Читать книгу Kuningas Saalomoni kaevandused. Seeba kuninganna sõrmus - Henry Rider Haggard - Страница 6

Ma ei pea vajalikuks pikalt-laialt jutustada kõigest, mis juhtus meie aeganõudval reisil üles Sitanda kraali, sinna, kus ühinevad Lukanga ja Kalukve jõed. Durbanist on sinna üle tuhande miili pikkune teekond, millest viimased kolmsada miili pidime katma jalgsi hirmsate tsetsekärbeste tõttu, kelle hammustus on surmav kõigile loomadele peale eesli ja inimese.

Lahkusime Durbanist jaanuari lõpul ja alles mai teisel nädalal lõime oma laagri üles Sitanda kraali naabruses. Teel oli meil palju mitmesuguseid seiklusi, aga kuna kõik need olid seda laadi, mis juhtuvad igal Aafrika kütil – välja arvatud üks lugu, mida allpool üksikasjaliselt kirjeldatakse –, ei hakka ma neid siin kirja panema, sest muidu muutuks see jutustus liiga tüütavaks.

Injatis, kaugeimas kaubapunktis Matabelemaal, mille valitseja on Lobengula (suur närukael ja julmur), lahkusime suure kahetsusega oma mugavast vankrist. Kahekümnest ilusast härjast, mis ma Durbanis ostsin, oli järele jäänud ainult kaksteist: üks oli hukkunud kobrahammustusest, kolm lõppenud nõrkuse ja veepuuduse kätte, üks ära eksinud ja kolm ülejäänut kärvanud sellest, et sõid mürgist taime, mida seal nimetatakse tulbiks. Samal põhjusel haigestusid veel viis, aga need õnnestus meil terveks ravida, andes neile sama tulbi lehtedest valmistatud keedist. Õigel ajal sisseantuna on see väga mõjus vastumürk.

Vankri ja härjad jätsime Goza ja Tomi, meie rakendijuhi ja ajaja otsese valve alla, kes mõlemad olid usaldusväärsed poisid, ja palusime selles kauges maanurgas elavat auväärset šoti misjonäri neil silma peal hoida. Ning siis asusime Umbopa, Khiva, Ventvögeli ja kohapeal palgatud poole tosina kandja saatel jalgsi oma pöörasele retkele. Nagu mäletan, olime lahkumise puhul kõik pisut vaiksed ja ma usun, et igaüks meist küsis endalt, kas me kunagi veel oma vankrit näeme. Mina igatahes seda ei lootnudki. Mõnda aega sammusime vaikides, kuni Umbopa, kes käis kõige ees, alustas mingit suulu laulu, milles jutustati vapratest meestest, kes igavast elust tüdinuna asusid teele ääretule metsikule maale, et leida midagi uut või surra. Ent ennäe! Kui nad metsikule maale olid rännanud, leidsid nad, et see maa polnud sugugi metsik, vaid hoopis kaunis paik, kus oli palju noori naisi ja rammusaid veiseid, rohkesti jahiloomi, keda küttida, ja arvukalt vaenlasi, keda tappa.

Me kõik naersime ja lugesime seda heaks endeks. Umbopa oli oma väärikal viisil väga rõõmsameelne pärismaalane, kui ta just parajasti ei kannatanud tusatuju all, ning ta oskas suurepäraselt meie meeleolu üleval hoida. Hakkasime kõik teda väga armastama.

Nüüd aga tehkem juttu ühest seiklusest, millega ma end lõbustada kavatsen, sest armastan väga jahilugusid.

Umbes kahe nädala tee kaugusel Injatist jõudsime imetoredale veerohkele metsaalale. Lõhangutes mägede vahel kasvas tihe põõsastik – idooro-võsa, nagu pärismaalased seda nimetavad; siin-seal nägime okkalisi põõsaid, nimega wacht een beche, mis tähendab “oota pisut”; arvukalt leidus seal ka nägusaid matšabelli-puid, mis kannavad rikkalikult tohutu suure kiviga kollaseid ja kosutavaid vilju. Selle puu vili on elevantide maiuspala, ja oligi märke, mis näitasid, et need elukad on sealt läbi läinud: leidsime rohkesti nende jälgi ja tihti nägime murtud ning koguni juurtega väljakistud puid. Toitu otsiv elevant on suur laastaja.

Ühel õhtul pärast pikka päevateekonda jõudsime imearmsasse maakohta. Võsastikuga kaetud mäe jalal lookles kuivanud jõesäng, kus siiski oli leida kristallpuhta veega loike, mille ümber oli maapind täis metsloomade jälgi. Mäeveeru all laius pargitaoline tasandik, kus kasvas lamedavõralise mimoosi puhmaid ja üksikuid läikivalehelisi matšabelle, ümberringi aga avanes pilgule hääletu ja rajatu võsaookean.

Mööda rada jõesängi äärde välja jõudes kohutasime äkki suurte kaelkirjakute karja, kes oma veidral kõnnakul, sabad seljas, otsekui purjetades minema kihutasid, plagistades kapjadega nagu kastanjettidega. Nad olid meist umbkaudu kolmesaja jardi kaugusel ja seepärast niisama hästi kui laskeulatusest väljas, ent Goodil, kes sammus kõige ees, juhtus olema laetud püss käes. Ta ei suutnud kiusatusele vastu panna, tõstis relva ning tulistas viimase looma, noore emase pihta. Ebahariliku juhuse tõttu tungis kuul loomale tagantpoolt kaela, vigastades selgroogu, ja kaelkirjak lendas ülepeakaela kukerpalli nagu kodujänes. Ma pole kunagi näinud imelikumat vaatepilti.

“Oh sa kurat!” ütles Good – ma pean kurvastusega tunnistama, et kui ta erutus, oli tal halb harjumus tarvitada vägisõnu; kahtlemata oli ta seda õppinud mereväeteenistuses olles. “Oh sa kurat! Tapsin ta!”

“Ou, Bougvan,” kisendasid kahvrid, “ou, ou!”

Nad nimetasid Goodi Bougvaniks ehk Klaassilmaks ta lahutamatu monokli pärast.

“Oo, Bougvan!” kordasime meie Sir Henryga nagu kaja ning sellest päevast peale ümbritses Goodi vähemalt kahvrite silmis imetlusväärse laskuri kuulsus. Tegelikult laskis ta viletsasti, aga iga kord, kui ta hiljem märki ei tabanud, vaatasime sellele tolle kaelkirjaku pärast läbi sõrmede.

Andsime mõnele “poisile” korralduse kaelkirjakust paremad palad välja lõigata ja asusime ise ühe veelombi lähedale, umbes sada jardi sellest paremale, šermi ehitama. Selleks raiutakse maha paras jagu okaspõõsaid ja kuhjatakse need sõõrikujuliseks hekiks. Sõõri sisse jääv maa-ala puhastatakse, ning kui on käepärast kuiva tambuuki-rohtu, tehakse sellest ringi keskele magamisasemed ja süüdatakse sealsamas lõke või lõkked.

Kui me šermi ehitamisega lõpule jõudsime, tõusis kuu, ja meie õhtueine, mis koosnes kaelkirjakupraest ja küpsetatud kootidest, sai valmis. Millise mõnuga me kontidest üdi välja imesime, kuigi tuli tublisti vaeva näha, enne kui kondid katki saime! Ma ei tea paremat maiuspala kui kaelkirjaku üdi – peale elevandi südame võib-olla, ja seda saime me juba järgmisel päeval. Sõime kuuvalgel oma lihtsat einet, pidades aeg-ajalt vahet, et tänada Goodi selle imepärase lasu eest. Seejärel suitsetasime ja puhusime juttu ning usun, et pakkusime seal tule ümber kükitades üsna veidrat vaatepilti. Mina oma lühikeste hallikate harjasjuustega ja Sir Henry oma heledate lokkidega, mis olid tal juba kaunis pikaks kasvanud, olime täielikud vastandid, eriti kuna mina olen tumedavereline, kõhn ja lühikest kasvu ning kaalun ainult sada kolmkümmend kolm naela, Sir Henry aga on pikk, laiaõlgne ja blond ning kaalub kakssada kümme naela. Ent kõiki asjaolusid arvestades oli veidraima välimusega meist kolmest siiski vahest kapten John Good kuninglikust sõjalaevastikust. Seal ta istus oma nahkpaunal, nähes välja, nagu oleks ta just äsja tagasi jõudnud ühepäevaselt jahiretkelt mõnel tsiviliseeritud maal – absoluutselt puhas, korralik ja hästi riietatud. Ta kandis pruunist tviidist jahiülikonda, sinna juurde sobivat kübarat ja peeni kedrisid. Ta oli hoolikalt raseeritud nagu alati, ta monokkel ja valehambad näisid olevat laitmatus korras. Ma pole neis metsikuis paigus ülepea kohanud hoolitsetuma välimusega meest kui tema. Ta edvistas koguni valgest gutapertšist kraedega, mida tal oli kaasas terve tagavara.

“Need kaaluvad ju nii vähe,” ütles ta mulle süütult, kui ma selle asjaolu üle imestust avaldasin, “ja mulle meeldib alati välja näha nagu džentelmenile kohane.” Ah, kui ta oleks vaid osanud tulevikku ette näha ja aimata, milliseid kehakatteid oli talle määratud kanda!

Nii me kolmekesi seal siis istusime, heietasime ilusal kuupaistel jutulõnga ja jälgisime kahvreid, kes meist mõni samm eemal imesid uimastavat dakkat piipudest, mille pits on tehtud antiloobisarvest. Lõpuks mässisid nad end üksteise järel vaipadesse ja uinusid sealsamas tule ääres magama – kõik peale Umbopa, kes istus pisut eemal, lõug toetatud käele, ja oli vajunud sügavaisse mõtteisse. Panin tähele, et ta kunagi eriti ei seltsinud teiste kahvritega.

Äkki kostis võsast meie selja taga valjult: “Uuf, uuf!”

“See on lõvi,” sõnasin mina ja me kõik ajasime end üles ning jäime kuulatama. Vaevalt olime seda teinud, kui kuulsime ühe lombi äärest umbes saja sammu kauguselt elevandi läbilõikavat pasundamist. “Unkungunklovo! Ind-lovu!” (Elevant! Elevant!) sosistasid kahvrid ja mõne minuti pärast nägime tumedaid hiiglaslikke kogusid aeglaselt ridamisi lombi äärest tulemas ja võsa poole suundumas.

Tapahimust põledes kargas Good püsti, mõeldes nähtavasti, et elevanti on niisama lihtne tappa kui kaelkirjakut maha lasta, aga ma haarasin tal käsivarrest ja tõmbasin ta uuesti istuma.

“Ei ole mõtet,” sosistasin, “las nad lähevad.”

“Paistab, et oleme sattunud päris jahiloomade paradiisi. Mina teen ettepaneku siin päev või paar peatuda ja nad tõsiselt käsile võtta,” sõnas nüüd Sir Henry.

Olin õige üllatatud, sest seni oli Sir Henry tahtnud ainult nii kiiresti kui võimalik edasi rühkida, eriti sest ajast peale, kui me Injatis välja uurisime, et umbes kaks aastat tagasi müüs keegi inglane, nimega Neville, seal maha oma vankri ja suundus sisemaale. Aga arvatavasti said ta kütiinstinktid temast hetkeks võitu.

Good haaras sellest ettepanekust kahel käel kinni, sest ta põles soovist noid elevante kirbule võtta, ja mina tõtt-öelda niisamuti, sest oleksin kaotanud südamerahu, kui selline kari oleks minema pääsenud, ilma et ma oleksin teinud katsetki neid tabada.

“Hea küll, sõbrad,” ütlesin mina. “Ma arvan samuti, et vajame pisut vaheldust. Nüüd aga heidame puhkama, sest peame juba koidu ajal tõusma – võib-olla õnnestub meil neid tabada, kui nad hommikul enne edasiminekut sööma hakkavad.”

Sellega olid kõik nõus ja me asusime ööbimiseks ettevalmistusi tegema. Good võttis riided seljast, raputas neid, pistis monokli ja valehambad püksitaskusse, pani iga rõivastuseseme korralikult kokku ja peitis need kaste eest veekindla riidetüki nurga alla. Sir Henry ja mina rahuldusime pealiskaudsemate ettevalmistustega. Peagi olime endid vaipadesse mässinud ja vajusime unenägudeta unne, mis on tasuks rännaku vaevade eest.

Uni, magus uni… Aga mis see nüüd oli?

Veelombi poolt kostis äkki ägedat rabinat ja järgmisel hetkel lõikus meie kõrvu rida kõige õudsemaid möirgeid. Polnud enam vähematki kahtlust: niisugust häält võib teha ainult lõvi. Kargasime kõik püsti ja vaatasime veelombi poole ning nägime seal ähmaselt mingit kollase- ja musta-kirjut kogu, mis kõikudes ja rabeldes meie suunas liikus. Haarasime püssid, tõmbasime jalga oma veldtschoon’id – see tähendab parkimata nahast kingad – ja tormasime šermist välja. Vahepeal oli kogu juba maha langenud ja veerles maapinnal. Kui me kohale jõudsime, ei liigutanud ta end enam, vaid lamas täiesti vaikselt.

Nüüd nägime siis, mis see õieti oli. Rohul lebas isane kõrbeantiloop, kes on ilusaim kõigist Aafrika antiloopidest. Ta oli surnud. Kuid oma pikkade kõverate sarvedega oli ta läbi pistnud toreda mustalakalise lõvi, kes oli samuti surnud. Ilmselt oli see kõik juhtunud nii: kõrbeantiloop oli tulnud jooma lombi äärde, kus varitses lõvi, kahtlemata seesama, keda olime kuulnud. Kui antiloop jõi, kargas lõvi talle peale, aga kohtas antiloobi teravaid kõveraid sarvi, mis tal kehast läbi tungisid. Ma olen kord varemgi niisugust asja näinud. Tookord rebis ning hammustas lõvi, kes end enam vabastada ei suutnud, antiloobi turja ja kaela, ning hirmust ja valust hullunult kihutas see edasi, kuni lõpuks surnult maha langes.

Kui olime loomi küllalt silmitsenud, kutsusime kahvrid ja ühisel jõul suutsime korjused šermi tirida. Seejärel heitsime puhkama ega ärganud enne, kui koitis.

Juba aovalgel olime jalul ja hakkasime end jahiretkeks valmis seadma. Võtsime kaasa oma kolm suurekaliibrilist püssi, tubli tagavara laskemoona ja suured veepudelid, mis olid täidetud lahja külma teega – olen alati leidnud, et see on jahiretkel kõige sobivam jook. Neelasime kiiruga kerge hommikueine ning asusime Umbopa, Khiva ja Ventvögeli saatel teele. Teised kahvrid jätsime laagrisse ülesandega lõvi ja kõrbeantiloop nülgida ning viimane tükkideks lõigata.

Üsna kergesti leidsime üles elevantide laia raja, ja kui Ventvögel oli seda uurinud, kuulutas ta, et siit on läbi läinud kakskümmend kuni kolmkümmend looma, enamikus täiskasvanud isased. Kari oli aga öösel hulga maad edasi liikunud ning alles kell üheksa, kui ilm oli juba väga kuumaks läinud, nägime murtud puude, katkirebitud lehtede, kriimustatud puukoore ja veel auravate väljaheidete järgi, et me pole neist enam kaugel.

Peagi märkasimegi karja, mis, nagu Ventvögel oli ennustanud, koosnes umbes kahekümnest-kolmekümnest loomast, kes olid parajasti lõpetanud hommikuse söömaaja ja seisid oma suuri kõrvu lehvitades väikeses orus. See oli suurepärane vaatepilt, sest nad olid meist ainult paarisaja jardi kaugusel. Kitkusin peotäie kuivanud rohtu ja viskasin selle õhku, et näha, kustpoolt tuul puhub: teadsin, et kui loomad meid haistavad, siis on nad läinud enne, kui me tulistada jõuame. Leidsin, et kui üldse mingit tuuleõhku oli, siis puhus see elevantide poolt meie suunas, ja me hakkasime vargsi lähemale hiilima. Tänu sellele meid varjavale asjaolule õnnestus meil hiiglaelukatele läheneda umbes neljakümne jardi kaugusele. Otse meie ees, küljega meie poole, seisid kolm uhket isalooma, üks neist tohutute kihvadega. Sosistasin teistele, et võtan endale keskmise, Sir Henryle jäi vasakpoolne elevant ja Goodile suurte kihvadega pull.

“Nüüd!”

Trahh! Trahh! Trahh! mürisesid kolm rasket püssi ja Sir Henry elevant vajus kokku nagu kott, tabatuna otse südamesse. Minu oma vajus põlvili ja ma arvasin juba, et ta kohe sureb. Ent järgmisel hetkel oli ta jälle jalul ja pistis jooksu, kihutades minust mööda. Tühjendasin talle teise raua jooksu pealt ribidesse ja see pani ta lõpuks pikali. Lükkasin kiiruga kaks uut padrunit rauda, jooksin looma juurde ja lõpetasin vaesekese piinad, kihutades talle kuuli pähe. Seejärel ruttasin vaatama, kuidas Good on toime tulnud oma suure pulliga, keda ma kuulsin valust ja vihast kisendavat sel ajal, kui enda omale otsa peale tegin. Kapteni juurde jõudes leidsin ta suures erutuses. Selgus, et saanud kuuli kerre, oli elevant kõrvale pöördunud ja tormanud otse küti poole, kes vaevalt mahti sai kõrvale hüpata. Seejärel oli ta kihutanud meeletult temast mööda meie laagri poole. Kari aga sööstis vahepeal metsikus ärevuses vastupidises suunas minema.

Pidasime pisut aega nõu, kas asuda jälitama haavatud elevanti või järgneda karjale. Lõpuks otsustasime viimase plaani kasuks ja asusime teele, arvates, et me suurekihvalist pulli enam kunagi ei näe. Hiljem olen sageli soovinud, et see nii oleks olnudki.

Elevante oli kerge jälitada, sest nad jätsid endi taha paraja külavahetee laiuse raja, tallates pöörases pagemishoos maha paksu võsa, nagu oleks see olnud tambuuki-rohi.

Ent neile järele jõuda oli juba hoopis teine asi ja meil tuli vantsida kõrvetava päikese all üle kahe tunni, enne kui nad leidsime. Välja arvatud üks isaloom, seisid kõik tihedasti koos ning nende rahutust olekust ja viisist, kuidas nad ühtelugu lonte tõstsid ning õhku haistsid, mõistsin, et nad aimavad hädaohtu ja on valvel. Üksik isaelevant seisis karjast, kelle üle ta nähtavasti valvet pidas, umbes viiskümmend jardi meie poole ja meieni jäi veel ligikaudu kuuskümmend jardi. Kartes, et ta võib meid näha või haista ja karja jälle põgenema ajada, kui teeme katset lähemale hiilida – seda enam, et maastik ei pakkunud siin suuremat varju –, sihtisime kõik isaelevandi pihta ja tulistasime minu sosinal antud käskluse peale. Kolm korraga lastud kuuli tegid, mis vaja, ja elevant kukkus surnult maha. Kari tormas jällegi minema, kuid nende õnnetuseks oli sada jardi eemal niinimetatud nulla ehk kõrgete kallastega kuivanud jõesäng – koht, mis väga meenutas paika Suulumaal, kus tapeti keiserlik prints. Elevandid sööstsid sinna sisse, ja kui meie kaldale jõudsime, leidsime nad hirmsas paanikas tegemas katset vastaskaldast üles ronida. Õhk oli täis nende kisa ja pasundamist, kui nad isekas kabuhirmus üksteist kõrvale tõrjusid, nagu sageli teevad inimolendidki. Nüüd oli meil hea võimalus, ja tulistades nii kiiresti, kui vaid suutsime uuesti laadida, tapsime viis vaest looma ning oleksime kahtlemata kogu karjale otsa peale teinud, kui nad poleks äkki loobunud katsetest kaldast üles ronida ja tuhatnelja mööda nullat alla tormanud. Olime liiga väsinud, et neid jälitada, ja võib-olla tundsime ka pisut pööritust tapatalgutest – kaheksa elevanti on ühe päeva kohta üsna ilus saak.

Niisiis, kui olime pisut puhanud ja kui kahvrid olid kahe elevandi südamed õhtueine jaoks välja lõiganud, asusime tagasiteele, olles päevatööga üpris rahul ja otsustades saata kandjad järgmisel päeval kihvu ära tooma.

Varsti pärast seda, kui olime möödunud kohast, kus Good oli haavanud vana isaelevanti, kohtasime veiskitsekarja, kuid ei tulistanud neid, sest meil oli liha küllalt. Nad traavisid meist mööda, peatusid siis meist umbes saja jardi kaugusel puhmastiku taga ja jäid ümber pöördudes meid silmitsema. Kuna Good tahtis väga neid täpsemalt vaadata, sest ta polnud kunagi veiskitse lähedalt näinud, ulatas ta oma püssi Umbopa kätte ja liikus Khiva saatel puhmastiku poole. Meie istusime ja jäime teda ootama, olles rõõmsad ettekäände üle, mis võimaldas meil veidi puhata.

Loojuv päike punetas verevalt ning Sir Henry ja mina imetlesime kaunist vaatepilti. Äkki kuulsime elevandi kisa ja hetkeks paistis suure lõõmava päikeseketta taustal tema kiiresti tormava kuju siluett, lont ja saba püsti. Järgmisel momendil nägime juba midagi muud – nimelt Goodi ja Khivat, kes sööstsid tagasi meie poole, haavatud isaelevant – sest tema see oli – nende kannul. Me ei söandanud kohe tulistada – sellisest kaugusest poleks see muide võinudki erilist kasu tuua –, kuna kartsime, et võime tabada üht neist. Ja siis juhtus kohutav lugu: Goodile sai saatuslikuks tema kirg peenelt riietuda. Oleks ta nõustunud loobuma pükstest ja kedridest nagu meie ning läinud jahile flanellsärgi ning paari veldtschoon’idega, oleks kõik korras olnud. Nüüd aga takistasid püksid ta meeleheitlikku jooksu ja äkki, kui ta oli meist veel umbes kuuekümne jardi kaugusel, libastus ta kuival rohul libedaks hõõrdunud saapatald ning ta kukkus otse elevandi ette näoli maha. Meil jäi hing kinni, sest teadsime, et teda ootab surm, ning jooksime nii kiiresti, kui jalad võtsid, tema poole. Kolme sekundi pärast oli kõik lõppenud, aga teisiti, kui meie arvasime. Suulust teener Khiva, vapper poiss, nagu ta oli, pöördus isanda kukkumist nähes ümber ja virutas oma assegai elevandile otse vastu vahtimist. See tabas looma londi pihta.

Möiratades valust, haaras elukas vaese suulu kinni, paiskas ta maha, asetas oma tohutu jala talle peale, umbes keskkeha kohale, keeras londi ümber piha ja kiskus ta pooleks.

Õudusest meeletuma tormasime lähemale, tulistades üha uuesti, kuni elevant suulu jäänuste kohal kokku vajus.

Mis puutub Goodisse, siis tõusis ta ja ringutas ahastuses käsi vapra mehe laiba kohal, kes oli tema päästmiseks andnud oma elu, ja kuigi mina olen paljunäinud mees, tundsin, kuidas mul miski kõri kinni nööris.

Umbopa silmitses surnud elevandi tohutut keha ja vaese Khiva lömastatud jäänuseid.

“Mis parata,” ütles ta siis, “ta on surnud, aga ta suri nagu mees!”