ema päästja või nii. Ma kuulsin mingit taolist juttu. Nüüd on kogu majas põrgu lahti ja äsja jätsid sa Faria Kazi taas hätta. Ma pean sind hoiatama. See ei meeldi mulle.”

Mehel polnud midagi vastuseks kosta.

„Tüdruk on piisavalt kannatanud. See asi tuleb ära lõpetada,” jätkas Lisbeth ja Alvar noogutas, teadmata isegi õieti, miks.

„Suurepärane. Oleme juba ühel nõul,” ütles Lisbeth. „Kas sa oled lehtedest minu kohta lugenud?”

Mees noogutas taas, hoides nüüd käsi vööst tükk maad kaugemal.

„Hästi, sel juhul sa tead, et ma ei kohku millegi ees tagasi. Mitte üks raas. Aga meie sinuga saame võib-olla diili teha.”

„Kuidas?” kähises mees.

„Ma aitan sul korra majja lüüa ja hoolitsen selle eest, et Benito ja tema sabarakud hoiavad Faria Kazist eemale, ja sina ... laenad mulle arvutit.”

„Mitte mingil juhul! Sa ...” Alvar hingas sisse. „... peksid mind. Sinu lood on halvad.”

„Sinu lood on halvad,” ütles Lisbeth. „Inimesi alandatakse ja pekstakse, aga sina ei liiguta lillegi. Kas kujutad ette, milline skandaal see on? Kodukootud Mussolini on kriminaalhoolduses võimu haaranud.”

„Aga ...” püüdis mees öelda.

„Ei mingeid agasid. Ma aitan sul selle ära lahendada. Aga kõigepealt viid mind internetiühendusega arvuti juurde.”

„No kurat, see on täiesti võimatu,” ütles mees ja püüdis oma sõnadele mõjukat tooni anda. „Koridoris on igal pool kaamerad. Sinu lips on läbi.”

„Sel juhul on meie mõlema lips läbi, minul pole sellest midagi,” ütles Lisbeth ja Alvarile torkas järsku pähe Mikael Blomkvist.

Selle lühikese aja jooksul, mis Salander oli vanglas istunud, oli Mikael Blomkvist teda juba kaks või kolm korda külastamas käinud, ja kõige vähem soovis Alvar, et Blomkvist hakkaks tema mustas pesus tuhnima. Niisiis, mida nüüd ette võtta? Ta ei suutnud selgelt mõelda, veel vähem ette kujutada, kui tõenäoline on Benito vägitegusid kirjeldava artikli avaldamise ja kõikide väidete tõestamise võimalus. Valu tõrjus ratsionaalse mõtlemise kõrvale, selle asemel katsus ta oma õlga ja kõhtu ning ütles, teadmata täpselt, mida ta sellega silmas peab:

„Ma ei saa midagi lubada.”

„Mina samuti mitte, nii et oleme tasa. Tõuse nüüd püsti!”

„Me näeme administratsiooni poolel kindlasti mõnda vangla töötajat.”

„Siis seletad, et me õpime üheskoos. Algus läks IQ-testiga ju väga hästi.”

Mees tõusis püsti ja vaarus. Laelamp tiirles tema kohal nagu säraküünal, nagu langev täht. Ta tundis iiveldust ja ütles:

„Oota natuke, ma pean ...”

Lisbeth Salander patsutas mehe selga ja tõmbas sõrmedega läbi tema juuste, justkui tahaks tema välimust korrastada. Siis lõi ta uuesti. Alvar tundis surmahirmu. Ent seekord polnud hoop piinavalt valus, pigem vastupidi. Lisbeth Salander lõi tema õlaliigese taas paika ja kõige hullem valu andis pisut järele.

„Hakkame siis minema,” ütles Salander.

Alvar kaalus, kas peaks appi karjuma ja häirenuppu vajutama. Ta mõtles, kas lüüa naist kumminuiaga ja lasta pipragaasi. Ent ta hakkas lihtsalt astuma. Ta kõndis koridoris Lisbeth Salanderi kõrval, justkui poleks midagi juhtunud, avas ukse oma kiipkaardi ja koodiga ning lootis, et neile keegi vastu ei tule. Aga loomulikult sattusid nad kokku Harrietiga, omakasupüüdliku kolleegiga, kelle libeda käitumise tõttu oli raske aru saada, kumma poole huvisid ta õieti esindab, Benito või õigussüsteemi omi. Mõnikord arvas Alvar, et naine mängib kahte mängu – ta on selle poolel, kes talle hetkel parema pakkumise teeb.

„Tere,” ütles Alvar.

Harrieti juuksed olid hobusesabasse kinnitatud, suu ja silmade ümber karmid jooned. See aeg, kui teda kenaks võis pidada, oli ammu möödas.

„Kuhu te lähete?” küsis ta. Alvar taipas, et ülemusepositsioon ei aita teda Harrieti küsiva pilgu ees mitte kuidagi, ja ta pomises:

„Me läheme ... Kavatsesime ...”

Talle ei torganud midagi muud pähe peale õpingute, ent nii palju ta siiski taipas, et see pole praegu lahendus.

„... Salanderi advokaadile helistada,” jätkas ta.

Alvar tajus, et see ei kõlanud usutavalt, kindlasti on ta veel praegugi näost kahvatu ja uduse pilguga. Kõige parema meelega oleks ta uuesti põrandale kokku vajunud ja appi karjunud. Selle asemel lisas ta ootamatult autoriteetselt:

„Advokaat lendab homme hommikul vara Jakartasse.”

Tal polnud aimugi, kust ta selle Jakarta võttis. Ta mõistis vaid, et lause kõlas tõe pähe võtmiseks piisavalt konkreetselt ja iseäralikult.

„Okei, saan aru,” vastas Harriet tema positsiooniga rohkem kokku sobiva tooniga ja läks edasi. Kui nad olid kindlad, et naine on vaateväljast kadunud, jätkasid nad teed Alvari kabineti poole.

Kabinet oli püha koht. Selle ust hoiti alati kinni, kinnipeetavad ei tohtinud siia siseneda, saati veel siinset telefoni kasutada. Ent selle poole nad suundusid ja õnneks või kahjuks on jälgimiskeskuse poisid oma ekraanidelt juba näinud, et nad läksid pärast uste sulgemist personali poolele, ning sel juhul ilmub kindlasti iga hetk keegi välja, et küsida, mis siin toimub. Hea ei oleks see mingil juhul. Midagi tuleb ette võtta. Alvar näppis oma vööd. Ometi ei vajutanud ta häirenuppu. Tal oli liiga häbi, võib-olla tundis ta tahtmatult ka mõningast huvi. Mis Salanderil plaanis on?

Ta keeras ukse lukust lahti ja lasi Salanderi sisse ning taipas järsku ootamatult teravalt, kui armetu see ruum välja näeb. Kui haletsusväärsed – eriti arvestades kunagist memmepoja hüüdnime – on seinatahvlil rippuvad suured ema pildid, fotod olid koguni Vilda omadest suuremad. Ta oleks pidanud need juba ammu maha võtma, kirjutuslaua tühjaks tegema, töölt lahkuma ega mitte kunagi enam kriminaalidega kokku puutuma. Aga siin ta nüüd seisis. Ta pani ukse kinni, Lisbeth Salander jälgis teda sünge, otsustava pilguga.

„Mul on üks probleem,” ütles Salander.

„Milline nimelt?”

„Sina.”

„Mis probleem minuga siis on?”

„Kui ma sind välja saadan, annad sa häiret. Aga kui sa siia jääd, siis sa näed, mida ma teen, ja see pole samuti hea.”

„Kas kavatsed midagi seadusevastast teha?” küsis Alvar.

„Tõenäoliselt,” vastas Salander, ja sel hetkel reageeris Alvar ilmselt taas kuidagi, või siis oli Salander täiesti hull.

Ta lõi meest päikesepõimikusse kolmandat või neljandat korda, too vajus taas kokku, ahmis õhku ja ootas uusi hoope. Aga midagi ei juhtunud peale selle, et Salander kummardus, rebis kiire liigutusega tal vöö küljest ja pani selle kirjutuslauale. Valust välja tegemata püüdis mees end puhevile ajada ja vahtis Lisbethi ähvardavalt.

Tundus, justkui kargaksid nad kohe teineteisele kallale ja hakkaksid kaklema. Ent taas muutis Lisbeth ta relvituks, heites pilgu tema seinatahvlile.

„Kas neil piltidel on sinu mamps, kelle sa ära päästsid?”

Mees ei vastanud. Ta kaalus, kas peaks Salanderit ründama.

„Kas see on sinu ema?” kordas Salander ja Alvar noogutas.

„Kas ta on surnud?”

„Jah.”

„Aga ta on sinu jaoks tähtis?”

„On küll.”

„Sel juhul sa saad aru. Mul on vaja infot otsida ja sa lased mul seda teha.”

„Miks ma peaksin sul seda teha laskma?”

„Sest sa oled lasknud siin kõigel liiga kaugele minna. Vastutasuks aitan ma sul Benito maatasa teha.”

„Tema ei löö millegi ees risti ette.”

„Mina ka mitte,” vastas Salander.

Võib-olla oli tema jutus iva. Alvar on lasknud kõigel liiga kaugele minna. Ta lubas naise sellesse ruumi, ta on valetanud ja bluffinud. Tal pole enam suurt midagi kaotada ja kui Salander küsis tema arvuti salasõna, ütles ta selle. Ta vaatas naise käsi. Need köitsid teda üha enam ja enam. Käed liikusid välkkiirelt üle klaviatuuri ja alguses ei juhtunud midagi erilist. Ekraanil vaheldusid Uppsala haigla ja ülikooli kodulehed.

Kõik see kestis tükk aega, pealtnäha surfas Salander sihitult ringi ja alles siis, kui ette sattus veidi vanaaegse nimega meditsiinilise geneetika instituudi leht, ta peatus ja vajutas mõnda klahvi. Ekraan muutus pimedaks. Natuke aega oli ekraan must ja Salander ei teinud midagi, jäi lihtsalt täiesti liikumatult istuma. Ta hingetõmbed olid rasked, sõrmed kõhklevad nagu pianistil, kes valmistub rasket pala esitama.

Siis hakkas ta hämmastava kiirusega klõbistama, mustale ekraanile ilmusid valgete numbrite ja tähtede read, kohe seejärel jätkas arvuti iseseisvalt kirjutamist. Nähtavale ilmusid sümbolid, arusaamatud programmikoodid ja käsklused. Alvar sai aru vaid mõnest üksikust ingliskeelsest sõnast, connecting database, search, query ja response, ning seejärel ärevust tekitav Bypassing security. Natuke aega ootas Salander kannatamatult ja trummeldas sõrmedega vastu lauda. Ta vandus: „Kurat!” Ekraanile ilmus aken: ACCESS DENIED. Ta proovis uuesti ja uuesti, siis järsku juhtus midagi, justkui oleks laine üle ekraani liikunud, ja taas ilmus nähtavale pisut värvi. Rohelised helendavad tähed ACCESS GRANTED, ja kohe seejärel hakkas toimuma asju, mis Alvari meelest olid täiesti võimatud. Salander sisenes kübermaailma, mis näis olevat pärit hoopis teisest ajastust, ammu enne internetti.

Ta lappas läbi vanu skannitud dokumente ja nimekirju, kus nimed olid kirjutatud kirjutusmasina või pastakaga. Nende all olid tulbad numbrite, märkuste ja tulemustega, Alvari arvates hinnangute ja testidega, paar korda märkas ta dokumentidel salastatustempleid. Ta nägi Salanderi ja teiste nimesid ning ridamisi arvamusi. Talle tundus, et Salander muutis arvuti maotaoliseks olendiks, kes hääletult siugles peidetud arhiivides ja suletud keldrivõlvide all, ja see kõik jätkus tund tunni järel. Salander liikus muudkui edasi ja edasi.

Ometi ei taibanud ta sugugi, millega Salander õieti tegeleb, ta sai vaid aru, et otsingud ei kanna vilja. Sellest andis märku Salanderi kehakeel ja pomin, nelja ja poole tunni pärast ta loobus ja mees tõmbas kergendatult hinge. Tal oli vaja WC-sse minna. Tal on vaja koju minna, tädi välja vahetada, Vilda järele vaadata, magama jääda ja kogu maailm unustada. Ent Lisbeth palus tal vaikselt paigal istuda ja suu pidada. Tal oli vaja teha veel üks asi, taas kustutas ta ekraani ja kirjutas uusi käsklusi ning Alvar mõistis oma õuduseks, et Salander kavatseb tungida kinnipidamiskoha arvutisüsteemi.

„Jäta järele,” ütles ta.

„Sulle ei meeldi vangla direktor, ega ju?”

„Sellel pole mingit tähtsust.”

„Mulle samuti mitte,” ütles Salander ja tegi midagi, mida Alvar ei tahtnud nähagi.

Lisbeth läks Rikard Fageri meilide ja dokumentide kausta ning luges need läbi, ja Alvar lasi tal seda teha, mitte üksnes selle pärast, et ta vihkas vangla direktorit ja kõik piirid olid juba nagunii ületatud. Määravaks sai see, kuidas Salander arvuti ees tegutses. Arvuti oli nagu Salanderi keha pikendus. Ta käsitles seda tõelise virtuoossusega ja see pani Alvari Salanderit usaldama. Võib-olla oli see irratsionaalne, ta ei teadnud seda. Aga ta lasi Salanderil tegutseda ja virtuaalseid rünnakuid jätkata. Ekraan muutus taas must-valgeks ja sinna ilmusid uuesti sõnad ACCESS GRANTED. No mida paganat?

Alvar nägi ekraanil kõrvalasuvat turvaosakonna koridori. Koridor oli tühi ja hämar, Lisbeth Salander kordas järjest sama filmijuppi, nagu pikendaks ta seda või paneks lõigu järjest korduma. Alvar istus tükk aega, käed süles, ta pani silmad kinni ja lootis, et see kõik varsti lõpeks.

See lõppes kell 1.52. Lisbeth Salander tõusis püsti, pomises aitäh ja Alvar viis vangi midagi küsimata uuesti läbi suletud koridori tema kongi ja soovis talle head ööd. Seejärel sõitis Alvar koju ega maganud vaat et silmatäitki. Varastel hommikutundidel suikus ta natukeseks ajaks ärevasse unne ja nägi unes Benitot ning tema pistodasid.