Читать книгу Kalewipoeg - Friedrich Reinhold Kreutzwald - Страница 4

Laena mulle kannelt, Vanemuine!

Kaunis lugu mõlgub meeles,

Muistese põlve pärandusest

Ihkan laulu ilmutada.

Ärkage, hallid muistena healed!

Sõudke salasõnumida,

Parema päävade pajatust,

Armsama aegade ilust.

Tule sa, lauliku-targa tütar!

Jõua Endla järve’esta;

Pikalt ju hõbedases peeglis

Siidihiuksid silitasid.

Võtkem tõe voli, vanad varjud!

Näitkem kadunud nägusi,

Vahvama meeste ja nõidade

Kalevide käikisida.

Lendagem lustina lõune’ela,

Paari sammu põhja poole,

Kus neid kasusi kanarpikus,

Võsu õitseb võõral väljal.

Mis mina kodu nurmelt noppind,

Kaugelt võõral väljal künnud,

Mis mulle toonud tuulehoogu,

Laened lustil veeretanud;

Mis mina kaua kaisula kannud,

Põues peidula pidanud,

Mis mina kaljul kotka pesas

Ammust aega hellast haudund:

Seda ma lauluna lõksutelen

Võõra kuulijate kõrva;

Armsamad kevadised kaimud

Varisenud mulla alla,

Kuhu mu lustina lõõritusi,

Kurvastuse kukutusi,

Ihkava meele igatsusi

Koolja kuulmesse ei kosta.

Üksinda lindu laulan ma lusti,

Kukun üksi kurba kägu,

Healitsen üksi igatsusi,

Kunni närtsin nurmedela.