Читать книгу Kinnisvaraga rikkaks saamise õpik.Teadmised kinnisvarast, mis aitavad sul saavutada rahalist vabadust! - Jaak Roosaare - Страница 3

Minu enda esimene kokkupuude kinnisvaraga oli ilmselt lapsepõlves Monopoli mängides. Sain mängust niipalju aru, et mida rohkem hotelle ja mida kallimad krundid, seda parem. Sellega aga kogemus ka piirdus. Elasime perega Tartus Annelinnas 4-toalises korteris, mille isa ja ema olid kunagi järelmaksuga ostnud, kuid mis hüperinflatsiooni ajal sai mõnesaja dollari eest (mis isa oli Ameerikast taskurahana saanud) lõpuks välja ostetud. Olime tüüpiline Eesti pere, kes elas oma korteris, kellelegi üüri ei maksnud, kuid ka ise üüritulu ei teeninud.

Veidi lähemalt sain kinnisvaraga tuttavaks siis, kui 2000. aastal Tallinnasse ülikooli tulin. Nüüd oli vaja leida elamiskoht ja nii saigi minust üürnik. Jõudsin järgneva 5 aasta jooksul sõpradega koos üürida kortereid kõikides Tallinna linnaosades, elades Liivalaia tänava „penthouse-st” kuni Lasnamäe paneelika külalistetoani välja. Üks omapärasemaid elukohti oli kursaõe vanaemalt päritud korter Mustamäel – vanatädi oli just teise maailma lahkunud ja mina kolisin tema rohtude järgi lõhnavasse tuppa sisse, magades vanatädi voodis. Nii elades suutsin aga saavutada seda, et ma ei maksnud üüri kunagi rohkem kui 100 eurot kuus! Madalad kulud aitasid mul panna aluse oma kapitalile ja jõuda kiiremini oma kinnisvarani.

Minu esimene „oma kodu” oli elukaaslasele vanaema poolt pärandatud ühetoaline korter Tartus. Tegemist oli tüüpilise paneelikaga Annelinna tagumises otsas, ühesõnaga tõelise unistuse koduga. Kolisime sinna 2004. aasta sügisel, kui otsustasime oma lähisuhte järgmisele tasemele viia ja vanematekodust välja kolida.

2006. aasta sügisel alustas mu naine tööd Tallinnas ja seepärast kolisime Tartust ära. See oli ka minu esimene kokkupuude üüriäriga – nimelt üürisime oma ühetoalise korteri välja ühisele sõbrale (üüriks oli 1500 krooni kuus) ja ise üürisime abikaasa sugulaselt Tallinnasse kahetoalise korteri (üüriga 2000 krooni kuus). Kokkuvõttes pidime siis maksma elamispinna eest 500 krooni kuus ehk olime oma kuludega päris rahul.

Kinnisvaraturg tõusis 2007. aastal veel suure hooga ja tore oli jägida, et meie Tartu korteri hinna tõusu. Samas tegi meele nukraks, et Tallinnas meie veel ostmata korteri hind ka muudkui tõusis – olin endale seadnud eesmärgiks osta mitte enam kui miljoni krooniga kolmetoaline korter – sellist korterit paraku enam osta polnud võimalik. Samal ajal muutus aga üüriäri järjest ebameeldivamaks – saime üürnikult korduvalt murekõnesid, et korteris oleks vaja remonti teha, kord toimus seal paras uputus ja ka üür ei laekunud alati õigeagselt. Lisaks olid hinnad tõusnud selliseks, et selle korteri eest oleks võinud küsida juba enam kui 500 000 krooni, samas kui meie saime üürina igakuiselt vaid 1500 krooni. Brutotootlus jäi seega alla 4 % ja meile tundus, et ehk oleks parem mõte korter hoopis maha müüa ja raha 5–6 % intressiga hoiusele panna. Või siis aktsiatesse. Kaalusime otsust nii ja naa kuni 2008. aasta alguses hakkas kinnisvaraturult tulema sellist imelikku kärsahaisu. Olin juba pikalt krahhi ennustanud ja nii panimegi 2008. aasta kevadel korteri lõpuks müüki ning saime suhteliselt kehvas olukorras oleva ühetoalise korteri eest 490 000 krooni. Meie tuttav maakler hõõrus meile veel nina alla, et kui me oleksime kuu-kaks kiiremini otsustanud, oleks ta saanud korteri eest üle 500 000 krooni. Tagantjärele tarkusena tuleb tunnistada, et kuus kuud hiljem poleks me ilmselt enam isegi 400 000 krooni saanud. Hoidsime raha hoiusel ja vaatasime, kuidas aastatel 2008–2009 kõik investeerimisvarad vaikselt odavamaks läksid. Minu “„kolmetoaline miljon krooni maksev korter” aga ei paistnud ikka veel (kui buumi tipus maksis isegi 1-toaline Lasnamäel üle miljoni, siis 2009. aasta algul oleks selle hinnaga juba kehvas seisus kahetoalise kätte saanud). Elasime aga rõõmsalt sugulase üürikorteris, maksime 2000 krooni kuus üüri ja lappasime pingsalt kinnisvarakuulutusi. Abikaasa käis tööl ja mina tegelesin raamatumüügiäriga.

2009. aasta suvel käisin viimast korda Ameerikas raamatuid müümas ja lapseootel Maria oli minuga ka kaasas. Sügisel jõudsime tagasi Tallinna ja hakkasime endale veelgi intensiivsemalt oma kodu otsima. Pidasin selle protsessi kohta ka blogi ja olin 2009. aasta novembris kirjutanud järgmist:

„Ei taha ära sõnuda, aga tundub, et oleme saanud kätte korteri, mille ma 2008. aastal eesmärgiks seadsin – normaalne 3-toaline miljoniga. Vahepeal tundus see Tallinnas juba lausa mõeldamatuna, kuid eks masu on teinud oma töö. Aga kui meie seiklused kokku võtta, siis võib järeldada järgmist:

• Normaalsed korterid ostetakse turult kiiresti ära ja päris sageli sularaha eest.

• Maaklerite pädevus kõigub seinast seina – on ikka ka selliseid, et võtab oigama.

• Korteri ostmine on ikka päris vaevarikas ja tüütu protsess.”

Kui alustada algusest, siis müüsime 2008. aasta kevadel oma Tartu Annelinna kehvas seisus oleva ühetoalise 490 000-ga maha. Tagantjärele tarkusena oli see päris õige tegu ja ajastus. Kuid tasapisi hakkas „seljakoti otsas” elamine närvidele käima ja minu meelest oleks õige hoida kinnisvara/pabervara tasakaalus. Seega hakkasime sellest suvest alates veidi tõsisemalt Eesti kinnisvaraturul ringi vaatama. See oli juba omaette naljakas protsess – alustasime Kuusalu valla palkmajadest ja lõpetasime Hiiumaa suvilate ja Tallinna kesklinna korteritega. Lõpuks jõudsime siiski järeldusele, et kuni meie suvekuud mööduvad Eestist eemal, pole erilist mõtet endale maja soetada. Seega jätsime majade müügikuulutused rahule (paar korda ma siiski piilusin ja tundus, et just majad on nüüd hakkanud kõvasti odavamaks minema).Korteri asukoha valik oli ka päris paras pähkel. Alustasime Kadrioruga – hea rulluisutama minna, lähedal Maria töökohale ja mõnus roheline kant. Sealt jõudsime välja Kesklinna, Põhja-Tallinnasse, Nõmmele ja Piritale. Oktoobri lõpuks vaatasime juba kortereid kogu Tallinnas, välja arvatud padulasnamäe.

Ka korteri suuruse paikapanek ei tulnud kergelt. Ühelt poolt oli meie jaoks oluline, et oleks koht kontorilaua jaoks ja ehk ka tulevikule mõeldes omaette tuba lapsele. Nii et alguses vaatasime kolmetoalisi ja suuremaid. Seejärel avastasin aga, et ka paljud kahetoalised korterid on päris ruumikad. Sealt jõudsime jälle tagasi mõtte juurde, et parem siis juba osta kolmetoaline, et seal oleks tulevikus ka lapsele ruumi.

Hinna osas alustasime miljoniga, käisime vahepeal ka kahe ja poole miljoni peal mõttega ära, kuid otsustasime siiski, et meelerahu ja pangaorjuse puudumine kaalub mõned lisaruutmeetrid üles. Nii et tagasi miljoni juurde.

Esimene korter, mida vaatama käisime, asus Nõmmel ja maksis 1,3 miljonit. Tegemist oli 2003. aastal ehitatud viiekorterilise kivimajaga. Korter oli 92 m² suurune ja kolmetoaline. Maakleriks oli ülemeigitud ja neete täis neiu, kes ei huvitunud ei meist ega ka korterist. Kogu sisustus tundus üsna nõme – oleksime pidanud uuendama kööki ja ehitama uue vannitoa. Samas oli korteril olemas saun ja päris suur keldriboks (selgus et 20 m² korterist oli seesama boks – elamispind ise oli seega siiski 72 ruutmeetrit). Läksime sealt minema mõttega, et päris ideaalne see korter ei olnud, kuid väga hull ka mitte. Ruutmeetri hind oli tegelikult päris hea. Tegime pakkumise 1,2 miljonile ja maakler enam tagasi ei helistanud. Ilmselt müüdi siiski kõrgema hinnaga kellelegi teisele maha.

Siis hakkasime Nõmme asemel Kadriorule silma viskama – läksime koos ühe seal elava tuttavaga vaatama ühte enam kui 70 m² suurust korterit Vesivärava tänaval, mis oli vaid paar maja meie sõbra korterist edasi. Maakler oli lahe ja jutukas kuldketiga poiss Silvar, viskas nalja ja oli muidu muhe vend. Maja oli ilus, äsja renoveeritud ja puha. Korter asus esimesel korrusel ja keldris oli kontor ja saunaruum. Tegime siis ukse lahti ja selgus üllatav tõsiasi – kuulutuses 4-toalisena välja reklaamitu oli tegelikult 1-toaline lisanditega! Nimelt oli esimesel korrusel üks suur ruum, kus asus nii köök, elutuba kui ka magamisvoodi! Lisaks veel väike dushinurk ja panipaik! Naine, kes korterit tutvustas, väitis, et nemad elavad korteris lausa viiekesi. Meile Mariaga tundus see isegi kahe inimese jaoks kitsas, aga läksime allkorrusele ka. See oli väga lahe – mehel oli seal oma firmale tehtud väike töönurk – kontor, siis oli üks nelja seinaga magamisboks ja tühi ruum, kuhu omanik lubas tõsistele ostjatele sauna ehitada. Ilus korter, odavad kommukad (oma gaasiküte), aga elamiseks ei sobi. Kuidas sa teed samaaegselt süüa ja vaatad magamistoas telekat? Hind oli 1,6 miljonit, aga oleks saanud osta ka 1,4 miljoniga. Otsustasime edasi vaadata.

Kolmandaks käisime vaatamas Vase tänaval asunud 2-toalist 60 m² korterit. Maja ise oli veel renoveerimisel, aga korter oli päris uhke. Ja maksis vaid 1,05 miljonit krooni. Maakler oli ka sootuks teisest klassist, Re/Max-i mees, surus kätt, tegi nalja ja üritas isegi tehingut sulgeda („kui nüüd saaks miljoniga, kas siis võiks homme juba tehingule alla kirjutada?”). Korter nägi hea välja, mulle meeldis saun ja suur vannituba. Aga Maria nägu muutus iga minutiga järjest tõsisemaks. Kui majast välja läksime, hakkas Maria autos nutma ja pidasime maha korraliku sõnasõja – mulle korter meeldis ja hind tundus hea, Maria aga väitis, et tegu on kõige koledama sinise köögi ja vanakooli plaatidega vannitoaga. Hakkasin esimest korda (see ei jäänud viimaseks!) mõtlema, et tahaksin hoopis üürikorteris edasi elada. Otsustasime olukorda natuke seedida ja muid kortereid ka vaadata. Maakler andis kaasa ilusa broshüüri ja lubas omanikuga läbi rääkida. Käisin ise vahepeal nädalasel reisil Kreetal ja otsustasime siis miljoniga pakkumise teha. Helistasin maaklerile ja tuli välja, et keegi oli juba 1.05 miljonit pakkunud. Pulss läks kiiremaks ja tekkis tahtmine üle pakkuda, aga suutsin ennast siiski tagasi hoida. Maakler oli vähemalt normaalne.

Paar nädalat hiljem käisime vaatamas üht ökokorterit Herne tänaval, mille oli meile tuttava soovitusel leidnud üks UusMaa kinnisvarabüroo maakler. Olin väga skeptiline, sest tegemist oli alla 50 m² suuruse kahetoalise korteriga, ilma saunata ja selle eest küsiti 1,4 miljonit. „No siis oleks võinud juba selle Vase tänava oma võtta!” oli mu esimene mõte. Läksime kohale, vihma sadas, maja hoov oli porine ja maja ümber oli päris karm liiklus. Omanikud ise olid aga lahedad ja maakler oli ka tore. Seest tundus korter palju ilusam kui väljast, oli tunda, et omanikud olid seda hingega teinud. Aga see öko oli meie jaoks ikka veidi liig – aknad olid katkiste klaasidega teisest maailmasõjast (lasevad hästi hingata!), seinad olid õlgedest (öko kohupiimavärv) ja köök oli ka päris pisikene. Ütleme nii, et kui oleks selle korteri saanud osta 900 tuhande krooniga, oleks võinud mõelda, aga 1,4 miljonit krooni oli ikka liig mis liig.

Aeg läks ja meie korteriotsingutest olid teadlikud juba päris paljud sõbrad. Ja nii saingi ühel hommikul postkasti emaili tuttavalt, kes soovitas meile üht imeilusat korterit Wismari tänaval. Kahel korrusel, keldris saun ja puhketuba – piltidel päris lahe. Aga korter oli seest tühi, nii et otsustasime igaks juhuks enda tuttava ehituseksperdi Kalle kaasa kutsuda. Kohapeal tuli välja, et Wismari tänav ei täheda veel vanalinna lähedust – tänava teine ots ulatus Kristiine keskuseni välja. Seal siis see korter asuski. Tuli välja, et terve maja oli müügis, seal oli varem olnud mingi kontor ja nüüd müüdi seda elamispinnana. Meile oli esialgu huvi pakkunud 1 490 000 krooni maksev korter. See aga tundus lähemal vaatlusel kuidagi kole krõblakas ja „küprokilikult” renoveeritud. Keldrikorrus nägi ka suhteliselt kehvake välja. Kui veel Kalle hakkas päikesevalguse suhtes huvi tundma, selgus, et selles korteris me kunagi valgust ei näeks. Läksime siis üle ukse üht teist korterit vaatama – 1,7 miljonit maksvat, kui ma ei eksi. See oli päris ägeda keldrikorrusega, seal oli lausa kaks puhkeruumi ja suur saun. Aga ülemisel korrusel ei olnud sobivat kohta köögi jaoks. Kalle laitis ka selle korteri maha ja läksime sama targalt minema.

Järgmisena käisime vaatamas üht korterit Pirital, kohe meie lemmik-rulluisuraja kõrval Lillepi pargi juures. See oli 60 m² suurune kahetoaline korter. Kuulutusse oli muidugi korteri suuruseks pandud 74 m², aga osa sellest oli rõdu ja teine osa keldriboks. Olime jälle suhteliselt skeptilised, uus steriilne maja ja terve ala oli kortermaju täis ehitatud. Aga korter ise oli väga ilus ja müüja oli muhe venelane, kes veidi ka eesti keelt purssis. Maaklerit ei olnudki, mees ütles, et saab ise ka hakkama. Iga asi korteris oli olnud eritellimus, kõige kallim või siis erakordne. Oli ilus küll. Ja rõdu oli suur ja mõnus. Aga maksta 1,5 miljonit krooni kahetoalise korteri eest tundus veidi narr, eriti pärast seda, kui olime lasknud käest võimaluse osta 1 miljoni krooniga sarnane korter kesklinna.

Hakkasime juba igasugust lootust kaotama, kui meile helistas tagasi ühe Soo tänava korteri maakler Lauri. Olime seda korterit üritanud juba mitu nädalat vaatama minna aga omanikul tuli alati midagi vahele. Lõpuks siis näkkas! Seisime kella 19 paiku paduvihma käes keset Soo tänava tihedat liiklust ja ootasime maaklerit. Maja oli jube lobudik, aga raha pidavat renoveerimiseks juba olemas olema ja kevadel pidid tööd lahti minema (tagantjärele nägime, et ka viis aastat hiljem oli renoveerimine ikka veel tegemata). Korter oli jälle esimesel ja keldrikorrusel, umbes 92 m² ja maksis 1,5 miljonit krooni. KV.ee portaalis oli üleval küll 1,8 miljonit, aga maakler tunnistas, et hind on ajale jalgu jäänud. Omanik oli lahe kiilakas elumees, kes ütles et tahab üldse Taisse elama minna ja et korter on aus. Ega midagi viga ei olnudki – kena hubane korter. Köök oli ilus ja magamistuba ka. Isegi söögilaud oli olemas! Aga lastetuba oli tegelikult siiski kapiga eraldatud nurk magamistoast. Allkorrus oli aga küll lahe – puuküttega saun, suur vannituba ja mõnus paekivist tshillimiseruum. Meile meeldis ja pidasime tõsist plaani ära osta, aga kodus hakkasime siiski mõtlema, et see kahel korrusel elamine on esialgu väikese lapsega paras valu tagumikus. Samuti tundus Kalamaja kant meile kuidagi võõra ja ekstreemsena. Otsisime edasi.

Internetist olid mulle silma jäänud Arco Vara Kodukolde projekti majad. Läksime siis sinna avatud uste päevale. Majas olid kõik uksed lahti ja lisaks meile oli veel 5-6 inimest. Küsisin maaklerilt, et miks nad odavamalt ei müü, kui Arco Vara ise hinge vaagub, aga maakler ei lasknud ennast odavamalt müüma ahvatleda. Naeris vaid öeldes, et sellest ei sõltu küll midagi ja hinnad on lukus. Kahetoalised olid suhteliselt aus diil, maksid 930 000 krooni ja ilus suur rõdu oli ka. Aga meie tahtsime siiski kolmetoalist ja need olid juba 1,6 miljonit ning erinesid kahetoalisest vaid viletsama ruumilahenduse ja ühe väikese kipskuudiboksi võrra. See pisike lisatuba ei tundunud küll seda hinnalisa väärt. Lisaks oli meiega koos korterit vaatama tulnud vanamees leidnud kolmetoalise korteri elutoa seinast päris suure prao, mille kohta maakler eriti midagi rääkida ei osanud, peale selle, et „valgustus on halb ja seetõttu paistab ebatasasus välja”. Läksime kiirustades minema, sest olime samaks õhtuks leppinud kokku veel ühe vaatamise. See oli kolmetoaline korter, renoveeritud ja päris ilus. Aga eriti äge oli asukoht – nimelt asus see Tuisu tänaval ehk siis umbes 3 maja edasi meie senisest elukohast.

Jäime paar minutit hiljaks ja selgus, et maakler oli just ühe abielupaariga korterit vaatamas käinud. Tulime autost välja, kui maakler saatis eelmise paari teele sõnadega: „Mõelge siis kiirelt, mul siin nõudlust palju, esmaspäeval annan korteri ära!”. Tundus, et nõudlust oli! Meiega koos oli korterit tulnud vaatama veel keegi naine, kes tundus hästi tuttav, aga me kumbki Mariaga ei suutnud välja mõelda, kust me teda tunneme. Korter oli teisel korrusel, 57 m² ja maksis 1 090 000 krooni. Igati ilus, meeldis nii meile kui ka sellele naisele. Kõik oli renoveeritud, vannitoas oli põrandaküte, köögis väga korralik tehnika (meile näidati arveid, et köök oli kokku maksnud enam kui 100 000 krooni). Mõtlesin, et läheb jälle ülepakkumiseks…

Vaatsime Mariaga üksteisele silma ja saime aru, et see ongi meie korter. Helistasime maaklerile juba järgmisel päeval tagasi ja ütlesime, et võtaksime korteri miljoniga ära. Maakler oli nõus ja läksime büroosse tehingut lukku lööma. Hakkasime juba korteri ostu vormistama, kui maaklerile helistati ja ta korraks toast välja läks. Paar minutit hiljem tuli ta tagasi, vaatas meile pikalt otsa ja ütles, et keegi teine pakkus 50 000 krooni rohkem. Me ei suutnud oma kõrvu uskuda, olime ju just enda meelest tehingu lukku löönud ja nüüd siis löödi niimoodi nuga selga! Hakkasin maaklerile seletama, et meil on ju juba eelleping olemas ja ei ole viisakas enam niimoodi hinda üles kaubelda. Maakler omakorda seletas, et tema peab siiski omanikele parima tehingu välja ajama ja meil tuleb ikkagi rohkem maksta. Suure kauplemise tulemusena jõudsime lõpuks kompromissini 1 015 000 krooni juures. Olimegi saanud esimese päris oma kodu Tallinnas.