Читать книгу Leegitsev rist 2. osa - Диана Гэблдон - Страница 13

Meeldetuletus: rännakmarsil tähendavad kolm kahuripauku käsku asuda lahingurivistusse ja viis annavad märku minna pealetungile.

Lahingukord, William Tryon

Mõõdetud sammul hakkas Roger reguleerijate laagrist eemalduma, sisendades endale, et ei tohi kiirustada ega tagasi vaadata. Talle lendas järele solvanguid ja suusoojaks öeldud ähvardusi, aga selleks ajaks kui ta puude vahele jõudis, oli meestesumm ta unustanud ning pöördunud tagasi põletavate vaidlusküsimuste juurde.

Keskpäev oli möödas ja ilm oli mai kohta küll palav, aga higise ihu külge kleepuva läbimärja särgi järgi võinuks arvata, et on juuli.

Nägemisulatusest välja jõudnud, jäi Roger kohe seisma. Ta hingeldas, pea käis ringi ja süda kippus äsjasest adrenaliinitulvast pahaks minema. Vaenuliku näoga meestest ümbritsetuna polnud ta tundnud midagi ... mitte kõige vähematki. Nüüd, turvalises kauguses, hakkasid jalad värisema ja pikalt rusikasse surutud sõrmed valutasid. Ta sirutas ja kõverdas neid ning püüdis hingata aeglasemalt.

Ehk polnudki võrdlus La Manche’i kohal tehtud öiste lahingulendude ja õhutõrjekahuritega nii kohatu, kui ta ennist oli mõelnud.

Ta oli sealt siiski tulema saanud; ta läheb koju naise ja lapse juurde. Selle mõtte peale tundis Roger rinnus kummalist pitsitust: üdini tungivat kergendust ja täiesti ootamatult veelgi sügavamat kurbust, et tema isale polnud osaks saanud samasugust õnne.

Teda puudutas kerge tuulepuhang, mis kergitas kaelale langevaid niiskeid juukseid ja pakkus oma jahedusega teretulnud leevendust. Higi oli tunginud läbi särgi ja kuue ning niiske rätt tundus korraga lausa poomisnöörina. Visanud kuue seljast, kobas ta kaelasidet, kiskus selle värisevi käsi ära, et seista, silmad kinni ja riidetükk ripnemas käes, ning ahmida suurte sõõmudena õhku, kuni hetkeline iiveldus järele andis.

Roger manas vaimusilma ette Brianna, nagu ta naist viimati oli näinud – seismas Jemmyt süles hoides ukse raamistuses. Ta nägi naise pisaratest märgi ripsmeid ja lapse tõsiseid ümmargusi silmi ning tajus sügaval sisimas uuesti Husbandi seltsis hütis kogetud tunde kauget kaja: kaunist nägemust, rõõmujoovastust, mis rahustas mõistust ja lohutas hinge. Ta läheb tagasi nende juurde, miski muu polnud praegu tähtis.

Hetk hiljem avas Roger silmad, võttis kuue ja hakkas minema; olles end ihuliselt – kui mitte hingeliselt – kogunud, liikus ta jõe poole.

Tal polnud küll õnnestunud Husbandit Jamie juurde tuua, aga ka Jamie ise poleks suutnud teha midagi enamat. Ei saanud välistada, et nüüd, kui Husband, kes oli neile vähemasti nime poolest midagi juhi taolist, on lahkunud, laguneb see rahvamass – armeeks ei saanud seda nimetada, arvaku Tryon, mida tahab – laiali, hajub ja läheb koju. Roger lootis seda.

Aga võib-olla ei lähe. Võib-olla kerkib selle kihava massi seast esile uus mees, kes on suuteline võtma juhtimise enda peale. Korraga meenus Rogerile midagi – üks osmiku juures valitsevas segaduses kuuldud lause.