Читать книгу Kuningas Saalomoni kaevandused. Seeba kuninganna sõrmus - Henry Rider Haggard - Страница 11

Mul pole vajadust pikalt ja üksikasjaliselt kirjeldada kõiki sündmusi meie reisil Loosse. See nõudis meilt kaks pikka päeva. Matkasime mööda Suurt Saalomoni teed, mis viis otsejoones Kukuaanamaa südamesse. Piisab kui öelda, et mida kaugemale me jõudsime, seda jõukamaks näis muutuvat maa ja arvukamaks kraalid, mida ümbritses lai põldudevöö. Kõik need olid ehitatud samal põhimõttel nagu esimene, kus peatusime, ja neid kaitsesid rohkearvulised garnisonid. Nagu germaanlaste, suulude ja masaide juures, nii on ka Kukuaanamaal iga terve mees sõdur, nii et sõja puhul võib rahvas kohe välja panna kogu oma löögijõu, olgu siis kaitseks või pealetungiks. Teel möödusid meist tuhanded sõdurid, kes tõttasid Loosse, et osa võtta iga-aastasest vägede ülevaatusest ning pidustustest, ja toredamaid sõjaväeüksusi pole ma oma elus näinud.

Teisel päeval tegime päikeseloojangul lühikese peatuse väikese künka tipul, millest tee üle viis, ja seal meie jalge ees, kaunil ja viljakandval tasandikul asuski Loo ise. Pärismaalaste linna kohta oli ta tohutu suur, ma usun, et tubli viiemiilise ümbermõõduga, ning tema ümber laiusid eeslinnataolised väiksemad kraalid, mida suurte rahvakogunemiste puhul kasutatakse sõjavägede majutamiseks. Kaugemal põhja pool, umbes kaks miili linnast, asus kummaline hobuserauakujuline mägi, millega meil edaspidi tuli lähemat tutvust teha. Linn asub väga ilusas maakohas. Kraali keskelt voolab läbi jõgi, millest viib üle mitu silda, – õieti on see sama jõgi, mida olime juba näinud Seeba Kuninganna mägede nõlvakuil. Kuuekümne või seitsmekümne miili kaugusel tõusevad tasaselt lagendikult kolm lumemütsiga mäetippu, moodustades kolmnurga. Need järsud teravatipulised mäed erinevad tunduvalt Seeba Kuninganna mägedest, mis on lamedad ja ümmargused.

Infaduus pani tähele, et me noid mägesid silmitseme, ja pidas vajalikuks seletusi anda.

“Tee lõpeb seal,” sõnas ta, osutades käega mägede poole, mida kukuaanad nimetasid Kolmeks Nõiaks.

“Miks ta seal lõpeb?” küsisin.

“Kes võiks seda öelda,” vastas ta õlgu kehitades. “Mäed on täis koopaid ja nende vahel on sügav kuristik. Sinna läksid muistsel ajal targad mehed, et sealt tuua seda, mida nad meie maalt otsima tulid, kuigi me ei tea, mis see oli, ja sinna, Surma koopasse maetakse nüüd meie kuningad.”

“Mida nad siit küll otsisid?” küsisin õhinal.

“Ma ei tea seda. Mu isandad, kes lendasid meie juurde tähtedelt, peaksid aga teadma,” vastas ta, heites mulle kiire pilgu. Ilmselt teadis ta rohkem, kui arvas heaks öelda.

“Jah,” kinnitasin mina, “sul on õigus. Tähtedel saame me paljudest asjadest teada. Ma olen näiteks kuulnud, et vana aja targad mehed tulid neisse mägedesse otsima säravaid kive, ilusaid mänguasjakesi ja kollast rauda.”

“Mu isand on tark,” vastas ta külmalt. “Mina olen vaid lapsuke ega oska oma isandaga niisugustest asjadest rääkida. Mu isand peab kõnelema vana Gaguuliga kuningakojas, sest tema on niisama tark kui mu isand.” Ja ta eemaldus.

Niipea kui ta oli läinud, pöördusin oma kaaslaste poole ja osutasin neile mägedele. “Seal ongi Saalomoni teemandikaevandused,” ütlesin neile.

Umbopa seisis meie kõrval, olles nähtavasti vajunud sügavasse mõtiskellu, mis oli tema juures tavaline. Kuid ta kuulis mu sõnu.

“Jah, Makumazahn,” sõnas ta suulu keeles, “teemandid on kindlasti seal ja te saate need endale, sest teie, valged mehed, armastate ju nii väga neid iluasjakesi ja raha.”

“Kuidas sina seda tead, Umbopa?” küsisin teravalt, sest mulle ei meeldinud tema salapäratsemised.

Ta hakkas naerma. “Nägin seda unes, valged mehed.” Seepeale pöördus ta kannal ümber ja läks minema.

“Millele meie must sõber küll sihib?” imestas Sir Henry. “On selge, et ta teab rohkem, kui suvatseb öelda. Muuseas, Quatermain, ega ta ole kuulnud midagi.. minu vennast?”

“Mitte kõige vähematki. Ta on küsinud igaühelt, kellega sõbraliku jutu peale on saanud, kuid kõik nad kinnitavad, et siin maal pole kunagi varem nähtud ühtki valget meest.”

“Kas te usute, et ta üldse siia jõudis?” küsis Good. “Meiegi jõudsime siia ainult ime läbi. Kas on mõeldav, et tema oskas siia tulla ilma kaardita?”

“Ma ei tea,” vastas Sir Henry süngelt, “aga mul on siiski tunne, et ma ta leian.”

Päike vajus pikkamööda silmapiiri taha ja siis langes maa peale äkki pimedus, otsekui oleks see midagi ainelist ja kombatavat. Päeva ja öö vahel polnud siin mingit hingetõmbamishetke, polnud mahedat üleminekut. Sellel laiuskraadil videvikku ei tunta. Päeva muutumine ööks on niisama kiire ja täielik kui elu vaheldumine surmaga. Päike loojus ja maailm mähkus varjudesse. Aga mitte kauaks, sest peagi lõi taevaserv läänes kumendama, ilmusid esimesed hõbedased valguskiired ja peagi kallas hiilgav täiskuu tasandiku valgusega üle, paisates kaugele oma sirendavaid nooli ja täites maastiku maheda helendusega.

Seisime ja nautisime kaunist vaatepilti. Tähed kahvatasid selle karge majesteetlikkuse ees ja me tundsime, kuidas ilu, mida ma kirjeldada ei suuda, meie südamed kiiremini tuksuma pani. Minu elu on olnud karm, aga mul on siiski olnud rõõmuhetki, mille pärast ma oma elu elamisväärseks pean, ja üks neist on see, mil nägin Kukuaanamaad kuupaistel.

Lõpuks katkestas meie mõtiskelu meie viisakas sõber Infaduus.

“Kui mu isandad on puhanud, siis reisime edasi Loosse, kus mu isandatele on täna ööseks üks onn valmis seatud. Kuu paistab heledasti ja meil ei ole vaja karta, et teel komistaksime.”

Nõustusime ja tunni aja pärast olime linna lähistel. Linn ise, mille plaani joonistasid selgesti välja tuhanded laagrituled, näis olevat lausa ääretu.

Good, kes alati kahtlase väärtusega nalja armastab heita, pani talle nimeks Piiramatu Loo34.

Varsti jõudsime vallikraavi juurde, millest viis üle tõstesild, ja seal peatas meid relvade kõlin ning valvuri käre ja käskiv hääl. Infaduus andis parooli, millest ma aru ei saanud, sellele vastati tervitusega ja me läksime edasi mööda selle tohutu rohtlinna peatänavat. Pärast ligi pooletunnist käiku piki lõputuid onnideridu peatus Infaduus lõpuks väikese rühma hüttide ees, mis ümbritsesid lubjakivikillustikuga sillutatud väikest õue, ja teatas, et need ongi määratud meie “armetuks” eluasemeks. Astusime sisse ja leidsime, et igale meist oli määratud eraldi onn. Onnid ise olid peajagu paremad kõigist seni nähtuist ja igaühes leidus väga mugav magamisase pargitud nahkadest, mis olid laotatud lõhnavast rohust madratsile. Ka oli meile juba toitu valmistatud ja niipea, kui olime end pesnud veega, mida leidsime selleks otstarbeks suurtest savinõudest, tõid kena välimusega noored naised küpsetatud liha ja puuliudadel peenelt serveeritud maisitõlvikuid ning ulatasid need meile sügavate kummardustega.

Sõime ja jõime, ning kui kõik voodid olid meie nõudel ühte onni kokku toodud – ettevaatusabinõu, mis armastusväärsed noored daamid muigama pani –, vajusime pikast reisist surmani väsinult raskesse unne.

Ärgates leidsime, et päike oli ammugi kõrgel taevas ja meie naisteenijad, keda mingi valehäbi tagasi ei hoidnud, seisid juba onnis, kuna neile oli käsk antud aidata meil endid “valmis seada”.

“Kena küll – valmis seada!” ümatas Good. “Kui inimesel pole midagi muud kui ainult flanellsärk ja paar saapaid, ei võta see just kaua aega. Tahaksin, et te mu püksid nende käest tagasi küsiksite, Quatermain.”

Tegingi seda, aga mulle teatati, et need pühad reliikviad on juba viidud kuninga juurde, kes meid samal ennelõunal vastu võtab.

Kui olime noori daame nende tõsiseks imestuseks ja pettumuseks palunud ukse taha astuda, asusime tegema nii põhjalikku tualetti, kui olukord võimaldas. Good läks isegi nii kaugele, et ajas oma näo paremalt poolelt uuesti habet. Vasakut poolt, kus nüüd lokkas juba üsna lopsakas karvastik, ta meie pealekäimisel ei puudutanud. Mis meisse puutub, siis piirdusime tubli pesemise ja kammimisega. Sir Henry heledad lokid langesid juba peaaegu õlgadeni ja ta sarnanes muistse taani viikingiga rohkem kui kunagi varem. Minu hallikas juuksepadrik oli tollipikkune poole tolli asemel, mida ma seni üldiselt kõige suuremaks lubatud pikkuseks olin pidanud.

Selleks ajaks, kui olime hommikueine lõpetanud ja piibud tühjaks suitsetanud, tõi meile mitte keegi väiksem isand kui Infaduus ise teate, et kuningas Tvala on valmis meid vastu võtma, kui arvame heaks tulla.

Vastasime talle, et soovime oodata, kuni päike veel pisut kõrgemale tõuseb, sest oleme ikka veel reisist väsinud ja nii edasi. Tsiviliseerimata rahvastega läbi käies on alati kasulik mitte eriti rutata. Nad kalduvad viisakust kartlikkuse ja orjalikkusega ära vahetama. Niisiis, kuigi me soovisime niisama kärsitult Tvalat näha kui tema meidki, istusime uuesti maha ja viivitasime veel ühe tunni, kasutades aega selleks, et valmis seada kinke, mida võisime oma kasinast tagavarast lubada – nimelt Winchester, mida oli tarvitanud vaene Ventvögel, ja mõned helmekeed. Püssi koos laskemoonaga otsustasime kinkida Tema Kuninglikule Kõrgusele, kaelakeed aga olid määratud tema naistele ja õukondlastele. Olime juba andnud mõned Infaduusile ja Skragale, kes nende üle väga rõõmustasid, kuna nad polnud selliseid asju kunagi varem näinud. Lõpuks teatasime, et oleme valmis, ja Infaduusi juhtimisel siirdusime audientsile. Umbopa kandis püssi ja helmeid.

Käinud paarsada jardi, jõudsime umbes samasugusele õuele kui too, kus asusid meile määratud onnid, ainult et see siin oli viiskümmend korda suurem – selle all oli vähemalt kuus või seitse aakrit. Ümberringi välistara ääres paiknes rida onne, kus elutsesid kuninga naised. Otse värava vastas, väljaku teises servas asetses teistest eraldi väga suur onn. See oligi Tema Majesteedi residents. Muidu oli kogu õu täiesti lage – see tähendab oleks olnud lage, kui ta poleks olnud täis sõdureid, kes seisid kompanii kompanii kõrval; arvult võis neid seal olla seitse või kaheksa tuhat. Nad seisid liikumatult nagu kujud, kui me nende vahelt läbi sammusime. Võimatu on anda sõnadega täpset ettekujutust sellest suurejoonelisest vaatepildist, mida nad oma hõljuvate suletuttide, helkivate odade ja raudplekist ning härjanahaga kaetud kilpidega pakkusid.

Suure onni ette oli jäetud vaba ruumi ja sinna olid paigutatud mõned järid. Infaduusi märguandel võtsime neil istet. Umbopa jäi meie selja taha seisma, Infaduus aga asus onni ukse kõrvale. Nii ootasime umbes kümme minutit surmavaikuses, olles teadlikud, et meile on koondunud kaheksa tuhande silmapaari terased pilgud. See ooteaeg pani meid kõvasti proovile, aga me kannatasime selle välja nii hästi, kui suutsime. Viimaks avanes onni uks ja välja astus hiiglakasvuga mees, kellel oli õlgadele heidetud tore tiigrinahast mantel. Talle järgnes nooruk Skraga ja veel keegi, kes näis meile karusnahksesse mantlisse mässitud kängunud ahvina. Mees istus ühele istmele, Skraga seisis tema selja taha, vana närbunud ahv aga ronis neljakäpukil onni varju ning kükitas maha.

Ikka veel valitses vaikus.

Siis libistas hiiglane tiigrinaha õlgadelt, tõusis ja jäi meie ette seisma, pakkudes tõepoolest hirmuäratavat vaatepilti. Ta oli kohutavalt suure kasvuga ja kõige eemaletõukavama näoga, millist me iial olime näinud. Mehe huuled olid paksud nagu neegril, nina lame ja tal oli üksainus kiirgav must silm, teise asemel oli vaid sügav lohk ning ta näoilme oli äärmiselt julm ja meelas. Ta suurt pead kaunistas valgetest jaanalinnusulgedest tore peaehe, keha kattis särav rõngashame, piha ja parema põlve ümber aga olid tavalised valgetest härjasabadest kaunistused. Paremas käes hoidis ta päratut oda, kaelas rippus tal jäme kuldkee ja otsaesisele oli seotud üksainus suur tuhmilt sätendav lihvimata teemant.

Ikka veel valitses vaikus, kuid mitte kauaks. Varsti tõstis mees, keda me õigusega kuningaks pidasime, oma suure oda. Ja otsekohe tõusid vastuseks sellele kaheksa tuhat oda ja kaheksast tuhandest kõrist kõlas kuninglik tervitus: “Koom!” Seda korrati kolm korda ja iga kord värises maa sellest hirmsast kärast, mida võib võrrelda vaid kõige tugevama kõuemürinaga.

“Ole alandlik, oh rahvas,” vigises peenike hääl, mis näis tulevat varjus istuva pärdiku suust, “see on kuningas!”

“See on kuningas!” mürises vastuseks kaheksast tuhandest kõrist. “Ole alandlik, oh rahvas, see on kuningas!”

Siis tekkis jälle vaikus – surmavaikus. Kuid seda häiriti peagi. Üks sõdur meist vasakul pillas oma kilbi, mis kukkus kolinal lubjakivisillutisele.

Tvala pööras oma ainsa silma kära suunas.

“Tule siia!” ütles ta külmal häälel.

Rivist astus välja kena noormees ja jäi tema ette seisma.

“See oli sinu kilp, mis kukkus, sa saamatu koer. Kas sa tahad mulle nende tähtedelt tulnud võõraste ees häbi teha? Mis sul enda kaitseks öelda on?”

Nägime, kuidas vaene mees oma tumeda naha all kahvatas.

“See juhtus kogemata, oh Musta Lehma Vasikas,” pomises ta.

“Siis pead sa selle eest maksma. Sa tegid mind narriks. Valmistu surema.”

“Ma olen kuninga härg,” kostis vaikne vastus.

“Skraga,” möirgas kuningas, “näita mulle, kuidas sa oma oda kasutada oskad! Tapa see loll käperdis.”

Inetu irvitusega astus Skraga ette ja tõstis oda. Vaene ohver kattis käega silmad ja seisis liikumatult. Meie aga olime õudusest kivinenud.

“Üks, kaks,” kõigutas ta oda ja lõi siis – oh! – otse südamesse. Odaots tungis jalapikkuselt sõduri seljast välja. Ta heitis käed üle pea ja vajus surnult maha. Inimhulgast meie ümber tõusis mingi ümin, lainetas ja kustus. Tragöödia oli lõppenud. Seal lamas laip ja me polnud veel jõudnud õieti arugi saada, mis toimub. Sir Henry kargas püsti ja vandus rängalt, siis aga, kohutatuna ümberringi valitsevast vaikusest, istus uuesti.

“Löök oli hea,” ütles kuningas. “Koristage ta ära!”

Rivist astusid välja neli meest, tõstsid tapetu keha üles ja kandsid minema.

”Katke vereplekid kinni, katke kinni,” piiksatas ahvitaoline kuju peenikese häälega. “Kuninga sõna on öeldud, kuninga otsus on täide viidud!”

Seepeale ilmus onni tagant tütarlaps, kes kandis anumat peene lubjakivipuruga, mille ta puistas punasele loigule, varjates selle meie silme eest.

Vahepeal kees Sir Henry raevust juhtunu üle. Suutsime teda suure vaevaga vaos hoida.

“Taeva pärast, istuge!” sosistasin talle. “Sellest oleneb meie elu.”

Ta andis järele ja rahunes.

Tvala istus vaikselt, kuni kõik tragöödia jäljed olid kustutatud, ja pöördus siis meie poole.

“Valged inimesed,” sõnas ta, “kes te tulete paigast, mida ma ei tunne, ja eesmärgil, mida ma ei tea, olge tervitatud!”

“Ole tervitatud, Tvala, kukuaanade kuningas!”

“Kust te tulete, valged inimesed, ja mida te otsite?”

“Me tuleme tähtedelt, aga ära küsi meilt, mil viisil. Tulime vaatama seda maad.”

“Võtsite ette pika tee väikese asja pärast. Ja kas see mees, kes teid saadab, tuleb samuti tähtedelt?” küsis ta, osutades Umbopale.

“Ka tema. Üleval taevas on ka sinu nahavärviga inimesi. Aga ära uuri asju, mis on sinu jaoks liiga kõrged, kuningas Tvala.”

“Tähtede rahvas, te räägite väga valju häälega,” vastas Tvala toonil, mis mulle sugugi ei meeldinud. “Pidage meeles, et tähed on kaugel, teie aga olete siin. Mis siis, kui ma teen teiega samuti nagu tollega, kes ära kanti?”

Puhkesin valjusti naerma, kuigi ma südamepõhjas naerust kaugel olin.

“Oh kuningas,” ütlesin, “ole ettevaatlik, kui sa üle tuliste kivide astud, või muidu põletad oma jalad; hoia oda varrest, muidu lõikad sa endale kätte. Puuduta vaid ühtainsat karva meie peas, ja sind tabab hukatus. Kas need inimesed,” jätkasin, osutades Infaduusile ja Skragale – see noor lurjus puhastas parajasti oma oda sõduri verest – “kas nad ei jutustanud sulle, mis sorti mehed me oleme? Oled sa kunagi näinud meietaolisi?” ja ma viipasin Goodi poole, olles veendunud, et kuningas pole iial varem näinud kedagi, kes oleks vähegi sarnanenud temaga, nagu ta sel ajal välja nägi.

“See on õigus, sääraseid mehi ei ole ma näinud,” vastas kuningas, silmitsedes Goodi suure huviga.

“Kas nad ei ole sulle kõnelnud, kuidas surm meie käest kaugele lendab ja tapab?” jätkasin mina.

”Nad jutustasid mulle, aga ma ei usu neid. Näidake mulle, kuidas te tapate. Tapke mõni neist meestest, kes seal seisavad,” ja ta osutas üle kraali õue teisele poole, “siis ma usun.”

“Ei,” vastasin mina, “me ei vala inimese verd muidu kui vaid õiglaseks karistuseks. Aga kui sa tahad oma silmaga näha, lase oma teenritel ajada üks härg läbi värava ja enne, kui ta on jooksnud kakskümmend sammu, löön ma ta surnuks.”

“Ei,” naeris kuningas, “tapa inimene ja ma usun sind.”

“Hästi, oh kuningas, olgu nii,” vastasin ma külmalt. “Kõnni üle lageda platsi ja enne, kui sa jõuad värava juurde, tabab sind surm. Või kui sa ei taha ise minna, saada oma poeg Skraga,” (kelle ma sel hetkel suurima rõõmuga oleksin maha lasknud).

Seda ettepanekut kuuldes kostis Skraga suust mingi ulgumine ja ta kadus kiiruga onni.

Tvala kortsutas majesteetlikult kulmu. Minu ettepanek ei meeldinud talle.

“Aetagu sisse noor härg,” käskis ta.

Kohe lahkusid kaks meest, pistes nobedalt jooksu.

“Sir Henry,” ütlesin ma, “seekord tulistage teie. Ma tahan sellele kaabakale näidata, et mina pole meie salgas ainus võlur.”

Sir Henry võttis oma püssi ja seadis end valmis.

“Loodan, et taban,” ägas ta.

“Peate igal juhul tabama,” vastasin mina. “Kui te esimesest rauast mööda lasete, tulistage teisest. Võtke sihik 150 ja oodake, kuni ta küljega siiapoole pöördub.”

Siis tuli lühike paus, kuni me silmasime härga, kes otse kraali värava poole tormas. Ta jooksis väravast sisse, siis aga, märgates tohutut inimhulka, jäi juhmilt seisma, pöördus ümber ja möirgas.

“Nüüd on paras aeg,” sosistasin.

Püss tõusis palge. Kärgatas lask ja härg siputas selili maas, saanud kuuli roietesse. Poolõõnes kuul oli oma töö hästi teinud ja läbi kaheksa tuhande pealise inimhulga lendas imestuskahin.

Pöördusin külmavereliselt ümber.

“Kas ma valetasin, oo kuningas?”

“Ei, valge mees, sul oli õigus,” kõlas pisut nagu kartlik vastus.

“Kuula, Tvala,” jätkasin mina. “Sa oled näinud. Tea nüüd, et me tuleme rahus. Vaata,” ja ma tõstsin Winchesteri, “siin on õõnes võlukepp, millega sa võid tappa niisamuti, nagu tapame meie, aga ma panen talle nõiduse peale, et sa ei tohi sellega tappa inimest. Kui sa tõstad selle inimese vastu, siis tapab see sinu. Vaata, ma näitan sulle. Mingu üks sõdur ja pistku oma oda vartpidi maasse, nii et teravik jääks laiema küljega meie poole.”

See oli mõne hetkega tehtud.

“Vaata nüüd, ma purustan selle oda.”

Sihtisin hoolega ja tulistasin. Kuul tabas oda ja lõi teraviku kildudeks.

Jälle ahhetas rahvas imestunult.

“Me anname selle nõiatoru nüüd sulle ja varsti õpetan ma sind, kuidas seda kasutada. Aga hoia end, et sa tähtede võluriista selle maailma inimeste vastu ei pööra!” Ja ma ulatasin talle relva.

Kuningas võttis selle äärmise ettevaatusega vastu ja asetas oma jalge ette maha. Sel ajal kui ta seda tegi, panin tähele, kuidas kiprunud ahvi sarnane inimkogu onni varjust välja ronis. Ta liikus neljakäpakil, aga jõudes sinna, kus istus kuningas, tõusis ta jalule ja heitis karvase katte peast, paljastades uskumatult veidra ja ennenägematu näo. See oli nähtavasti väga kõrges vanuses naine: ta silmnägu oli nii kokku kuivanud, et ei paistnud olevat suurem kui aastavanusel lapsel, ja koosnes lugematuist sügavaist kollastest kortsudest. Nende kortsude vahel peitus sissevajunud lõhe, mis kujutas suud, ja selle all kõverdus ettepoole teravaotsaline lõug. Nina tal õieti ei olnudki ja oleks võinud arvata, et nägu kuulub päikese käes kuivanud laibale, kui selles poleks välkunud paar musti silmi, mis olid veel täis tuld ja tarkust ning sätendasid ja mänglesid lumivalgete kulmude ja teravatipulise pärgamendivärvilise kolba all nagu kalliskivid surnukambris. Pealagi oli täiesti paljas ja kollane ning kibraline peanahk venis ja tõmbus kokku nagu kobramao kilp.

Inimkogu, mille juurde kuulus see õudustäratav nägu – tõepoolest nii õudne nägu, et teda nähes läbis meid kõiki hirmuvärin –, see inimkogu püsis mõne hetke vaikselt. Siis sirutas ta äkki välja kondise käpa, mis oli varustatud ligi tollipikkuste küüntega, asetas selle kuningas Tvala õlale ja hakkas peenel kimedal häälel kõnelema:

“Kuula, oh kuningas! Kuulake, oh sõdurid! Kuulake, mäed, lagendikud ja jõed, kukuaana rahva kodumaa! Kuulake, taevas ja päike, vihm, torm ja udu! Kuulake, oh mehed ja naised, oh noorukid ja neiud, ja oh kuulake, sündimata lapsedki! Kuulgu kõik elusad, kes te kord surema peate! Kuulake, surnud asjad, kes te uuesti ellu tõusete, et uuesti surra! Kuulake, minus on elu vaim ja ma kuulutan tulevikku! Ma kuulutan! Ma kuulutan!”

Sõnade kaja kustus kaebliku tooniga ja hirm näis haaravat kõigi südameid, kes teda kuulsid, kaasa arvatud ka meie omi. See vana naine oli tõesti kohutav.

“Veri! Veri! Veri! Verejõed! Kõikjal veri! Ma näen seda, ma haistan seda, ma tunnen selle maitset – see on soolane. Punasena voolab ta üle maa ja sajab vihmana taevast.

Sammud! Sammud! Sammud! Kaugelt kostab valge mehe jalaastumine. See raputab maad. Maa väriseb oma isanda ees.

Veri on hea, punane veri on särav. Pole paremat lõhna kui äsja valatud verel. Lõvid lakuvad seda ja möirgavad, raisakullid loputavad selles oma tiibu ja kisendavad rõõmu pärast.

Ma olen vana! Ma olen vana! Ma olen näinud palju verd. Hahaa! Aga ma näen veel rohkem, enne kui suren, ja olen õnnelik. Mis te mõtlete, kui vana ma olen? Teie isad tundsid mind ja nende isad tundsid mind ja nende isade isade isad. Ma olen näinud valget meest ja tean, mida ta ihaldab. Ma olen vana, ainult mäed on vanemad kui mina. Öelge mulle, kes ehitas suure tee? Öelge mulle, kes raius märgid kaljudele? Öelge mulle, kes püstitas kolm Vaikijat, kes vaatavad üle kuristiku?” Ja ta osutas käega kolme järsu mäetipu poole, mida me olime märganud juba eelmisel õhtul.

“Teie ei tea, aga mina tean. Need olid valged inimesed, kes asusid siin enne teid ja kes on siin, kui teid enam pole, kes õgivad teid ära ja hävitavad teid. Jaa! Jaa! Jaa!

Ja milleks nad tulid, need valged mehed, need hirmsad mehed, osavad nõiduses ja suured tarkuses, tugevad ja vankumatud? Mis särav kivi on su laubal, oh kuningas? Kelle käed on teinud raudse rüü, mis katab su rinda, oh kuningas? Sina ei tea, aga mina tean. Mina, kõige vanem, kõige targem, isanusi, mina, nõid!”

Siis pööras ta oma palja raisakullipea meie poole.

“Mida te otsite, valged mehed tähtedelt – ah jaa, tähtedelt! Kas otsite üht, kes on kadunud? Te ei leia teda siit. Teda pole siin. Mõõtmatute aegade jooksul pole valge jalg sellele maale astunud, välja arvatud üksainus kord, ja ma mäletan, et ta lahkus siit, et peagi surra. Te tulete otsima säravaid kive. Ma tean seda! Ma tean seda! Te leiate neid, kui veri on kuivanud. Aga kas te kunagi pöördute tagasi sinna, kust tulite, või jääte siia minu juurde? Ha-ha-haa!

Ja sina, sa tumeda naha ja uhke näoga” – ta näitas oma kondise sõrmega Umbopa poole –, “kes oled sina ja mida sina otsid? Mitte säravaid kive, mitte kollast hiilgavat rauda – need jätad sa “valgetele meestele, kes tulid tähtedelt”. Mulle paistab, et ma tunnen sind, mulle näib, et ma tunnen sinu südame vere lõhna. Päästa valla oma vöö …”

Siin hakkas selle ebatavalise olendi nägu kramplikult tõmblema ja ta vajus maha, vahutades langetõvehoos, ning ta kanti onni.

Kuningas ajas end värisedes püsti ja viipas käega. Otsekohe hakkasid rügemendid minema marssima ja kümne minuti pärast polnud avaral väljakul enam kedagi peale meie, kuninga ja mõnede teenrite.

“Valged mehed,” ütles ta, “mul on mõttes teid tappa. Gaguul kõneles kummalisi sõnu. Mis ütlete teie?”

Ma naersin. “Ole ettevaatlik, oh kuningas, meid pole nii lihtne tappa. Sa nägid, milline oli härja saatus. Kas tahad minna sama teed, mida läks härg?”

Kuningas kortsutas kulmu. “Pole hea ähvardada kuningat.”

“Me ei ähvarda. Me räägime vaid seda, mis on õige. Proovi meid tappa, oh kuningas, ja sa näed, mis sünnib.”

Hiiglakasvuga metslane tõstis käe laubale ja mõtles järele.

“Minge rahus,” ütles ta viimaks. “Täna õhtul on suur tants. Te peate seda nägema. Ärge kartke, et ma teile lõksu sean. Homme ma mõtlen järele.”

“Olgu nii, oh kuningas,” vastasin mina ükskõikselt, seejärel tõusime ning läksime Infaduusi saatel oma kraali.