Читать книгу Tappev uudishimu - Ivar Soopan - Страница 10

Küsisime endilt mitu korda, kes kurat see Mo selline on, et ta tunneb tohutult paljusid Bagdadi kaupmehi, endiste valitsusliikmete sugulasi, kahtlasi ärikaid… Linnas liikudes ta aina lehvitas ja noogutas, sest väga paljud inimesed tervitasid teda. Müstiline tüüp.

Mo elas Bagdadi kõige esinduslikumas linnaosas, kui jätta kõrvale Saddami luksuslike paleede alad. Aga siiski mõned näited. Tema maja naabruses ümbritses üht suurt krunti üle kolme meetri kõrgune kivimüür, sissepääsu takistas raudvärav. Müüri taga kõrgusid sihvakad palmid, millest moodustus mitmehektarine park. Enne USA vägede sissetungi elas seal üks Saddam Husseini tütar. Krundil oli mitu maja, kõik suursugused elamud.

Mo sõnul oli ta Husseini tütrel mitu korda külas käinud.

Mo majast umbes kolmekümne meetri kaugusel ristmiku ääres seisis tohutu kolmnurkse kujuga kolmekorruseline majakolakas. Õigemini selle kondikava, sest maja polnud veel valmis. Iraagis ehitasid kõik maju nii, et seinad ja vahelaed valati betoonist, väiksemad avaused laoti tellistest. Ehitusplokke ei kasutatud. Seegi maja oli nii ehitatud, ka teise reisi ajal Bagdadi oli hoone samas seisukorras – haljaste betoonseintega, ilma akende ja usteta.

See maja kuulus Iraagi kunagise valitsuse ühe harituma, tasakaalukama ja välismaailma silmis läänemeelsema ministri, välisminister Tariq Azizi pojale. Tariq Azizi (ta andis end USA vägede kätte 2003. aasta aprillis, umbes kuu aega pärast invasiooni algust) enda maja asus sama tänava ääres umbes kilomeeter eemal (selle hõivasid ühe islamipartei poolehoidjad ja võib-olla asub seal tänaseni nende peakorter, mille ees plahvatas 2006. aasta alguses pomm). Tänav joondus paralleelselt Tigrise jõega, mille rannaäärt palistasid endiste valitsusliikmete villad. See piirkond oli Saddami režiimi ajal tavakodanikele keelatud ala. Õigemini kehtis keeld tegelikult enamiku Bagdadi läbiva Tigrise jõe rannaala kohta, mis oli kaitstud kõrge traataia ja okastraadiga. Kui Google Earthi satelliitpiltidelt seda ala vaadata, siis näeb tohutuid villasid, aedades laiutavaid korvpalliväljaku suurusi basseine…

Vaat sellises seltskonnas elas kolme tütre isa Mo. Ta ei olnud tavakodanik, kindlasti oli ta olnud lähedalt Saddami lähikonnaga seotud.

Mõned näited veel. Kui Mo väitis, et ostis oma kalli Range Roveri maasturi Saddami pojalt Udaylt, siis ma alguses ei uskunud teda. Kui ta aga näitas mustvalgeid fotosid, kuidas ta oli Udayga kõrbes jahil, siis oli see tunnistus tema positsioonist.

Udayga oli ta enda sõnul suur sõber. Tema majast, mis asub nii-öelda valitsusliikmete alleel Tigrise jõe ääres, umbes kilomeetri kaugusel oli kurikuulus Uday jahtklubi. Kurikuulus oli see selle poolest, et seal toimusid üsna piiramatu võimuga Saddami poja peod, kus esinesid Lähis-Ida suurimad staarid, alkohol voolas ojadena, prostituudid tantsisid laudadel… Mo teab sellest paigast nii mõndagi. Tema positsiooni näitas taas see, kui ta tõmbas oma vanade dokumentide vahelt välja jahtklubi liikmekaardi, millel ilutses tema naeratava näoga pilt.

Mo’le meeldis palju endast rääkida ning tema jutustused oma sõjameheajast olid jõhkrad. Ohvitserina oli ta teeninud suure osa Iraani-Iraagi sõjast eesliinil. Enda väitel oli ta režiimi peale pahane, kui pidi koos kamraadidega kaks nädalat rindejoonel kaevikutes elama, ilma et tagalast oleks saadetud tükki leibagi. Selline passimine iseloomustas seda (nagu nii mitutki teist) sõda hästi, kummalgi poolel polnud tegelikult tahtmist tapelda, kuid seda nõudsid riigijuhid. Aastatel 1980-1988 hinnanguliselt kuni miljon inimelu nõudnud sõja viimastel aastatel olid nii Iraak kui ka Iraan kurnatud ega suutnud enam otsest sõjategevust pidada. Nii passiski kahuriliha kaevikutes, kuni järgmise rünnakukäsuni unustusse jäetud.

Kuid see polnud niisama unustusse jätmine. Mo ei soovinud sõjaajast eriti rääkida. Hakkas alati nihverdama ja kõrvale hiilima. Vaid ühel korral mu kolmanda reisi ajal, kui istusime tema maja aias purskkaevu ääres, jõime viskit ja sõime kebabi, tegi ta jommis peaga suu lahti. „Ivar, sa ei kujuta ette, mida me pidime läbi elama. Kord olime teist nädalat kaevikutes ja keegi meile tagalast varustust juurde ei toonud. Kõik mehed olid murdumise äärel, kuid põgeneda ei saanud. Kui oleksime üle jooksnud, oleks meid tapetud, kui oleksime taganenud, oleks meid samuti tapetud,” rääkis Mo. „Me tulistasime kõrberebaseid ja püüdsime rotte, kes olid tulnud laipu närima. Aga meid oli palju ja varsti polnud enam ka kõrbeloomi.”

Mo staatus ja tegelik olemus jäigi mulle segaseks. Bagdadi kesklinna antikvariaatide omanikud olid tema sõbrad. Külastasin neist mitmeid ja Mo’d võeti vastu kui kuningat. Ka Mo kodus võis näha antiikseid esemeid, vanu relvi ja ehteid.

Mohammed perega oma kodu õuel, mida ümbritseb kõrge roheline ronitaimedest müür. Pildil keskel Mohammedi abikaasa Zaman ja vasakult tütred Layaa, Hayatt ning Hayaa.

Mohammed istub kodupõrandal ja laeb oma püstolit.

Turgudel olid paljud tema sõbrad. Bagdadi ühel ohtlikumal turul määras ta meile mitu ihukaitsjat. Samas pakkus ta ise USA vägede saabudes müügiks Saddamilt varastatud kullast Kalašnikovi automaate. Kullast automaadi olemasolu võib ju tunduda uskumatuna, aga nii see oli. Saddamil oli terve arsenal kullast automaate. Mõistagi polnud neil mingit praktilist mõtet, kuid despoodi mõttemaailma on võimatu mõista ning võib vaid ette kujutada, millist enesetunnet tekitab teadmine, et sul on näiteks 50 kullast relva.

Täpselt seda küll teadmata ei välistaks ma, et ka pankadega võis Mo’l mingit pistmist olla. Teatavasti tehti kõik Bagdadi pangad enne ameeriklaste sissemarssi rahast ja väärtesemetest tühjaks. Osalt tegid seda pankurid ja riigiametnikud, kuid väga paljusid rüüstasid ka tavakodanikud. Bagdad oli täis pangahooneid, mille seinas oli lihtsalt suur auk. Mo sõnul tungis rahvas hoonetesse, uksed, seinad ja seifid lasti õhku ning kõik võtsid, mida suutsid.

Seda juttu kuulates mõtlesin, et äkki sai Mohammed ka rikkuse jaotamisest osa. Bagdadi pankadest kadus jäljetult miljardeid dollareid, võis ju jätkuda tallegi. Aga see on täiesti õhust võetud mõttekäik ja ma võin Mohammedile põhjuseta liiga teha.

Ühe meie õhtuse aias istumise värvikas hetk oli siis, kui Mo küsis, kas ma viski kõrvale sigarit tahan. Viski kuulus meie iga- õhtuse söögiaja lõppu, sest see oli Mo lemmikjook. Jõime ainult originaalviskit, peamiselt Šoti marke. Me ei joonud kunagi palju, sest Mo jäi kohe purju, kuigi jõi ainult jää ja veega lahjendatult. Ütlesin talle korduvalt, et head Šoti viskit ei jooda jääga, kuid Mo sellest ei hoolinud. Viskit ostsime kesklinnas asuvast alkoholipoest, mille omanik oli Mo tuttav. Temast väärib esile toomist üks veider fakt – poeomanik, kes oli alati ise letis, oli juut! Ta oli Iraagis elanud juba aastaid ja oli ilmselt kogu Iraagis üks väheseid juute, keda hinnanguliselt on 20. sajandi keskpaiga 150 000-lise kogukonnaga võrreldes alles jäänud mõnikümmend. Vana mees ei varjanud üldse, kes ta on. Müstiline, kuidas selline tegelane elus oli, kui Saddami suurim vaenlane oli Iisrael ja ta põlgas juute. Aga äri ta ajas ja seda ka Saddami ajal.

Aga rääkides sigarist… Vastasin Mo’le, et miks mitte, hea sigar hea viski kõrvale – suurepärane. Kui ta selle SIGARIGA siis toast välja ilmus, hakkasin ma alguses naerma. Ma polnud elus midagi sellist näinud. See võis olla vähemalt 35 sentimeetri pikkune! Ja kui lisada sellele sigari läbimõõt, mis oli vähemalt neli sentimeetrit, siis kujutate ette, millise maavälise objektiga oli tegemist. See sigar oli tohutu, nagu politseiniku sau.

Kuid lisaks mõõtmetele oli sigaril veel üks iseärasus, mille üle Mo kõige rohkem uhkust tundis. See pärines Saddami varudest. Sigarit ümbritsevale kuldsele paberiribale oli kirjutatud kaunis kirjas Saddam Husseini nimi ja veel mingi tekst. Tegemist oli ilmselt maailma ühe suurema sigariga ja seda see omal ajal väidetavalt oligi. Nii eriliste sigarite partii lasi Husseinile eritellimusel valmistada sõbraliku Kuuba diktaator Fidel Castro. See oli Mo sõnul maailma parim sigar, mis oli oma päritolu ja adressaadi tõttu hindamatu. Kahju öelda, aga tõmbasime selle hindamatu väärtuse ära. Loomulikult mitte ühe päevaga. Minu jaoks oli Husseini sigar liiga kange, kuid Mo tiris poolikut sigarit veel mitu päeva hiljemgi autoroolis istudes ja uhkelt kõrval sõitjatele alla vaadates. Eks see ole naljakas vaatepilt ka, kui sul on „politseisau” suus.

Tahtsin ühe sellise imesigari Eestisse kaasa osta, kuid Mo väitis, et see oli tal viimane.

Vaat selline mees oli Mohammed. Kogu tema värvika ja kahtlase mineviku juures jäi mind kummitama küsimus: kuidas pääses see mees USA vägede sissetungi järel arreteerimisest, kui ta oli nii lähedane sõber Iraagi võimuladvikuga? Võib-olla osutas ta okupeerijatele mingeid teeneid või tegi seda juba Saddami režiimi ajal? See oli küsimus, mida ma talle kunagi ei esitanud, sest oleksin võinud rikkuda meie läbisaamise. Igatahes praegu elab ta paljude eksiiliraaklaste kombel aeg-ajalt Liibanonis ja siis jälle Jordaanias, mõnikord Dubais. Olen temaga pidevalt meilivahetuses ning korra Beirutis kohtunud ja vanu aegu meenutanud. Ta elab hõlpelu, lahutas oma naisest, jättes maja ja kolm imetoredat tütart Iraaki. Viimastel andmetel on Mo endine naine Zaman nüüd lastega USA-sse New Orleansi jõudnud. Seal elab Zamani ema, kes Iraagist mulle teadmata ajal põgenes.

Zaman kadus lastega vahepeal täiesti ära. Mõtlesin juba halvimat, Bagdadis rööviti naisi ja lapsi iga päev kümnete kaupa. Ja lihtsalt surma saada oli loomulikult ka lihtne. Mo ei teadnud Zamanist ja lastest pikka aega midagi. Pärast tuli välja, et naine ei tahtnud Mo’st midagi kuulda ega andnud endast meelega teada. Nad elasid vahepeal Jordaanias.

Tunnen Mo tütardest puudust, toredad tüdrukud, istusid mul kõik need nädalad kukil. Käisid kogu aeg peale, et ma jäljendaksin neile Shakirat, seda ladina-ameerika lauljat, kes puusi hööritab. Eks ma siis tegin neile seda rõõmu ja naeruvääristasin ennast. Vanim tütar peaks nüüd olema juba teismeeas.