Читать книгу Madame Bovary - Gustave Flaubert - Страница 5

Ühel hommikul tõi isa Rouault Charles'ile oma terveks tehtud jala eest tasu: seitsekümmend viis franki neljakümnesoulistes müntides ja kalkuni. Ta oli tohtri suurest kaotusest kuulda saanud ja lohutas teda, nagu oskas:

„Ma tean, mis see tähendab!” ütles ta leinajat õlale patsutades. „Minuga läks ju samamoodi! Kui ma oma kalli kaasa kaotasin, uitasin mööda välju, et üksinda olla. Langesin puu alla maha ja nutsin, kisendasin issanda jumala poole, ütlesin talle igasugu rumalusi. Oleksin tahtnud olla nagu ussidest järatud mutt, keda ma seal puu all nägin, ühesõnaga, surnud. Ja kui ma mõtlesin teiste meeste peale, kes kõik selsamal hetkel oma armsaid naisukesi kaisus hoidsid, peksin kepiga vastu maad. Ma olin justkui arust ära, ei võtnud enam toitu suu sisse, paljas mõtegi trahterisse minna oli vastik, uskuge või ärge uskuge! Noh aga sedamööda, kuidas päev läks päeva järel, talvest sai kevad ja suvest sügis, vajus see kõik tasapisi ära, kõrrekaupa, raashaaval, kadus, õieti peaks küll ütlema, et alanes, sest päris sügavale jääb ikka midagi alles, nagu räägitakse, mingi koorem hinge rõhuma. Aga eks see ole meie kõigi saatus ja sellepärast ei tohi ennast närtsitada, ligimeste surma pärast ka ise surma oodata… Te peate ennast tuulutama, härra Bovary, see läheb mööda! Tulge meid vaatama, võtke teatavaks, et minu tütar tuletab teid ühtepuhku meelde, ja muudkui räägib, et te olete ta ära unustanud. Eks varsti on kevad käes, lasete meie küülikukoplis mõne jänese, lahutate pisut meelt.”

Charles võttis nõuannet kuulda. Ta läks jälle Les Bertaux'sse, leidis seal kõik vanaviisi, täpselt nii nagu viis kuud tagasi. Pirnipuud õitsesid juba; ja kuna vana Rouault oli taas jalul ja liikus aina ringi, tundus talus nagu rohkem elu.

Tohtri leinavalu arvestades pidas peremees oma kohuseks kõikvõimalikku lahkust üles näidata: ta palus, et Charles ei tülitaks ennast mütsi maha võtmisega, rääkis sosinal nagu haigega ning koguni etendas sügavat pahameelt, et külalisele polnud eraldi valmis pandud midagi kergemat, nagu näiteks vahukoort või küpsetatud pirne. Ta jutustas naljalugusid. Charles tabas end naermas. Aga kadunuke tuli äkki meelde ja ta muutus taas morniks. Siis pakuti kohvi, lein ununes.

Sedamööda kuidas ta harjus poissmeheeluga, meenutas ta naist aina harvemini. Sõltumatuse tunde meeldiva uudsuse toimel hakkas üksildus peagi tunduma hoopis talutavam. Nüüd võis ta eineaegu oma tahtmist mööda muuta, tulla ja minna ilma seletusi andmata, ja kui ta oli väga väsinud, ristseliti voodisse pikali visata. Nii ta hellitas ja poputas ennast ning võttis vastu lohutusi, millega teda trööstida püüti. Teisest küljest tõi naise surm talle ametialal üsna märgatavat kasu, sest tervelt kuu aega korrutati ümbruskonnas: „Vaene noormees! Mõelda, milline õnnetus!” Ta nimi sai laiemalt tuntuks, klientuur kasvas. Ja Les Bertaux's käis ta nii sageli kui süda lustis. Ta südamepõhjas idanes sihitu lootus, nimetu õnn; kui ta peegli ees oma põskhabet harjas, leidis ta, et on nägusamaks läinud.

Kord juhtus ta tulema kella kolme ajal; kogu pere oli põllul, ta astus kööki, aga ei märganud algul Emmat; aknaluugid olid suletud. Piludest langes kivipõrandale pikki ahtaid päikesetriipe, mis murdusid mööblinurkadel ja heitsid lakke värisevat helki. Söögilaual ronisid kärbsed pesemata klaase mööda ja uppusid pininal põhja peale jäänud siidritilgas. Korstnasse langev päevavalgus muutis tahmunud koldeplaadi sametiseks ja pani jahtunud tuha õrnalt sinama. Kolde ja akna vahel tegi Emma õmblustööd. Tal polnud rätti kaelas ja paljastel õlgadel pärlendas tillukesi higipiisku.

Talu kombe kohaselt küsis ta, kas tulija tahaks midagi juua. Külaline keeldus, Emma käis peale ja lõpuks nõustus Charles naerdes peretütrega kahekesi klaasikese likööri võtma. Emma otsis kapist kürassoopudeli, võttis kaks pisikest klaasi, kallas ühe ääretasa täis, tilgutas teise piisakese, lõi kokku ja tõstis pitsi huulile. Et klaas oli peaaegu tühi, kallutas ta end juues taha; pea kuklas, huuled torus, kael õieli, naeris ta, õiget maiku suhu saamata, ja noolis ilusate hammaste vahelt keeleotsaga klaasi.

Siis istus ta endisele kohale ja võttis näputöö uuesti käsile, valge puuvillane sukk tahtis nõelumist; ta töötas langetatud päi, sõna lausumata, ka Charles vaikis. Uksealune tuuletõmbus ajas tolmukübemeid üle kiviplaatide. Charles jälgis, kuidas tolmujoom üle põranda venis, kuulis vere tukslemist oimudel ja kaugel õues muneja kana kaagutust. Vahetevahel värskendas Emma palgeid peopesaga, mida ta siis massiivse halutoe raudnupul uuesti jahutas.

Neiu kaebas, et sest ajast kui ilmad palavaks läksid, tunneb ta aegajalt peapööritust, ja küsis, kas meresuplustest võiks sel puhul kasu olla; siis hakkas ta meenutama oma kloostrikooli, Charles jälle kolledžipäevi, sõnad tulid neil nagu iseendast suhu. Mindi üles Emma tuppa. Neiu näitas oma vanu noodivihikuid, auhinnaks saadud raamatukesi ja kapipõhjas kolletavaid tammepärgi. Ta jutustas emast, kalmistust, ja näitas aias koguni peenart, kust ta iga kuu esimesel reedel ema kalmule minnes lilli viib. Aga aednik ei mõista sellest mõhkugi, niisugused need teenijad on! Emma oleks tahtnud linnas elada, olgu või ainult talvelgi, kuigi kaunid suvepäevad oma pikkusega teevad maaelu vahest veelgi igavamaks. Olenevalt kõneainest oli ta hääl kord hele, kord terav, kord äkki raugelt vaibuv, ja alanes peaaegu sosinaks, kui ta rääkis iseendast, samas taas rõõmus; kord oli ta vaade lapselikult aval, samas langesid laud silmile, pilku looritas tüdimus, mõte läks uitama.

Õhtul koju minnes kordas Charles ükshaaval Emma lauseid, püüdis neid sõna-sõnalt meenutada, nende mõtet lõpuni kätte saada, et enda jaoks taastada seda elujärku ja neid aegu, kus ta tütarlast veel ei tundnud. Aga vaimusilmaski oskas ta Emmat näha ikka vaid samasugusena kui esimesel kohtumisel või äsjasel lahkumisel. Ta küsis endalt, milliseks võiks neiu muutuda, kui ta naituks, ja kellega? Isa Rouault oli ju õnnetuseks väga jõukas mees ja Emma!.. nii ilus! Ikka jälle tõusis Emma kuju ta silme ette ja kuidagi monotoonselt nagu kõrva ääres tinisev vurrkann huugas ta peas mõte: „Aga kui sa siiski ise temaga abielluksid! Kui abielluksid?” Öösel ei saanud ta und, kõris pitsitas, ajas janutama. Ta tõusis, jõi kannust vett ja avas akna; oli tähine öö, puhus soe tuuleõhk ja eemal haukusid koerad. Ta vaatas Les Bertaux' poole.

Ta otsustas, et kaotada pole lõpuks midagi, ja võttis nõuks sobival juhul neiu kätt paluda; aga kartus, et ei leia õigeid sõnu, pani tal alati suu lukku, kui sobiv juhus avaneski.

Isa Rouault'l ei oleks midagi selle vastu olnud, kui ta oleks saanud tütre kaelast, sest majas polnud neiust midagi kasu. Südamepõhjas vabandas ta Emma välja, leides, et see on liiga tark talutööks, selleks jumalast neetud tegevuseks, millega keegi ilmaski miljonäriks ei saa. Isa Rouault'le endale polnud talu kaugeltki kullaauk, vastupidi, ta kandis aasta-aastalt kahjusid; kui ta hiilgaski laadal, kus ta mõnuga rakendas ametikavalusi, siis tegelik põllumajapidamine ja igapäevane talutööde juhtimine polnud üldse tema ala. Ta ei võtnud kuigi meelsasti käsi taskust välja, samas aga ei hoidnud üheski eluvajaduses kokku, armastas head toitu, sooja tuba, pehmet voodit. Talle meeldis kange õunavein, poolküps lambakints ja hästi läbiklopitud rummikohv. Ta einetas üksinda köögis kolde juures väikese laua ääres, mis talle kaetult ette toodi nagu näitelaval.

Kui ta märkas, kuidas Charles'i põsed tütre juuresolekul õhetama lõid, ja sellest järeldas, et lähemal ajal on kosilast oodata, mõtles ta asja põhjalikult läbi. Charles oli tema meelest küll väheke nigelavõitu kandidaat, mitte päris niisugune väimees, nagu ta oleks soovinud. Aga rahva jutu järgi pidi ta olema korralik inimene, säästlik, väga õpetatud ja ilmselt sedasorti, kes kaasavara küsimuses väga ei niruta. Ja et isa Rouault oli pealegi sunnitud kakskümmend aakrit oma kohast maha müüma, et ta oli müürsepale tublisti võlgu, sadulsepale tublisti võlgu ja et veinipressile oli vaja uus võll tellida, siis langetas ta otsuse:

„Kui ta juttu teeb, luban Emma temale.”

Mihklipäeva aegu tuli Charles kolmeks päevaks Les Bertaux'sse. Viimane päev jõudis õhtule samamoodi kui eelmised – veerandtunniliste edasilükkamiste kaupa. Isa Rouault tuli külalist saatma. Nad läksid mööda õõnesteed, peatselt seisis ees lahkumine; nüüd oli paras hetk. Charles andis endale armuaega kuni heki nurgani, kui nad sealt mööda said, pomises ta:

„Isa Rouault, mul oleks teile midagi ütelda.”

Nad seisatasid. Charles vaikis.

„Noh, rääkige siis oma jutt maha! Eks see ole mulle niigi ammu teada,” ärgitas isa Rouault muheldes.

„Isa Rouault… isa Rouault…” kogeles Charles.

„Mina olen kahel käel päri,” ütles talunik. „Ja kuigi lapsuke on minuga teadagi ühel nõul, peab sellegipoolest ka tema arvamist küsima. Hakake teie aga minema, mina pööran siit kodu poole. Pange hästi tähele: kui ta ütleb jaa, siis pole teil tarvidust tagasi tulla, inimesed hakkavad ilmaaegu rääkima ja ta ise läheks ka liiga ähmi täis. Aga et teil ülearu praadida ei tuleks, lükkan aknaluugi päris vastu seina pärani. See paistab maja tagaküljest siia ära, kui üle heki küünitate.”

Nende sõnadega tegi ta minekut.

Charles köitis hobuse puu külge ja jooksis teerajale varitsema. Ta ootas pool tundi, siis luges ta oma kella järgi veel üheksateist minutit. Äkki kolksatas midagi vastu majaseina; luuk oli valla, kramp lõgises veel.

Järgmisel päeval oli ta juba kell üheksa kohal. Emma punastas, kui Charles sisse astus, ehkki ta viisakuse pärast vägisi püüdis natuke naeru lõkerdada. Isa Rouault kaisutas tulevast väimeespoega. Rahaasjade arutamine lükati edasi; kiiret polnud ju kuhugi, sest sündsuse pärast tuli pulmadega oodata kuni Charles'i leinaaja lõpuni, see tähendab tuleva kevadeni.

Talv möödus selles ootuses. Preili Rouault oli ametis oma veimevakaga. Üks osa sellest telliti Rouenist; särke ja öötanusid õmbles ta ise kokkulaenatud moelehtede järgi. Charles'i külaskäikudel talusse räägiti pulmaettevalmistustest, arutati, millistes ruumides pidulõunat korraldada, unistati, mitmekäiguline see peaks olema ja milliseid eelroogi tuleks serveerida.

Emma ise oleks küll soovinud ennast hoopis südaööl, tõrvikute valgel laulatada lasta, aga isa Rouault ei tahtnud niisugusest mõttest kuuldagi. Nii peeti maha tavalised pulmad, kuhu tuli kokku nelikümmend kolm pulmalist, kes kuusteist tundi järjest lauas istusid ja järgmisel päeval ning hiljem tasapisi edasi pidutsesid.