Читать книгу Tappev uudishimu - Ivar Soopan - Страница 3

August 2003. Kui kolleeg Jaanus Piirsalu tegi jutuks, et keegi Eesti Päevalehe uudistetoimetusest võiks Iraaki sõita, ei olnud see ettepanek minu kõrvadele. Töötasin toimetajana ja kirjutamisest olin juba mõnda aega kõrval olnud. Need minutid, mis Jaanuse kiri meilboksis seisis, olid närveldavad, kuid tagantjärele vaadates oli otsus sellest ettepanekust kinni hakata igati õige.

Nüüd, mitu aastat hiljem, olles palju kriisipiirkondades komandeeringus käinud, mõistan, kui vähe tegelikult selle reisi iseloomu endale ette kujutasin. Asi pole ainult teadmistes maa ja kultuuri kohta, keeleoskuses, varustuses, kaasavõetavas rahahulgas jms. Oli hulk pisiasju, mis olid palju tähtsamad ja mida ei osanud eelnevalt arvestada.

Kuidas leida inimesi, kes sind aitavad ja keda sa saaksid usaldada? Kuidas olla kindel, et nad sind nii-öelda maha ei müü? Kuidas teada, et sa kogemata ei tee tegemist „vastaspoolega”, kes selle kuuli pähe põrutab ja maantee äärde viskab, nagu seda Iraagis kümneid ja kümneid kordi oli tehtud. Või see pea jagu lühemaks võtab. See oli üks kolleeg Tarmo Õuemaa kunagisi nalju enne minu teeleasumist: Ivar, ära siis pead kaota! Eks kõnekäänuna oli sel lausel rohkem mõte sees. See üsna väike oht oli Iraagis olemas, seda enam, et me ei liikunud sõjaväelaste eskordi saatel. Eskort oleks kaasa toonud hoopis teised ja ehk veelgi suuremad ohud.

Teel Jordaania piirilt Bagdadi tuleb mööda kõrbeliiva ring teha vaid ühes paigas. Muidu on tee väga heas korras.

Teel Bagdadist Tikritisse sattusime USA sõjaväekonvoi peale. Meie auto suruti relvadega ähvardades kahe sõidusuuna vahelisele haljasalale, kus lõputult pika veokiterodu möödumist oodates kulus paarkümmend minutit.

Eskordi puudumine võib tunduda küll ohtlik, kuid tegelikult on asi vastupidi. Mulle meeldib pikalt Afganistanis elanud ja töötanud ajakirjaniku Õnne Pärli sissekanne tema netipäevikus „Kabuli päevik”. See iseloomustab hästi sama olukorda, mis valitses ka Iraagis.

„…Kui ma parajasti pead murran, mida koju kaasa pakkida, saan kõne EPL-i ajakirjanikult Holgerilt. Tund hiljem on neli eksklusiivset külalist – eesti ajakirjanikku – ukse taga. Kui nad õue astuvad, on raske tõsiseks jääda: Kabulis kuulivesti ja kiivriga ringikõndiv ajakirjanik on ikka liig mis liig. Seep see on, kui sõite ei maksa kinni mitte väljaanded, vaid sõjaväelased: nii on ka programm ja ringiliikumine sõjaväelaste poolt ette dikteeritud. Sellel põhjusel mu sõber Jean sõidab Laskhar Gah’sse vaid kohaliku lennuliiniga ja peatub võõrastemajas. Ühel korral juhtus ta kasutama briti sõjaväelaste lennuteeneid ja ning istus seetõttu nädal aega sõjaväebaasis, kus on võimatu normaalse (st erapooletu) ajakirjaniku kombel töötada.

Igatahes on ajakirjanikel suurepärased läbirääkimisoskused. Neil õnnestub veenda oma kuulikindlates maasturites istuvaid turvasid, et neid lubataks – ilma militaarvarustuseta – Chicken Streetile jalutada. Vastasel juhul ma keeldun giidiks kaasa minemast. Oleks tõesti ohtlik hoida end inimeste lähedusse, keda esitletakse potentsiaalse sihtmärgina: kuulikindlates vestides ringi kõndivate VIP-idena. Meie tutvusringkonnas on vaid üks inimene, keda olen kuulivestiga näinud – see on ameeriklaste konteinerlaagris elav sõjaväelise auastmega veterinaar…”

Leian samuti nagu ka Õnne Pärl, et ajakirjanikul pole mõtet otsida kontakti kohalike inimestega, loota näha nende tõelist palet ja elu ning saada tõepärast kirjutamismaterjali, kui istud ainult sõduritega ühes autos, kiiver peas ja kuulivest seljas. Sellega oled ennast juba määratlenud ja suhtled inimestega „tugevama” poole pealt. Seegi kogemus tuleb saada, kuid materjal, mis sel moel omandatakse, on ühekülgne ja moonutatud.

Nii eestlaste kui ka ameeriklastega suhtlemine Iraagis tõestas veenvalt, et nad teavad sellest riigist vaid seda piskut, mis sõjaväelaste nn infobrošüürides kirjas ja mida enne Iraaki saatmist põgusalt on õpetatud – seda kõike oli haletsusväärselt vähe. Okupandid suhtuvad kohalikesse alati okupantidena, nimetagu nad ennast kelleks tahes ja rääkigu poliitikud sõdurite eest rahvale mida iganes. Sõdurid suhtuvad liigagi sageli Iraagi rahvasse kui potentsiaalsesse ohuallikasse, milleks neil on osalt õigus, kuid millega liialdades muutuvad nad julmadeks ja tihti ülbeteks jõupositsioonilt suhtlevateks „rambodeks”.

Kui „rambode” lugusid minnaksegi otsima, siis miks mitte, kuigi ma ei mõista ajakirjanikke, kes lähevad juba eelnevalt teada jõupositsioonilt lugu kirjutama või väära teavet edastama. Kui soovitakse näha maad ja inimesi sellistena, nagu nad on, pole asjakohane juba eos end ajakirjanikuna laibastada. Iraagi inimestest saab kirjutada nende keskelt, mitte soomustatud Hummeri istmelt.

Fotograaf Raigo Pajulal on kuldaväärt sugulane, rindeoperaator Ivar Heinmaa. Ta oli varem Iraagis käinud ja tema oli see, kes tõestas, et sõjakoldes saab ka nii tööd teha, kui liigud vabalt rahva seas. Ivari põgus ülevaade elust Iraagis andis julgust.

Ivar on väga palju kordi tõestanud, et ajakirjanik jääb ellu ka kuulide alla minnes, olgu see siis Tšetšeenias, Iraagis, Aafrika mässuliste juures, Balkanil või mujal. Need kirjatsurad, kes ütlevad, et sõduritega koos lonkimine on ellujäämiseks hädavajalik, peaksid veel kord mõtlema. Tõlkigu Eestis ameeriklaste propagandauudiseid, sest pole mingit mõtet minna suure summa eest ise kohapeale samasuguseid lugusid kirjutama.

Hakkasin reisi ette valmistama ligi kaks nädalat enne väljasõitu. Õppisin islami ja Iraagi ajalugu, koostasin marsruudi, lugesin uudistekanalite ja ajalehtede artikleid, otsisin internetist täpseid kaarte.

Tuli otsustada, mis riigi kaudu Iraaki sõita. Valida oli kahe kõige usaldusväärsema maa vahel. Need olid Kuveit ja Jordaania. Kuna Ivar Heinmaa soovitas Jordaaniat, jäi valik sellele, sest pealinna Ammani oli Eestist lihtne lennata ning viisa sinna sai lennujaamast, ilma et oleks pidanud saatkonnaga mässama.

Et Jordaanias asjad hõlpsamini kulgeks, võtsin Eestist ühendust Ammanis elava palestiinlase Ala’ga, kelle kontaktandmed sain üsna juhuslikult netist. Ala leidmine oli paljude veidrate ja õnnelike juhuste jadas esimene. Olen talt ka hiljem palju abi saanud.

Abivalmis, minust pisut noorem loomaarst Ala leidis hotelli, Iraaki viiva auto ja oli muidu ka toeks. Hilisemates väliskomandeeringutes olen käitunud samamoodi – otsinud juba Eestist asukohamaal kedagi, kellega tutvust sobitan, oma plaanidesse pühendan. See säästab tohutult aega, mida reisil on vähe, sest iga päev on kallis. Ei maksa unustada, et iga reisi taga on tööandja, kes selle kõik kinni maksab. (Eesti meediaoludes võib juhtuda nii: mida rohkem kulutad, seda suurem on tõenäosus, et järgmist reisi ei tule, kuna tööandja peab väljaminekut liiga suureks.) Kohalikult inimeselt saab ka varakult teada, mida täpselt on ees oodata, kuhu sõita, milliseid teid kasutada, kui palju raha kaasa võtta jne.

Igatahes alustasime Tallinnast reisi Iraagi poole, teadmata selle riigi hetkeolukorrast rohkemat kui maailma uudistekanalid olid edastanud. Kui palju sellest uskuda, seda ei osanud meile Eestis keegi öelda. CNN-i vaadates polnud sellegipoolest vaja olla Einstein, et taibata USA propaganda suurt osa uudiste sisus.