Читать книгу Kalewipoeg - Friedrich Reinhold Kreutzwald - Страница 7

Kui mina hakkan kuulutama,

Laulujoada laskemaie,

Vana lugu veeretama:

Ei mind jõua ohjad hoida,

Ohjad hoida, köied köita,

Pilved pikka ei pidada,

Taevas laia tallitseda.

Külad jäävad kuulamaie,

Mõisad mõtteid märkamaie,

Saksad parvil seisamaie,

Linnad eemalt luurimaie.

Elu oli noorel lõunel,

Keskepääva keeritusel

Kalevide kaasakesta

Sugul rohkest sigitanud.

Linda oli laulusuuga

Viburidva vibutelles

Kangeid poegi kasvatanud

Isa kuju kandejaksa,

Oli anderohkel rinnal,

Eide armu-allikala

Kaelakandjaks kosutanud,

Inimeseks imetanud,

Kuude valgel taadi rinnal

Kangelaseks karastanud,

Mõistelikuks muisutanud:

Kunni asja-a’ajaks kasvid,

Sammu lühendajaks saivad.

Poegist taadi elu-õhtul

Kaksi alles kodu kasvid,

Kaks kui herne kaunakesta.

Teised olid tuulejuhil,

Linnuteede tähändusel

Võõramaale rada võtnud,

Käiki pikka kaugusela;

Läinud õnne otsimaie,

Pesa-aset püüdemaie.

Ega meie kitsik kohta,

Ahtral lüpsil põllumaada

Võind ei kõiki kasvatada,

Toitu neile toimetada,

Päävarju valmistada,

Kehakatet soetada.

Kalev-taati oli käskind,

Kindlal sõnal kinnitanud:

Meie maada markamata

Ühe poja päranduseks,

Valitsuse vallaks jätta.

Ehk küll pojad perekaupa

Isa suuruseks sirgusid,

Tükaltie tugevusel

Võtnud osa taadi võimust,

Siiski silmanähtavalta

Õitses isa olemine,

Meelemõistus, märkamine

Rohkemalt kui teiste külles

Viimsel sündind võsukesel:

Kes kui kallim pesamuna,

Abielu äbarikku,

Hilja pärast isa surma

Veeres pääva valgusele.

Praegu jälgi viimsest pojast,

Mälestuse märkisida

Laial mitmes kohas leida.

Paigutie pajatakse

Sohni nime rahva suussa

Viimse võsukese kohta;

Ehk küll suurem Eesti sugu

Tänapääval tema kohta

Muud ei oska nimeks mõista,

Isenimeks ilmutada,

Kui et igal kuulutusel

Kalevipoega nimetab.

Selle poja jälgedele

Saavad jõed jooksemaie,

Laened merel läikimaie,

Tuulil pilved tuiskamaie,

Õied tupesta tungima,

Linnud ladvissa laulema,

Käud kulda kukkumaie.

Seda nooremada poega,

Eesti endist valitsejat,

Kiidab laulikute lugu,

Tõstab vana jutusõna.

Ehk kas kuskil küladessa,

Üksikuila hurtsikuila

Eesti poegi paisumaies,

Tütterida tõusemaies:

Kes ei vanemate suusta

Muistepõlve mälestusi

Kalevipojasta kuulnud?

Mine, poega, Pärnumaale,

Järgukesta Järvamaale,

Astu Harju rajadele,

Sõida Lääne luhadele,

Veere Viru ranna ääre,

Mine Pihkva piiredele,

Taara tammiku tahaje,

Aja hallil Alutaha,

Kõrvil Soome sõrva poole:

Igas paigas idanevad

Kalevipoja sõnumed.

Kastel tõustes kanarpikust,

Udukuue ummuksesta

Tungib Kalevi tunnistus

Läbi tammitse tänava,

Üle vaskise värava

Kindla kalju keske’elta,

Läbi raudamüürisida,

Teraksesta tornisida.

Tartumaal üksi tarretand

Vanapõlve mälestused.

Kui tuli õnnis õhtuke,

Vaikne elu videvikku,

Siisap Kalev salasõnul

Ettekuulutuse kombel

Eidekesel ilmutanud,

Asja niida avaldanud:

“Linda, kallis lillekene,

Kulla kullerkupukene,

Kes sa kevadisel käigil,

Suvepääva sõuendusel

Kangid poegi mulle kannud,

Armupiimal paisutanud,

Kätevarrel kiigutanud:

Sina saad veel sügisela

Õilmest kauna kasvatama,

Tõrust tooma tammekesta.

Linda, kallis kaasakene,

Läänes kasvand lillekene,

Tedremunast tõusnud tütar,

Käid nüüd jälle pikil päivil

Ootuspõlve rasket jalga,

Vahetelles kingapaari

Jalas iga hommikula,

Et ei Tühi leiaks teeda.

Lühikese aja varul

Saad sa poega poetama,

Kange lapse ilmal’ kandma;

Saad teda rüppel ravitsema,

Rinna lättel rammustama,

Suu juures suisutama,

Kätevarrel kiigutama.

See’p see poega pesamuna,

Äbarikku tallekene

Sigidust saab lõpetama.

Igaveste jumalate

Enne peetud aru mööda

Pea ei poega minu silmad

Närtsi-põlves nägemaie;

Siiski viimne võsukene,

Sarja lõpetuse muna,

Talve piirel kasvand taime,

Peab mull’ kõiges määraliseks,

Tegudes ja olles tõusma.

Tulevpõlve suu peab kandma

Tema nime mälestusi,

Kange tööde kiitusida.

Kui on poega meheks kasvand,

Valitsuse voli võtnud,

Siis saab õitsev õnne-aega,

Rahupõli rahva keskel

Eesti piiril idanema.

Ma ei taha kuningriigi

Volivalda vähändada,

Lipi-lapi lahutada:

Riik peab jääma jagamata

Ühe poja voli alla,

Kangemale kaitsevallaks.”

Pikemalta pajatelles

Ütles Kalev, vanarauka:

“Jääb aga riiki jagamata

Ühe poja päranduseks,

Siis on tükil tugevusta,

Suurel kivil kindelusta.

Osad väetid, võimatumad

Sööksid üksteist ise ära.

Kasvab meheks noorem poega,

Heitku liisku vendadega,

Kesse rahva kaitsejaksa,

Kuningriigi valitsejaks

Nende seast saab tõusemaie.

Jumalate juhatused,

Taaralaiste tähändused

Saavad asja sobitama

Paremast’ kui meie arvud.

Teised vennad veerenegu

Võõra maade murudele,

Kaljumaale kauge’ele, –

Tehku toad tuule peale,

Elud ilma ääre peale,

Majad marjavarte peale,

Kojad kobrulehtedele,

Saunad pilve sõrva peale,

Vihtelavad vihma alla.

Maad on mitmemargalised,

Taevas laia laiguline;

Tugev leiab tuuletiivul,

Leiab paksust pilvetesta,

Kotkas kaljult pesapaika.

Kanget meest ei köida köied,

Pea ei kinni raudapaelad.”

Kes oli külma kamberila,

Tarretanud tubadele,

Pikil õlgil põrandala?

Kalevi-taat, vanarauka,

Oli külma ju kamberil,

Tarretanud tubadele,

Pikil õlgil põrandala.

Pärast pikka pajatusta,

Kui sai asju kuulutanud

Riigi pärimise pärast,

Langes Kalevide taati

Pikil voodil põdemaie,

Halasängil loksumaie,

Ega tõusnud toetama,

Jalgu alla paenutama.

Eit pani sõle sõudemaie,

Lepatriinu lendamaie:

“Sõua, sõlge, jõua, sõlge,

Lenna, lepatriinukene!

Minge arsti otsimaie,

Tuuletarka tallitama,

Sõnatarka soovitama.”

Sõlge sõudis seitse pääva,

Lepatriinukene lendas

Üle maa ja üle mere,

Läbi kolme kuningriigi,

Palju maad veel põhja rajal.

Kesse vasta käidanesse?

Nägi ta kuu tõusemaie,

Tähte kannul kerkimaie.

“Tere, kuu, tervise kaevu,

Armas rammu allikas,

Jõudude joajõgeda!

Kas saab taati terve’eksa,

Peaseb rauka voodi vangist?”

Kuu küll kuulis kurval palgil,

Ei ann’d vastust küsijale.

Sõlge sõudis seitse pääva,

Lepatriinukene lendas

Üle maa ja üle mere,

Läbi kolme kuningriigi,

Palju maad veel põhja rajal;

Lendas läbi metsasida,

Küünra kullasta mägeda.

Mis tal vasta tuldanesse?

Nägi ta tähte tõusemaie,

Ehatähte kerkimaie.

“Tere, tähte, teravsilma,

Nugissilma noorukene!

Pajatele, taeva poega:

Kas saab terveks taadikene,

Peaseb rauka voodi vangist?”

Tähte kuulis teravsilmal,

Ei ann’d vastust küsijale,