Читать книгу Madame Bovary - Gustave Flaubert - Страница 3

Meil oli parajasti ettevalmistustund, kui direktor klassi tuli, tema kannul veel koolivormita uus ja lõpuks kooliteener suure puldiga. Magajad ärkasid ja kõik tõusid, nagu oleks neid pingsa töö juures ootamatult häiritud.

Direktor andis märku istuda ja pöördus hooldusõpetaja poole:

„Härra Roger,” ütles ta poolihääli, „siin on uus õpilane, kelle ma nüüd teie käe alla jätan, ta läheb viiendasse. Kui ta virgalt töötab ja hästi käitub, viiakse ta suurte hulka üle, kuhu ta vanuse poolest kuulubki.”

Nurka seisma jäänud uus, kes ukse varjust vaevalt välja paistis, oli umbes viieteistaastane maapoiss ja meist kõigist pikem. Lühikesed juuksed olid tal sirges tukas laubale kammitud nagu külaköstril, näol püsis vagur ja väga häbelik ilme. Ehkki ta polnud laiade õlgadega, näis mustade nööpidega rohekas kalevine kuub kaenla alt tublisti pitsitavat, ja kätiselõhikuist paistsid punetavad randmed, mis nähtavasti olid harjunud vabadusega. Traksidega hästi trammi kistud kollakate pükste alt paistsid sinised sokid. Jalas olid tal lohakalt viksitud tugevad rautatud kingad.

Algas õppetükkide ülesütlemine. Uustulnuk kuulas, kõrvad kikkis, tähelepanelik nagu jutlusel, julgemata isegi jalga üle põlve tõsta või küünarnukile toetuda, ja kui tund kella kahe ajal välja helistati, oli hooldusõpetaja sunnitud talle eraldi meelde tuletama, et ta koos meiega rivisse võtaks.

Klassi tagasi tulles oli meil kombeks mütsid põrandale visata, et käsi vabaks teha; peakatted tuli juba ukse juurest pingi alla vastu seina lennutada, nii et tõusis suur tolmupilv. Selline oli juba kord stiil.

Aga et uus seda manöövrit ei märganud või kaasa teha ei söandanud, hoidis ta palvuse lõppedes mütsi ikka veel süles. See oli üks sedasorti keerulise ülesehitusega peakate, kus on ühendatud karusnahkse mütsi, traguni nokatsi, kaabu, saarmanahkse kübara ja ludumütsi elemendid, ühesõnaga niisugune õnnetu ese, mille tumm inetus on sügavalt väljendusrikas nagu idioodi nägu. Munakujuline ja kalaluuga kummi aetud, lähtus see kolmest vorstitaolisest rõngast; ülevalpool, punase poordiga eraldatult järgnesid vaheldumisi sametist ja küülikunahast rombid; edasi tuli midagi kotitaolist, mida kroonis papiga kõvendatud ja keerulise sutaššpaelast ornamendiga kaunistatud hulknurk, kust pika ja liiga peenikese nööri otsas alla tilbendas tammetõrutaoline kuldtraadist punutud ripats. Müts oli uhiuus, nokk läikis.

„Tõuske püsti,” ütles õpetaja.

Uus tegi nagu kästud; müts kukkus maha. Terve klass puhkes naerma.

Ta kummardus, et peakatet üles võtta. Naaber müksas selle küünarnukiga uuesti põrandale, kust uus selle veel kord üles korjas.

„Katsuge oma kiivrist ometi ükskord lahti saada,” ütles õpetaja, kes oli vaimukas mees.

Lajatas koolipoiste naerumürin, mis viis vaese uustulnuka sedavõrd rööpast välja, et ta ei teadnud enam, kas hoida mütsi peos, lasta maha kukkuda või pähe panna. Ta istus ja võttis peakatte uuesti sülle.

„Tõuske püsti ja öelge oma nimi,” jätkas õpetaja.

Uus pomises kogeleval häälel mingi arusaamatu nime.

„Korrake!”

Jälle kuuldus segaste silpide vurin, mis mattus klassi pilkavasse huilgamisse.

„Valjemini!” hüüdis õpetaja. „Valjemini!”

Meeleheitliku otsustavusega ajas uus suu tavatult pärani ja pasundas kõigest kõrist, otsekui kedagi hõigates: „Charbovary.”

See vallandas tormi, mis paisus crescendos teravate prahvatustena (röögiti, hauguti, trambiti jalgu, osatati: „Charbovari!Charbovari!”), jätkus üksikute väljakostvate helidena, vaibus väga visalt, levis aina uuesti mööda mõnda pingirida või pahvatas veel viimaste lämmatatud naeruturtsatustena siin-seal nagu susinal kustuv tulevärk.

Trahviülesannete sajus taastus klassis siiski vähehaaval kord ja kui õpetaja oli lasknud nime dikteerida, silphaaval veerida ja üle korrata, luges ta lõpuks välja Charles Bovary ning kamandas hädavarese jalamaid õpetajalaua ette laiskvorstide pinki istuma. Uustulnuk hakkas minema, aga seisatas siis kõhklevalt.

„Mida te veel otsite?” küsis õpetaja.

„Oma müt…” ütles uus aralt, ise murelikult ringi piiludes.

„Viissada värssi kogu klassile!” Nagu Quos ego1 vaigistas see raevukas hüüd uue tormipuhangu. „Kas te jääte ükskord vagusi!” jätkas tulivihane õpetaja, kuivatades mütsipõhjast välja otsitud taskurätiga laupa. Ja teie, uus, kirjutate mulle kakskümmend korda verbivormi ridiculus sum2.”

Ja ta lisas juba leebemalt:

„Küll te leiate oma mütsi üles, keegi pole seda ära varastanud.”

Kõik rahunesid. Pead kummardusid vihikute kohale ja uus istus kaks tundi eeskujulikus poosis, ehkki sule otsast lennutatud tindised paberkuulikesed aeg-ajalt ta näole jälgi jätsid. Aga ta pühkis pritsmed käega ära ja püsis liikumatult, silmad maha löödud.

Õhtul, ettevalmistustunnis, võttis ta käisekaitsed laekast välja, pani oma asjakesed korda, joonis paberi hoolega ära. Olime tunnistajaiks, kui kohusetundlikult ta töötas, kuidas ta kõik sõnad sõnaraamatust järele vaatas, palehigis vaeva nägi. Ilmselt vaid tänu ülesnäidatud püüdlikkusele polnud tal tarvis alamasse klassi minna, sest ehkki ta reegleid üsna rahuldavalt tundis, polnud ta stiilis vähematki elegantsi. Ladina keele algõpetust oli ta saanud koduküla küreelt, kokkuhoidlikud vanemad olid venitanud poisi kolledžisse saatmisega nii kaua kui vähegi võimalik.

Tema isa, Charles-Denis-Bartholomé Bovary, endine kroonuvelsker, kompromiteeris end 1812. aasta paiku mingite värbamismahhinatsioonidega ja oli sunnitud erru minema; ent ta oskas kasutada oma võlusid, et käigu pealt kinni krabada kuuekümne tuhande frangine kaasavara, mis oli parajasti saadaval kübarsepa tütre näol, kelles kosilase välimus armutundeid äratas. Too oli nägus mees ja suur praalija, kes oskas kajavalt kannuseid kõlistada, oli vurrud põskhabemega kokku kasvatanud, kandis alati sõrmuseid, armastas riietuses silmatorkavaid värve ning ühendas sangarihoiaku kaubareisija laheda käitumisega. Pärast pulmi elas ta paar-kolm aastat naise varandusest, sõi rikkalikke lõunaid, tõusis hilja, suitsetas suurt portselankahaga piipu, tuli igal õhtul alles pärast teatrit ja käis mööda kohvikuid. Äiapapa ei jätnud surres suurt midagi järele; see pahandas teda; ta siirdus tekstiilialale, kaotas tublisti raha ja kolis lõpuks maale, kavatsedes seal ometi kord läbi lüüa. Aga kuna ta teadis maaharimisest niisama vähe kui sitsist-satsist, käis oma hobustega ratsutamas, selle asemel et neid põllule saata, jõi oma siidri pudelikaupa ära, selle asemel et vaadiviisi maha müüa, pistis oma kõige paremad kodulinnud nahka ja võidis oma sigade rasvaga jahisaapaid, siis selgus talle üsna pea, et on viimane aeg kõik suured tulevikuplaanid heaga maha matta.

Kahesaja frangi eest aastas õnnestus tal Normandia ja Pikardia piirimail ühes külas rentida talu ja härrastemaja vahepealne eluase. Tusaselt, näriva kahetsuse piinades, süüdistades saatust ja kadestades kõiki ligimesi, jäi ta neljakümne viie aastaselt sinna pesitsema, kuulutas ennast inimpõlguriks ja otsustas ülejäänud elupäevad rahus mööda saata.

Naine oli algul nagu hull tema järele; oma armastuses alandas ta ennast tuhandel viisil, meest sellega veelgi kaugemale peletades. Endine elurõõm, tundehellus ja armutulv olid aastatega kärbunud ja (nagu lahtuv vein äädikaks muutub) asendunud kiuslikkuse ja närvilise virinaga. Alguses oli ta kaebamata kannatanud, nähes, kuidas mees iga viimase külalirva sabas jooksis ja igal õhtul tülpinult ja viinalehasena järjekordsest urkast koju tuli. Siis tõstis ta eneseuhkus mässu. Ta vaikis, mattis oma raevu tumma stoilise rahuga endasse. Seda hoiakut säilitas ta surmani. Tal oli lakkamatult ringijooksmist, lugematuid asjaõiendusi. Ta käis advokaatide vahet, kohtueesistuja juures, pidas meeles vekslite tähtaegu, taotles pikendusi. Kodus ta aina triikis, õmbles, pleegitas pesu, hoidis sulastel silma peal, tasus arveid, sellal kui majahärra millegi pärast muretsemata tukkus tigedas uimasuses, ärgates vaid selleks, et naisele inetusi öelda, aina suitsetas kamina ees ja sülitas aeg-ajalt koldesse.

Kui sündis laps, tuli see amme juurde anda. Koju tagasi toodud, hellitati põngerjat nagu printsi. Ema nuumas teda maiustustega, isa laskis tal paljajalu ringi joosta ja oma filosoofilise eluhoiaku demonstreerimiseks seletas koguni, et poiss võiks vabalt käia ka ihualasti nagu metsaloomakutsikas. Vastukaaluks naise emavaistule oli isa püstitanud mehise lapsepõlve ideaali, mille kohaselt ta püüdis poega vormida ja tugeva kehaehituse arendamiseks karmi spartaliku kasvatuse anda. Ta pani lapse kütmata tuppa magama, õpetas suurel sõõmul rummi rüüpama ja kirikurongkäiku mõnitama. Kuid vagura loomuga lapse juures kandsid need ponnistused vähe vilja. Ema vedas poissi ilmlõpmata sabas, lõikas talle papist vigureid välja, jutustas jutte, pidas lõputuid, nukratest naljatustest ja kelmikatest kudrutustest kubisevaid monolooge. Oma üksilduses kandis ta lapse peale üle kogu oma purunenud, rahuldamata jäänud auahnuse. Ta unistas kõrgest positsioonist, nägi poega juba täiskasvanuna, ilusa ja vaimuka mehena, kes teeb karjääri tee- ja sillaehituses või kohtuasutustes. Ta õpetas lapse lugema ja pani ta oma vana pianiino saatel koguni paari-kolme romansikest laulma. Kuid kõige selle peale kuulutas härra Bovary, kes kultuurist vähe hoolis, et niisuguste asjadega ei tasu jännata. Ja kust nad üldse raha võtavad, et poissi riigikoolides harida, mõne ametikoha eest sisse maksta või äriettevõtte jaoks algkapitali anda? Pealegi, kui on hakkamist, lööb mees alati elus läbi. Proua Bovary näris huuli, laps luusis küla vahel.

Ta jälgis põllutöölisi, loopis mullakamakatega lendu tõusvaid vareseid, otsis kraavipervedelt küpseid marju, karjatas, pikk vits käes, kalkuneid, võttis heinaajal loogu, silkas metsas, mängis kirikuukse all keksu ja vihmase ilmaga või suurte pühade ajal mangus kirikuteenrit, et see lubaks tal kella lüüa ja täie raskusega jämeda köie küljes kõlkudes tunda, kuidas võnkehoog teda kaasa kannab.

Ta sirgus nagu tammeke. Tal olid tugevad käed, rõõsk jume.

Kui poiss sai kaksteist täis, pandi ema pealekäimisel tema haridusteele algus. See jäi külapreestri ülesandeks. Kuid õppetunnid olid nii lühikesed ja õppur nii tähelepanematu, et erilist tulu neist ei võinud tulla. Neid anti kiirustades, kuidas juhtus, kas käärkambris püstijalu, ristimise ja matusetalituse vahel, või siis laskis küree oma õpilast kutsuda pärast angelust, kui tal polnud parajasti vaja välja minna. Sel juhul koliti küree eluruumi, seati end seal sisse. Kihulased ja ööliblikad surusid küünla ümber; oli lämbe, laps jäi magama ja peagi tukastas ka vaimulik mees ise, käed vatsal risti, ja norskas lahtise suuga. Mõnikord, kui härra küree tuli kuskilt jumalaarmu andmast ja märkas Charles'i nurmel vallatamas, hõikas ta lapse enda juurde, noomis pool tundi ja kasutas juhust, et kuskil puu vilus lasta ülesantud tegusõna pöörata. Vahel sattus vihmasabin segama, vahel mööduv tuttav. Üldiselt oli aga küree oma õpilasega alati rahul, kinnitas koguni, et noorhärra olevat väga hea mälu.

Nii ei võinud see asi kauem kesta. Proua näitas iseloomu. Häbelikult või õigemini tüdinult andis härra ilma vastupanuta järele ja nii otsustati viivitada veel üksainus aasta, kuni poisike esimest korda armulauale võetakse.

Möödus veel kuus kuud ja järgmisel sügisel saadeti Charles viimaks Roueni kolledžisse, kuhu isa ta oktoobrikuu lõpupoole, Saint-Romaini laada ajal ise viis.

Praegu ei suudaks ükski koolivend temast vähematki üksikasja meenutada. Ta oli kõiges mõõdukas poiss, kes vahetundide ajal mängis, ettevalmistustunnis õppis, klassis tähelepanelikult kuulas, magalaruumis magas ja söögisaalis isukalt sõi. Tema järelevaatajaks oli rauaga äritsev hulgikaupmees Ganterie tänavalt, kes ta üks kord kuus, pühapäeviti, pärast kaupluse sulgemist linna peale lubas, sadamasse laevu vaatama saatis ja kella seitsmeks, enne õhtusööki koolimajja tagasi tõi. Iga neljapäeva õhtul kirjutas poiss emale punase tindiga pika kirja ja pitseeris kolme pitseriga kinni. Kordas siis vihikust ajalugu või luges üht vana „Anacharsise” köidet, mis oli klassituppa vedelema jäänud. Kui neid õue lasti, ajas ta juttu kooliteenriga, kes oli maalt pärit nagu temagi.

Oma hoolsuse tõttu püsis ta alati klassi paremusjärjestuses keskmiste hulgas. Ükskord juhtus koguni, et ta sai loodusloos esimese lohutusauhinna. Aga kolmanda aasta lõpul võtsid vanemad ta koolist ära ja panid arstiteadust õppima, olles veendunud, et ta on suuteline oma jõul bakalaureusekraadini rühkima.

Ema otsis talle toa viiendal korrusel L'Eau du Robeci ääres tuttava värvali juures. Ta leppis kostiraha suhtes kokku, hankis mööbli – laua ja kaks tooli, laskis kodunt järele tuua vana kirsipuust voodi ja ostis lõpuks veel väikese malmahju ja puid, et vaene laps saaks toa soojaks kütta. Lugematuid kordi hea käitumise reegleid meenutanud, sõitis ema nädala lõpul minema, kinnitades, et nüüd peab poeg ise enda eest väljas olema.

Tunniplaan teadetetahvlil viis ta täielikku jahmatusse: anatoomialoengud, patoloogialoengud, füsioloogialoengud, farmakoloogialoengud, keemia- ja botaanikaloengud, kliinilise meditsiini ja terapeutika loengud, rääkimata hügieenist ja meditsiini alustest aina nimetused, mille päritolu ta ei teadnud ja mis avanesid tema ees nagu aukartustäratavalt pimedate pühamute väravad.

Ta ei taibanud sellest kõigest vähematki. Tähelepanelikkus oli kasutu, ta ei saanud aru. Aga ta töötas, köitis kladed kokku, käis kõigil loengutel, ei jätnud vahele ainustki visitatsiooni. Ta täitis oma vähenõudlikku päevaülesannet nagu palaganikronu, kes kinniseotud silmi aina ringiratast vantsib, ilma et tal aimugi oleks, mis koormat ta on vedama pandud.

Et pojukese kulusid vähendada, saatis ema iga nädal käsipostiga tüki vasikapraadi, mida poeg siis hommikupoolikul kliinikust tulles püstijalu lõunaooteks tarvitas. Pärast einet tuli joosta loengule, ringauditooriumi, vaestehaiglasse ja lõpuks linna teisest otsast jälle koju kõmpida. Õhtul pärast kehvakest kehakinnitust majaperemehe lauas ronis ta üles oma kambrisse ja asus punaseks köetud malmahju ees uuesti tööle, nii et vihmamärjad riided seljas kuivaks aurasid.

Ilusatel suveõhtutel, tunnil, kus veel päikesesoojad tänavad inimtühjaks jäävad ja teenijatüdrukud ukse all sulgpalli löövad, rinnutas ta avatud aknal. Jõgi, mis teeb sellest Roueni kvartalist väikese räpase Veneetsia, voolas maja ees, heites sildade ja kanalisatsioonivõrede kohal kollaseid, lillasid ja siniseid helke. Kaldal kükitasid töölised, loputades vees käsi. Pööninguluukidest välja torgatud ritvadel kuivasid puuvillatokid. Otse vastas, katuste kohal kumas loojuva päikese punas puhas kõrge taevas. Kui hea võis praegu olla maal! Kui karge on õhk pöökpuusalus! Ja laienenud sõõrmeil püüdis ta magusaid maalõhnu, mis temani ei jõudnud.

Ta jäi kõhnemaks, pikkust tuli juurde ja ta näol lehvis mingi kurblik vari, mis tegi ta peaaegu huvitavaks.

Muidugi lõi ta käega kõigile tõotustele, mis ta oli endale andnud. Algul jättis visiidile minemata, järgmisel päeval puudus loengult, ja oma laiskust nautides jõudis ta pikapeale niikaugele, et ei näidanud enam üldse nägu.

Ta harjus kohvikus istuma ja muutus kirglikuks doominomängijaks. Õhtust õhtusse konutas ta räpases lokaalis, tagudes marmorplaadiga lauale mustade täpikestega lambaluust klotsikesi, millega ta oma iseseisvuse uhkelt välja kuulutas ja iseenda silmis kõrgemale tõusis. See oli tema astumine suurde maailma, see oli ligipääs keelatud lõbudele; kui ta sellest uksest sisse astudes käe lingile pani, tundis ta peaaegu meelelist lõbu. Ja paljugi, mis oli temas seni maha surutud, tõstis pead. Ta õppis pähe kupleesid, mida ta sobival juhul laulis, vaimustus Béranger'st, oskas punši teha ja sai lõpuks ka armastust tundma.

Tänu niisugusele ettevalmistustööle kukkus ta abiarsti eksamil lootusetult läbi. Ja samal õhtul oodati teda koju, et tema saavutust tähistada!

Ta hakkas jalgsi minema, peatus küla esimeste majade juures, laskis ema sinna vastu kutsuda ja pihtis talle kõik. Ema õigustas teda, seletades ebaõnnestumist eksamineerijate kiuslikkusega, ja julgustas teda mõnevõrra, lubades asjad joonde ajada. Härra Bovary sai alles viie aasta pärast tõtt teada, tõde oli aga siis juba nii vana, et ta leppis sellega. Pealegi ei võinud ta ometi möönda, et tema lihane laps on lambapea.

Charles asus niisiis jälle tööle ja valmistus seekord raugematu hoolega eksamiks, õppides vastused kõigile küsimustele lihtsalt pähe. Ta sai võrdlemisi hea hindega läbi. Mis kaunis päev emale! Korraldati pidulik õhtusöök.

Kuskohas värskeid ametioskusi rakendada? Eks Tostes'is. Seal oli parajasti üksainus eakas arst. Proua Bovary ootas juba ammu tema surma, aga mehike polnud veel teise ilma kolinud, kui Charles end juba üle tänava sisse seadis kui kindel järeltulija.

Kuid sellega, et ta lapse üles kasvatas, laskis arstiks õppida ja leidis Tostes'is koha, kus vastset ametit praktiseerida, polnud ema osa veel ammendatud; pojal oli naist vaja. Ja ta leidis sobiva kandidaadi Dieppe'i kohtupristavi lese, kellel oli eluaastaid nelikümmend viis ja tuhat kakssada livrit rendist.

Ehkki ta oli inetu, kuivetanud nagu roigas ja täis vistrikke nagu kevadisi pungi, polnud tal tahtjatest hoopiski puudu. Eesmärgile jõudmiseks pidi mamma Bovary võistlejaid kõrvale tõrjuma, kusjuures ta ajas üsna osavalt nurja koguni ühe lihuniku sepitsused, keda pealegi toetasid kohalikud preestrid.

Charles lootis abielust parema põlve algust, kujutles, et võidab senisest suurema priiuse, saab vaba voli iseenda ja oma raha üle. Aga naine võttis ohjad enda kätte: seltskonnas pidi rääkima nii ja naa, vaikima sellest ja teisest, pidi igal reedel paastu pidama, riietuma naise ettekirjutuse järgi, naise käsul vintsutama patsiente, kes maksmisega viivitasid. Naine tegi mehe kirjad lahti, luuras ta käike ja kuulatas vaheseina taga, kui ta kabinetis vastassoost abivajajaid vastu võttis.

Perenaine ise pidi igal hommikul saama kuuma šokolaadi, vajas alalõpmata hoolitsust. Ta kaebas järelejätmatult oma närvide pärast, kaebas kopsude ja ihumahlade pärast. Ta ei kannatanud sammumüdinat. Kui temast eemale hoiti, läks üksindus talle talumatuks, kui teda vaatama tuldi, siis teadagi selleks, et näha, kas ta hakkab juba ükskord hinge heitma. Õhtul kui Charles koju jõudis, sirutas ta oma pikad luised käsivarred teki alt välja, võttis mehel kaela ümbert kinni, sundis voodiservale istuma ja hakkas oma muresid kurtma; Charles on ta hooletusse jätnud, küllap armastab kedagi teist! Eks inimesed ütelnud kohe, et ta saab õnnetuks. Ja kõige lõpuks nõudis ta tilku tervisekosutuseks ja natuke rohkem armastust.