Читать книгу Teaduse ajalugu - John Gribbin - Страница 15

Kepleril polnud ühtegi säärast eelist, mis Tycho elule kiire stardi andsid. Kuigi ta pere oli kunagi aadliseisusesse kuulunud, nii et neil oli isegi oma vapp, töötas Johannese vanaisa Sebald Kepler köösnerina, kes rändas kodulinnast Nürnbergist 1520. aasta paiku Stuttgardi lähedale Weil der Stadti. Sebald oli edukas käsitööline ja tõusis oma kogukonnas heale järjele, teenides korra isegi linnapeana (bürgermeister). See oli juba saavutus, sest ta oli luterlane, linn ise aga valdavalt katoliiklik; Sebald oli kindlasti tõsine töömees ja kogukonna tugisammas. Seda ei saanud aga kuidagi öelda tema vanima poja Heinrich Kepleri kohta, kes oli päevavaras ja joodik. Tema ainus püsiv elukutse oli palgasõduriamet, mis iganes vürsti teenistuses, kes neid parajasti vajas. Ta abiellus noorelt Katherine’i-nimelise naisega ning nad elasid Heinrichi nooremate vendadega ühes majas. Abielu ei olnud õnnelik. Peale Heinrichi enda puuduste oli ta naine vaidlushimuline ning keerulise iseloomuga. Lisaks sellele uskus Katherine rahvameditsiini, sealhulgas taimede ja muu säärase heasse toimesse, mis polnud tollel ajal küll haruldane, kuid oli siiski üks põhjus, miks ta hiljem Johannese meelehärmiks nõidumissüüdistusega vangistati.

Johannesel oli üksik ja raske lapsepõlv (ainus vend Christoph oli palju noorem). Ta sündis 27. detsembril 1571. aastal, kuid jäi juba kaheaastasena vanaisa hooldada, sest isa läks Madalmaadesse sõdima ning Katherine järgnes talle. Vanemad tulid tagasi 1576. aastal ja pere kolis Württembergi hertsogiriigis asuvasse Leonbergi. 1577. aastal läks Heinrich taas sõtta. Tagasi tulnud, proovis ta kätt mitmes ametis, sealhulgas tegeles ta 1580. aastal Ellmendingenis joodiku lemmikala ehk kõrtsipidamisega. Pole üllatav, et ta kaotas kogu oma raha. Lõpuks pöördus Heinrich tagasi palgasõduriameti juurde ja kadus perekonnal silmist. Tema saatus pole täpselt teada, kuid tõenäoliselt osales ta Itaalias merelahingutes. Oli kuidas oli, aga perekond ei näinud teda enam kunagi.

Ja nende segaste aegade ja olude sunnil tõugati Johannest majapidamisest majapidamisse ja koolist kooli – vähemalt oli perekond sotsiaalsel redelil nii kõrgel pulgal, et ta sai üldse koolis käia (Württembergi hertsogite loodud fondi stipendiumite toel). Nagu poleks see piisavalt halb, jäi ta vanaisa juures olles rõugetesse ning tema nägemine sai pöördumatult kahjustada. Temast ei võinud kunagi saada Tycho-sugust taevavaatlejat. Kuid aju kannatada ei saanud ning hoolimata sellest, et sageda kolimise pärast tuli koole vahetada, lubati tal seitsmeaastasena astuda Leonbergi uude ladinakooli. Niisugused koolid loodi pärast reformatsiooni, et ette valmistada kiriku- ja riigiametnikke; neis koolides räägiti ainult ladina keelt, et tolle aja haritud inimeste keelt õpilastele pähe taguda. Kolimiste tõttu kulus Johannesel kolmeaastase kursuse läbimiseks viis aastat, kuid ladinakooli lõpetamine andis talle õiguse minna vaimuliku seminari sisseastumiseksamitele ja valmistuda preestriks saamiseks, mis oli intelligentse nooruki tavapärane ja loomulik pääsetee vaesusest ja raskest tööst. Ehkki kaks lapseeas nähtud taevast sündmust (kuuvarjutus ja hele komeet – seesama, mida Tycho 1577. aastal uuris) olid Kepleris astronoomia vastu huvi tekitanud, paistis 1584. aastal pärast Adelbergi kooli sisseastumiseksamit, et tema tulevik on siiski kindalt kirikuga seotud. Ka selle kooli keeleks oli ladina keel, aga seda rääkis Kepler juba soravalt.

Kuigi koolis valitses karm distsipliin ja nõrk Kepler oli sagedasti haige, näitas ta end akadeemiliselt nii võimekana, et ta saadeti paremasse kooli – Maulbronni – ning õpetajad valmistasid teda ette sisseastumiseks Tübingeni ülikooli, et ta saaks seal oma teoloogiaõpingud lõpetada. 1588. aastal sooritas Kepler edukalt ülikooli sisseastumiseksamid, aga pidi siiski ühe aasta veel Maulbronni koolis käima, et see lõpetada ja seitsmeteistaastaselt ülikoolis oma õpinguid jätkata. Kuigi Kepler õppis preestriks, pidi ta kahel esimesel aastal õppima ka matemaatikat, füüsikat ja astronoomiat. Kõigis neis oli ta väljapaistvalt edukas. Ta lõpetas need ained 1591. aastal, olles neljateistkümne õpilase hulgas paremuselt teine, ning jätkas teoloogiaga, kui oli saanud õpetajatelt hea iseloomustuse: teda kirjeldati erakordselt võimeka üliõpilasena.

Sama ajal õppis ta juurde ainet, mida ametlikus tunniplaanis polnud. Ülikooli matemaatikaprofessor Michael Mästlin õpetas oma avalikes loengutes kohusetundlikult Ptolemaiose süsteemi, mille kirik oli heaks kiitnud, eratundides aga seletas väljavalitud õpilastele, sealhulgas ka Keplerile, Koperniku süsteemi. Sellel oli noorele mehele suur mõju, sest ta nägi otsekohe Päikese-keskse universumi jõudu ja lihtsust. Valmidus Koperniku süsteem omaks võtta polnud ainus asi, millega Kepler tolleaegsest jäigast luterlikust õpetusest eristus. Ta kahtles tõsiselt mõne kirikliku rituaali religioosses tähenduses, ja kuigi ta uskus kindlalt jumala olemasolusse, ei leidnud ta mitte kunagi kirikut, mille õpetus ja talitused oleksid talle sobinud, ning Kepler jäi alati jumalat kummardama omaenda viisil – see oli neil keerulistel aegadel selgelt ohtlik seisukoht.

Me ei saa kunagi teada, kuidas ta oleks suutnud oma tõekspidamisi luterliku vaimuliku rolliga lepitada, sest 1594. aastal, kui ta oleks pidanud oma õpingud lõpetama, toimus tema elus pööre ühe inimese surma tõttu kaugel eemal asetsevas Austria linnas Grazis. Suurest kaugusest hoolimata olid Grazi seminaril alati olnud tihedad akadeemilised sidemed Tübingeni ülikooliga, nii et kui sealne matemaatikaprofessor suri, oli ametivõimude jaoks loomulik küsida Tübingenist soovitust uue sobiva isiku leidmiseks. Tübingenist soovitati Keplerit, kes esiotsa ehmus pakkumise peale, mis tuli just siis, kui ta valmistus vaimulikuks saama. Kuigi ettepanek oli talle alguses vastumeelne, lasi ta end veenda, et on sellele ametikohale parim mees ja et kui ta tahab, võib paari aasta pärast tagasi pöörduda ja ikkagi luterlikuks vaimulikuks hakata.

22aastane matemaatikaprofessor saabus Grazi 11. aprillil 1594. Kuigi tegu oli sama Püha Rooma impeeriumiga, ületas Kepler nüüd nähtamatu piiri, mis lahutas põhjapoolseid, reformeeritud kirikute mõju all olevaid riike lõunapoolsetest, valdavalt katoliiklikest riikidest. See nähtamatu piir liikus pidevalt, sest 1555. aastal sõlmitud Augsburgi rahu järgi võis iga vürst (või hertsog või kes iganes) ise määrata, mis usku tema valdustes pidi järgitama. Kümned vürstid valitsesid selles „impeeriumis” oma riigikesi ja riigiusk võis mõnikord piltlikult öeldes muutuda üle öö, kui üks vürst suri või kukutati ja järgmisel olid teistsugused usulised veendumused. Mõned vürstid olid tolerantsed ja lasid alluvatel jumalat kummardada nii, nagu need tahtsid, teised nõudsid kohest pöördumist oma usku, või muidu võeti vara ära. Graz oli Steiermargi riigikese pealinn, riiki valitses ertshertsog Karl II, kes kavatses protestantliku liikumise purustada, kuid Kepleri saabumise ajal taluti veel Grazi luterliku seminari suguseid erandeid.

Kepler oli vaene mees: tal puudus perekonna rahaline tugi ning Grazi reisiks pidi ta raha laenama. Tema olukord ei paranenud, kui seminari juhtkond otsustas maksta talle ainult kolmveerand palka seni, kuni ta suudab oma väärtust tõestada. Aga oli üks võimalus, kuidas oma majanduslikku seisukorda parandada ja end ka Grazi kõrgseltskonnale vajalikuks teha – horoskoopide koostamine. Kogu elu kasutas Kepler astroloogiat pidevalt nappivate sissetulekute täiendamiseks. Kuid ta teadis väga hästi, et see äri on täielik jama, ning samal ajal, kui üldisi tõdesid ennustustena välja ütles ja teatas inimestele just seda, mida nad kuulda tahtsid, nimetas ta erakirjades oma kliente tainapeadeks ja kirjeldas astroloogiat kui tobedat ja tühja. Suurepärane näide Kepleri osavuse kohta selles põlatud kunstis on tema koostatud 1595. aasta kalender, mis ennustab tolle aasta tähtsamaid sündmusi. Edukalt prognoositud sündmuste hulka kuulusid Steiermargi talupoegade mässuline tegevus, idast saabuvate türklaste sissetung Austriasse ning külm talv. Ta mässis need terve mõistuse ennustused nii osavalt astroloogilisse mulinasse, et see kalender mitte lihtsalt ei tõstnud tema reputatsiooni Grazis kõrgustesse, vaid tõi koguni kaasa täispalga maksmise.

Kuigi Kepler ei pruukinud olla nii ebausklik kui enamik tema kaasaegseid, kaldus ka tema siiski liialt müstikasse, et teda saaks esimeseks teadlaseks nimetada. Seda näitab selgelt Kepleri esimene panus kosmoloogilisse debatti, mis tegi ta nime kuulsaks ka kaugel väljaspool pisikese Steiermargi piire.