Читать книгу Kolmas silm. Essee ilusast maastikust - Juhan Maiste - Страница 5

„Olen veendunud selles, et maa on tohutult suur ja ala, kus elame meie – Phaisisest Heraklese sammasteni – on vaid kübe. Justkui sipelgad või konnad soos elutseme meie oma mere ümber ja mujal elavad samamoodi paljud teised paljudes teistes paikades. Ja kõikjal üle maa on palju nõgusid ja orge, erinevaid vormilt ja suuruselt, kuhu on kokku voolanud vesi ja udu ja õhk. Maa ise aga on puhtana puhtas taevas, milles on tähed […]. Räägitakse, [...] et kui maad vaadata ülalt, näeb ta välja nagu kaheteistkümnest nahatükist pall, kaetud kirjude värvidega. Siinsed värvid, mida kasutavad kunstnikud, oleksid neist justkui näited. Seal aga paistab, et kogu maa on taolistest värvidest, ent veel palju kirkamatest ja puhtamatest kui siinsed. Üks on purpurne, imeliselt ilus; teine kuldne; kolmas valge, valgem kui kips või lumi, ja nii on ta pinnal ka teised värvid, ainult et neid on rohkem ja nad on ilusamad kui need, mida oleme näinud. […] Nagu on värviline maa, nii vastavalt ka taimed, mis temast kasvavad: puud ja lilled ja viljad; samamoodi ka mäed ja kivid, mis on siledamad, läbipaistvamad, kaunima värviga. Siinsed armastatud kalliskividki on sealsete tükid: karneoolid, jaspised, smaragdid, kõik need. Ent seal on kõik kivid kalliskivid ja palju ilusamad veel. Ja põhjus on, et kivid on puhtad, nad ei ole kulunud ega rikutud erinevalt siinsetest, mille on hävitanud roiskumine ja sool meie nõkku kokku kokkuvoolanud setetest, mis on inetuse ja haiguste allikas kividele ja maale, elusolendeile ja taimedele.”^[1.]

1 Platon, Phaidon, 109 b, 110 c, e. [ ↵ ]