Читать книгу Teaduse ajalugu - John Gribbin - Страница 8

Iseenesest kuuluks Harvey lugu pigem järgmisse peatükki, kuid Vesaliuse ja Harvey vahel on nii otsene seos, et on mõttekam jälgida seda kuni loogilise lõpuni ja pöörduda alles siis tagasi 16. sajandi astronoomia arengu juurde. Nii nagu see raamat ei ole tehnoloogiast, ei kavatse ma peatuda ka ainult neil inimkeha avastustel, mis pakuvad huvi meditsiinile. Kuid Harvey puhul pole oluline mitte ainult tema avastus (ehkki ka see on muljet avaldav), vaid eriline on ka viis, kuidas ta oma avastust tõestas.

Vesaliuse ja Harvey vahele jääb kõigest kaks inimest. Esimene oli Vesaliuse õpilane Padovas, Gabriele Falloppio (ka Gabriel Falloppius), kellest sai 1548. aastal Pisa ülikooli anatoomiaprofessor. Ta tuli 1551. aastal tagasi Padovasse anatoomiakateedri professoriks – Vesaliuse endisele töökohale –, ja kuigi ta suri 1562. aastal kõigest kolmekümne üheksasena, jättis ta endast inimbioloogiasse maha kaks jälge. Esiteks uuris ta Vesaliuse vaimus ise inimkeha organeid ja see viis ta muuhulgas munajuhade avastamiseni (mis kannavad inglise keeles senimaani tema nime – Falloppio torud (tubes). Falloppio kirjeldas neid laienevaid ühendusteid emaka ja munasarja vahel kui messingist pasunat – tuubat (ingl tuba). See vägagi täpne kirjeldus läks kuidagi tõlkes kaduma ja nimetati tube’iks ehk toruks, kuid tänapäeva meditsiin on vana ebatäpse sõnastuse juurde pidama jäänud.³ Arvatavasti oli Falloppio suurim panus siiski Girolamo Fabrizi õpetamine. Girolamo Fabrizi (ehk Geronimo Fabrizio) sai tuntuks nime all Hieronymus Fabricius Aquapendentest ning temast sai Padovas pärast Falloppio surma tema mantlipärija.

Fabricius sündis 20. mail 1537. aastal Aquapendente linnas ja lõpetas 1559. aastal Padova ülikooli, töötas seejärel kuni 1565. aastani anatoomia eraõpetaja ning kirurgina, misjärel nimetati ta Padova ülikooli anatoomiakateedri juhatajaks – see ametikoht oli Falloppio surmast saati täitmata, nii et Fabriciusest kujunes ajalisest lüngast hoolimata Falloppio otsene järglane. Vahepeal käis Vesalius Padovas töökoha asjus rääkimas, ning kui poleks olnud õnnetult lõppenud Jeruusalemma-reisi, oleks ta ilmselt selle kateedri Fabriciuse asemel endale saanud. Suur osa Fabriciuse töödest oli pühendatud embrüoloogiale ning loodete arengu jälgimisele kanamunades, kuid tagantjärele võib öelda, et tema olulisim panus teadusesse oli see, et ta kirjeldas esimest korda täpselt ja detailselt veeniklappe. Seda tegi ta kõigepealt 1579. aastal avalikul esinemisel ja siis 1603. aastal ilmunud üksikasjaliste illustratsioonidega raamatus. Kuid olgugi et ta oli anatoomias osav, ei andnud klappide kirjeldamine teadlastele mingit arusaamist nende funktsiooni kohta – tema arvas, et klapid on vajalikud maksast tuleva verevoolu aeglustamiseks, et koed suudaksid seda paremini absorbeerida. Fabricius loobus 1613. aastal kehva tervise tõttu ametist ja suri 1619. aastal. Selleks ajaks aga hakkas 1590ndate lõpust kuni 1603. aastani Padovas Fabriciuse käe all õppinud William Harvey juba aru saama, kuidas vereringlus tegelikult töötab.