Читать книгу Leegitsev rist 2. osa - Диана Гэблдон - Страница 10

Alamance’i suur laager

16. mai 1771

Meestele, kes on koondunud

relvade alla ja nimetavad end

reguleerijateks

Vastuseks teie petitsioonile teatan, et olen alati silmas pidanud riigi ja kõigi siinsete asukate huvisid. Kahetsen sügavalt seda kohustust, mille olete mulle pannud, väljudes riigi halastava kaitse alt ja oma maa seaduste raamidest, ning nõuan, et teie, kes te nimetate end reguleerijateks, paneksite relvad maha, annaksite välja seadusega vastuollu läinud ninamehed, alistuksite selle riigi seadustele ja jääksite lootma valitsuse heatahtlikkusele. Leppides nende tingimustega teate kättesaamisele järgneva tunni jooksul, hoiate ära verevalamise, sest pärast seda olete mässajatena sõjajalal oma kuninga ning riigi ja selle seadustega.

William Tryon

Kui ärkasin, oli Jamie juba läinud; tema tekk lebas kenasti kokkupanduna minu kõrval ja Gideoni, kelle Jamie õhtul sootamme külge lõõga oli pannud, polnud enam seal.

„Kolonel läks kuberneri sõjanõukogu koosolekule,” ütles Kenny Lindsay ning haigutas suure suuga. Ta pilgutas silmi ja raputas ennast nagu märg koer. „Kas soovite teed või kohvi, proua?”

„Teed palun.” Arvatavasti oli põhjus üleüldises õhustikus, et mu mõtted läksid Bostoni teejoomisele^[1.]. Mul polnud enam täpselt meeles, millal too mäsu ja sellele järgnevad sündmused aset pidid leidma, tundsin üksnes ebamääraselt, et pean kasutama iga võimalust juua teed, kuni seda veel saada on, lootes, et see imbub mu kudedesse – just nagu karu vitsutab enne talve süüa tõuke ja marju.

Päev oli koitnud tuuletu ja selge ning ehkki oli veel jahe, võis õhus ikka veel tunda eilse vihma lämbust. Jõin sõõmhaaval teed ja tundsin, kuidas väikesed juukseudemed tassist tõusva auru käes lahti pääsevad, näo ümber keerduvad ja põskedele kleepuvad.

Koed selleks korraks kosutatud, võtsin kaks ämbrit ja seadsin sammud jõe poole. Lootsin, et mu ettevaatus osutub asjatuks, kuid tahtsin siiski, et mul oleks käepärast mingi kogus steriilset keedetud vett. Kui seda ei lähe vaja meditsiiniliseks otstarbeks, võin pesta sukki – neile kulunuks see hädasti ära.

Nimest hoolimata polnud Suur-Alamance teab kui muljet avaldav, selle laius ulatus enamjaolt viieteistkümnest kahekümne jalani. Pealegi oli jõgi madal ja mudase põhjaga, siugles nagu lahti harutatud lõng ning terve maastik oli lõhestatud selle haru- ja lisajõgedest.

Küllap oli see sõjalises mõttes siiski arvestatav eraldusjoon, sest ehkki rühm mehi suutnuks jõe kahtlemata kaunis hõlpsasti ületada, poleks nad saanud teha seda märkamatult.

Kiilid tegid jõe kohal sööste ning tiirutasid paari tumedasse vette põit tühjendava ja isekeskis sõbralikult juttu puhuva rahvakaitseväelase pea ümber. Seisin taktitundeliselt põõsa taga, ootasin, kuni nad ära läksid, ja arutlesin oma ämbritega kaldanõlvast alla minnes endamisi, kuidas meil on vedanud, et enamik mehi nõustub vett jooma üksnes siis, kui neid ähvardab tõesti oht janusse surra.

Kui tagasi jõudsin, oli laager ärkvel ja mehed jalul, mis siis et punetavate silmadega. Kõigist aimus valvsust – kui mitte just otsest lahinguvalmidust – ning lõkete vahetsi ebatavaliselt taltsalt läbi sörkiva Gideoni seljas naasev Jamie võeti vastu üksnes tavapärase kerge uudishimuga.

„Mis uudist, Mac Dubh?” küsis Kenny, tõustes ja tervitades Jamiet, kui too ratsu peatas. „Juhtus midagi?”

Jamie raputas pead. Ta oli laitmatult, peaaegu rangelt riides, juuksed kuklasse seotud, puss ja püstolid vööl, mõõk puusal. Kuue külge kinnitatud rosett oli selle kõige juures ainus värvilaik. Jamie oli lahinguvalmis ning sellest mõttest käis mul üle selja kerge külmavärin.

„Kuberner saatis reguleerijatele kirjakese. Neli šerifit said koopia ja loevad selle ette igale rühmale, kellega kohtuvad. Meil ei jää üle muud kui oodata ära, mis juhtub.”

Nägin Jamiet vaatamas kolmanda lõkke poole. Roger oli ilmselt lahkunud juba varavalges, enne kui laager virgus.

Tühjendasin ämbrid katlasse, et ajada vesi keema. Võtnud need uuesti kätte plaaniga käia veel üks kord jõe ääres, märkasin, et Gideon tõstis järsult pea, ajas kõrvad kikki ja hirnatas otsekui tervituseks. Jamie ajas ta sedamaid liikvele, jättis minu ees seisma ning langetas käe mõõgale. Gideoni võimas rind ja turi varjasid mu vaate; tulijat ma ei näinud, küll aga seda, et Jamie laskis võõra nähtavale ilmudes käe mõõgapidemel lõdvaks. Niisiis sõber.

Või kui mitte just sõber, siis igatahes keegi, kes ei kavatsenud sind sadulast maha tulemata surnuks torgata või raiuda. Kuulsin teretuseks kergitatud tuttavat häält, kiikasin Gideoni lõua alt ning nägin kahe abi saatel üle aasa ratsutamas kuberner Tryoni.

Kuberner ratsutas päris kenasti, ehkki mitte just teab kui elegantselt, ning oli riides nagu sõjakäigul ikka – seljas lihtne sinine mundrikuub, jalas hirvenahast püksid, kübara küljes ohvitseri kollane kokard ning küljel kortikuks nimetatav ratsaväesaabel, mis polnud ilmselt iluasi: pidemel võis näha täkkeid ja tupp oli kulunud.

Peatanud hobuse, noogutas Tryon Jamiele tervituseks ja puudutas kübarat; Jamie vastas samaga. Märganud Gideoni taga mind, võttis kuberner viisakusest oma kolmnurkse kübara kogunisti peast ja tegi sadulas kummarduse.

„Proua Fraser, teie teenistuses.” Nähes mu käes ämbreid, pöördus ta hobuse seljas ja viipas ühele abile. „Härra Vickers. Olge nii hea ja aidake proua Fraserit.”

Ulatasin ämbrid tänulikult härra Vickersile, umbes kaheksateistkümnesele roosapõsksele noormehele, aga ei läinud temaga kaasa, vaid üksnes juhatasin, kuhu nendega minna. Tryon vaatas mulle kulmu kergitades otsa, aga vastasin tema põgusale nördimusilmele mõttelageda naeratusega ega liikunud paigast. Ma ei kavatsenudki lahkuda.

Piisavalt tark, et seda mõista, ei teinud ta mu kohalolekust numbrit. Selle asemel manas ta ette näo, nagu ei märkakski mind, ja noogutas uuesti Jamiele.

„Kas teie väed on lahinguvalmis, kolonel Fraser?” Ta vaatas rõhutatud tähelepanuga ringi. Vägedest olid sel momendil näha ainult Kenny, nina teekruusis, ning Murdo Lindsay ja Geordie Chisholm, kes lõbustasid end puude vahel, loopides üksteise võidu maasse nuga, mille teine pidi seejärel hammastega välja tõmbama.

„Jah, söör.”

Kuberner kergitas ilmselge umbusu märgiks mõlemat kulmu.

„Kutsuge nad kokku, söör. Tahan nende valmisolekut näha.”

Jamie viivitas hetke ja võttis siis ratsmed pihku. Silmad kõrgemale kerkinud päikese käes kissis, silmitses ta kuberneri ratsut. „Kena ruun teil söör. On ta rahulik?”

„Muidugi.” Kuberner kortsutas kulmu. „Milles küsimus?”

Jamie ajas pea kuklasse ja tõi kuuldavale mägismaalastele iseloomuliku ulvava hüüu, mida on mäenõlvadel kuulda aakrite ulatuses. Kuberneri hobune rapsas ratsmeid ja ajas silmad pahupidi. Röökides nagu surmahaldjad, tormasid metsasügavusest välja rahvakaitseväelased ja puudelt prahvatas valjusti käratsedes õhku must pilv kaarnaid nagu suurtükisuits. Hobune ajas end tagajalgadele, jättis Tryoni nagu hunniku õnnetust rohule lamama ja kihutas üle rohumaa eemal kasvavate puude poole.

Astusin mitu sammu tagasi, et pääseda pisut eemale.

Kuberner tõusis näost punasena ja õhku ahmides istukile ning leidis end keset sõõris seisvaid rahvakaitseväelasi, kes olid relvad muiates temale suunanud.

Ta põrnitses näkku vaatavat püsitoru ning lõi selle ühe käega kõrvale, tuues kuuldavale vaikseid lämbuvaid häälitsusi nagu vihane orav.

Jamie köhatas mõistaandvalt ja mehed kadusid kibekähku tagasi tihnikusse.

Mõtlesin, et nüüd oleks suur viga sirutada kubernerile abistav käsi ning võimaldada tal näha oma ilmet. Keerasin taktitundeliselt selja ja kõndisin natuke eemale, tehes näo, nagu oleks mu jalge ees nina maast välja pistnud mingi iseäranis huvitav uus taim.

Härra Vickers ilmus metsast nähtavale, nägu ehmunud, kummagi käe otsas veeämber.

„Mis juhtus?” Ta hakkas kuberneri poole minema, aga asetasin keelavalt käe tema käsivarrele. Härra Tryonil tuli lasta end koguda ja taastada oma väärikus.

„Ei midagi tähtsat,” vastasin, võttes ämbrid, enne kui ta jõudnuks need maha pillata. „Ee ... kas teate, kui palju rahvakaitseväelasi siia on koondunud?”

„Tuhat kuuskümmend kaheksa meest, proua,” vastas ta üdini heitunult. „Arvestamata mõistagi kindral Waddelli väeosi. Aga mis ...?”

„Ja teil on kahur?”

„Oojaa, isegi mitu, proua. Meil on kaks suurtükkidega relvastatud jagu – kaks kuuenaelast, kümme pöördkahurit ja kaks kaheksanaelast suurtükki.” Niisugusele hävitusjõule mõeldes ajas Vickers selja uhkelt sirgu.

„Teisel pool jõge on kaks tuhat meest, söör ... aga enamik vaat et relvitud. Paljudel on ainsaks sõjariistaks nuga.” Mu selja tagant kostis Jamie hääl, mis tõmbas Vickersi tähelepanu endale. Pöördusin ning nägin, et Jamie on sadulast maha tulnud ja seisab kuberneriga vastamisi, hoides käes tolle kübarat. Laksanud sellega endale hooletult vastu reit, ulatas ta peakatte omanikule, kes võttis selle vastu nii väärikalt, kui asjaolud vähegi lubasid.

„Ma olen sellest teadlik, härra Fraser,” lausus kuberner kuivalt, „aga rõõm kuulda, et teie luureandmed langevad minu omadega ühte. Härra Vickers, kas olete nii kena ja toote mu hobuse?” Lillakas toon oli hakanud Tryoni näost taanduma ning kui tema maneeris võis ehk ikka veel aimata teatud jahedust, siis vihane ei paistnud ta olevat. Tryonile olid omane õiglustunne ja – mis praegu isegi tähtsam – huumorimeel, mida polnud kõigutanud isegi äsjane sõjalise valmisoleku demonstratsioon.

Jamie noogutas.

„Küllap on agendid rääkinud teile ka seda, et reguleerijatel õigupoolest ei olegi õiget juhti?”

„Otse vastupidi, härra Fraser. Mulle on jäänud mulje, et juba päris pikka aega on selle liikumise peamine agitaator olnud – ja on praegugi – Hermon Husband. Ka James Hunter on nimi, mida olen näinud New Berni saadetud kaebekirjade ja lõputute petitsioonide all. Ja neid on teisigi: Hamilton, Gillespie ...”

Jamie tegi kärsitu liigutuse ja peletas näo eest eemale sääseparve.

„Mõnel teisel puhul, söör, arutaksin teiega meeleldi, kas sulg on võimsam relv kui mõõk, aga mitte lahinguvälja serval, ja just seal me praegu seisame. Mees, kes kirjutab julgeid pamflette, ei sobi juhtima vägesid, ning Husband on kveeker ja härrasmees.”

„Olen sellest teadlik,” vastas Tryon. Kulm trotslikult kergitatud, osutas ta jõe teisele kaldale. „Aga ometi on ta siin.”

„Ta on tõesti siin,” nõustus Jamie. Ta vaikis natuke aega, otsekui kombiks kuberneri meeleolu, enne kui edasi räägib. Kuberner paistis olevat löögivalmis, tema selg oli tõmbunud jäigalt sirgu ja silmad sädelesid. Aga ometi: lahingukäsku polnud veel antud ning pinget hoiti ohjes. Ehk võtab Tryon teda ikkagi kuulda.

„Ma olen kostitanud seda meest oma katuse all, söör,” lausus Jamie sõnu otsides. „Olen ise einestanud tema pool. Ta ei püüagi varjata oma vaateid ega iseloomu. Kui ta viibibki täna siin, siis on see nõudnud temalt suurt eneseületust.” Jamie jäi vait ja kogus end. Ta oli libedal pinnal.

„Saatsin ühe mehe vastaskaldale, söör, et ta otsiks Husbandi üles ja paluks tal tulla minuga kohtuma. Ehk suudan teda veenda kasutama oma märkimisväärset autoriteeti, et mõjutada neid mehi ... neid kodanikke,” ta osutas korraks jõe ja selle teisel kaldal peituvate töösipelgate armee poole, „loobuma sellest hukatuslikust ettevõtmisest, mis lõpeb paratamatult katastroofiga.” Ta vaatas Tryonile otse silma.

„Söör, tohin ma paluda ... kui Husband tuleb, kas räägiksite temaga ise?”

Tryon seisis vaikides ning keerutas, ilma et oleks seda märganudki, käes tolmust kolmnurkset kübarat. Hiljutise vahejuhtumi sünnitatud segadus oli settinud, meie pea kohal jalakaoksal laulis virelind.

„Nad on selle koloonia kodanikud,” vastas ta viimaks, nooksates jõe teise kalda poole. „Mul oleks kahju, kui neile sünniks midagi halba. Nende nõudmised on osaliselt õigustatud, olen seda tunnistanud – sealjuures avalikult! – ning astunud samme ülekohtu heastamiseks.” Tryon vaatas Jamie poole, nagu tahaks näha, kas too tema seletust arvestab. Jamie seisis vaikides ja ootas.

Tryon tõmbas sügavalt hinge ja laksas endale kübaraga vastu säärt.

„Aga ma olen selle koloonia kuberner. Ma ei saa lubada, et siin häiritakse karistamatult rahu, rikutakse seadusi, õhutatakse mässu ja valatakse verd!” Kuberner heitis mulle külma pilgu. „Ma ei kavatse seda lubada.”

Ta pöördus uuesti Jamie poole.

„Ma ei usu, et ta tuleb, söör. Nende otsus on langetatud,” Tryon osutas uuesti Alamance’i kaldaid ääristavate puude poole, „ja minu oma samuti. Aga ...” ta kõhkles viivu, jõudis siis otsusele ja raputas pead.

„Ei. Kui ta tõesti tuleb, püüdke teda pealegi veenda ning kui ta on nõus saatma oma mehed rahumeeli koju – alles siis tooge ta minu juurde ning me lepime kokku tingimustes. Aga ma ei saa selle võimalusega arvestada.”

Härra Vickers oli toonud Tryonile ratsu. Poiss seisis natuke eemal, hoides mõlemat hobust ratsmetest. Nägin teda viimase lause peale noogutavat, otsekui kiidaks ta kuberneri sõnad heaks. Vickersil varjas kübar nägu päikese eest, ent ometi õhetas ta näost ning tema silmad särasid – poiss lausa kippus lahingusse.

Tryon küll ei kippunud, kuid oli selleks ikkagi valmis. Jamie ei kippunud samuti, aga valmis oli temagi. Ta vaatas kuberneriga pikalt tõtt ning noogutas siis, leppides paratamatusega.

„Kui kaua?” küsis ta vaikselt.

Tryon heitis pilgu päikesele, mis polnud jõudnud veel päris keskhommikusse. Roger oli olnud ära juba peaaegu kaks tundi. Kui pikalt tal läheb, et leida Hermon Husband ja koos temaga tagasi pöörduda?

„Kompaniid on lahinguvalmis,” vastas Tryon. Ta vaatas võsa poole ja tema suunurk tuksatas. Siis pööras kuberner morni pilgu Jamiele. „Mitte kaua,” sõnas ta. „Olge valmis, härra Fraser.”

Ta pööras selja, surus kübara pähe, haaras ratsmed ja hüppas sadulasse. Abidest saadetuna ratsutas ta tagasi vaatamata minema.

Jamie vaatas kubernerile tuima näoga järele.

Astusin oma mehe kõrvale ja puudutasin tema kätt. Mul polnud tarvis öelda, kui väga ma loodan, et Roger kiirustaks.

1 Ameerika kolonistide protestiaktsioon Briti võimude vastu 16. detsembril 1773. [ ↵ ]