Читать книгу Madame Bovary - Gustave Flaubert - Страница 6

Pulmavõõrad saabusid varakult küll troskadega, küll ühehobuserakenditega, küll kaherattaliste sarabanidega, küll vanade, ilma katuseta kabriolettidega, küll nahksete varjudega kraamivankrites, ja lähimate naaberkülade noored kihutasid kohale koguni heinaveokärudes, kus nad külgredeleist kinni hoides mitmes reas püsti seisid ja traavi lastes kõvasti raputada said. Külalisi tuli kümne ljöö tagant Goderville'ist, Normanville'ist ja Canyst. Kutsutud olid mõlema perekonna kõik sugulased, oli lepitud ärapahandatud sõpradega ja kirjutatud tuttavatele, kes ammuilma olid silmapiirilt kadunud.

Iga natukese aja tagant kostis põõsastara tagant piitsaplakse; peagi avanes värav, järjekordne pulmavanker veeres sisse. Kutsar pööras tuhatnelja trepi ette, pidas äkki kinni ja lasi koorma maha. Pulmalised ronisid igast küljest alla, hõõrusid kangeksjäänud põlvi, ringutasid. Tanudega daamid kandsid linnamoelisi kleite, kuldseid uurikette, peleriine, mille otsad olid risti vöö vahele pistetud, või väikeseid kirjusid kaelarätte, mis olid selja tagant ilunõelaga kinni pistetud, nii et kael jäi paljaks. Isade eeskujul riietatud poisikesed tundsid end uutes ülikondades nähtavasti ebamugavalt (mitmedki neist õnnistasid sel päeval sisse elu esimesed saapad); suured neljakuni kuueteistaastased tüdrukud, ilmselt poiste nõbud või vanemad õed, õhetasid ja olid ähmi täis, valged, seks puhuks pikemaks lastud leerikleidid seljas, juuksed paksult roosipumatiga võitud, pidasid hoolega suu lukus ja kartsid hirmsasti oma kindaid ära määrida. Kuna kõigi saabunud sõidukite lahtirakendamiseks ei jätkunud tallipoisse, keerasid härrad käised üles ja ajasid ise asja ära. Vastavalt pulmaliste erinevale seltskondlikule positsioonile võis näha sabakuubi, redingoote, vammuseid ja saterkuubi – kõik ausad riidetükid, mida ümbritses kogu perekonna harras lugupidamine ja mis ainult pühalike talituste puhuks kapist välja toodi: pikkade tuules lehvivate hõlmadega, torutaolise krae ja kotisuuruste taskutega redingoodid, jämedast kalevist vammused, kuhu juurde enamasti kuulus vasega kanditud nokkmüts, hästi lühikesed pihtjakid, selja peal kaks lähestikku aetud nööpi nagu silmapaar, hõlmad kandilised otsekui puusepakirvega paku peal ühe hoobiga raiutud. Mõned vähesed (keda kindlasti ootas koht pidulaua alumises otsas) kandsid pidulikke vammuseid – mahapööratud kraega, seljalt tihedalt kroogitud jakke, mille piht on külgeõmmeldud vööga hästi madalale viidud.

Ja tärgeldatud särgid kummusid rinnal nagu soomusvestid! Kõik pulmalised olid värskelt pöetud, kõrvad hoidsid peast eemale, koonud olid habemest puhtaks kraabitud. Mõnedel, kes olid tõusnud juba enne koitu ega näinud aovalgel hästi habet ajada, leidus ülahuulel või põsel poolviltusi haavakriimusid, kolmefrangise mündi suurusi marrastusi, mida värske õhk oli tee peal ärritanud, nii et need nüüd roosade lappidena kirvendasid laiadel valgetel elurõõmsatel nägudel.

Et vallavalitsus asus pulmamajast ainult poole ljöö kaugusel, mindi sinna jalgsi ja tuldi pärast kiriklikku talitust sama teed tagasi. Pulmarong, mis algul oli tihe nagu ühes tükis värviline lint ja lookles mööda haljendavate nisupõldude vahelist kitsast käänulist jalgrada üle väljade, venis varsti pikaks ja pudenes rühmadeks, kes juttu puhudes hakkasid teistest maha jääma. Kõige ees kõndis pillimees, vikerkaarevärvides kirendavate lintidega ehitud viiul käes; tema kannul tuli pruutpaar oma vanematega, siis sõbrad ja tuttavad, kuidas juhtus, ja kõige lõpuks lapsed, kes ajaviiteks kaerapõllust nutte kiskusid ja teiste nägemata omavahel hullasid. Emma kleit oli liiga pikk ja tikkus lohisema. Aeg-ajalt jäi ta seisma, et kleidisaba kergitada ja kinnastatud käega riide küljest ettevaatlikult umbrohukõrrekesi ja väikseid kidalisi ohakanutte noppida, sellal kui Charles tegevusetult pealt vaatas ja noorikut järele ootas. Isa Rouault, uus siidvildist kübar peas ja sõrmed küüneotsteni musta saterkuue varrukates, oli vanemale proua Bovaryle oma käsivarre ulatanud. Vanem härra Bovary, kes hingepõhjas kogu seda seltskonda põlgas ja oli pulma tulnud lihtsas üherealises mundrilõikega redingoodis, õnnistas kõrtsimeelitustega linalakka külanoorikut. Naine tänas viksilt, punastas, ei osanud midagi vastata. Teised pulmalised arutasid oma asju või tegid vastastikku vingerpussi, aegsasti pidulusti üles õhutades; ja kes kõrva teritas, võis aina kuulda pillimehe viiulividinat, mis väljade vahel ühtsoodu jätkus. Kui moosekant märkas, et pulmalised on kaugele maha jäänud, tegi ta hingetõmbuseks peatuse, nühkis tükk aega viiulivaiguga poognat, et keeled paremini kääksuksid, ja hakkas siis jälle astuma, tõstes ja langetades hoogsalt viiulikaela, et paremini rütmis püsida. Pillihääl peletas juba eemalt linnukesi lendu.

Pulmalaud oli kaetud vankrikuuri alla. Seal oli neli loomafileed, kuus kanafrikasseed, hautatud vasikaliha, kolm lambakintsu, ja kõige selle keskel ilus praetud põrsas, mida omakorda ümbritses neli sealihavorsti hapuoblikaga. Lauanurkades seisid viinakarahvinid. Magusa õunaveini pudelitest pressis korkide vahelt paksu vahtu välja ja kõik veiniklaasid olid alustuseks ääretasa täis kallatud. Suured vaagnatäied kollast tarretist, mille sile pind vähemalgi tõukel võbisema lõi, olid kaunistatud noorpaari pärlkirjas monogrammidega. Tordid ja mandlikoogid olid tellitud Yvetot' suhkrupagari käest. Kuna ta oli siinkandis alles äsja äri alustanud, andis ta oma parima. Järelroaks kandis ta ise sisse tornehitise, mis pani pulmarahva ahhetama. Ümber sinisest papist kandilise aluse, mis kujutas võlvkaarte ja sammastega templit, käis valgete kipskujukeste rivi kuldpaberist tähekestega ülekülvatud niššides, teisel astmel tillukeste kikkaputkest, mandlitest, rosinatest ja apelsinilõikudest bastionide vahel kõrgus biskviidist lossitorn; ja lõpuks, kõige ülemisel platvormil haljendas mägiaas, kus kaljude, keedisejärvekeste ja pähklikoorepaatide keskel kiikus pisike Amor šokolaadikiigel, mille mõlema posti nuppudeks olid pistetud ehtsad roosipungad.

Sööming kestis õhtuni. Kui enam ei jõutud istuda, käidi õuel jalutamas või mängiti küünis korgimängu, ja asuti siis uuesti lauda. Lõpupoole jäid mõned külalised norsates magama. Aga kui kohvi pakuti, tuli kõigile uuesti eluvaim sisse: võeti laul üles, katsuti jõudu, peeti tõstevõistlusi, veeti sõrmkooku, püüti vankrit selga võtta, räägiti anekdoote, suudeldi daame. Õhtul, kui minema hakati, ei tahtnud kaeru täis puugitud hobused kuidagi aiste vahele taganeda, lõid takka üles ja lõhkusid; rakmed purunesid, peremehed naersid või sajatasid, ja öö läbi lasid pulmaliste sõidukid ümberkaudsetel teedel tuhatnelja, rantsatasid läbi kraavide ja kargasid üle kruusahunnikute või haakusid teenõlvadesse, nii et naised uksest välja küünitasid ja püüdsid ohje kutsarite käest ära kiskuda.

Need, kes Les Bertaux'sse jäid, veetsid öö köögis pummeldades. Lapsed jäid pinkide all magama.

Noorik oli isa härdasti palunud, et teda kombekohastest pulmatempudest säästetaks. Aga üks kalakaupmehest nõbu (kes oli pulmakingiks pealegi paar taldkala kaasa toonud) tahtis sellegipoolest suuga läbi lukuaugu tuppa vett pritsida. Isa Rouault sai viimasel hetkel jaole, seletades, et väimehe auväärt amet ei luba niisugust sündsusetut nalja teha. Nõbu ei tahtnud neid põhjendusi kuidagi kuulda võtta. Südamepõhjas süüdistas ta isa Rouault'd upsakuses ja heitis kuskil nurgas liitu veel nelja-viie pulmalisega, kes olid pidulauas juhtumisi mitu korda järjest kõhutükke saanud ja leidsid nüüd, et neidki on halvasti vastu võetud, siunasid sosinal peremeest ja manasid talle vihjamisi õnnetust kaela.

Vanaproua Bovary ei teinud päev otsa suudki lahti. Temalt polnud nõu küsitud ei minia tualeti ega pulmamenüü asjus ja ta lahkus varakult. Tema abikaasa aga ei mõelnudki talitada naise eeskujul, lasi Saint-Victorist sigareid tuua ja suitsetas neid hommikuvalgeni, tarvitades selle juurde ohtrasti kirsigrokki – siinsele seltskonnale tundmata joomaaega, mis teda pulmaliste silmis veel kõrgemale tõstis.

Charles'il polnud tahtmist nalja teha, oma pulmas ta ei hiilanud. Kõigile kohustuslikele aasimistele, kalambuuridele, kahemõttelisustele, meelitustele ja lõõpimistele, millega peovõõrad teda õnnistasid sellest hetkest peale, kui supp lauale toodi, vastas ta üsna kahvatult.

Järgmisel päeval oli ta seevastu nagu ümber sündinud. Tundus, nagu oleks pigem tema ise toonane neitsi, sest noorik ei lasknud midagi välja paista, millest oleks võinud järeldusi teha. Ka kõige terasemad ei osanud midagi kosta, ja kui ta juhtus mööda minema, seirasid nad teda määratu vaimupingutusega. Charles aga ei varjanud midagi. Ta hüüdis Emmat oma naiseks, sinatas teda, küsis igaühelt tema järele, otsis teda igalt poolt taga ja vedas teda ühtepuhku õue, kust puude vahelt paistis, kuidas ta naisele käe ümber piha pani ja tema kohale kummardunult ringi kõndis, kortsutades peaga nooriku rinnaloori.

Kaks päeva pärast pulmi sõitis noorpaar minema. Patsientide pärast ei tohtinud Charles kauemaks ära jääda. Isa Rouault andis kojusõiduks oma vankri ja saatis neid Vassonville'ini. Seal suudles ta tütart viimast korda, ronis vankrist maha ja hakkas tagasi minema. Sadakond sammu astunud, jäi ta seisma, vaatama, kuidas eemalduva sõiduki rattad tolmu üles keerutasid, ja ohkas kõigest südamest. Siis tulid talle meelde enda pulmad, möödunud ajad, naise esimene rasedus. Eks temagi oli sel päeval südamest rõõmus, kui ta nooriku äia juurest koju tõi, traavides läbi lume, naine selja taga hobuse laudjal. Oli ju jõuluaeg, väljad üleni valged; naine toetus ühe käega tema õlale, teisega hoidis kõvasti korvi; tanu pikad pitspaealad lipendasid tuules ja sattusid ratsanikule vahetevahel otsapidi suhu, ning kui ta pead pööras, nägi ta noorikut enda lähedal, pea tema õlal, nägi ta roosatavat näokest, mis sõnatult naeratas tanu kuldnaastu all. Et sõrmi soojendada, pistis noorik vahel käe mehe põue. Kui ammu see kõik oli! Nende poeg võiks praegu kolmekümneaastane olla! Ta vaatas veel kord tagasi, aga teel polnud enam midagi näha. Ta tundis end nukrana nagu tühjaks kolitud maja. Ja et need õrnad mälestused segunesid ta ajus pulmatralli aurudega, tekkis tal hetkeks tahtmine kirikuaiast läbi astuda. Aga samas hakkas ta kartma, et sealne vaatepilt teeb ta veelgi nukramaks, ja ta läks otsemat teed koju.

Härra ja proua Bovary jõudsid Tostes'i kella kuue paiku. Naabrid kogunesid akendele tohtri noort naist kaema.

Vana teenija tuli vastu, tervitas, vabandas, et lõuna pole veel valmis, ja soovitas proual vahepeal uus eluase üle vaadata.