Читать книгу Teaduse ajalugu - John Gribbin - Страница 9

Enne Harveyt arvati (juba Galenos ja veelgi varasemad autorid arvasid), et maks toodab verd, mida veenid kudede toitmiseks laiali kannavad ja siis ära tarbivad, nii et maks peab pidevalt uut verd juurde tootma. Arterites nähti kopsudest üle keha leviva elujõu kandjaid (see polegi tõest nii kaugel, sest hapnik avastati alles 1774. aastal). Oma 1553. aastal ilmunud raamatus „Christianismi restitutio” („Kristluse taastamine”) kirjeldas Hispaania teoloog ja arst Miguel Servet (ka Serveto, latiniseeritult Michael Servetus, sündinud 1511. aastal) väikest vereringet (nagu seda hiljem nimetama hakati), kus veri liikus südame paremalt poolelt vasakusse läbi kopsude, mitte läbi südame vaheseinas olevate augukeste, nagu oli arvanud Galenos. Servet, kes jõudis sellisele järeldusele eelkõige teoloogilise arutluse teel, aga mitte lahkamisega, esitas oma tulemuse sisuliselt teoloogilise traktaadi lisana. Serveti õnnetuseks ei sobinud selles traktaadis (nagu ka tema varasemates töödes) esitatud teoloogilised väited kolmainsuse ideega. Nagu Giordano Bruno ei uskunud temagi Jeesuse inkarnatsiooni ning jagas oma uskumuste pärast Brunoga sama saatust, kuigi mitte katoliiklaste käe läbi. Just sel ajal oli Johann Calvin oma reformide tipul ning Servet oli talle Genfi kirjutanud. Algul vastas Calvin tema kirjadele, aga kui ta kirjavahetuse lõpetas, saatis Viinis elav Servet aina solvavamaid kirju ikka edasi. See oli suur viga. Kui raamat avaldati, kontakteerus Calvin Viini võimudega, mistõttu ketser vahistati. Servet põgenes ning suundus Itaaliasse, kuid tegi veel ühe vea, valides otseseima tee – Genfi kaudu (oleks võinud arvata, et ta on targem). Seal tunti ta ära, vangistati ja 1553. aasta 27. oktoobril põletasid kalvinistid ta tuleriidal. Ka tema raamatud põletati, ainult kolm „Christianismi restitutio” eksemplari jäid alles. Servetil polnud tolleaegsele teadusele mingit mõju ja Harvey ei teadnud tema tööst midagi, kuid lugu, kuidas Servet oma lõpu leidis, ei saa siin jutustamata jätta, sest see kirjeldab meile 16. sajandi maailma.

Galenose ajast peale arvati, et veenid ja arterid kannavad erinevaid aineid – kahte erinevat verd. Tänapäevase seisukoha järgi koosneb inimese süda (nagu ka imetajate ja lindude oma) hoopis kahest südamepoolest: parempoolne pumpab hapnikuvaest verd kopsudesse, et seda hapnikuga rikastada, sealt suundub veri südame vasakusse poolde, mis seda omakorda mööda kogu keha laiali pumpab. Harvey tähtsaim avastus oli see, et veeniklapid, mida tema õpetaja Fabricius nii täpselt kirjeldas, on tegelikult ühesuunalised läbipääsud, mis lubavad verel liikuda ainult südame poole, ning see veri peab olema arteriaalset päritolu (südamest teele saadetud) ja olema läbinud tillukesi kapillaare, mis ühendavad venoosset ja arteriaalset veresüsteemi. Aga kui Harvey oma arstikarjääri alustas, oli see kõik veel kauge tulevik.

Harvey sündis 1. aprillil 1578. aastal Folkestone’is Kentis. Vabataluniku seitsmest pojast vanimana sai ta hariduse Canterburys King’si koolis ning seejärel Cambridge’is Caiuse kolledžis. Seal sai ta 1597. aastal bakalaureusekraadi ja hakkas arvatavasti meditsiini õppima. Peatselt läks ta Padovasse, kus õppis Fabriciuse juures ja sai 1602. aastal arstiteaduse doktoriks. Õpilasena pidi ta kuulma Galileist, kes tema Padova-perioodil samas koolis õpetas, kuid meie teada ei kohtunud need kaks meest kunagi. 1602. aastal tuli Harvey Inglismaale tagasi ja abiellus kaks aastat hiljem Elizabeth I arsti Lancelot Browne’i tütre Elizabeth Browne’iga. Kuninglikus seltskonnas liikuval Harveyl oli väljapaistev karjäär, 1609. aastal sai temast Londoni St. Bartholomew’ haigla arst ning veel enne seda, aastal 1607, valiti ta Kuningliku Arstide Kolleegiumi liikmeks, 1618. aastal (kaks aastat pärast William Shakespeare’i surma) määrati ta üheks James I arstiks (James astus troonile Elizabethi surma järel 1603. aastal). 1630. aastal sai Harvey veel prestiižsema koha, 1625. aastal troonile saanud James I poja Charles I ihuarsti ameti. Teenistuse eest anti talle 1645. aastal Oxfordi Mertoni kolledži juhataja koht (Harvey oli siis kuuekümne seitsme aastane). Inglismaal mürisevas kodusõjas jäi Oxford 1646. aastal parlamendi jõudude mõjusfääri ja Harvey loobus oma töökohast (kuigi rangelt võttes jäi ta kuninglikuks arstiks kuni kuningas Charles I pea maharaiumiseni) ning elas vaikset elu kuni surmani 3. juunil 1657. aastal. Ehkki ta valiti 1654. aastal Arstide Kolleegiumi presidendiks, pidi ta sellest aust vanuse ja kehva tervise tõttu loobuma.

Nii juhtuski, et oma elutööd, tänu millele me Harveyt mäletame, tegi ta vabal ajal. See on üks põhjus, miks ta avaldas oma ajalukku läinud teose „Exercitatio anatomica de motu cordis et sanguinis in animalibus” („Anatoomilisi uurimusi südame ja vere liikumise kohta loomadel”) alles 1628. aastal. Teine põhjus oli, et isegi viiskümmend aasta pärast raamatu „Inimkeha ehitusest” ilmumist säilis sellele mõnel pool tugev opositsioon ja prooviti uuesti üle vaadata ja elustada Galenose õpetust. Harvey teadis, et vereringluse tõestamiseks peab ta oma ideid löövalt esitama, ning see, kuidas ta oma töö esitas, teebki Harveyst teaduse ajaloo suunava käilakuju mitte ainult arstide, vaid kõigi teadlaste jaoks.

Juba see, kuidas vereringe probleem Harveyt huvitama hakkas, näitab, kui palju oli muutunud ajast, kui filosoofid looduse kohta abstraktseid hüpoteese välja nuputasid, ja nad ei lähtunud sealjuures mitte vaatlusest ja katsest, vaid täiuslikkuse põhimõttest. Harvey mõõtis ära südame mahtuvuse – südant kirjeldas ta kui täispuhutud kinnast – ja arvutas välja, kui palju verd süda igas minutis arteritesse pumpab. Tema hinnangud olid veidi ebatäpsed, kuid siiski piisavalt mõjusad. Kaasaegseis ühikuis väljendatuna näitasid rehkendused, et süda pumpab iga löögiga keskmiselt 60 kuupsentimeetrit verd, see teeb peaaegu 260 liitrit tunnis – nii suur verehulk kaalub kolm korda rohkem kui keskmine inimene. Oli ilmne, et inimkeha ei suudaks säärast verekogust tekitada ning arterites ja veenides saab korraga liikuda palju väiksem kogus. Siit hakkaski Harvey vaatluste ja katsete kombinatsioonile tuginedes oma tõestust ehitama. Kuigi ta ei saanud näha imepisikesi ühendusi arterite ja veenide vahel, õnnestus tal nööri (või ligatuuri) käevarre ümber sidudes näidata, et need peavad olemas olema. Arterid asuvad käsivarres sügavamal kui veenid, nii et kui lasta ligatuuri ainult pisut lõdvemaks, voolab veri arteritest kätte, veenid aga on ikka veel kinni pigistatud ning nad paisuvad ligatuurist allpool. Ta märkis ka, et vere pideva ringkäigu idee seletab, miks mürgid organismis nii kiiresti levivad, ning juhtis tähelepanu seigale, et arterid on südame lähedal palju jämedamad kui südamest eemal, ja peavadki olema, et südame pumpamise ajal võimsalt välja purskava vere tekitatud suurele rõhule vastu pidada.

Kuid me ei saa siiski Harvey juurest edasi minna teadmisega, et just tema leiutas teadusliku meetodi. Tõtt-öelda oli ta siiski rohkem renessansi inimene kui kaasaegne teadlane, ta mõtles elujõududest (abstraktne täiuslikkuse kontseptsioon) ja inimkeha elus hoidvatest hingedest. Tema enda sõnadega (vahendatud 1633. aasta ingliskeelsest tõlkest):

Väga tõenäoliselt läbib see kogu keha, nii et kõiki selle osi toidetakse, hellitatakse ja värskendatakse verega, mis on soe, täiuslik, auru ja hinge tulvil, ehk kui ma võiks nii öelda – toitev. Kehaosades veri jahtub, hüübib ja muutub viljatuks, sealt pöördub see tagasi südamesse keha purskkaevu või elukoha juurde, oma täiuslikku olemust taastama, seal seguneb see jälle loomuliku soojuse, energia ja jõuga ning nii täidetakse keha hingega, mis on nagu palsam, ning kõik sõltub südame pulseerivast liikumisest – nii on süda elu algus, mikrokosmose Päike, sest Päike on samamoodi maailma südameks nimetamise välja teeninud. Südame hea toime ja pulseerimine muudab vere täiuslikuks ja elavaks, kaitseb riknemise ja mädanemise eest, see tuttavlik koduhaldjas täidab oma kohust terve keha ees, muutes selle toitvaks, hellitatuks ja elavaks, olles nii elu algus ja looja.

See on väga kaugel levinud väärarusaamast, et Harvey oli esimene inimene, kes tõestas, et süda on ainult verd liikumises hoidev mehaaniline pump (seda väitis esimesena tegelikult René Descartes oma 1637. aastal avaldatud raamatus „Arutlus meetodist”). Ja päris tõele ei vasta ka see, mida paljudes raamatutes väidetakse: et Harvey järgi oli süda keha soojuse allikas. Tegelikkuses oli ta palju lähemal müstikale. Kuid Harvey töö oli siiski suur samm edasi ning tema allesjäänud kirjutisi (kahjuks läks paljugi kaduma, kui parlamendi väesalk tema Londoni eluruume rüüstas) läbib punase joonena vaatlustest ja katsetest saadud teadmiste tähtsuse rõhutamine. Ta toonitas, et me ei peaks eitama nähtusi lihtsalt sellepärast, et me ei tea, mis neid põhjustavad, nii et suhtugem leebelt tema enda vereringluse põhjendustesse ja hinnakem pigem tema tõelist saavutust – avastust, et veri ringleb. Ehkki Harvey ideid ei võetud algul omaks, avastati mõni aasta pärast tema surma tänu 1650ndatel aset leidnud mikroskoopia arengule arterite ja veenide vahelised ühendused ning täideti auk Harvey argumentides – see on võimas näide, kuidas teaduse ja tehnoloogia areng on vastastikuses seoses.

Kui Harvey oligi renessansi viimaseid mehi, vähemalt mis puudutab teaduse ajalugu, ei saa me siiski kalendrisse tema järele ilusat joont vedada ning tema surma ja mikroskoopia tõusu kenast kokkulangemisest hoolimata öelda, et pärast Harveyt algas puhas teadus. Ajalugu ei kulge ilusate üksteistele järgnevate lõikudena. Selle suurepärane näide oli Descartes’i järelduste kattumine Harvey elutööga, ning inimene, kes sobib kõige paremini kandma esimese teadlase nimetust, tegutses juba sel ajal, kui Harvey alles Padovas oma õpinguid lõpetas. On aeg minna tagasi 16. sajandisse ning vaadata astronoomia ja mehaanika arengut pärast Koperniku surma.