Читать книгу Kuningas Saalomoni kaevandused. Seeba kuninganna sõrmus - Henry Rider Haggard - Страница 9

Koopa sissekäigu ees peatusime, tundes häbi.

“Ma lähen tagasi,” ütles Sir Henry.

“Miks?” küsis Good.

“Sest mulle tuli mõte, et see, keda me nägime, võis olla minu vend.”

See oli uus mõte ja me läksime tagasi, et asja järele uurida. Väljast heledast valgusest tulles ei suutnud meie lumest pimestatud silmad tungida läbi koopas valitseva poolhämaruse. Lõpuks aga kohanesid silmad nõrga valgusega ja me astusime surnu juurde.

Sir Henry põlvitas ja vaatas talle näkku.

“Jumal tänatud,” ütles ta kergendusohkega, “see ei ole minu vend.”

Nüüd kummardusin minagi lähemale ja vaatasin. See oli pikk keskealine mees uhkete näojoonte, hallikate juuste ja pikkade mustade vurrudega. Nahk oli täiesti kollane ja kontidel pingul. Ta riided, välja arvatud ainult midagi näruste villaste pükste taolist, olid ära võetud ja luukeresarnane keha oli alasti. Täiesti kõvaks külmunud laiba kaelas rippus kollakas elevandiluust krutsifiks.

“Kes see ometi võiks olla?” küsisin mina.

“Kas te siis ei aima?” imestas Good.

Raputasin pead.

“Aga loomulikult vana dom José da Silvestra, kes muu!”

“Võimatu!” ehmatasin mina. “Ta suri ju kolmsada aastat tagasi.”

“Aga miks ei võiks ta sellises temperatuuris kas või kolm tuhat aastat alal hoiduda, tahaksin ma teada,” sõnas Good. “Kui vaid temperatuur on küllalt madal, püsib liha ja veri igavesti värskena nagu Uus-Meremaa lambaliha, ja jumala eest, siin on küllalt külm. Päike ei paista siia kunagi. Ükski loom ei tule siia, et laipa puruks rebida ja hävitada. Tema ori, kellest ta oma kirjas räägib, võttis kahtlemata tema riided ja lahkus. Üksi ei oleks ta suutnud teda matta. Vaadake!” jätkas ta, kummardudes ja võttes maast veidra kujuga kondi, mille üks ots oli teravaks lihvitud. “Siin ongi “luukild”, mille abil Silvestra oma kaardi joonistas.”

Mõne hetke silmitsesime hämmeldunult ja omaenda hädasid unustades seda ainulaadset ja, nagu meile näis, peaaegu ebatõelist vaatepilti.

“Ja siit sai ta siis oma tindi,” ütles Sir Henry, osutades väikesele haavale domi vasakus käsivarres. “Kas on inimese silmad kunagi niisugust asja näinud!”

Nüüd oli pilt meile täiesti selge, aga ma pean tunnistama, et vähemalt mind kohutas see küll hirmsasti. Seal istus surnud mees, kelle kümme inimpõlve tagasi kirjapandud juhendid olid meid siia toonud. Hoidsin peos primitiivset sulge, millega ta need oli kirjutanud, ja kaelas rippus tal krutsifiks, mida olid suudelnud ta surevad huuled. Teda vaadates kerkis mu vaimusilma ette selle draama viimane vaatus – külma ja nälja kätte surev rändur, kes siiski veel püüab maailmale edasi anda suurt saladust, mille ta on avastanud – ja meie ees istuva surnu õudne üksindus ta viimsel tunnil. Mulle tundus isegi, nagu leiaksin ta teravajoonelisel näol sarnasust ta järeltulijaga, mu vaese sõbra Silvestrega, kes kakskümmend aastat tagasi oli surnud minu käte vahel, aga võib-olla oli see ka ainult paljas kujutlus. Olgu kuidas on, seal ta igatahes istus, kurb meeldetuletus saatusest, mis nii tihti tabab neid, kes julgevad tungida tundmatusse. Ja seal istub ta matmatult ja surma jubedast majesteetlikkusest kroonituna kahtlemata veel sajandeid, kohutades meietaoliste rändurite pilku, kui mõni selline üldse veel kunagi tema üksildusse peaks tungima. Vaatepilt vapustas meid sügavalt – meid, kes me nälja ja külma tõttu juba peaaegu hukatuse äärel seisime.

“Lähme nüüd,” ütles Sir Henry vaiksel häälel. “Aga me jätame talle seltsilise,” ja ta tõstis hotentott Ventvögeli laiba ning asetas selle vana domi kõrvale. Seejärel kummardus ta ja tõmbas ühe ropsuga katki pehkinud nööri, millega ristilöödu kuju da Silvestral kaelas rippus, sest ta sõrmed olid külmast nii kohmetunud, et polnud võimalik paela lahti sõlmida. Usun, et krutsifiks on tal veel praegugi alles. Mina võtsin luust sule ja praegu, kus ma neid ridu kirjutan, lebab see minu ees. Kasutan seda mõnikord allkirja andmiseks.

Siis jätsime need kaks – uhke valge mehe ammu möödunud aegadest ja vaese hotentoti – pidama igavest valvet keset igavest lund, ronisime koopast välja armsasse päikesepaistesse ja asusime jälle teele, arutades südamepõhjas, mitme tunni pärast meie niisama vaiksed oleme kui nemad.

Kui olime kõndinud umbes pool miili, jõudsime platoo servale – mäetipp ei kerki nimelt mitte päris platoo keskelt, kuigi see kõrbe poolt vaadatuna nii oli paistnud. Maad, mis meie jalge ees asus, polnud näha, sest kõik oli mässitud hommikustesse udupilvedesse. Peagi aga hakkasid kõrgemad udukihid vähehaaval hajuma ja me nägime laia lumise nõlvaku jalamil, meist umbes viissada jalga allpool, haljast rohumaad, millest voolas läbi mägioja. See aga polnud veel kõik. Oja kaldal seisis ja külitas päikesepaistel kümme-viisteist suurt antiloopi – nende täpset liiki ei saanud me sellest kaugusest kindlaks teha.

See pilt täitis meie südamed ülekeeva rõõmuga. Sööki oli külluses, küsimus oli vaid selles, kuidas seda kätte saada. Jah, kuidas seda küll kätte saada? Loomad olid tublisti oma kuuesaja jardi kaugusel – see on väga suur laskekaugus ja me ei võinud õnne peale välja minna, sest mängus oli meie elu.

Kiiresti kaalusime, kas on lootust saagile lähemale hiilida, aga jätsime selle mõtte siis kahetsusega kõrvale. Esiteks oli tuule suund ebasoodus ja teiseks oleksid loomad meid pimestavalt hiilgaval lumisel nõlvakul, mis tuli meil ületada, kindlasti märganud, kui tahes ettevaatlikud me ka poleks olnud.

“Peame katsuma tabada siitsamast, kus oleme,” otsustas Sir Henry. “Millist relva kasutada, Quatermain, kas automaat- või ekspresspüssi?”

See oli oluline küsimus. Winchester-automaatpüssidel (neid oli meil kaks, Umbopa kandis nii enda kui ka vaese Ventvögeli oma) oli sihikuline laskekaugus tuhat jardi, ekspresspüssidel, mis olid kerged jahipüssid, aga ainult kolmsada viiskümmend, ja nendega suuremale kaugusele tulistada oli enam-vähem õnneasi. Aga teisest küljest – jahipüssi kuulid olid tömbi otsaga ja tabamise korral oli nendega rohkem lootust, et loom maha jääb. See oli valus probleem, aga ma otsustasin siiski riskida ja kasutada jahipüssi.

“Võtame kõik kirbule soku, kes meile otse ette jääb. Sihtige õlanukile, aga võtke tublisti kõrgemale,” ütlesin mina. “Ja sina, Umbopa, anna käsklus, nii et me kõik tulistaksime ühel ajal.”

Saabus lühike vaikushetk ja igaüks meist sihtis nii täpselt, nagu oskas – see on ju ka loomulik, kui inimene teab, et lasust oleneb tema elu.

“Tuld!” ütles Umbopa suulu keeles ja kolm püssi kõmatasid peaaegu korraga. Hetkeks hõljusid meie ees kolm suitsupilve ja üle vaikse lumevälja veeres sajakordne kaja. Suits hajus peagi ja me nägime – oh seda rõõmu! – suurt sokku selili maas lamavat ja surmaagoonias metsikult jalgadega pekslevat. Meie rinnust kajas rõõmuhüüd. Olime päästetud, meil ei tulnud nälga surra! Nõrgad, nagu olime, tormasime mööda lumist mäenõlva alla ja kümme minutit pärast lasku lebasid looma süda ning maks meie ees. Nüüd aga tõusis uus raskus – meil polnud nimelt põletusmaterjali ja me ei saanud teha tuld nende küpsetamiseks. Vaatasime üksteisele nõutult otsa.

“Nälginud inimesed ei tohi olla pirtsakad,” ütles Good. “Peame sööma toorest liha.”

Teist väljapääsu ei olnud ja kibe nälg tegi selle ettepaneku vastuvõetavamaks, kui see ehk muidu oleks olnud. Võtsime siis südame ja maksa ning matsime need mõneks minutiks lumme, et neid jahutada. Seejärel pesime neid jääkülmas ojavees ja sõime lõpuks aplalt ära. See kõlab üsna koledasti, aga ausalt öeldes pole ma kunagi söönud midagi maitsvamat kui see toores liha. Veerand tunni pärast olime nagu ümber sündinud. Elu ja jõud tuli meisse tagasi, nõrk pulss tugevnes jälle ja veri voolas kiirelt läbi soonte. Kuid mitte unustades ohtlikke tagajärgi, mida toob kaasa nälginud kõhtude ülekoormamine, hoidusime söömast liiga palju ja lõpetasime eine, kuigi olime veel näljased.

“Tänu taevale!” ütles Sir Henry. “See loom päästis meie elu. Noh, mis on, Quatermain?”

Ma tõusin ja läksin antiloopi vaatama, sest ma ei teadnud, mis liigist ta on. Ta oli umbes eeslisuurune loom, pikkade kõverate sarvedega. Ma polnud iial varem sellist näinud. Loom oli mulle täiesti tundmatust liigist. Ta oli paksu karvaga, värvilt pruun, kahvatupunaste triipudega. Hiljem sain teada, et selle imelise maa päriselanikud hüüavad teda inkoks. Nad on väga haruldased ja neid leidub ainult suures kõrguses, kus ükski teine uluk ei elutse. Looma oli hästi tabatud õlanukki, aga kelle kuul see oli, seda me muidugi kindlaks teha ei saanud. Usun, et meenutades oma suurepärast lasku kaelkirjaku pihta, pani Good selle salaja enda arvele ja me ei vaielnud talle ka vastu.

Olime näljakustutamisega nii kibedasti ametis olnud, et polnud seni jõudnud veel ümbergi vaadata. Nüüd aga jätsime Umbopa hooleks antiloobist nii palju paremaid palasid välja lõigata, kui me kanda jõuame, ja hakkasime ümbrust uurima. Udu oli haihtunud, sest kell sai juba kaheksa – päike oli udu ära neelanud –, ning meile avanes võimalus haarata ühe pilguga kogu meie ees lebavat maad. Ma ei oska kirjeldada imekaunist panoraami, mis meie pilgu ees lahti rullus. Ma pole kunagi varem midagi niisugust näinud ja usun, et ei näe ka vist iial enam. Meie taga kõrgusid lumised Seeba Kuninganna mäed ja all, umbes viis tuhat jalga madalamal, laius penikoormate kaupa kõige kaunim tasane lauskmaa. Siin-seal oli tihedat lopsakat metsa, hõbedaselt läikis suur jõgi. Vasakul avardus viljakas laineline veld ehk rohumaa, kus märkasime lugematuid jahiloomi või lehmakarju – sellisest kaugusest oli muidugi võimatu öelda, mis need olid. Lagendikku näis ümbritsevat kaugete mägede vall. Paremal pool oli maapind enam-vähem mägine, see tähendab, et lagendikul kerkisid üksikud mäed, mille vahel oli näha ülesharitud maalappe; sealsamas märkasime ka koonusekujulise katusega onnide rühmi. Maa avanes meie ees nagu geograafiline kaart, kus jõed looklesid hõbedaste madudena ja Alpe meenutavad mäetipud, mida kroonisid läbisegi põimitud lumepärjad, tõusid suursuguselt kõrgusse. Üle kogu selle maastiku helendas rõõmus päike ja lehvis looduse õnneliku elu hingus.

Meile hakkas silma kaks tähelepanuväärset asjaolu: esiteks see, et meie ees laiuv maa pidi asuma vähemalt kolm tuhat jalga kõrgemal kui kõrb, mille olime läbinud, ja teiseks, et kõik jõed voolasid lõunast põhja poole. Nagu me suurte vaevade hinnaga teada olime saanud, polnud meie selja taha jäänud vägeva mäeaheliku lõunanõlvadel vett, põhjapoolsel küljel voolas aga palju mägiojasid, millest enamik suubus suurde jõkke, mis kadus loogeldes silmapiiri taha.

Istusime veidikeseks ajaks maha ja vaatasime vaikides seda imetlusväärset pilti. Siis sõnas Sir Henry:

“Kas kaardil pole öeldud midagi Suure Saalomoni tee kohta?”

Ma noogutasin, sest mu pilk oli ikka veel kaugustes kinni.

“Noh, vaadake, seal ta ongi!” ja ta osutas käega pisut paremale.

Good ja mina vaatasime näidatud suunas ja tõepoolest, mäenõlval laskus loogeldes alla tasandiku poole lai tee, peaaegu nagu maantee. Me ei olnud seda algul tähele pannud, sest alla lagendikule jõudes kadus ta kuhugi nõkku.

Me ei lausunud sõnagi – või vähemalt peaaegu mitte sõnagi. Hakkasime kaotama võimet millegi üle imestada. Miskipärast ei tundunudki kuigi ebaloomulikuna leida siin tundmatul maal tõelist Rooma maanteed. Võtsime selle teadmiseks ja muud ei midagi.

“See ei või olla kuigi kaugel, kui suunduda otse paremale. Kas poleks õigem teele asuda?”

See oli asjalik nõuanne, ja niipea kui olime pesnud mägiojas silmi ja käsi, võtsime seda kuulda. Umbes üks miil tuli meil ronida üle kaljurahnude ja lumelaikude, siis aga, roninud üles ühest madalast seljandikust, nägime teed otse oma jalge ees. See oli suurepärane tee, raiutud massiivsesse kaljusse, vähemalt viiskümmend jalga lai ja ilmselt heas korras. Imelik oli vaid see, et tee näiski algavat otse sealtsamast. Ronisime alla ja astusime teele; vaevalt sada sammu Seeba Kuninganna mägede poole ta kadus ning mäekülge katsid vaid laialipaisatud kaljurahnud ja üksikud lumelaigud.

“Mis teie sellest arvate, Quatermain?” küsis Sir Henry.

Raputasin pead. Ma ei osanud asjast midagi arvata.

“Mina tean!” ütles Good. “Tee viis kahtlemata otse üle mäestikuharja ning üle kõrbe selle taga. Kuid seal on liiv selle kinni matnud ja siit kõrgemal kulgeva osa on hävitanud mingi vulkaaniline sulalaava purse.”

See näis olevat päris mõistlik oletus; igatahes nõustusime me sellega ja hakkasime mäenõlvalt alla laskuma. Oli hoopis teine asi sammuda täis kõhuga allamäge mööda seda suurepärast teed kui ronida täiesti nälginult ja peaaegu külmunult ülespoole mööda lumevälja. Kui meid poleks rõhunud kurvad mälestused vaese Ventvögeli saatusest ja õudsest koopast, kuhu ta vanale domile seltsiks jäi, oleksime olnud tagasihoidmatult lõbusad, hoolimata isegi teadmisest, et ees ootavad meid tundmatud hädaohud. Iga läbitud miiliga muutus õhk soojemaks ning mahedamaks ja meie ees laiuv maa näitas end üha säravamas ilus. Mis puutub teesse endasse, siis polnud ma sellist insenerikunsti saavutust veel iialgi näinud, kuigi Sir Henry kinnitas, et suur tee üle Sankt Gotthardi mäekuru Šveitsis olevat sellega väga sarnane. Muistse maailma insenerile, kes selle oli ehitanud, polnud ükski takistus olnud ületamatu. Ühes kohas jõudsime kuristiku juurde, mis oli oma kolmsada jalga lai ja vähemalt sada jalga sügav. See päratu nõgu oli sõna otseses mõttes täidetud tohutute tahutud kivist plokkidega. Kuristiku põhjas oli mitu võlvi, mille alt vesi läbi voolas, üleval aga jätkus suurepärane tee takistamatult. Teisal oli ta jälle siksakiliselt raiutud viiesaja jala kõrguse järsaku seintesse, kolmandas kohas läks ta üle kolmekümne jala pikkuse tunnelina läbi ettejäänud kaljukeele.

Viimati nimetatud kohas panime tähele, et tunneliseinad olid kaetud omapäraste reljeefskulptuuridega, mis enamasti kujutasid soomussärkides sõdureid sõjavankreid juhtimas. Üks eriti kaunis bareljeef kujutas tervet lahingustseeni – tagaplaanil oli näha, kuidas vangide kolonni minema viidi.

“Noh, seda võib ju muidugi nimetada Saalomoni teeks,” ütles Sir Henry, kui oli neid muistseid kunstitöid põhjalikumalt uurinud, “aga minu tagasihoidlik arvamine on, et egiptlased olid siin ammu enne seda, kui Saalomoni rahvas oma jala siia maale tõstis. Kui see ei ole egiptlaste või foiniiklaste töö, siis pean ütlema, et see on vähemalt väga nende moodi.”

Keskpäevaks olime juba nii kaugele allapoole laskunud, et jõudsime metsapiirkonda. Algul nägime üksikuid põõsaid, mis muutusid üha tihedamaks, ja lõpuks lookles maantee läbi hõbedaselt läikiva salu, nagu seda võib näha Kaplinna Laudmäe nõlvakuil. Seni polnud ma oma rännakuil kohanud neid puid kuskil mujal kui ainult Kaplinnas, ja asjaolu, et neid siin leidus, üllatas mind väga.

“No vaat,” hüüdis Good, silmitsedes neid säravalehelisi puid ilmse vaimustusega, “siin on meil nüüd lõpuks piisavalt põletusmaterjali! Teeme peatuse ja praeme midagi lõunaks. Selle toore südame olen ma juba ära seedinud.”

Kellelgi polnud selle vastu midagi ja niisiis pöördusime teelt kõrvale väikese jõekese kaldale, mis vulises sealsamas lähedal, ning peagi lõõmas meil kuivadest okstest tubli lõke. Lõikasime kaasatoodud inko lihast mitu paksu lõiku, küpsetasime need teravate keppide otsas, nagu kahvrid seda teevad, ja sõime neid suure naudinguga. Kui olime endid täis toppinud, läitsime piibud ja tundsime sellist mõnu, mis kõigi hiljuti läbielatud raskuste kõrval tundus lausa taevalikuna.

Meie kõrval vulises rõõmsalt oja, mille kaldaid varjasid hiiglasuured sõnajalad; sõnajalgade vahelt paistsid metsiku asparaaguse sulgjad puhmad. Hõbepuude lehestikus sosistas pehme tuuleõhk, ümberringi kudrutasid tuvid ja sillerdavate tiibadega linnud vilksasid nagu elavad kalliskivid ühelt oksalt teisele. See oli paradiis.

Selle kauni maakoha võlu ja meid kõiki valdav teadmine, et ohud on seljataha jäänud ning et me oleme lõpuks jõudnud tõotatud maale, tegi meid sõnakehvaks. Sir Henry ja Umbopa istusid ja jutlesid vaikselt, kuid üsna tõsisel toonil, kasutades segamini vigast inglise ja köögisuulu keelt; mina lamasin poolsuletud silmil lõhnaval sõnajalgadest asemel ja jälgisin neid.

Äkki tajusin, et meie lähedal pole enam Goodi, ja vaatasin ringi, et näha, kuhu ta on jäänud. Varsti märkasingi teda: ta istus oja kaldal ja oli tulnud just suplemast. Seljas polnud tal muud kui vaid flanellsärk. Tema äärmine korraarmastus oli jälle end maksma pannud ja ta tegi parajasti väga põhjalikult tualetti. Ta oli puhtaks pesnud oma gutapertšist krae ja hoolikalt kloppinud püksid, vesti ja kuue, mis ta nüüd korralikult kokku lappas seniks, kuni ta need jälle selga saab panna. Kurvalt pead vangutades uuris ta arvukaid auke ja rebestusi, mis olid meie hirmsa teekonna loomulik tagajärg. Seejärel võttis ta saapad, nühkis neid sõnajalatuustiga ja hõõrus need lõpuks üle pekitükiga, mille ta inko lihast ettenägelikult oli kõrvale pannud, kuni ta jalanõud lõpuks suhteliselt viisakad välja nägid. Kui ta viimaks saapaid läbi monokli oli hindavalt uurinud, tõmbas ta need jalga ja asus järgmise operatsiooni juurde. Väikesest taskukesest, mida ta endaga alati kaasas kandis, võttis ta kammi, mille külge oli kinnitatud tilluke peegel, ja vaatas enda üle. Nähtavasti polnud ta tulemusega rahul, sest ta asus suure hoolega juukseid kammima. Siis tegi ta väikese pausi ja uuris end uuesti. Ikka polnud veel põhjust rahuloluks. Ta libistas peoga üle lõua, kus lokkas kümnepäevane habe nagu tihe võsa.

“Ega ta ometi kavatse habet ajada,” mõtlesin mina. Kuid just seda ta plaanitseski. Good võttis pekitüki, millega ta oli oma saapaid võidnud, ja pesi selle ojas hoolega puhtaks. Siis pistis ta käe jälle taskukesse ja tõi välja väikese habemenoa koos kaitsega, nagu neid tarvitavad inimesed, kes kardavad endale kuidagi sisse lõigata, ja nagu neid kasutatakse merereisidel. Seejärel hõõrus ta näo ja lõua rasvaga tugevasti sisse ja hakkas pihta. See oli nähtavasti väga piinarikas tegevus, sest ta ägas ja oigas sealjuures tublisti, ning mina lausa vappusin tagasihoitud naerust, nähes, kuidas ta võitles oma kangekaelse habemega. Tundus lausa pentsikuna, et inimene näeb vaeva ja ajab niisuguses olukorras ja paigas pekitüki abil habet. Lõpuks suutis ta siiski habemetüüka paremalt põselt ja lõualt maha kraapida. Äkki nägin ma, kuidas otse ta peast sähvatas mööda nagu mingi helkiv valguskiir.

Good kargas jämeda vandesõnaga püsti (kui ta habemenoal poleks olnud kaitset, oleks ta endal kindlasti kõri läbi lõiganud) ja mina tegin sedasama, ainult ilma vandesõnata. Ja mis ma nägin! Minust vaevalt kahekümne ja Goodist kümne sammu kaugusel seisis salk mehi. Nad olid väga pikad, vaskpruuni nahavärviga, ja mõned neist kandsid suuri mustadest sulgedest peaehteid ning lühikesi leopardinahast ürpe. Rohkem ma esimesel hetkel ei märganud. Kõige ees seisis umbes seitsmeteistkümneaastane nooruk, kelle käsi oli veel tõstetud ja keha ettepoole kallutatud nagu muinaskreeka odaviskaja kujul. Valgusesähvatuse oli ilmselt põhjustanud tema käest lennanud viskerelva teravik.

Hetkel, mil mina neid vaatasin, astus vanem sõduri välimusega mees salgast välja ja noorukil käsivarrest kinni haarates ütles talle midagi. Siis tulid nad meie poole.

Vahepeal olid Sir Henry, Good ja Umbopa haaranud püssid ja seadsid need ähvardavalt laskevalmis. Pärismaalaste salk tuli üha lähemale. Taipasin, et nad ei tea, mis laskeriistad on, sest muidu poleks nad neisse suhtunud sellise üleolekuga.

“Pange relvad ära!” hõikasin teistele, nähes, et meie julgeoleku ainus tagatis seisnes kokkuleppes. Mu kaaslased kuulasid sõna. Astusin ettepoole ja pöördusin elatanud mehe poole, kes oli noorukit tagasi hoidnud.

“Tervitus!” ütlesin suulu keeles, teadmata, millises keeles õieti kõnelda. Minu üllatuseks saadi sellest aru.

“Tervitus,” vastas mees, küll mitte päris samas keeles, aga sellele nii lähedases murdes, et ei Umbopale ega minule valmistanud mingit raskust teda mõista. Ja nagu me hiljem leidsime, oli selle rahva keel suulu keele arhailine vorm, erinedes sellest umbes samal määral nagu Chauceri31-aegne inglise keel üheksateistkümnenda sajandi inglise keelest.

“Kust sa tuled,” jätkas ta, “kes sa oled, ja miks on teie kolme näod valged, aga neljandal samasugune nagu meie emade poegadelgi?” Ta osutas Umbopale. Tema sõnu kuuldes vaatasin Umbopa poole ja mul vilksatas läbi pea, et tal on õigus. Umbopa oli näolt väga sarnane meestega, kes seisid meie ees, samuti sarnanes ta nendega oma vägeva kehaehituse poolest. Aga mul ei olnud aega selle kokkulangevuse üle järele mõelda.

“Me oleme võõrad ja tuleme rahus,” vastasin, kõneldes väga aeglaselt, et ta minust paremini aru saaks, “ja see mees on meie teener.”

“Sa valetad,” vastas ta. “Ükski võõras ei suuda tulla üle mägede, kus hukkub kõik elav. Aga mis loevad sinu valed. Kui te olete võõrad, peate surema, sest kukuaanade maal ei tohi elada ükski võõras. Nii on kuninga seadus. Seepärast valmistuge surema, oh võõrad!”

Seda kuuldes hakkas mu pea kergelt ringi käima, eriti kui nägin, et mõnede meeste käed libisesid küljele, kus igaühel rippus midagi, mis minu meelest väga sarnanes suure ja raske noaga.

“Mis see vana suli ütleb?” küsis Good.

“Ta ütleb, et meid tapetakse,” vastasin süngelt.

“Jumal hoidku!” ägas Good. Ja nagu tal kimbatushetkedel kombeks oli, tõstis ta käe suu juurde, tõmbas ülemise hammasterea alla ja laskis selle siis plaksatades suhu tagasi. See osutus väga õnnelikuks manöövriks, sest järgmisel hetkel kajas üheaegselt kõigi väärikate kukuaanade suust hirmukarjatus ja nad hüppasid mitu jardi tagasi.

“Mis on?” küsisin mina.

“Tema hambad!” sosistas Sir Henry erutatult. “Ta liigutas neid. Võtke need välja, Good, võtke need päris välja.”

Kapten tegi seda ja poetas valehambad oma flanellsärgi käisesse.

Järgmisel hetkel sai uudishimu hirmust võitu ja mehed tulid aeglaselt lähemale. Nähtavasti olid nad nüüd unustanud oma armastusväärse kavatsuse meile ots peale teha.

“Kuidas võib küll olla, oh võõrad,” küsis vanamees pühalikult, “et see paks mees,” (ja ta osutas Goodile, kes kandis ainult saapaid ning flanellsärki ja oli habemeajamisega alles poole peale jõudnud) “kelle keha katab riie ja kelle sääred on paljad, kelle koledal näol kasvab ühel pool karv ja teisel pool mitte, kellel on üks suur särav ning läbipaistev silm, – kuidas võib küll olla, küsin ma, et temal on liikuvad hambad, mis võivad tema tahtmise järgi lõualuust välja tulla ja jälle tagasi minna?”

“Tehke suu lahti,” ütlesin Goodile, kes tõmbas järsku huuled avali ja irvitas vanale džentelmenile näkku nagu vihane peni, paljastades üllatunud vaataja pilgule kaks kitsast punast kummiriba, mis olid hammastest niisama tühjad kui vastsündinud elevandivasika suu. Pealtnägijad ahmisid õhku.

“Kus on ta hambad?” karjusid nad. “Nägime neid ju oma silmaga!”

Pöörates aeglaselt pead, näol sõnulseletamatult põlglik ilme, tõmbas Good peoga üle suu. Siis irvitas ta jälle, ja ennäe, suus oli kaks rida imeilusaid hambaid!

Nüüd viskus noormees, kes oli heitnud noa, rohule pikali ja tõi kuuldavale pika hirmuulgumise. Vana džentelmeni põlved aga plagisesid hirmu pärast vastamisi.

“Ma näen, et te olete vaimud,” ütles ta katkeval häälel. “Kas on kunagi mõnel naisest sündinud mehel karvad ühel näopoolel ja teine pool paljas, on tal niisugune läbipaistev silm või liikuvad hambad, mis kaovad ja kasvavad jälle! Andke meile andeks, oh isandad!”

See oli tõesti õnnelik juhus ja on ütlematagi selge, et ma ruttasin sellest kinni haarama.

“Teile on andeks antud,” ütlesin ma armuliku naeratusega. “Kuulake, te saate kõik teada. Me tuleme teisest maailmast, olgugi et oleme samasugused inimesed kui teiegi.” Ja ma jätkasin: “Me tuleme kõige suuremalt tähelt, mis öösiti särab.”

“Oo, oo!” ägas hämmastunud pärismaalaste koor.

“Jah,” kõnelesin ma edasi, “sealt me just tuleme.” Ja selle uskumatu valega välja tulles naeratasin ma jälle lahkelt. “Tuleme, et pisut aega teie juures viibida ja teile oma siinolemisega õnnistust tuua. Nagu te näete, oh sõbrad, olen ma end selleks külaskäiguks ette valmistanud ja teie keele ära õppinud.”

“Nii see on! Nii see on!” vastati kooris. “Ainult et sa oled seda õppinud väga viletsasti, mu isand,” märkis vana džentelmen.

Heitsin talle pahase pilgu ja ta hakkas vabisema.

“Küllap võite isegi arvata, sõbrad,” jätkasin, “et pärast nii pikka teekonda võib meie südames sündida soov teile säärase vastuvõtu eest kätte maksta ja võib-olla surmas kangeks teha see jultunud käsi, mis … mis lühidalt öeldes heitis noa, sihtides pähe sellele, kelle hambad kaovad ja ilmuvad jälle.”

“Heitke talle armu, oh isandad,” anus vanamees härdalt, “ta on kuninga poeg ja mina olen tema onu. Kui temaga õnnetus juhtub, langeb ta veri minu peale.”

“Jah, nii see just on!” kinnitas noormees erilise innukusega.

“Võib-olla te kahtlete, kas me olemegi võimelised kätte maksma,” jätkasin mina, jättes need vahemärkused tähele panemata. “Oodake, ma näitan teile. Hei, sina koer ja ori,” pöördusin ma metsikul häälel Umbopa poole, “ulata mulle mu kõnelev nõiatoru,” ja ma pilgutasin silma oma püssi poole.

Umbopa oli olukorra kõrgusel ja ulatas mulle relva, kusjuures ta väärikale näole tekkis ilme, mis sarnanes muigega rohkem kui kunagi varem.

“Siin ta on, oh isandate isand,” sõnas ta kõige alandlikuma sõnakuulelikkusega.

Just enne seda, kui küsisin püssi, olin märganud väikest antiloopi, kes seisis kaljurünkal umbes seitsmekümne jardi kaugusel. Otsustasin riskida ja tema pihta tulistada.

“Te näete seda sokku,” ütlesin, näidates looma minu ees seisvale salgale. “Öelge mulle, kas võib naisest sündinud mees seda nii kauge maa pealt ainult mürinaga tappa?”

“See pole võimalik, oh isand,” vastas vanamees.

“Aga siiski ma tapan ta,” ütlesin rahulikult.

Vanamees naeratas. “Seda ei suuda mu isand teha,” vastas ta.

Tõstsin püssi palge ja võtsin soku kirbule. See oli väike loom, nii et möödalaskmist oleks võidud vabandada, aga ma teadsin, et pean tingimata tabama.

Tõmbasin sügavalt hinge ja surusin aeglaselt päästikule. Sokk seisis liikumatult nagu kuju.

Kärgatas lask. Antiloop hüppas õhku ja kukkus siis kaljule nagu ront.

Meie ees seisjate suust kostis ühekorraga äkiline hirmukarjatus.

“Kui te liha vajate,” laususin külmalt, “siis minge ja tooge sokk ära.”

Vanamees andis märku ja üks ta saatjaist eemaldus ning tuli peagi antiloopi kandes tagasi.

Panin rahuldustundega tähele, et olin tabanud looma täpselt õlanuki taha. Pärismaalased kogunesid vaese olevuse laiba ümber, vahtides jahmunult kuuliauku.

“Te näete,” laususin, “et ma ei räägi tühje sõnu.”

Vastust ei tulnud.

“Kui te meie võimus veel kahtlete,” jätkasin, “mingu seisku mõni teie hulgast sellele kaljule, et ma võiksin teha temaga sedasama mis sokuga.”

Kellelgi ei paistnud soovi olevat sellest ettepanekust kinni hakata. Viimaks avas kuningapoeg suu:

“See on hästi öeldud. Mine, onu, astu kaljule. Nõidus tappis ju ainult soku. Kindlasti ei suuda ta tappa inimest.”

Vanale džentelmenile oli see soovitus väga vastumeelt. Ta näis olevat koguni haavunud.

“Ei, ei!” hüüdis ta kärmesti. “Minu vanad silmad on juba küllalt näinud. Need on tõesti nõiad. Viime nad kuninga juurde. Kui aga keegi soovib veel mingit kinnitust, mingu siis tema ise kaljule, et nõiatoru võiks temaga rääkida.”

See ettepanek lükati kähku ja üksmeelselt tagasi.

“Ei maksa raisata head nõidust meie tühistele kehadele,” ütles üks neist. “Me oleme rahuldatud. Kogu meie rahva nõiakunst ei suuda midagi niisugust korda saata.”

“Nõnda see on,” kinnitas vana džentelmen suure kergendustundega. “Pole mingit kahtlust, et see tõesti nii on. Kuulake, tähtede lapsed, särava silma ja liikuvate hammaste lapsed, kes te müristate nagu pikne ja tapate kauge maa pealt. Mina olen Infaduus, minu isa oli Kafa, kes oli kunagi kukuaana rahva kuningas. See noormees on Skraga.”

“See Skraga oleks mul peaaegu hinge võtnud,” pomises Good.32

“Skraga isa on Tvala, suur kuningas Tvala, kellel on tuhat naist, Tvala, kukuaanade kõrge isand ja valitseja, Suure tee hoidja, oma vaenlaste hirm, mustade kunstide tundja ja saja tuhande sõjamehe juht, Tvala Ühesilmaline, Tvala Must, Tvala Hirmus.”

“Hea küll,” ütlesin kõrgilt, “vii meid siis Tvala juurde. Meie madala rahva ja alamatega ei räägi.”

“Olgu nii, mu isandad, me oleme teile teejuhiks. Aga tee on väga pikk. Me oleme jahiretkel kolme päeva tee kaugusel kuninga elupaigast. Aga kui mu isandatel jätkub kannatust, viime nad kohale.”

“Olgu pealegi,” ütlesin hooletult. “Kogu tulev aeg on meil ees, sest me ei sure. Oleme valmis, asume teele. Aga Infaduus ja sina, Skraga, vaadake ette! Ärge mängige meile vempe, ärge seadke meile lõkse, sest enne kui teie mudast ajud on need plaanid välja haudunud, saame neist teada ja karistame teid. Tema, kel on paljad jalad ja ühelt poolt karvane nägu, hävitab teid valgusega oma läbipaistvast silmast ja see valgus läheb läbi kogu teie maa. Ta nõiutud hambad haaravad teist kiiresti kinni ja söövad teid ära koos teie naiste ning lastega. Nõiatorud räägivad teiega valjusti ja teevad teid sõelaks. Vaadake ette!”

See suurepärane kõne ei jäänud mõjuta. Tõsi küll, selle oleks ehk peaaegu võinud pidamatagi jätta, sest meie sõbrad olid meie vägevusest juba niigi vapustatud. Vanamees kummardas sügavalt ja sosistas: “Koom, koom”, mis, nagu ma hiljem teada sain, oli tervitus, millega pöördutakse kuninga poole ja mis vastas sõnale “bajete” suulu keeles. Seejärel pöördus ta oma saatjate poole, kes haarasid otsekohe kõik meie seitse asja, et neid meie eest kanda, välja arvatud ainult püssid, mida nad mingi hinna eest puudutada ei tahtnud. Nad kahmasid enda kätte koguni Goodi riided, mis, nagu lugeja ehk mäletab, korralikult kokkupanduna tema kõrval lebasid.

Ta nägi seda ja sööstis neid tagasi kiskuma, mispeale nende vahel tekkis äge sõnelus.

“Ärgu mu isand Läbipaistev Silm ja Liikuvad Hambad neid puudutagu. Küllap tema ori kannab neid asju tema eest.”

“Aga ma tahan need selga panna!” möirgas Good erutatult inglise keeles.

Umbopa tõlkis.

“Oh, mu isand,” vastas Infaduus, “kas mu isand tahab tõesti peita oma ilusad valged sääred” (kuigi Good on väga brünett, on tal ebatavaliselt valge nahk) “oma teenrite pilgu eest? Kas me oleme oma isandat kuidagi solvanud, et ta tahab nii talitada?”

Siinkohal oleksin ma peaaegu naerma pursanud. Vahepeal asus juba üks meestest ta riietega teele.

“Kurat ja põrgu!” müristas Good. “See must suli võttis mu püksid!”

“Pidage silmas, Good,” sõnas Sir Henry, “et te ilmusite siia maale teatud kindla välimusega ja peate nüüd sellest lõpuni kinni hoidma. Te ei tohi enam mingil tingimusel pükse jalga tõmmata. Nüüdsest peale olete sunnitud esinema alati flanellsärgis, saapad jalas ja monokkel silmas.”

“Jah,” lisasin mina, “ja põskhabe ühel pool, teiselt poolt aga sile. Kui te üheski suhtes midagi muudate, siis mõtleb see rahvas, et oleme petised. Mul on teist väga kahju, aga midagi pole parata. Teil tuleb sellega leppida. Niipea kui nad meid kahtlustama hakkavad, pole meie elu enam punast krossigi väärt.”

“Kas te mõtlete seda tõsiselt?” küsis Good süngelt.

“Jah, täiesti tõsiselt. Teie “ilusad valged sääred” ja teie monokkel on nüüd meie seltskonna kõige iseloomustavamateks omadusteks ja, nagu Sir Henry ütleb, teil tuleb nendega harjuda. Olge tänulik, et teil vähemalt saapad jalas on ja et õhk on soe.”

Good ohkas ega öelnud enam midagi, aga tal kulus paar nädalat, enne kui ta oma uue napi riietusega harjus.