Читать книгу Kalewipoeg - Friedrich Reinhold Kreutzwald - Страница 6

Sõua, laulik, lausa suuga,

Sõua laululaevakesta,

Pajataja paadikesta –

Sõua neid senna kaldale,

Kuhu kotkad kuldasõnu,

Kaarnad hõbekuulutusi,

Luiked vaskseid lunastusi

Vanast ajast varistanud,

Muiste päivist pillutanud.

Teadanege, linnud targad,

Vilistage vete laened,

Avaldage, tuuled, armsad:

Kus see Kalevide kätki,

Kangemeeste kodupaika,

Vikerlaste varjuvalda?

Laula, laulik, miks ei laula,

Miks ei, kulla, kuulutele!

Mis ma kukun, kurva lindu,

Mis ma laulan, närtsind nokka?

Noorus närtsinud nõmmessa,

Kolletanud kanarpikku,

Leinakase lehtedela.

Enne, kui õnnes hõiskasin,

Pääva paistel a’asin pilli,

Hõbedasi laululõimeid

Kuldakangaksa kudusin,

Nägin mõnda naljakaida

Salaliku sündimisi,

Imeliku ilmutusi.

Tuule-ema tõstis tiiba,

Marumemme murdis metsa,

Sundis laened sõitemaie,

Merel laial mängimaie,

Puistas pilved põgenema,

Põgenema Pikse pakku.

Vaataldes rõõmu-rünkalta

Päikese palge peale

Mõtlin muiste mälestusi,

Vanal ajal sündind asju.

Jooske jõudsamalt, jõgedad,

Tulge, künkad, tunnistama,

Metsad, märku andemaie,

Salgud, sala sõnaldama!

Lausa tõuseb laulu ilu

Kui see päike pilve paisust,

Ajab meele ärkamaie,

Mõtted lustil mõlkumaie.

Kaugelt nään koda kasvama,

Kalevide kaljulinna,

Tammed müüridel tugiksa,

Kaljurahnud seina katteks,

Toomingad toa tahaje.

Minu kõrva kostab kohin

Langeva mere laenesta,

Kõikumata kaljukünkast,

Mis jäid marust murdemata,

Tuulehoost tuiskamata,

Vihmaveesta veeremata.

Sahkageme sõnasida

Vanajutu jälgedele,

Raudse põlve radadele!

Muiste leiti Kalevalas

Kangemeeste kasusida

Mitmes külas kasvamaies,

Mitmes talus tõusemaies,

Mis kui taaralaiste taimed,

Võidulaiste võsukesed

Sureliku eide sülest

Seie ilma siginenud.

Vanaisa kuulsad pojad,

Targa nõude nikutajad,

Targa tööde toimetajad,

Pidid sõbrust sobitama

Närtsiliku neidudega,

Kuni neid’de nõdrad rüpped

Poja-kandjaks paisusivad.

Sealtap tõusis kuulus sugu,

Kange Kalevide seltsi,

Mehed kui tammed tugevad.

Põhja piirel seisis pere,

Tugev talu kaljudele

Taara tammemetsa ääres,

Pool veel seisis metsa peidus,

Teine pool lausa lagedal.

Peres kasvis kolmi poega,

Taaralaiste taimekesi.

Üks neist veeres Venemaale,

Teine tuiskas Turjamaale,

Kolmas istus kotka selga,

Põhjakotka tiiva peale.

See, kes veeres Venemaale,

Kasvis kauniks kaubameheks,

Poe-poordide punujaks,

See, kes tuiskas Turjamaale,

Sirgus vapraks sõameheks,

Tõusis tapperi tautajaks.

See, kes sõitis kotka seljas,

Põhjakotka tiiva peale,

Lendas palju, liuges palju,

Lendas tüki lõune poole,

Teise tüki tõusu poole,

Sõitis üle Soome mere,

Liuges üle Lääne mere,

Veeres üle Viru mere,

Kunni õnne kohendusel,

Jumalikul juhatusel

Kotkas kõrge kalju peale

Viskas mehe Viru randa.

Meie maale tulnud meesi

Riiki kohe rajatanud,

Laia valda asutanud,

Kena koja ehitanud,

Kust ta vägev-volil käsi

Laia valda valitsemas.

Muud ei meie murudele,

Meie laia luhadele

Vanajutu jälgedessa

Kalevi-taadist kuulutud,

Tulemisest tähte antud.

Kuida Kalev kosjas käinud

Noorikuda nõudemaies,

Sellest salasõnumida

Pihkva piirelt pärisime,

Kuida laulus lõksutame,

Kuldakeelil kuulutame.

Läänes elas noori leske,

Naine üksina talunes,

Kes kui tuba toeta,

Hoone seinad katukseta.

Läks ta karja saatemaie

Pühapääva hommikula,

Argipääva aegadele.

Mis ta leidis karjateelta,

Sõrge jälgilt tallermaalta,

Küla kiige alt vainulta?

Leidis kana karjateelta,

Tedremuna tallermaalta,

Vareksepoja vainulta.

Leske võttis kana kaissu,

Pistis tedremuna põue,

Võttis leina lepituseks,

Kurvastuse kustutuseks

Kodulapsiks kasvamaie;

Viskas vareksepoegada

Ripakülle põlle rüppe;

Viis neid kolmina koduje,

Kandis salakamberije,

Kivist tehtud kelderije.

Võttis kätte villa-vaka,

Pani paari haudumaie,

Muna alla, kana peale,

Kaane alla kasvamaie.

Seadis sigimise-vaka

Salve sõrvale seisama;

Viskas siis vareksepoja

Kassinurka kerstu taha.

Kasvis kana, haudus muna;

Kana kasvis kaane alla,

Tedremuna tiiva alla,

Kasvis kuu, paisus kaksi,

Kasvis kortel kolmat kuuda,

Nädala ehk neljat kuuda,

Peale paari päävakesta.

Lesk läks aita vaatamaie,

Kasulapsi katsumaie,

Mis seal kasvis kaane alta?

Kanast kasvas kena neitsi,

Tedremunast teine tütar;

Kanast sai Salme, sula neitsi,

Tedrest Linda, libe neitsi.

Mis sai vareksepojasta

Kassinurgas kerstu taga?

Vareksest sai vaenelapsi,

Ohtupäine orjatüdruk,

Tuletungla torgitava,

Kaelakoogu konksitava.

Salmel käisid kosilased,

Viied, kuued viinakruusid,

Seitse sala kuulajada,

Kaheksa kaugelt vaatajat;

Käisid kõrged kosilased:

Üks oli kuu, teine pääva,

Kolmas tähte poisikene.

Tuli kuu poisikene,

Kahva-palgil peiukene,

Viiekümmenel hobusel,

Kuuekümmenel kutsarila,

Tahtis Salme kaasaks saada,

Neidu kihlul kinnitada.

Salme mõistis, kostis kohe,

Hüüdis aga aidastana,

Kõneles kivikojasta:

„Ei mina, kuld, lähä kuule,

Hõbe, ei ööde valgusele!

Kuul on kolmi ammetida,

Kuus veel ise toimetusi;

Korra tõuseb koidikul,

Vahel pääva veerangul,

Korra pääva tõusengul;

Vahest ta väsib varagi,

Vahest enne valgeheida,

Vahest peab vahti päävalgi,

Luurib laia lõune’ela.”

Kuu läks kurvalte koduje,

Paistis minnes nukral palgel.

Tuli päike poisikene,

Põlevsilmil peiukene,

Viiekümmenel hobusel,

Kuuekümmenel kutsarila;

Tahtis Salme kaasaks saada,

Neidu kihlul kinnitada.

Salme mõistis, hüüdis vasta:

„Ei mina, kuld, läinud kuule,

Hõbepärga põlgab pääva!

Pääval palju viisisida,

Mitmel kombel muudemisi:

Palavaste paistab pääva,

Heledaste heidab ilma.

Kui on hele heina-aega,

Siis ta vihmada vihistab;

Kui on kallis kaerakülvi,

Siis ta põudada põristab,

Kaerakülvije kautab,

Odrad põllule põletab,

Linad liitis liivikuie,

Herned vagude vahele,

Tatterad toa tahaje,

Läätsed käänas kändärije;

Kui on ruuge rukkileikus,

Siis ta kasteta kahistab,

Uduvihmada varistab.”

Pääv läks puhkedes koduje,

Paistis minnes põua-palgel,

Kõrvetuse kurjusela.

Siis tuli kolmas kosilane,

Tuli tähte poisikene,

Põhjanaela vanem poega,

Viiekümmenel hobusel,

Kuuekümmenel kutsarila,

Tahtis Salme kaasaks saada,

Neidu kihlul kinnitada.

Salme hüüdis aidastana,

Pajatas poordi-kamberist:

„Talli viige tähe hobune,

Tähe lauku latterije,

Tähe ruuna roka juure,

Ette see ihutud seina,

Taha see tahutud seina!

Heitke ette heinasida,

Kandke ette kaerasida,

Ette sulpi suupäralta,

Ette rokka rohkemasta,

Ette vahtu valgemada!

Peitke peenije linuje,

Katke laia kanga alla,

Varjage siidivaibala,

Silmad sammeti magama,

Kabjad kaeraje lebama!

Tähele minagi lähän,

Tähele, armas, annan kätta,

Lähän kulda kaasakeseks.

Tähel on sirevad silmad,

Meelemõtted mõlkumata;

Täht ei raiska viljategu,

Ega riku rukkileikust.

Tähte-poega istutage,

Ette see ihutud laua,

Taha see tahutud seina,

Alla pinki pihlakane,

Ette laia söömalauda,

Palakad peale katetud!

Kandke kalad laua peale,

Lihad peiu ligemale,

Kandke magusamad maugud,

Pulma-sepikud peiule,

Meevaagnad mehe ette;

Kandke lauale õllekannud,

Mõdupeekerid magusad!”

Tähte tuppa kutsutie,

Söömalauale paluti.

Eit aga leske pajateles:

“Sööge, tähte, jooge, tähte,

Elage, tähte, rõõmulan!”

Tähti mõõkada teristas,

Kuldahelkuda helistas,

Kannuskardada käristas,

Raudakandada raksatas:

“Ei taha süüa, eidekene,

Ei taha juua, eidekene,

Ega ei rõõmulan elada;

Tooge mu omane tubaje,

Saatke Salme põrandale!”

Salme kuulis peiu kutsu,

Tähte-poisi tahtemista,

Salme hüüdis aidastana,

Üle õue hoone’esta:

“Peiukene, poisikene,

Kaugelt tulnud külaline,

Annid aega kasvadessa,

Salmel aega sirgudessa,

Anna aega ehtidessa,

Pulmariide pandanessa!”

“Lippa, Linda, lendevjalga,

Lenda, õdeda, kamberije,

Karga ehtede kerstule!

Too mulle kuued kalevised,

Särgid udu-siidilised,

Käiksed kullakirjalised,

Vikelised villasukad,

Litterissa linikud,

Ruutulised kaelarätted!”

Eite hüüdis nurgastana,

Kasuema kamberista:

“Sööge, tähte, jooge, tähte,

Elage, tähte, rõõmulan

Pikil pidude päivil.”

Tähte kuulis, kostis vasta,

Tähte targaste kõneles:

“Ma’p taha süüa, ma’p taha juua,

Taha ei rõõmulan elada

Pikil pidude päivil,

Enne kui näha saan omada.”

Leske mõistis, kostis vasta:

“Ehk tahad, marjuke, magada,

Puhku pikemalt puhata?”

Tähte varmalt vasta kostis,

Tähte targaste kõneles:

“Ma’p taha, marjuke, magada,

Ega pikemalt puhata:

Tähtesilm ei tunne suiku,

Ei ka kulmu kattemista

Ega laugude langemist.

Tooge mu oma tubaje,

Saatke Salme põrandale,

Kanast kas’nud kaetevale!”

Siis toodi neidu tubaje,

Saad’ti Salme põrandale.

Leske eit ei tunnud tütart,

Kasumemm ei kasvandikku,

Keda sala kamberien

Murueit oli ehitanud,

Metsapiigad valmistanud.

Leske küsis kahtelasta:

“Kas see kuu on, ehk kas pääva,

Ehk kas ehatütar noori?”

Saaja kokku kutsutie,

Pulmalisi palutie

Lustipidu pidamaie:

Sest et tamme Tartu rajalt,

Leppa linna uulitsalta

Juurtega ühte jooksenud,

Ladvila kokku langenud.

Ristitantsi tantsitie,

Viru tantsi veeretie,

Sõre-liiva sõtkutie,

Murupinda piinatie!

Tähte-peig ja Salme-neidu

Pidasivad pulma-ilu!

Tuli kuu teisel korral

Pulma-ilu pilli peale

Lääne talusse tagasi,

Viiekümmenel hobusel,

Kuuekümmenel kutsarila;

Tahtis tedremunast tütre,

Linda endal liivitseda.

Vennad tahtsid kuude’ele,

Õde ööde kuningale;

Lind’ ei tahtnud kuule minna,

Linda hüüdis saunastana,

Linda padjusta pajatas,

Ebemesta heitis keelta:

“Ei mina, kulda, lähä kuule,

Hõbe, ei ööde kuningale!

Kuul on kuusi ammetida,

Viis veel isevalmistusi,

Tosin teisi tallitusi;

Vahest varagi tõuseb,

Vahest tõuseb valgehela,

Vahest uputab uduje,

Katab palge kastenarma,

Vahest peidab pilvetie,

Korra tõuseb koidikula,

Korra koidu keske’ela,

Korra kaub ta koguniste,

Jätab valda vahtimata.”

Kuu lääb koju kurval meelel,

Pahandus paistab palgesta,

Kurjus silma kulmulta.

Ristitantsi tantsitie,

Viru tantsi veeretie,

Harju tantsi hakatie,

Sõre-liiva sõtkutie,

Murupinda piinatie.

Tähti-peig ja Salme-neidu

Pidasivad pulma-ilu!

Seal tuli teine kosilane

Pulma-ilu pilli peale

Teist kord õnne katsumaie:

Tuli päike, pärganale

Viiekümmenel hobusel,

Kuuekümmenel kutsarila,

Ise tuli täku seljas;

Tahtis Linda liivitseda,

Tedre tütre naiseks võtta;

Vennad tahtsid päikesele,

Õde pääva pealikule;

Lind’ ei tahtnud pääva-peigu,

Linda hüüdis saunastana,

Linda padjusta pajatas,

Ebemesta heitis keelta:

“Ei ma, kuld, lää päikesele,

Hõbe, ei pääva pealikule!

Pääv teeb pahada palju:

Jätab linad liivikuie,

Kaera seemeta kautab,

Odrad põllule põletab,

Nisud nurmele närtsitab,

Rukkid vagude vahele;

Paistab suvel pikka aega,

Talvel ei tule tuppagi.”

Pääv lähäb puhkedes lävelta,

Kõrvetab põua-palaval.

Ristitantsi tantsitie,

Viru tantsi veeretie,

Harju tantsi hakatie,

Lääne tantsi lõhutie,

Sõre-liiva sõtkutie,

Murupinda piinatie.

Tähte-peig ja Salme-neidu

Pidasivad pulma-ilu!

Seal tuli kolmas kosilane

Pulma-ilu pilli peale,

Tuli vesi veerevala

Viiekümmenel hobusel,

Kuuekümmenel kutsarila,

Ise vesihalli seljas,

Tahtis Linda liivitseda,

Tedre tütre naiseks võtta.

Vennad tahtsivad vettedele,

Õde voode kuningale;

Lind’ ei tahtnud vetedele,

Linda hüüdis saunastana,

Linda padjusta pajatas,

Ebemesta heitis keelta:

“Ei ma, kuld, lää vettedele,

Hõbe, ei voode kuningale!

Vood on kurjad veeremaie,

Laened pahad langemaie,

Allikad harunemaie,

Jõed jõledad jooksemaie.”

Vesi veeres pisarpillil,

Laene leinates koduje,

Voolas kurvaste väravast.

Ristitantsi tantsitie,

Viru tantsi veeretie,

Harju tantsi hakatie,

Lääne tantsi lõhutie,

Järva tantsi jändatie,

Sõre-liiva sõtkutie,

Murupinda piinatie.

Tähte-peig ja Salme-neidu

Pidasivad pulma-ilu!

Seal tuli neljas kosilane

Pulma-ilu pilli peale,

Tuli tuuli tuisateles

Viiekümmenel hobusel,

Kuuekümmenel kutsarila,

Ise tuulis täku seljas,

Tahtis Linda liivitseda,

Tedre tütre naiseks võtta.

Vennad tahtsid tuuledele,

Õde soovis õhkudele;

Lind’ ei tahtnud tuuledele,

Ega õhu ülemale.

Linda hüüdis saunastana,

Linda padjusta pajatas,

Ebemesta heitis keelta:

“Ei ma, kuld, lää tuuledele,

Hõbe, ei õhu ülemale!

Tuuled kurjad tuiskamaies,

Marud hullud möllamaies,

Õhud liiga õrnad peiud.”

Tuul lähäb tuisates koju,

Ei pea pikka pahandusta,

Ega tuska tunnikesta.

Ristitantsi tantsitie,

Viru tantsi veeretie,

Harju tantsi hakatie,

Lääne tantsi lõhutie,

Järva tantsi tallatie,

Tartu tantsi jändatie,

Sõre-liiva sõtkutie,

Murupinda piinatie!

Tähte-peig ja Salme-neidu

Pidasivad pulma-ilu!

Seal tuli viies kosilane

Pulma-ilu pilli peale,

Lääne talu lävedele,

Tuli Kungla kuninga poeg

Viiekümmenel hobusel,

Kuuekümmenel kutsarila,

Ise kuldatäku seljas;

Tahtis Linda liivitseda,

Tedre tütre naiseks võtta;

Vennad tahtsid Kungla peigu,

Õde kuninga pojale;

Lind’ ei tahtnud Kungla peigu,

Linda hüüdis saunastana,

Linda padjusta pajatas,

Ebemesta heitis keelta:

“Ei ma, kuld, lää kuningale,

Hõbe, ei Kungla poisile:

Kuningal on tütred kurjad,

Kes mind, võõrast, vihkaksivad.”

Kungla peig lääb kurjal tujul

Vand’des välja väravasta.

Ristitantsi tantsitie,

Viru tantsi veeretie,

Harju tantsi hakatie,

Lääne tantsi lõhutie,

Järva tantsi jändatie,

Tartu tantsi tallatie,

Oma tantsi õpitie,

Sõre-liiva sõtkutie,

Murupinda piinatie!

Tähte-peig ja Salme-neidu

Pidasivad pulma-ilu!

Seal tuli kuues kosilane

Pulma-ilu pilli peale,

Tuli Kalev, kange meesi

Viiekümmenel hobusel,

Kuuekümmenel kutsarila,

Ise uhke täku seljas;

Tahtis Linda liivitseda,

Tedre tütre naiseks võtta.

Vennad ei tahtnud Kalevile,

Leske keelas kanget võtta.

Lind’ aga tahtis Kalevile,

Linda hüüdis saunastana,

Linda padjusta pajatas,

Ebemesta heitis keelta:

“See mul meesi meele pärast,

Sellel’ kihlad kinnitame.”

Kalev tuppa kutsutie,

Laua taha istutie;

Ette see ihutud laua,

Taha see tahutud seina,

Kangad seina katte’eksa;

Ette see hõbeda kannu,

Kallis kuldane peeker,

Sisse see mõdu magusa,

All on meski, peal on vahtu,

Keskel on õlut punane.

Leske palus leiba võtta,

Salme palus mokka kasta:

“Sööge, Kalev, jooge, Kalev,

Maitsege meie magusad,

Kastke kurku pulmakannust,

Vikelisest viinakruusist!

Elage, Kalev, rõõmulan

Pikil pidude päivil!”

Kalev mõõkada teristas,

Kuldahelkuda helistas,

Kannuskardada käristas,

Rahapungada raksatas,

Targal keelila kõneles:

“Ei taha süüa, eidekene,

Ei taha juua, noorikukene,

Maitseda ei teie magusad,

Katsuda ei teie kibedad,

Ega rõõmulan elda;

Tooge mu oma tubaje,

Laske Linda põrandale,

Tedre tütar teiste sekka!”

Linda mõistis, kostis vasta:

“Peiukene, poisikene!

Annid aega kasvadessa,

[Piigal pikka paisudessa,]

Sõstrasilmal sirgudessa:

Anna aega ehtidessa!

Kaua ehib see isata,

Kaua ehib see emata,

Kaua vaene vööda läksi,

Kaua kroogib käikseida;

Ei ole eite ehtimassa,

Vanemad valmistamassa,

Sugulasi soovitamas,

Õdesi õnne andemas.

Küla eided ehitavad,

Vanad naised valmistavad,

Küla annab külma nõu,

Rahvas raudessa südame.”

Kalev ei võtnud kannust märga,

Ega toitu tugevuseks,

Ega maitsend pulma-ilu.

Linda hüüdis aidastana,

Palve keelil kivikeldrist:

“Tule, vares, vaenelapsi,

Põlgtud orjapiigakene,

Kassinurgas kasv’nud tüdruk,

Lenna kui liblikakene

Kiirelt ehtekerstudele:

Too mulle uus udusärki

Peale see ilusa ihu,

Too mulle tohine särki

Peale see keha kenama;

Too mulle rukka roomekirja

Peale see uduse särgi;

Too mulle teine tähteline

Üle tohise undruku;

Too vöö vaherpuu kirja

Ümber nirgu niudedie,

Ümber luikena tühemeid;

Too mulle kirjuvad käiksed

Neiu kõrge rinna katteks;

Too mulle rätik räime karva

Peale see kirjuva käikse,

Valge kaelale varjuksa;

Too mulle kuube kuldatoime,

Poordist pärgina pähäda!”

Eite hüüdis nurgastana,

Kasuema kamberista:

“Sööge, Kalev, jooge, Kalev,

Elage, Kalev, rõõmulan

Pikil pidude päivil;

Tähte-peig ja Salme-neidu

Peavad pikka pulma-ilu!”

Kalev mõistis, kostis vasta,

Kange mees targaste kõneles:

“Ma’p taha süüa, ma’p taha juua,

Taha ei rõõmulan elada

Pikil pidude päivil.

Tooge tuppa mu omada,

Laske Linda põrandale,

Tedre tütar teiste sekka!”

Siis toodi neidu tubaje,

Lasti Linda põrandale,

Tedre tütar teiste hulka.

Leske eit ei tunnud tütart,

Kasumemm ei kasvandikku,

Keda sala kamberien

Murueit oli ehitanud,

Metsapiigad valmistanud.

Leske küsis kahtelasta:

“Kas see kuu on, ehk kas pääva,

Ehk kas ehatütar noori?”

Linda mõistis, kostis vasta:

“See’p ole kuu, ei ole pääva,

Ega ehatütar noori;

See on kodu kasv’nud lapsi,

Tedremunast tõusnud tütar.”

Kalev kosis kulda neidu,

Võttis Linda kodukanaks,

Võttis kalliks kaisutavaks,

Ajaviitvaks armukeseks.

Saaja kokku kutsutie,

Pulmalisi palutie

Lustipidu pidamaie;

Sest et tamme Tartu rajalt

Leppa linna uulitsalta

Juurtega ühte jooksenud,

Ladvila kokku langenud.

Ristitantsi tantsigeme,

Viru tantsi veeregeme,

Harju tantsi astugeme,

Lääne tantsi lendageme,

Järva tantsi jättageme,

Oma tantsi hoidageme:

Senni kui tõuseb sõrga soosta,

Sõrga soosta, märga maasta,

Veerik varvaste vahelta,

Kerikanne keske’elta!

Kalev-peig ja Linda-neidu

Pidasivad pulma-ilu!

Täht hakkab koju minema,

Kutsub Salme saajasta,

Kana lustikamberista,

Kus see tuba toesta tehtud,

Katuksest on kallutatud,

Hernevarsista valatud.

Tähte astub eide ette,

Tänab pidu ja pajatab:

“Jumalaga, eidekene!

Jumalaga, pulmalised!

Jumalaga, kälimees Kalev!

Jumalaga, nadu noori!

Ära viin nüüd Salmekese,

Ära noore nugissilma:

Eit ei saa Salme nägema,

Õde ei Salme õnne tundma.

Nutke, Salme vennakesed,

Nutke, Lääne neitsikesed:

Ju teilt Salme viidanekse,

Pilve taha peidetakse,

Ehaneiuks heidetakse,

Taeva alla tõstetakse.”

Salme hüüdis pisarsilmil,

Salme saanista pajatas:

“Ema, hella memmekene!

Ära pean mina minema,

Hani hulgasta ujuma,

Tedre teista lahkumaie,

Luige lustilt lendamaie;

Part lähän parve äärdane,

Luige kelgel lunda mööda,

[Jõhvikas jõgeda mööda],

Sinikas sula sooda mööda;

Tuleb tuuli tõstamaie,

Õhku armas aitamaie!”

Õde hüüdis õuestana,

Kasuema kamberista,

Orjatüdruk nurga tagant:

“Kuhu meie Salme viia,

Kuhu kulli kandis kana?”

Tuulehoog tõi tervisida,

Vihmapisar silmavetta,

Kaste kadund lapse kurba.

Muud saand Salmelt ei sõnumid. –

Kalevite pulma-ilu

Kestab kenast kaugemale.

Ristitantsi tantsigeme,

Viru tantsi veeregeme,

Harju tantsi astugeme,

Lääne tantsi lendageme,

Järva tantsi jättageme,

Oma tantsi hoidageme,

Senni kui tõuseb sõrga soosta,

Sõrga soosta, märga maasta,

Veerik varvaste vahelta,

Kerikanne keske’elta!

Kalev-peig ja Linda-neidu

Pidasivad pulma-ilu!

Kodu käinud, neitsikene,

Kodu käinud viied viinad,

Viied viinad, kuued kruusid,

Seitsmed sala kuulijaida,

Kaheksa kaugelt vaatajad.

“Kui on käinud, käigu nemad!

Ei väsi värava sammas,

Katke ei venna kaevu kooku

Pidades peiu hoosta,

Kandes vaskivaljasida.

Et las käia teised viied,

Teised viied, teised kuued,

Teised seitsmed sala kuuljad,

Kaheksad kaugelt vaatajad.

Parem jään ma peiust ilma,

Enne kui pulm jääb poolikule.”

Ristitantsi tantsigeme,

Viru tantsi veeregeme,

Harju tantsi astugeme,

Lääne tantsi lendageme,

Järva tantsi jättageme,

Oma tantsi hoidageme:

Senni kui tõuseb sõrga soosta,

Sõrga soosta, märga maasta,

Veerik varvaste vahelta,

Kerikanne keske’elta!

Kalev-peig ja Linda-neidu

Pidasivad pulma-ilu!

“Tule, vares, vaenelapsi,

Ohtupäine orjapiiga,

Raske raudatöö tegija,

Võta kaelakoogud kätte,

Köida ämbrid kookudesse;

Mine, too meresta vetta,

Jookse, too joajõesta,

Käi, too kärme allikasta!”

Uinusin ootamaie,

Viibisin vaatamaie,

Kudas need kalad kuduvad,

Kuda lutsu lööneb loovi,

Isahavid heitelevad,

Emasärjed seadelevad.

Viibisin vähe pikale,

Tunnikeseks tukkumaie.

Hakkasin koju minema,

Pulma pilli tõstis jalga.

Tuli vasta pere-eite,

Küsis, kus ma pikka ööda,

Poole pääva aega viitnud?

“Minu hella eidekene,

Eks sa tea noore viitu,

Vaeselapse lustisida?

Noorel viisi viivitusta,

Kuus veel jalakammitsaida,

Seitse sammusidujaida!

Uinusin ootamaie,

Viibisin vaatamaie,

Kudas need kalad kuduvad,

Kuda lutsu lööneb loovi,

Isahaugid heitelevad,

Emasärjed seadelevad.

Viibisin vähe pikale,

Tunnikeseks tukkumaie.”

Ristitantsi tantsigeme!

Oma tantsi hoidageme:

Seni kui tõuseb sõrga soosta,

Sõrga soosta, märga maasta,

Veerik varvaste vahelta,

Kerikanne keske’elta!

Kalev hakkab koju minema,

Kutsub Linda saaja’asta,

Tedre tütre teiste seltsist,

Luike lustipidulta.

Linda hüüab üle ukse:

“Jookse, poiss, jooda hobune,

Palgapoiss, pane sadula,

Käskujalga, kääna saani,

Saani aisad akenaie,

Saani küljed künniksele,

Saani kolju vasta koitu!”

Siis ta lähäb lese poole

Jumalaga jättamaie:

“Jumalaga, kasuema!

Ära pean mina minema,

Luige parvesta lendama,

Kotkas külasta lahkuma;

Ära pean hädast minema,

Ära häista rahvakesest,

Paremasta paikudesta,

Tuttavasta taludesta!

Pidu peab pärale jääma,

Pulm peab jääma poolikule,

Õlled otsaje ujuma,

Saiad saama kannikale.”

Siis ta, armas, astus saani,

Kargas kõpstes peiu kõrva.

Kalev pani pika koiva

Vööde kombel neiu ümber,

Teine jalga saanist väljas.

Kalev kannusta käristas,

Kuldahelkuda helistas:

“Oh Linda, minu omane!

Mis sina koju unustid?

Kolmed sa koju unustid:

Kuu jäi koja lävele,

See sinu vana isada;

Pääv jäi peale aida viilu,

See sinu vana onuda;

Kased kamberi lävele,

Need su virved vennikesed,

Läänes kasv’nud lellepojad.” –

“Kui on jäänud, jäägu peale,

Ukko annab uue õnne;

Kuhu teeda tallatie,

Rada ette rajatie,

Senna peab saadik sadama!”

Kuu jäi kurvast vaatamaie,

Pahal meelel paistis pääva,

Kased nutavad kamberin.

Linda, lind, ei tunnud leina,

Tund ei teiste kurvastusi,

Linda lendis peiu armul,

Sõitis kaasa sõudemisel

Üle laia lagedaida,

Läbi paksu metsasida,

Sõitis pääval päikse valgel,

Öösel hõbesõlge valul

Kalevide koju poole,

Kaasa siidikamberije,

Kus oli seatud kena sängi,

Padjuline puhkepaika.