Читать книгу Tappev uudishimu - Ivar Soopan - Страница 9

Meie esmane ülesanne Bagdadis oli leida üles Eesti kaitseväelaste rühm Estpla-7. Teadsime ainult, et nad patrullivad kuskil Abu Ghuraybi turu piirkonnas. Kus täpselt nende väeosa asub, sellest polnud meil aimugi. Kuid nagu ikka – kui oled hädas, tuleb loota õnnele.

Sõitsime Mo Range Roveriga keskusest äärelinna. Mo teadis, kuhu minna, ja tundis teed hästi. Kihutasime nagu pöörased. Suured magistraalid olid kõige ohtlikumad, sest põhiliselt just nende äärde jätsid vastupanuvõitlejad isevalmistatud lõhkekehi. Nendega püüti tol ajal tappa peamiselt just koalitsioonivägede sõdureid ning tabada „kahtlasi” autosid. Mo auto oli kahtlemata „kahtlane”, sest selles istusid kaks välismaalast. Ja Range Rover oli ka auto, mida Bagdadi tänavatel palju ei näinud.

Selle autoga oli üldse üks pull. Mo oli päevinäinud sõiduki üle uhke, hea auto ka muidugi. Aga see polnud ainuke uhkusetundmise põhjus. Nimelt rääkis Mo õhinal, kuidas ta maasturi Saddam Husseini pojalt Udaylt ostis. Nii kallid autod olid Iraagis ainult valitsuse liikmetel või nende sugulastel. Ega ma Mo juttu algul väga uskunud, kuid aja möödudes mu kahtlused kahanesid tublisti. Sellest hiljem täpsemalt.

Mo auto esiklaas oli toonitud ja küljeklaasid peegelkilega kaetud. Sõitsime põhiliselt suletud akendega. Ühelt poolt oli see vajalik selleks, et pääseda palavusest, sest kliimaseade hoidis salongis jahedust. Kuid loomulikult oli tumendatud klaase ja suletud aknaid vaja ka enda julgeolekuks. Istusime väga tihti ummikutes ja kõrval seisvatest autodest jõllitasid meid alati uudishimulikud silmad. Peegelklaasid olid ainult osaliselt peegeldavad ning seetõttu olime vahel mures, ega väljastpoolt autosse vaatajaist mõni liiga ebasõbralik ole. Mo ikka aeg-ajalt hoiatas, et suurel osal inimestel on kaasas relv ning iial ei või teada…

Jõudsime Abu Ghuraybi turu piirkonda. Selle läheduses oli väeosa, mille väravas seisis Ameerika sõdur. Peatusime, et küsida eestlaste kohta. Jätsime auto pisut eemale seisma, et mitte sõduris paanikat tekitada, sest sõdurite jaoks oli iga lähenev auto potentsiaalse ohu allikas. Astusin mehe poole ja lehvitasin talle kaugelt. Sellised situatsioonid olid Iraagis äärmiselt ebamugavad, sest kõik koalitsioonivägede võitlejad suunasid lähenejale alati laskevalmis automaaditoru, olgu ta siis kohalik või välismaalane. Kedagi ei usaldatud.

Näitasin poisile oma pressikaarti ja küsisin eestlaste kohta, kuid ta polnud isegi kuulnud sellisest maast nagu Eesti, mis siis veel Eesti sõduritest rääkida. Ta tundis huvi, kas need talle tundmatud eestlased osalevad tõesti operatsioonis Iraagi Vabadus. Ka hiljem sain teada, et Ameerika sõdurid ei teadnud peale Briti ja Austraalia vägede teiste koalitsiooniriikide kohalolekust suurt midagi. Kes või mis nendega koos Iraaki okupeeris, oli neile teadmata. Aga tühja sellest.

Ka pärast veerandtunnist lähiümbruses ringikihutamist ei jäänud meile ette rohkem väeosi, kust abi otsida. Otsustasime kohalikega rääkida. Mo küsis paaril korral turu juures viibijailt ja oh imet, inimesed teadsid eestlasi. Nad küll ei teadnud, millises väeosas nad asuvad, kuid soovitasid natuke maad eemal asuva väeosa väravast küsida. Ja taas üllatus: esimesed sõdurid, keda seal kohtasime, olid eestlased, kes meid hämmingus nägudega vaatasid.

Jõudsime vahetada vaid mõned laused, kui juurde astus USA major. Tutvustasime end, mees oli väga viisakas ja abivalmis. Selgus, et äsja oli lähikonnas rünnatud USA veokit ning eestlasi oli vaja plahvatuspaika julgestama. Olime Bagdadis viibimise teise päeva hommikul sattunud otse sündmuste keskpaika. Major andis meile loa Estpla-7 veoki järel plahvatuspaika sõita ning nende tegutsemist jälgida. Ajakirjaniku jaoks ei saanud paremat olukorda ette kujutada. Kuid see oleks äärepealt saatuslikuks saanud – elasime üle olukorra, kus arvasin, et hetk hiljem on lips läbi.

Jooksime Mo maasturisse. Ootasime, kuni sõjamasinad – Hummerid ja veokid – meist möödusid, ning võtsime neile sappa.

Sündmuskohal näitasid sõdurid, kuhu me seisma peame jääma. Sadakonna meetri kaugusel tossas kaheksarattaline armeeveok, kõnnitee äärekivid oli laiali pillutatud – selles paigas plahvatas lõhkekeha, mis vigastas juhti ja veokit.

Jälgisime, kuidas sõdurid võtsid piirkonna kontrolli alla. See oli võimas vaatepilt, kuidas Eesti sõdurid tegutsesid nagu märulifilmis. Plahvatus toimus neljarajalisel tänaval, mille sõidusuundi eraldas kõrgete äärekividega ohutusala. Vigastatud veok seisis teisel pool eraldusriba.

Eestlaste ja ameeriklaste segajõud pidid suuremate jõudude kohalejõudmiseni ala kontrollima. Osa sõdureid jälgis teeäärseid maju, osa tormas majadesse sisse, et leida ründajaid. Selles olukorras oligi suurim oht, et teed ääristavates kõrge müüriga ümbritsetud majades võisid varjata end vastupanuliikumise võitlejad, kes ainult ootasid, et kohale saabuksid koalitsioonivägede sõdurid, keda automaaditule või granaatidega rünnata.

USA soomuk Bradley mõni hetk enne seda, kui ta meie auto kõrvale sõitis ning kuulipildujatoru ähvardavalt meile näkku keeras.

Istume Mohammedi autos ning jälgime USA ja Eesti sõdurite tegevust. Kaugemal on õhku lastud veok. Meid ähvardanud Bradley pole veel kohale jõudnud.

Sõdurid palusid meil end igaks juhuks autos varjata, et mitte märklauaks saada.

Ala kontrollimine tähendas seda, et sõdurid pidid eemal hoidma kõik autod, mis tahtsid sündmuspaika läbida. Iga auto oli potentsiaalne ohuallikas. Kuid ses olukorras kohtasime esmakordselt hiljem tavapäraseks saanud pilti – iraaklased püüdsid ikka edasi sõita ka siis, kui seisid automaaditoru ees. See oli uskumatu järjekindlus, kuidas üha uued ja uued sõidukid taas ja taas sõdurite märguandeid eirasid ja edasi liikusid.

Meie kõrval seisev USA armee naissõdur hoidis automaati palgel ja oli püsti hädas. Aeg-ajalt karjus ta juhtidele käsklusi, astus järsult sammu edasi, liigutas automaati äkiliselt ja ähvardavalt ettepoole suunates ja taas sammukese astudes – ära tule, saad kuuli! Iraaklaste autod panid tagurpidikäigu sisse ja kadusid. Lõpuks siiski ähvardused mõjusid. Tsiviilautodest seisis meie maastur ainsana sündmuskoha ligiduses.

Astusime Raigoga korraks välja, et Eesti sõduriga juttu ajada. Lühike vestlus lõppes peagi, sest pidime enda ohutuse huvides taas autosse ronima. Raigo pildistas läbi esiklaasi. Selja tagant hakkas kostma mootorimürinat ja roomikute raginat. Maa värises pisut.

Meie Roverist möödus mürinal USA Bradley transportöör. Sõjamasin liikus kiiresti teisel pool ohutussaart ja suundus vigastatud veoki suunas. Äkki Bradley pidurdas. Raigo jõudis teha viimase foto hetkest, kui Bradley esiots vajus järsu peatumise tõttu inertsist allapoole. Hetk hiljem pöördus transportööri tuletorn hoogsalt ja selle jäme kuulipildujatoru suunas end meie autole.

„Raigo, ära praegu pildista,” jõudsin talle hõigata. Me ei tunnetanud veel olukorra ohtlikkust, sest see polnudki veel kõige hullem hetk.

Bradley tornist paistis USA sõduri pea, tema kiivri küljes oli raadiosaatja mikrofon. Ta haaras sellest korra käega, rääkis midagi mikrofoni ja jõllitas meie autot. Mo keeras akna alla ja hakkas lehvitama. „Me oleme ajakirjanikud!” hõikas ta inglise keeles.

Mo tegevus oli kui punane rätik pullile. Mo välimust nähes – ikkagi iraaklane ja millegipärast ohutsoonis istuv iraaklane – võttis Bradley kohalt ja hakkas tagurdama. Tagurdas mitte otse, vaid mürinal üle ohutussaare meie auto kõrvale. Kogu see aeg oli kuulipildujatoru meile suunatud. Kui Bradley peatus, võnkus surmatoov toru ähvardavalt ja vaatas otse Mo silmade vahele.

Mo ajas käed aknast välja ja lehvitas – me oleme relvitud, me oleme ajakirjanikud! See oli asjatu, tuli olla vagusi. Bradley tornis istuv mees vaevalt meid kuulis. See tundus kestvat igaviku. Hoiatasin veel Raigot, et ärgu mingi hinna eest end liigutagu ja veel vähem fotoaparaadiga vehkigu. Sõdur ei näe korralikult auto sisemusse ja võib arvata, et kaamera asemel vehitakse relvaga.

Just nii sai [mõni päev varem, 17. augustil] surma 41-aastane palestiinlasest Reutersi teleoperaator Mazen Dana, kes USA tankide operatsiooni filmides autost välja kargas ja filmima hakkas. Ameerika tankist nägi, et eemal tõstab keegi midagi õlale.Ta ilmselt oli närvis ega mallanud oodata ning lähemale sõita, vaid andis igaks juhuks käsu tulistada. Õlal olev kaamera oli tema jaoks sama, mis õlale tõstetud granaadiheitja. Dana suri. Mehe kaamera jäädvustas tema enda surma. Nägin dokfilmi temast ja ta surmast. Õõvastav.

Meie olukord oli samasugune. Igasugune liigutus, mida sõdur oleks võinud pidada endale ohtlikuks, oleks andnud talle õiguse tulistada – parem nemad kui mina…

Ootasime sõna otses mõttes hinge kinni pidades, mis edasi juhtub. Kuulipildujatoru sihtis meid endiselt ja selle taga istuv mees pidas meid tõenäoliselt iraaklasteks, kes võisid ohustada sõdureid. Mo pani käed roolile, Raigo surus kaamera jalge vahele, mina istusin tagapingil ja ootasin hirmuga, millal valang meid teise ilma saadab. Tol hetkel tundus imelik, et ükski meie läheduses viibinud sõdur ei andnud tankistile mingitki märguannet ohtlik olukord lõpetada. Kuid tegelikult oli neil muidugi olulisemat teha kui meie julgeoleku üle muret tunda.

Bradley tornis olev sõdur rääkis kellegagi raadio teel. Üksisilmi meid põrnitsedes tundus ka tema ilmselgelt segaduses olevat ning parema meelega oleks ta tõenäoliselt ka tulistanud.

Tohutu närvipinge. Olen ka hiljem kümneid kordi seisnud automaatitoru ees, kuid need pole olnud võrreldavad tookordse situatsiooniga, kus meist ei sõltunud enam miski.

Äkitselt pööras Bradley kuulipildujatoru kõrvale. Soomuk tõmbles roomikute raginal kohalt ja sõitis purustatud veoki suunas. Kergendus – see hetk oli piisavalt mõjuv, et järele mõelda.

Kuid mis meid päästis või pigem: miks selline olukord üldse tekkis?

Meid võeti kaasa USA majori eriloal. Tavaliselt ei lubata ajakirjanikel, eriti veel koalitsioonivägedest sõltumatult liikuvatel, sellistel operatsioonidel säärasel moel osaleda. Need olid Iraagi sõja esimesed kuud ja ilmselt polnud siis veel kõik reeglid nii ranged kui hiljem. Siiski oli meid hoiatatud, et koalitsoonivägede operatsioone ei tohi filmida ega pildistada. Aga meil oli selleks luba. Samuti ei tohi tsiviilautod kunagi operatsioonides osaleda. Aga meil oli ka selleks luba. Kõik oli ju korras. Me ei seisnud kontrollalal omapäi, vaid meie läheduses olid sõdurid, kes katsid ka meid.

Al-Dora linnaosa ääres asub tohutul alal sõjamasinate surnuaed, kus on kümnete tuhandete tonnide viisi peamiselt Nõukogude Liidu päritolu tanke, transportööre ja veokeid.

Tegelikult oli kõigele tagantjärele hinnates lihtne seletus. Esimestena kohale saabunud eestlased ja ameeriklased teadsid meie kohalolekust ja arvestasid sellega. Kui aga kohale jõudsid peamised väed, julgestatuna Bradley’st, võtsid nemad meid kui allumatuid tsiviilisikuid või võimalikke ohuallikaid. USA major polnud operatsiooni käigus uustulnukatele teada andnud, et ohutsoonis viibib ajakirjanike tsiviilauto (pagan, peegelklaasidega ka veel, need olid Bagdadis ametlikult keelatud, et poleks võimalik sõduritele nähtamatult läbi klaasi tulistada). Bradley meeskond oli valmis meid hävitama, sest olime ainuke tsiviilauto, mille kohalolekuks polnud mingit selgitust. Kogu see aeg, mis me kuulipildujatoru piidlesime, vestles see USA sõdur kellegagi raadio teel. Alles minutite möödudes sai ta ilmselt teada, et tulistada ei tohi.

Iraagis oli hukkunud sadu kohalikke elanikke ja päris mitu ajakirjanikku, kes olid just täpselt nii surma saanud – sõdurite teadmatusest või enda vale liigutuse tõttu. Sõduritest võis ka ju aru saada, nad olid tohutult närvis, sest olid ise pidevalt märklauaks. Enda elu on armsam kui teise oma ja loomulikult kipud enne päästikule vajutama, kui ootad ära vastaspoole võimaliku sama sammu. Sõjas on alati süütuid ohvreid. Neid on alati olnud ja kahjuks jääbki olema.

Teel hotelli arutasime juhtunut. Mo’le oli see imelikul kombel energiat juurde andnud, ta aina seletas ja suurustas. Siiski, üleelatu oli olnud kõigile pehmelt öeldes terav ja seetõttu tahtsime õhtul kummi tühjaks lasta. Mo ja Ki kutsusid meid õhtusöögile ühte Bagdadi parimasse välirestorani. Trimpasime uute sõprade kulul (araablastel on komme maksta sõpradega kohtudes esimese söömaaja eest, vastu pole mõtet punnida, sest see ei vii kuhugi) õlut ja viskit – see aitas närvipinget leevendada. Sõime meie silme all grillitud kala ja nautisime öist Bagdadi. Elektrikatkestuse ajal, kui restoraniomanik polnud veel jõudnud generaatorit tööle panna, möödus välikohvikust kottpimeduses USA Abramsi tank. Majade vahel võimendus maailma ühe kardetuma ja võimsama sõjamasina roomikute hääl. Oli veider tunne – ilus istumine särava tähistaeva all, mida lõhestas hirmutav surmamasina hääl.