Читать книгу Mees, kes otsis oma varju - Давид Лагеркранц - Страница 9

REEDED OLID LISBETHI PÄEVAD.

Iga reede pärastlõunal sõitis Mikael Blomkvist vanglasse Lisbeth Salanderit vaatama. Ta ootas neid külaskäike, eriti nüüd, kui ta oli lõpuks olukorraga leppinud ja suurem raev oli lahtunud. See oli aega võtnud.

Ta oli raevus süüdistuse ja kohtuotsuse peale ning elas seda välja telekas möirates ning ajalehtedes arvamusartikleid kirjutades. Aga kui ta lõpuks mõistis, et Lisbeth ise ei hooligi sellest kõigest suuremat, hakkas ta lugu rohkem Lisbethi seisukohalt nägema. Tema jaoks polnud see mingi suur asi. Kui ta saab vaid oma kvantfüüsikaga tegeleda ja trennis käia, võib ta istuda ükskõik kus, kas või vanglas, pealegi näeb ta kinnipidamiskohta kogemuse, millegi uue õppimisena. Selles suhtes on Lisbeth kummaline. Ta leppis elu keerdkäikudega, koguni siis, kui ta Flodbergasse üle viidi, ja Mikael Blomkvisti muretsemise peale ta enamasti vaid naeratas.

Mikaelile ei meeldinud Flodberga. Kellelegi ei meeldinud Flodberga. See on ainus kõrgeima turvaklassiga kinnipidamisasutus naistele, Lisbeth sattus sinna ainult sellepärast, et Rootsi vanglate ameti direktori Ingemar Enerothi väitel oli see koht Lisbethi jaoks kõige turvalisem, kuna niihästi kaitsepolitsei kui ka Prantsuse luureteenistus DGSE olid saanud teateid Lisbethi õe Camilla ja tema Vene kurjategijatest võrgustiku ähvardustest Lisbethi aadressil.

See võis olla tõsi. See võis olla puhas jama. Aga kuna Lisbethil polnud üleviimise vastu midagi, siis sai see teoks, ja nüüd polnud tema karistusajast enam kuigi palju alles jäänud. Võib-olla polnud olukord tõepoolest kuigi hull. Lisbeth oli eelmisel reedel ebatavaliselt reibas välja näinud. Vanglatoidu kuur mõjus tema igapäevase rämpstoiduga võrreldes kindlasti tervislikult.

Mikael istus Örebro rongis ja vaatas sülearvutis läbi Millenniumi suvenumbrit, mis pidi esmaspäeval trükki minema. Väljas sadas vihma. Ennustati, et sellest kujuneb üle pika aja üks kuumemaid suvesid. Ent seni oli taevast ainult vihma kallanud. Päevast päeva, ja Mikael igatses puhkuse järele oma Sandhamni majas. Ta oli palju tööd teinud. Pärast paljastust, kuidas Ameerika luureteenistuse NSA juhtivad jõud tegid tööstussaladuste varastamiseks kogu maailmas koostööd Venemaa organiseeritud kurjategijatega, oli Millenniumi majanduslik olukord paranenud. Ajakiri võitis tagasi oma kunagise staaripositsiooni. Ent edusammudega kaasnesid ka mured. Mikael ja toimetuse juhtkond tundsid sundi edasi arendada ajakirja digiversiooni, see oli loomulikult hea. Uuel meediamaastikul oli see hädavajalik.

Aga see röövis tema aega. Uuendused netis ja nõupidamised sotsiaalmeedia strateegiatest segasid keskendumast. Tõsi, ta oli jälile saanud mitmele heale teemale, ent polnud ühegagi neist jõudnud sügavuti minna, asja ei teinud paremaks ka see, et inimene, kes oli andnud talle pommuudise NSA kohta, istus hetkel vangis. Ta tundis end süüdlasena.

Ta vaatas rongiaknast välja ja lootis, et saaks rahus olla. See jäi muidugi paljaks unistuseks. Tema kõrval istuv vana naine segas teda pidevalt igasuguste küsimustega ja uuris, kuhu ta sõidab. Mikael vastas põiklevalt. Nagu enamik neist, kes teda viimasel ajal sobival ja ebasobival ajal segasid, tegi vanadaam seda ainult parimate kavatsustega. Ent Mikael oli rõõmus, kui ta oli sunnitud vestluse katkestama, et Örebros maha minna. Ta kiirustas läbi vihma bussi peale. Ehkki Flodberga kinnipidamisasutus asus raudtee ääres, polnud selle lähedal naljakal kombel ühtegi jaama ja tal tuli sõita veel nelikümmend minutit vanas, ilma konditsioneerita Scania bussis. Kakskümmend minutit puudus kuuest, kui eespool hakkas paistma hall betoonmüür.

Müür oli seitse meetrit kõrge, tuhm ja laineline, nagu oleks tasandiku jõhkralt enda alla matnud hiiglaslik betoonlaine siin järsku peatunud. Vaid kaugel silmapiiril võis aimata okaspuumetsa. Polnud näha ühtegi elumaja ja vangla värav oli raudtee tõkkepuule nii lähedal, et selle taha mahtus ootama ainult üks auto korraga.

Mikael astus bussist maha ja läks raudväravatest sisse. Ta lukustas valveruumis oma telefoni ja võtmed halli kappi. Ta läbis turvakontrolli, kus talle järjekordselt tundus, et teda nöögitakse meelega. Siilipea ja tätoveeringutega umbes kolmekümneaastane valvur katsus koguni ta jalgevahet. Lisaks ilmus välja must labrador, ilus ja rõõmus peni. Ent Mikael teadis loomulikult, mida see tähendab. Narkokoer. Kas nad tõesti arvavad, et ta tahab vanglasse uimasteid viia?

Ta jäi pealtnäha ükskõikseks ja kõndis ühe teise, pikema ja veidi meeldivama meesvalvuriga läbi pikkade koridoride. Vaheuksed avanesid automaatselt, kui valvekeskus tänu laes olevatele kaameratele neid oma ekraanidel nägi. Võttis aega, enne kui nad külastusosakonda jõudsid. Tal tuli kaua oodata ja tagantjärele on raske öelda, mis hetkel ta täpselt taipas, et midagi on valesti.

Arvatavasti juhtus see siis, kui välja ilmus osakonnajuhataja Alvar Olsen.

Olseni laup oli higine, ta oli närviline ja lausus paar punnitatud viisakussõna, enne kui ta Mikaeli koridori lõppu kokkusaamiste ruumi juhatas, selleks ajaks Mikael juba enam ei kõhelnud. Midagi oli kahtlemata teisiti.

Lisbeth kandis kinnipidamisasutuse kulunud ja pleekinud riideid, need rippusid tema seljas alati naeruväärselt lotakalt. Tavaliselt tõusis ta Mikaeli saabudes püsti. Nüüd aga jäi ta oma kohale istuma, keha äraootavalt pinges. Pea oli veidi vasakule kallutatud, justkui vaataks ta Mikaelist mööda. Lisbeth oli ebatavaliselt liikumatu, vastas küsimustele ainult ühesõnaliselt ja vältis tema pilku. Lõpuks oli Mikael sunnitud küsima, kas midagi on juhtunud.

„Sõltub, mis kandi pealt vaadata,” vastas Lisbeth, ja Mikael naeratas veidi äraootavalt. Vähemalt mingisugune algus oli tehtud.

„Kas sa tahaksid lähemalt rääkida?”

Ei, Lisbeth ei tahtnud, „mitte nüüd ja mitte siin”, ja taas tekkis vaikus. Trellitatud akna taga rabises vihm jalutusõuele ja müüridele ning Mikael vahtis tühja pilguga seina najale tõstetud kulunud madratsit.

„Kas ma peaksin muretsema?” küsis ta.

„Minu meelest küll,” vastas Lisbeth ja muigas, see polnud säärane nali, mida Mikael oleks kuulda lootnud.

Ometi mõjus see vabastavalt, ka Mikael naeris ja küsis, kas ta saab millegagi aidata. Lisbeth vaikis ja ütles siis „võib-olla”, mis Mikaeli taas üllatas. Lisbeth Salanderil polnud kombeks asja ees, teist taga abi paluda.

„Tore. Ma võin põhimõtteliselt kõike teha,” ütles ta.

„Põhimõtteliselt?”

Lisbethi näole ilmus uuesti muie.

„Seaduserikkumisest ma parema meelega hoiduksin,” ütles Mikael. „Natuke kurb, kui me mõlemad siia satume.”

„Eks sina pead vist meestevanglaga leppima, Mikael.”

„Kui mind minu vapustavat sarmi arvesse võttes muidugi erandkorras Flodbergasse ei suunata. Milles asi?”

„Mul on terve rida vanu nimekirju,” ütles Lisbeth, „ja neis on midagi valesti. Näiteks on seal üks mees nimega Leo Mannheimer.”

„Leo Mannheimer,” kordas Mikael.

„Täpselt nii, ta on kolmkümmend kuus aastat vana. Sa leiad ta netist kergesti üles.”

„Hästi, alustuseks sobib. Mida ma pean otsima?”

Lisbeth libistas pilgu üle kokkusaamiste ruumi, justkui peaks Mikael oma otsimist siit alustama. Siis pööras ta pead ja vaatas mehele hajameelselt otsa.

„Ausalt öeldes ma ei tea.”

„Kas ma peaksin seda uskuma?”

„Üldiselt jah.”

„Üldiselt?”

Mikael ärritus pisut ja jätkas:

„Okei, sa ei tea. Aga sa tahad tema tausta üle vaadata. Kas ta on midagi erilist teinud? Või on ta lihtsalt kahtlase mulje jätnud?”

„Sa oled kindlasti kuulnud investeerimisfondist, kus ta töötab. Aga üldiselt ma arvan, et oleks kasulik teda natuke eelarvamustevabalt uurida.”

„Jäta järele,” ütles Mikael. „Sa pead mulle ometi veel midagi andma. Mis nimekirjadest sa rääkisid?”

„Nimedest,” vastas Lisbeth.

See kõlas salapäraselt ja tobedalt ning hetkeks arvas Mikael, et Lisbeth teeb temaga nalja ja peagi hakkavad nad rääkima igasugustest muudest asjadest nagu eelmisel reedel. Kuid selle asemel tõusis Lisbeth püsti, kutsus valvuri ja ütles, et ta tahab osakonda tagasi minna.

„Nalja teed või?” küsis Mikael.

„Ei tee,” vastas Lisbeth. Mikaelil oli tahtmine vanduda ja vastu vaielda ning rääkida, kui mitu tundi tal kulub siia- ja tagasisõiduks, ning et ta võiks reede õhtul kahtlemata ka midagi hoopis huvitavamat ette võtta.

Aga ta sai aru, et sellest poleks mingit kasu. Seepärast tõusis ka tema püsti, kallistas Lisbethi ja ütles kerge isaliku autoriteediga, et Lisbeth end hoiaks. Too vastas „võib-olla, mõnikord”, loodetavasti oli ta seejuures irooniline, ehkki näis, et mõtetes on ta juba mujal.

Mikael vaatas, kuidas osakonnajuhataja vangi ära viis, talle ei meeldinud Lisbethi sammude vaikne sihikindlus. Vastumeelselt lasi ta end teises suunas eskortida, turvaruumis avas ta oma kapi ja sai tagasi telefoni ning võtmed. Ta lubas endale väikest priiskamist ja sõitis taksoga Örebro jaama. Koju sõites luges ta rongis ainult üht Peter May krimkat. Otsekui omamoodi protestiks viivitas ta Leo Mannheimeri tausta uurimisega.

ALVAR OLSENILE OLI kergenduseks, et Mikael Blomkvisti külaskäik nii lühikeseks jäi. Ta oli kartnud, et Lisbeth annab ajakirjanikule infot Benito ja turvaosakonna kohta, aga seda ta vaevalt jõudis seekord teha, ja see oli ju hea. Muus osas polnud eriti millegi üle rõõmustada. Alvar oli kõvasti vaeva näinud, et Benito osakonnast mujale üle viidaks. Aga midagi ei juhtunud, asja ei parandanud sugugi ka see, et mitmed tema kolleegid kaitsesid Benitot kinnipidamisasutuse juhtkonna ees ja kinnitasid, et mingeid uusi abinõusid pole vaja tarvitusele võtta.

Hullumeelne olukord jätkus ja Lisbeth Salander jäi esialgu passiivseks. Ta ei teinud ikka veel muud, kui jälgis ja jättis meelde. Aga tundus, nagu võtaks ta aega. Ta oli andnud Alvarile viis päeva. Viie päeva jooksul pidi too asjad nii korraldama, et Faria Kazi rahule jäetaks. Pärast seda lubas Salander sekkuda, nagu ta oli hoiatanud, ja nüüd on viis päeva peagi möödas, ent Alvar pole suutnud mitte midagi ette võtta. Vastupidi, õhkkond osakonnas muutus üha pingelisemaks ja ebameeldivamaks. Midagi kohutavat oli tulekul.

Tundus, nagu valmistuks Benito võitluseks. Ta lõi uusi liite, tal käis ebatavaliselt palju külalisi, mis enamasti tähendas, et ta sai väljastpoolt ebatavaliselt palju infot, ja eelkõige torkas silma, et ta on Faria Kazit rohkem piinama hakanud. Tõsi, Lisbeth Salander viibis alati kusagil läheduses ja see oli hea, sellest oli abi. Ent see ärritas Benitot. Ta kiusas Lisbethi, sosistades talle ähvardusi, ja kord jõusaalis juhtus Alvar kuulma, mida ta ütles.

„Kazi on minu hoor,” sisistas ta. „Mitte keegi teine peale minu seda pruuni libu ei kamanda!”

Lisbeth Salander surus lõuapärad kokku ja vaatas põrandale. Alvar ei teadnud, kas ajapikenduse pärast, mis Salander oli talle andnud, või tundis ta end võimetuna midagi tegema. Ta kaldus viimase seisukoha poole. Olgu ta kuitahes tugev, Benitole pole tal midagi vastu panna. Benito ei löönud millegi ees risti ette, ta kandis eluaegset karistust ja tal polnud midagi kaotada, pealegi olid tema selja taga alati tema gorillad Tine ja Greta, samuti Josefin, ja viimasel ajal kartis Alvar kohutavalt, et näeb Benito käes terast välgatamas.

Alvar kontrollis ühtelugu töötajaid metallidetektori juures ja lasi järjepidevalt Benito kambrit läbi otsida. Ent ta kartis, et sellest ei piisa. Tema meelest tegelesid Benito ja tema sabarakud kogu aeg millegi kahtlasega. Need võisid olla uimastid või läikivad esemed, või siis oli see kõik vaid Alvari enda ettekujutus. Ta kõndis nagu sütel ja paremaks ei muutnud asja ka see, et Salanderit varitses juba algusest saadik tõsiselt võetav oht. Iga kord, kui häire tööle hakkas või kui keegi teda sisetelefoni kaudu kutsus, kartis ta teadet, et Lisbethiga on midagi juhtunud, ta püüdis Lisbethi veenda isolaatorisse minema. Ent Lisbeth keeldus ja Alvar polnud temaga vaidlemiseks piisavalt tugev. Ta polnud millegi jaoks piisavalt tugev.

Teda jälitasid süütunne ja mure, ta oli pidevalt valvel. Lisaks tegi ta väga palju ületunde ja kurvastas sellega Vildat, lapsehoidmise koormat kandva tädi ja naabritega kippusid suhted pingeliseks. Ta oli higist läbimärg. Osakonnas oli väljakannatamatult kuum ja lämbe. Ventilatsioonisüsteem oli kohutavalt kehv, ta oli vaimselt ära kurnatud ja vaatas ühtelugu kella, oodates vangladirektor Rikard Fageri telefonikõnet Benito üleviimise kohta. Aga kõnet ei tulnud, ehkki Alvar oli esimest korda täiesti avameelselt olukorrast rääkinud. Rikard Fager on veelgi suurem idioot, kui ta seni arvas, või on ka tema korrumpeerunud, mine sa tea. Telefon vaikis endiselt.

Kui kongiuksed reede õhtul suleti, läks Alvar oma kabinetti ja püüdis mõtteid koguda. Ent ta ei saanud kuigi kaua rahus olla. Lisbeth Salander helistas häiretelefonile ja tahtis taas tema arvutit kasutada. Ta tõi Salanderi oma kabinetti ja püüdis ka seekord aru saada, millega too tegeleb. Vastus jäi napisõnaliseks. Salanderi pilk oli sünge. Alvar Olsen jõudis ka sel õhtul väga hilja koju ja tundis selgemalt kui kunagi varem, et ees ootab katastroof.

LAUPÄEVA HOMMIKUL LUGES Mikael Bellmansgatanil nagu tavaliselt Dagens Nyheteri paberväljaannet, lisaks oma iPadist ka Guardiani, New York Timesi, Washington Posti ja The New Yorkerit. Ta jõi cappuccino’t ja espressot ning sõi jogurtit müsliga, juustu- ja maksapasteediga võileibu ning lasi ajal lihtsalt kulgeda nagu alati, kui nad Erikaga Millenniumi korrektuuri ära olid saatnud.

Alles tunni või kahe pärast istus ta arvuti ette ja hakkas Leo Mannheimeri kohta infot otsima. Leo Mannheimeri nimi ilmus mõnikord, kuigi mitte just väga sageli, välja majanduslehekülgedel. Ta oli Stockholmi kaubanduskõrgkooli lõpetanud majandusdoktor, töötas Alfred Ögreni investeerimisfirmas, mida Mikael – nagu Lisbeth oli oletanud – väga hästi teadis.

See oli hea mainega investeerimisfirma, mille põhiklientideks olid rikkad inimesed, ehkki selle juhi Ivar Ögreni laiutav ja suurustav stiil ei olnud alati kooskõlas firma sooviga jätta endast diskreetne ja tagasihoidlik mulje. Leo Mannheimer oli kõhn, suurte siniste silmade ja lokkis juuste ning paksude, veidi naiselike huultega. Ta oli loomulikult rikas, ent on mitte mingi rahatuus. Viimase tuludeklaratsiooni järgi oli tal varandust kaheksakümmend kolm miljonit krooni, mis pole muidugi paha, ent suurimate ärihaidega võrreldes siiski tagasihoidlik number. Kõige silmatorkavam – vähemalt esimesel pilgul – oli see, et ühes Dagens Nyheteri nelja aasta taguses reportaažis räägiti tema kõrgest IQ-st. See oli mõõdetud juba siis, kui ta oli väike poiss, tol ajal äratas see küllaltki suurt tähelepanu, kirjutas leht. Intervjuus aga vaigistas ta sümpaatselt reporteri indu.

„IQ ei tähenda mitte midagi,” ütles ta. „Göringil oli samuti kõrge IQ. Sellest hoolimata võib inimene idioot olla,” ja seejärel rääkis ta empaatia, kaastunde ja kõige muu tähtsusest, mida intelligentsustestid ei mõõda, osutades ka asjaolule, et tema meelest on vääritu, peaaegu ebaaus kellegi andeid numbrilisel skaalal hinnata.

Tema jutt ei jätnud päti muljet. Teisest küljest on pätid sageli osavad suisa pühakutena esinema ja Mikael ei lasknud end pimestada isegi sellest, et Leo Mannheimer annetas märkimisväärseid summasid heategevuseks ning tundus üldiselt terava mõistusega, tagasihoidliku inimesena.

Mikael oletas, et Lisbethil oli mehe nime nimetamiseks muu põhjus kui hea eeskuju inimkonnale. Aga nagu öeldud, ei teadnud ta midagi kindlalt. Jutt oli eelarvamustevabast otsimisest, sel puhul tuleb kõrvale heita eelarvamused nii ühes kui teises suunas. Miks Lisbeth nii lootusetu mulje jättis? Mikael vaatas Riddarfjärdeni lahte ja vajus mõttesse. Imekombel täna ei sadanud. Pilved hajusid ja tundus, et tuleb imeilus hommik. Ta mõtles, kas peaks hoopis linna peale minema, Kaffebari kohvikus veel ühe cappuccino võtma, oma krimkat lugema ja Leo Mannheimeri ära unustama, vähemalt nädalavahetuseks. Laupäev pärast ajakirjanumbri materjali üleandmist oli kuu kõige parem päev, õigupoolest ainus päev, kui ta lubas endale täielikku vabadust. Teisest küljest aga ... ta oli lubanud, ja seetõttu ei tohiks laiskusele järele anda.

Lisbeth oli andnud talle aastakümne pommloo ja sellega hoolitsenud Millenniumi positsiooni taastamise eest avalikkuse silmis. Ent lisaks oli ta päästnud ühe lapse elu ja harutanud lahti rahvusvahelise kuriteo niidiotsad, ning oli täiesti kindel, et peaprokurör Richard Ekström ning esimese astme kohtunikud on idioodid. Sel ajal kui Mikael kogus au ja kuulsust, istus tõeline kangelane trellide taga. Seepärast jätkas ta info otsimist Leo Mannheimeri kohta, nagu Salander oli palunud.

Kuigi palju huvitavat ta ei leidnud, ehkki avastas üsna pea, et neil on Leoga ka midagi ühist. Mõlemad olid püüdnud välja selgitada tõde Brüsselis asuva Finance Security vastu korraldatud häkkerirünnaku kohta. Tegelikult olid küll pooled Rootsi ajakirjanikud ja kogu finantsturg ühel või teisel moel sündmusega tegelenud, nii et see seos polnud kuigi tähelepanuäratav, ent siiski ... Võib-olla on seal midagi ja kes teab, võib-olla on Leo Mannheimeri valduses üks või teine fakt või saladus rünnaku kohta.

Mikael oli Lisbethiga sellest sündmusest rääkinud. Lisbeth oli sel ajal Gibraltaris oma isiklikke rahaasju korraldamas. See oli üheksandal aprillil, vahetult enne tema vanglasseminekut, ja Lisbethi jättis kogu see teema kummaliselt ükskõikseks. Mikael mõtles, et Lisbeth tahab võib-olla nautida oma viimaseid tunde vabaduses, mitte muretseda uudiste pärast, isegi kui tegemist on häkkerlusega. Aga loogiliselt võttes oleks see pidanud teda huvitama ja võib-olla – seda võimalust ei saanud välistada – ta koguni teadis sellest midagi. Mikael istus sel päeval Götgatanil toimetuses, kui kolleeg Sofie Melker läbi astus ja rääkis, et pankade internetiteenustega on probleeme. Mikaeli ei huvitanud see kopika eestki.

Näis, et ka börs ei reageeri uudisele mitte kuidagi. Ent siis pandi tähele, et kodumaine aktsiakauplemine on loid. Kohe seejärel lõppes üldse igasugune kauplemine ja tuhanded inimesed avastasid, et nad ei näe netipangas enam oma saldosid. Vara või väärtpaberitesse paigutatud investeeringuid polnud enam lihtsalt olemas. Saadeti välja terve rida pressiteateid:

Tegemist on kõigest tehnilise veaga. Viga parandatakse peagi. Olukord on kontrolli all.

Sellest hoolimata ärevus kasvas. Krooni kurss langes ja järsku ilmus hiidlainena välja kuuldus, et kahju on nii ulatuslik, et väärtpaberikontosid pole võimalik enam taastada. Räägiti riskist, et märkimisväärsed varandused on õhku haihtunud, erinevate autoriteetide rahustavatest kinnitustest polnud abi. Finantsturud kukkusid kokku. Igasugune kauplemine peatati, telefonid olid punased ja meiliserverid jooksid kokku. Riigipangale tehti pommiähvardus. Purustati aknaid. Ärimees Carl af Trollel õnnestus ühele pronksskulptuurile virutades oma parema jala luu murda.

Oli ridamisi veidraid vahejuhtumeid, eelaimus selle kohta, et kõik võib kontrolli alt täiesti väljuda. Ning kohe varsti oli kõik möödas. Investeeringute kirjed ilmusid tagasi ja riigipanga juhataja Lena Duncker väitis, et tõelist ohtu pole kunagi olnudki. Objektiivses mõttes oli see kindlasti tõsi. Ent seekord ei pakkunud kõige suuremat huvi objektiivne külg – IT-turvalisus –, vaid tekkinud segadus ja paanika. Kes selle valla päästis?

Oli selge, et rootslaste kõiki investeeringuid registreeriv väärtpaberikeskus, mis vastavalt aja vaimule oli müüdud Belgia firmale Finance Security, oli langenud massiivse küberrünnaku ohvriks, ja ainuüksi see näitas, kui haavatav on finantssüsteem. Aga see polnud veel kõik.